30.11 - Taipei, Hong Kong, Helsingi, Tallinn

Veider oli ärgates mõelda, et täna, 30.novembri õhtul oleme minemas Tallinnas Vabal Laval ühele peole. Kuigi jah, hommikul kell 4 ärgates on mõtlemine üleüldse veider tegevus, ükskõik millised need mõtted parajasti on, mis pähe tulevad. Veider oli veel ka see, et naine suutis äratushelinast 10 minutit varem üles ärgata. Kuidas selline asi loogiline on? Keha lihtsalt mõtles kell 3:50, et no aitab küll põõnamisest? Et see eesootav ajavööndite tsentrifuug ei ole piisavalt unerütmi purustav ning mõistlik on sisemine äratuskell sättida aja peale, mil enamus rahvast hakkab Eestis alles unele sättima? Eks see muidugi reisiärevus oli, sest tegelikult ju väga vahet pole, kas lähed kodust reisile või reisilt koju – pikk sõit on see mõlemat pidi ning pea 3 nädalat oli ju möödas hetkest, mil sai koduvillast novembrit nautida.

Mina ärkasin austusest äratuskella vastu täpselt kell neli ja laps tegi silmad lahti järgneva veerandtunni jooksul. Mida ütleb üks 2,5-aastane, kes kell 4 hommikul üles aetakse? Vastus: kilkab rõõmust, et saab lõpuks koju minna ning oma väikest mängu-Muumimaja ja Muumitrolle näha. Jep, tüdruk oli nii äksi täis nagu oleks tegelikkusest 5 tundi kauem maganud ning ees oli ootamas sõit jäätisevabrikusse. Ütleme nii, et see oli äärmiselt meeldiv üllatus vanematele, sest kogu seda logistikakadalippu oleks jonniva tirtsuga kordades keerulisem läbi teha.

Kümme minutit enne poolt viit olime juba minekuvalmis ning viisime uksekaardid 19.-le korrusele ära ning jätsime hüvasti. Maja ees pidime oma transporti ootama umbes-täpselt 3 minutit ja ära sa ütle – tuligi „white wish“! Toyota white Wish! Ehk siis valget värvi versioon Toyota mahtuniversaalist nimega Wish. Kuna Eestis sellise nimega masinaid (vist) ei müüda ning lipikule selle müstilise fraasi kirjutanu jättis sinna ette targu „Toyota“ kirjutamata, jäigi info meile arusaamatuks kuni hetkeni, mil hakkasin kohvreid pakiruumi tõstma ning nägin pagasiluugi servas väikest kirja „Wish“. Kuna tegemist oli mahtuniversaaliga, siis mahtusid kõik 3 kohvrit kenasti taha ära ning sõit võis alata.

Üks asi, millele ma ei olnud mõelnud, kuid ilmselt oleks pidanud ja mida juht otseselt ei maininud (kuid paistis, et oleks vist tahtnud), oli see, et ma polnud ju öelnud, et kolmas sõitja on 2,5 aastane laps. Seega loomulikult polnud juhil kaasas turvatooli ja tüdruk istus mul süles. Ma olen üsna kindel, et see ei ole ka Taiwanis lubatud, sest tegemist polnud taksoga, vaid eraautoga, kes pakkus sõiduteenust. Ma olen ka selles kindel, et kui me oleksime seda nüanssi auto broneerimisel maininud, oleks meil olnud turvatool autos, sest juhi jutust tuli kohe välja, et tal on ka umbes sama vana tütar. Sellegipoolest uhas sohver päris korraliku hooga, sest põhimõtteliselt algas kohe maja eest kiirtee, see läks lennuväljani välja ning liiklus oli mõõdukas (04.30 kohta oli ikka väga palju autosid). Nii olimegi poole tunni pärast juba kohal.

Kuigi lootsime oma kohvrid kindluse mõttes ka ära kiletada, siis sellisel koidutunnil olid enamus teenuskioskitest suletud ja see jäi

tegemata. Õppinuna Tallinna lennujaama kogemusest, seletasime lapsele juba varakult, et nüüd anname kohvrid tädi/onu kätte, kes viib need lennukisse ja kui kodumaile jõuame, siis saame need uuesti kätte. Mäletatavasti elas plika siia tulles väga seda üle, kui pidi kasvõi korraks oma seljakoti mingile lindile panema. Ilma selgitustööta oleks tema uue kohvri ära andmine olnud kindlasti väga-väga konarlik, sest see ju sõitis kuhugi ära ning ei tulnudki tagasi! Seega vanemad õppisid ka kogu aeg mingeid nippe.

Ebameeldiva üllatusena saime paberil boarding passid vaid üheks lennuks, kuigi palusime teha väljatrükid kõigi kolme lennu kohta. Lapsega lihtsalt on kordades mugavam liigelda, kui piletid on paberkujul

Varahommikune Taiwan Taoyuani lennujaam

taskus, mitte ei pea hakkama neid kusagilt mobiiliäpist otsima. Check-inis tuli läbi teha ka lisategevus, mida ma varem polnud kohanud – nimelt pidid sa ootama ja saama kinnituse, et kohvrid on röntgen-läbivalgustuse edukalt läbinud. Õnneks selline kinnitus ka tuli ning viskipudelit Molotovi kokteiliks ei peetud. Turvakontroll läks ludinal, passikontroll samuti. Kuna väravas ei pidanud ka kaua ootama, olime oma kojusõidu algusega vägagi rahul ning tegelikult üha paremaks läks. Väikese lapse olemasolu annab lennujaamades enam-vähem samasuguse eelise kui esimese klassi pilet, mistõttu juhatati meid esimeste seas VIP-bussi ning saime ka esimeste seas pardale. Ja nagu peagi selgus, siis olime ühtlasi ka viimaste seas.

Lennuk oli praktiliselt tühi! Tegemist oli suure 3+3+3 istmeformatsiooniga lennukiga, mis oli jaotunud kolme sektsiooni (businieksi klass + 2 turistiklassi) ning peale meie oli tagumises sektsioonis (kus ilmselt on tublisti üle 100 koha) veel 4 inimest. Me ikka kogu

"Olen poolel teel..."

aeg ootasime, et millal need bussitäied rahvaga kohale jõuavad, kuid ühel hetkel ütles lennusaatja mikrofoni, et „boarding complete“ ja oligi kõik. Maailma ühe kõige rahvarohkeima lennuliini (milleks Taipei – Hong Kong juba aastaid on olnud) tänahommikusel lennul oli inimesi sama palju kui nädala sees, keset päeva mõnes Eesti maakonnaliini bussis. Lennuki meeskond koos kõigi lennusaatjatega andsid õnneks natuke mahtu juurde, sest neid oli täpselt sama palju, kui siis, kui lennuk oleks puupüsti täis olnud. Ju siis nädalapäev ja kellaaeg olid „valed“ (ehk siis laupäeva varahommikul ei viitsita Taipeist Hong Kongi lennata).

Kui tavaliselt loodad (no vähemalt mina loodan), et lennukis keegi sulle kõrvale ei istu ja saad natuke laiutada, siis see olukord oli ikka üle võlli absurdne. Sellest tulenevalt istusime täiesti põhimõtteliselt oma kolmeses reas ning ei mõelnudki laiutada. Kusjuures Eva Airi (see on siis Taiwani lennufirma, millega Hong Kongi suunas liuglesime) kohta saab öelda ainult ja ainult kiidusõnu. Loomulikult on ta Skytraxi poolt hinnatud maksimumi ehk 5 tärni peale (üks kümnest sellisest lennufirmast maailmas) ning need tärnid paistsid ka igalt poolt välja. Näiteks andis lennufirma rakendus sulle teada, et  pagas on nüüd pardal. Väike asi, aga mulle väga meeldis selle infokillu teada saamine.

Isiklikus mõttes oli kummastav ja samal ajal tohutu suur pluss see, et kui ma istme lamavasse asendisse lasin, sain jalad probleemideta välja sirutada ja samal ajal jäi alles ka võimalus pead toetada. Kusjuures see viimane on luksus, mida 2-meetrised olendid turistiklassis väga tihti nautida ei saa. Kui jalad saad üsna tihti (kasvõi mingi veidra nurga all) eesoleva istme alla rammida, jääb pea peaaegu alati kuidagi loperdama. On võimalus toetada kas kukalt või kaela, kuid et terve kolu istmesse ära mahub, seda tihti ei juhtu. Seega braavo! Eriti ootamatu on see ka seetõttu, et vaevalt minusugused kolked sellel liinil tooni annavad, et oleks põhjust sääraste gabariitidega toole ja istmevahesid siia raisata.

Kahjuks neid magamismugavusi mul nautida ei õnnestunud, sest oodatav lennuaeg oli 1 tund ja 50 minutit ning tegelik lennuaeg

Meie Eva Airi lennuk Hong Kongis

veel 10 minutit lühem. Selle aja jooksul serveeriti meile sooje kanapirukaid, riisikoogikesi magusa täidisega, mahla ning kohvi,  laps sai jälle veeta aega multikate maailmas ning mina kirjutada reisipäevikut.

8:36 puutusid rattad Hong Kongis maad. Kuna lend Helsingi suunal pidi startima 10:25 ja lennukisse minek algama tund varem, siis ega meil ülemäära palju aega ei olnud. Jalutasime rahulikus tempos ühest väravast teise, läbides mõned turvakontrollid ning ootamatult ka lapse otsmikult palaviku mõõtmise. Kuna laps ega ka meie ei osanud seda kuidagi oodata, siis õnneks probleeme ei tekkinud. Tädi lihtsalt hüppas järsku lapse ette, piiksutas masinaga ära ja enne kui tüdruk aru sai, et midagi kahtlast toimub, oli kõik juba korras. Huvitav, miks seda vaja oli (tuletan meelde, et koroonaajastu alguseni oli veel kuu minna)?

Teel oma väravasse haarasin ühest kioskist kohvi, mõned croissantid ja võikud ning täpipealt samal hetkel, kui need lõpetatud said,

Peaaegu otse ja peaaegu omadega

hõigati Helsingi lennukisse minemine ka välja. Vastupidiselt hommikusele kogemusele, oli Finnairi lend otsast lõpuni välja müüdud. Laps, nüüd juba kogenud reisijana, lähenes pikale sõidule suure professionaalsusega – vaatas veidi multikaid ning siis ütles, et on väsinud ja keeras oma istmel kerra ning jäi magama (jällegi see istme ette asetatud jalatugi oli asendamatu abivahend). Unenägude maailmas oli ta veidi üle 10-tunnisest lennust ligikaudu poole ehk siis hea sooritus. Ka need viimased 4-5 tundi, mis ta üleval oli, käitus ta nii eeskujulikult, et ei oska isegi kuidagi ära kiita. Vaatas natuke multikaid, mängis, istus niisama – null jonni või vingumist. Vanematel nii hästi ei läinud (magamisega siis, sest me ka ei jonninud), no ei tulnud und. Vaatasin ära 2 filmi - „Once upon a time in Hollywoodi“ ja „Shape of Wateri“. Mõlemad olid väga head filmid, eriti üllatunud olin viimase teose osas, mille kohta olin tuttavatelt kuulnud põhimõtteliselt ainult halba. Aga näed, mulle meeldis. Meeldis ka Finnairi toit, sest nii hommikusöögi kui

Näkemiin, Hong Kong!

lõunasöögi üheks komponendiks olid praekartulid (mõlemal korral veidi erinevalt tehtud)! Kui tihti seda juhtub! Tavaliselt on kõrvaltoiduseks ju riis või hautatud köögiviljad, aga soomlased juba teavad, mida tõeline soomeugrilane pärast Aasia reisi ootab – ikka ja ainult kartulit. ☺

Lennuk maandus Vantaas pool tundi plaanitust varem, kuid nagu needus, oli tol päeval Tallinna lennu taha kirjutatud märksõna „delayed“. Kõik teised lennud on olnud täpsed ja kohale jõudnud varem, aga marsa üle Soome lahe hilineb! Kuradineni kuradinen! Meil ju vaja peole minna! ☺ Isegi pikk-pikk-pikk kõnd lennujaama ühest otsast teise (Hong Kongi lennu värav oli lennujaama üks viimaseid, Tallinna lend väljus väravast nr 2) ning vahepeatus Muumide poes ei viilinud ooteajast väga palju maha. Tõsi, hilinemine ei olnud pikk, kusagil pool tundi, kuid pärast 14-15 tundi transiidis olemist, tundus selline venitamine erilise mõnitamisena. Lend on 20 minutit pikk – mis mõttes see hilineb pool tundi?!? ☺

Hoolimata lühikesest lennust, oli see siiski ühe väikese sündmusega. Nimelt tuli lapsel just lennukis suur vetsuhäda peale (lennujaamas sai muidugi korduvalt öeldud, et käi ära, aga ei, loomulikult polnud tal siis ühtegi sellist tundmust) ning nägu ja jutt oli selline, et kui nüüd kohe ei saa, siis on pahandus püksis, toolil ja põrandal. Aga kuna lend on tõesti 20 minutit, millest 10 minuti toimub lennuki tõusmine ja järgmised 10 minutit maandumine, siis põhimõtteliselt turvavööde tuld ära ei kustutatagi ning lennusaatja pidi kapteni käest luba küsima, et saaksime tirtsuga pissil käia. Õnneks luba anti ning Finnair säästis veidi raha istmete puhastuse pealt.

Tallinnas ootas meid ees tuuline, külm ja õrna lumekihiga pime ilm. Ahjaa, selline november on ju ka olemas. Õeraas oli mul taaskord vastas (uuesti suur tänu talle selle eest), kohvrid saime kätte kiirelt ning ühes tükis ja kella 6 paiku õhtu olimegi kodus. Ning jah, jõudsime peole kah - peale kella seitset olimegi juba Vaba Lava melu sees.