17.11 - Taitung, Xiaoyeliu, Kentingi rahvuspark

Pole ju midagi mõistlikumat, kui pühapäeva hommikul kell 6 üles ärgata. Mulle küll ei tule midagi pähe. Samas tegelikult oli see ärkamine kerge, sest jahiinstinkt (fotojahi oma siis) lõi välja ning juba ootasin põnevusega, et mis põnevaid liike sel korral siis kaadrisse saan.

280-hektari suurust Taitungi parkmetsa kutsutakse kohalike poolt väidetavalt ka Mustaks Metsaks, kuna seal kasvab suur hulk

Puna-turteltuvi

võimsaid puid, mille nimi inglise keeles on veiselihapuu (ladina keeles Grevillea striata). Lisaks sellele on parkmetsas 3 järve, millest üks on soolase veega, sest on otseühenduses ookeaniga, seega võimalused aktiivseks linnueluks olid suurepärased. Eeldusi kinnitasid ka erinevad linnuvaatlejate kirjeldused seal nähtud liikidest ja nende arvukusest. Ning kõige tipuks tervitas mind õues väga maheda valgusega soe sügishommik (kraade ligikaudu

Taivani bülbül

25, jah, kakskümmend viis), seega ootused olid kõrgel.

Kell 6:15 astusin juba pargi väravast sisse ja minu ootus, et olen pargis lindudega omapäi, löödi pesapallikurikaga väga efektselt kildudeks. Kui me siin viimastel päevadel olime sattunud mõnikord vaatamist väärt paikadesse nii, et olime ühed vähestest turistidest, siis kella 6 paiku pühapäeva hommikul oli Taitungi parkmetsas liikumas kümneid ja kümneid inimesi. Päike oli just äsja tõusnud, aga teerajad olid juba penskareid täis! Ei, see ei ole etteheide – tore, et vanainimesed liiguvad – aga vaatepilt oli minu

Pruunõgija

jaoks lihtsalt väga-väga üllatav ning ootamatu. Loomulikult käis kõva tai-chitamine ja ühes paigas oli lausa üks paarikümnepealine grupp sünkroonilähedases taktis oma harjutusi tegemas (mis oli vägagi nauditav vaatepilt). Aga ei veheldud ainult kätega, tehti ka kiirkõndi, jalutati NING lauldi kõva häälega (eriti tihti viljelesid seda distsipliini üksikud vanamehed), mediteeriti kusagil puu all või siis jalutati ja  peksti lahtise käega oma lihaseid. Tõeliselt aktiivsed vanurid elavad siinkandis, eks kliima muidugi soosib kah sellist pensionipõlve. Kadrioru pargis tuleb novembris harrastada

Mustselg-lepalind sillapostil

minimaalselt karated, et sooja sees hoida ja potentsiaalseid pätte eemale peletada.

Kuna see hotellilähedase sissepääsu juures olnud parkmetsa osa nägi välja rohkem park kui mets (laiad jalutusrajad, lillepeenrad ja tai-chitajad), siis lootsin, et teisel pool maanteed, ookeanipoolses osas, on parkmets rohkem mets ja inimesi ehk ka vähem. Samas esimese linnupildi sain ikkagi üsna kiirelt kätte, sest kujuteldavate vastastega võitlevaid seenioreid vaatasid ka ühed puna-turteltuvid (ikkagi paremad kui tavalised tuvid ☺).

Hallhaigur saaki varitsemas

Kui maanteealusest tunnelist pargi tagumisse ossa välja jõudsin, mu entusiasm vaikselt taastus. Jah, inimesi (sealhulgas laulvaid vanamehi) jagus ka siia, kuid neid oli siiski mõnevõrra vähem ning keskkond oli muutunud oluliselt lopsakamaks. Siiski oli algus üsna kesine – tuvi, jälle see korduvalt pildistatud bülbül ja jälle tuvi. Õnneks järve äärde jõudes olukord muutus ja tõelise peavõidu sain siis, kui leidsin veekogu äärest spetsiaalselt lindude vaatlemiseks mõeldud varje. Ma ei teadnud, et selline asi seal eksisteerib, aga näed oli ja sealt edasi hakkas fotoka mälukaart hoogsalt täituma. Ning mitte lihtsalt kaadritega, vaid piltidega,

Veisehaigur

millega ma väga rahul olin. Mustselg-lepalind ja pruunõgija said väga eeskujulikult erinevates poosides ja keskkondades üles pildistatud, sest nad sagisid pidevalt selle varje kõrval. Kuid objektiivi ette jäid veel ka erinevad haigrud, pardid ja bülbülid ning isegi üks orav.

Enamasti olin varjes üksi ning isegi kui keegi veel sinna tuli, olid nad kõik väga arvestavad ning minu pildistamist ei seganud mitte üks gramm. Kella 8 paiku otsustasin, et jalutan veel veidi edasi, sest kaardi järgi paistis lähedal olevat üks üleujutatud jõeluht, mis teoorias võiks olla samuti liigirikas paik. Pealegi viimase poole tunni jooksul polnud enam siin uusi liike kaadrisse

Kuivanud jõeluht Taitungi pargis

jäänud ning kõikvõimalikud kompositsioonid pruunõgijaga olid juba läbi võetud.

Jõeluht seal tõepoolest oli, kuid tol hetkel oli see praktiliselt kuivanud. Peale selle oli ka päike juba väga karm (nii pildistajale kui fotodele), mistõttu olin kindel, et siit lisa ei tule. Aga eksisin! Luha põõsastikes käis vilgas elu ning minu rõõmuks olid seal täiesti teised liigid kui need, mida siiani olin kohanud. Sain häid ülesvõtteid nii eestikeelse nimeta rohulindudest kui ka võrkamadiinidest ning ilmselt oleksin sealt veel midagi leidnud, kuid olin

Chinese prinia

lubanud, et kella üheksaks olen toas tagasi. Samas kripeldama need „laskmata karud“ ei jäänud, sest hommikune ekspeditsioon oli olnud enda tunnetuse kohaselt olnud edukas ja olin saagiga väga rahul (rohkem pilte tollest hommikust tekib ajapikku minu loodusfotoblogisse).

Ning päike tõesti oli juba väga ere ja seda sain väga selgelt tunda sellel tagasikõmpimise kilomeetril. Temperatuuri, õhuniiskuse ja lauspäikese kombinatsioon tähendas seda, et olin tuppa tagasi jõudes kui üks märg kalts –

Võrkamadiin jalgupidi toidulaual

nii otseses kui ülekantud tähenduses. Naispere oli juba üleval (tegelikult olid nad ärganud juba pool 8), seega kui kuivad riided seljas ning vaim taastunud, oli aeg minna hommikust sööma.

Hommikusöögi bufee oli üllatavalt rikkalik – siit leidis nii traditsioonilist hiina toitu kui ka lääne inimesele harjumuspärast kraami. Laps sai seega hommikuks üle pika aja munaputru ja kartuleid süüa ning sama asja võtsime ka endale, kuid loosi läksid veel ka erinevad kalajupid, lihatükid ning juurikad. Õnneks ei oldud siin rõhutud ainult kvantiteedile, sest kõik see, mis sai

Põlisrahva kanuu hotelli lobbys

taldrikutele kuhjatud, oli tegelikult ka väga maitsev. I-le panime täpi peedivärvi guajaavide ja draakoniviljadega, millest heade puuviljade hulka asetaks mina vaid esimesed. Tüdruk muidugi kumbagi veidrat vilja oma suhu panema ei nõustunud. Enne kui edasi sõitsime, võtsime hotelli lobbyst jahutuseks ühe kaneelannoona (inglise keeles custard apple) jäätise ning selle vastu polnud tal jälle midagi, kuigi tegemist oli ju samuti viljaga, millega tal kokkupuudet pole olnud. Saa siis nüüd aru. ☺

Tänane esimene vaatamisväärsus oli Xiaoyeliu, mis asus mõne kilomeetri kaugusel. Kui asjad on nii lähedal ning suund on ka teada, siis tekib mõnikord tunne, et ma oskan niisama ka sinna

MATA Taiwan Indigenous Cultural Resort

sõita, pole mul mingit GPS-i vaja. Pealegi sõitsime eile Taitungi tulles selles paigast ka mööda, mistõttu olin täiesti veendunud, et igasugused abivahendid on nõrkadele. Kuskil 10 minutit hiljem pidasin aga auto rahulikult teeservas kinni ja tippisin Xiaoyeliu Google Mapsi sisse, sest ma olin suutnud kaks korda järjest vältida silda, mis üle laia Beinani jõe viib ning olin nüüd kusagil jõeäärses võpsikus. Nojah, juhtub ka parematel.

Xiaoyeliu tähendab otsetõlkes Väike Yehliu (ei, ma ei tea, kuhu „h“ kaob), ehk siis miniversioon sellest kiviformatsioonide poolsaarest, mida põhjarannikul külastasime. Kui Yehlius oli tuuline, kuid soe, siis siin tuult ei olnud ja oli tapvalt kuum. Mäletatavasti oli hommikul päikesetõusu ajal kraade 25, seega nüüd, kui kell lähenes 11-le, joonistati kraadiklaasi tabloole kindlasti kolmega algavaid numbreid ning seda varjus. Aga ookeaniservas olevad kivid ei olnud varjus. Mäkerdasime end igatpidi kreemiga kokku ja mütsid läksid pähe, kuid see ei teinud mõnesaja meetri pikkust vantsimist kuidagi kergemaks.

Xiaoyeliu Star Warsi motiivid

Samas paik oli täitsa äge, Yehliule jäi küll kõvasti alla, kuid ka siinsed kivid olid manatud kohati väga ulmelistesse vormidesse. Ilmselt see tuleneb autori Star Warsi lembusest, aga ka seal nägin ma motiive, mis olid justkui nendest triloogiatest pärit. Selle paiga tekkelugu ulatub Taiwani loomise aegadesse, mil teatud tektoonilise liikumise tagajärjel keerati muda ja liivakivi kiht pea peale ning

Kivikunst

tagurpidi olevale liivakivile hakkasid kerkima korallid. Aegade jooksul on pinnas tõusnud ning vesi, tuul ja päike vormisid kätte antud materjalist endale sobivad taiesed.

Tuleb tunnistada, et üle 10 minuti ei suutnud me seal praepannil viibida. Vaatasime kivid üle, tegime pilte ja tulime tulema. Ahjaa, tütart paluti ka ühele perepildile kontvõõraks. Üks kohalik naine oma pojaga tuli uurima, et kes me oleme ja kust me tuleme ning et sellist eksootilist kohtumist talletada, soovis

Xiaoyeliu

ta ka meie tirtsu fotole. Vanemad vastu ei olnud, laps aga küll. Nüüd haistsin aga mina oma võimalust ja ütlesin tüdrukule, et läheme koos pildile ning see variant sobis. Mulle pole terve reisi ajal keegi kommi ega ka midagi muud pakkunud, nüüd sain vähemalt tütre tuules kellegi perefotole.

Autosse jõudmine oli võrreldav sellega, kui oled kõva pool tundi saunalaval kannatanud (et mitte esimesena alla anda) ning siis lõpuks keegi ütleb, et no praeguseks aitab ja läheb ära eesruumi. Õues pakutav kuumus oli muutunud

"Kivipann" ookeani ääres

üsna väljakannatamatuks ning sellega seoses tekkis ka väike mure, et mis meid seal saare lõunatipus veel ees ootab. Aga eks sellega tegeleme siis, kui sinna jõuame, enne seda tuli veel Taitungist üles otsida ATA Aborigeenide Kultuurkäsitöö keskus. See nimelt oli ainuke paik, mille mina suutsin raamatute ja netiavaruste abil leida, kus müüakse Taiwani põlisrahvaste käsitööd. Just sellist, mida mõni tädike või onkel oma kodus nokitseb ning siis sinna müüki toob. Me polnud kindlad, et me sealt midagi üldse ostame, kuid

Kivine rannik

plaan oli anda kohalikele käsitöölistele võimalus.

Aga selle võimaluse saamine polnud üldse lihtne. Kodus reisikava ette valmistades olen alati märkinud huvipakkuvad paigad selleks spetsiaalselt loodud MyMaps kaardile, et „objektil“ olles läheks õigete sihtkohtade leidmine sujuvalt. ATA käsitöökeskuse täpset asukohta aga ei õnnestunud mul mitte kuidagi üles leida, ükskõik kuidas ma ka ei otsinud. Osati on selles süüdi Taiwani väga segased aadressid (näiteks ATA aadressiks on märgitud No.7, Ln. 200, Sec. 2, Zhongxing Rd., Taitung), millega Google tihti ei oska midagi peale hakata, kuid ka paiga kirjeldused olid väga

Rahvast oli, aga mitte ülemäära palju

üldsõnalised. Loomulikult puudus keskusel ka oma koduleht. Ühesõnaga oli mul teada piirkond, kuid mitte midagi rohkemat.

Pärast mõningast seiklemist õnnestus meil see koht siiski üles leida. Loomulikult pole tänaval mitte ühtegi viita (vähemalt mitte sellist, millest me oleksime aru saanud), ehk sa pead teadma, et põlisrahvaste käsitööd võib osta ühest endise suhkruvabriku territooriumil asuvast angaarist. Seega turundusega on sellel keskusel lood halvasti ning kui juba eestlane ütleb, et te ei oska ennast müüa, siis on lood ikka kohe väga pahasti. Jah, kõik ei pea olema täiskommerts, kuid selleks, et kohalik käsitööoskus säiliks ja areneks, on tahes-tahtmata vajalik, et säärane asi ka inimestele sisse tooks. Vastasel juhul ju motivatsioon tegeleda kaoks ära, sest käpikut ju leiva peale ei pane (kui nüüd kasutada Eesti analoogi).

Tavaari, mida turist võiks tahta, oli neil küll. Kõige levinum käsitöövorm on selle kandi põlisrahvastel igasugused värvilistest klaaspärlitest ehted, kuid angaari riiulitelt võis leida ka nahkehistööd, kudumeid, puunikerdusi ja ka maale. Jällegi – presenteerimisoskus vajab arendamist ning kohati ka toodete kvaliteet, kuid potentsiaali on seal kõvasti. Tegemist on unikaalse käsitööga, mis selgelt eristub muudes käsitöö- ja suveniiripoodides pakutavast, seega ma kujutan ette, et paljudele turistidele oleks

Riisipõld Taitungi äärelinnas

selline keskus maiuspala. Meie panus jäi siiski üsna tagasihoidlikuks, sest ülemäära palju selliseid asju ei leidnud, mis oleks meie koduga sobitunud. Jah, vaadata oli seal küll, kuid kõike, mis on ilus, ei pea ilmtingimata omama. Päris tühjade kätega me ka ära ei läinud – õele sai võetud kingituseks (minu arust) efektne kristallklaaspärlitest käevõru (kus igal pärlil on oma värv ja tähendus) ning endale samuti üks pärliga väike ripats. Erinevaid keesid oli võimalik ka koha peal teha, kui huvi oleks olnud, sest töövahendid, õpetaja ja pärlid olid kõik seal kenasti olemas. Tore fakt ka selle teema lõpetuseks – ühe sealse kuulsa käsitöömeistri nimi oli vägagi suupärane: Ahung Masikad.

Järgmise kaubandusasutuse leidmisega ei tekkinud aga mingeid raskusi – RT Mart nimelise hüpermarketi suunas näitasid juba kaugelt suured viidad. Kuna see oli esimene kord reisil, kus me nii suurde toidupoodi sattusime, oli poeskäik natuke maadeavastamise maiguga. Kindlasti leiaks siit midagi hämmastavalt head, kui vaid teaks, mis asjad need kõik on! Päris iga paki ja leti ees ei viitsinud ka telefoniga vehkida ja loota, et tõlkemasin mingit jampsi ei aja, seega võtsime lõpuks ikkagi kaupa, mille näo järgi ära tundsime. Arvestasime, et järgmisena külastame üht rahvusparki, mistõttu läksid muuhulgas korvi ka

Ikka riis, riis, riis...

pitsalõigud (lõunasöögi asemel), kuid soetasime veel ka puuvilju, piima, kreemisaiu, käsitööõlut ja muid toidulisi väiketarvikuid. Arve läks üle 800 dollari (ca 25€) ning see sai viipemaksega makstud nagu niuhti. Kuigi toona oli mu kaardil viipemakse piir 20€. Kuna tšekile võeti allkiri ka, siis võib eeldada, et pood oma raha ka pärast kätte sai, kuid mul väike küsimus ikkagi tekkis, et kuidas nii saab? Et kas väljamaal võib kaardiga viibata suvalise summa puhul ja seda aktsepteeritakse?

Autos pistsime pitsad ja kreemisaiad nahka ning taastunud veresuhkrutase lõi mõtted ka veidi selgemaks. See plaanitud rahvuspargi külastus tuli ikkagi ära jätta, muidu läheb liigseks kiirustamiseks. Jhihbeni (ka Zhiben või Chihben) Rahvuspark oma erinevate matkaradadega iseenesest ei jäänud Taitungist väga kaugele, kuid kuna kätte oli jõudmas lapse uneaeg ning ees ootas ka üle kahe tunni autosõitu saare lõunatippu, siis tundus mõistlikum panustada sellele, et jõuame lõunasse varem kohale ja ehk saame niiviisi õhtupoole veel ka ujuma minna. Rahvusparke tuleb veel ning oma linnupildistamise sõltuvuse sain hommikuse fotoretkega mõneks ajaks kontrolli alla.

Banaaniistandus

Mõeldud-tehtud. Nüüd kui juba nädal aega olime kodust eemal olnud, saime tõdeda, et selline hea reisirütm on sisse tulnud. Taiwani eluolu hakkab tuttavamaks saama, päevade planeerimine sujub ning mis kõige tähtsam – kaheaastase lapsega on võimalik rännata küll. Ja mitte ainult võib, paistab, et tal on ka põnev olla teistsuguses keskkonnas. Nii kui kusagile minek oli, tõmbas ta endale oma väikese koaala-seljakoti selga, võttis ustava hiirekese/kaelkirjaku/panda mänguasja kätte ning oli seiklusteks valmis. Suure tõenäosusega tüdruk ise sellest kõigest väga palju suurest peast ei mäleta, kuid siin tuleb ehk see reisikiri abiks. ☺ Teisalt tekkis tal nädalaga ka koduigatsus, ikka vahest mainis, et tahab nüüd koju ka minna. Emme ja issi olid küll ju siin kogu aeg olemas ning lasteaias käima ei pidanud, kuid eks see ole arusaadav – ikkagi päris oluline ja pikaajaline keskkonnavahetus. See kojuminemise isu oli kõige tugevam reisi teisel nädalal, viimasel nädalal ta enam niipalju sellest ei rääkinud. Võib-olla arvas, et polegi mõtet enam lunida ja nüüd edaspidi elamegi kui vandersellid.

Enne Taitungist väljumist pidasin kinni ka ühe kanneelannoona müügileti juures, mida Taitungi lähistelt võis leida praktiliselt iga nurga peal. Tundub, et hooaeg on käes ja kuna varem polnud me sellise viljaga kokku puutunud, palusin neilt üht väga head

Kaunis idaranniku põllumajandusmaastik

eksemplari. Kohalikud müüjannad inglise keelt küll ei osanud, kuid õnneks oli neil abiks üks Indoneesiast pärit tüdruk, kes puhus väga ladusat ingliisi. Mõnekümne eurosendi eest saime siis ühe suure, pehme ja rohelise „käbi“ omanikuks, eks siis õhtul paistab, et kas süüa ka kõlbab. Enne suurele teele jõudmist jäid veel silma ka banaanisalud ning riisipõllud, sekka mõned ananassivälud, seega tõeline troopiline põllumajanduspiirkond.

Esimene pool teest oli 3-4 realine lai asfaldilint, mis kulges piki rannikut, ehk siis ikka ja jälle kiskus Vaikne ookean pilku endale. Selline tähelepanu kõrvaletõmbaja õnneks liiklusohtlikke olukordi ei tekitanud, sest nagu mainisin, oli tee lai, teisi liiklejaid vähe ning maksimaalne lubatud sõidukiirus kõikus vahemikus 60-70 km/h. Ehk siis oli päikeseline päev, 4-realine väga heas korras ja kuiv maantee ning hõre liiklus – loomulikult oleks üle seitsmekümnega sõitmine puhas enesetapp. Reaalsuses tähendas see seda, et mina „võistlesin“ sel maanteel peamiselt motorollerite kategoorias, sest praktiliselt kõik autod, keda ma tahavaatepeeglist jälgida sain, ühel hetkel minust ka mööda sõitsid. Motorolleritega olin enam-vähem võrdne ja mõnikord isegi tiba kiirem! Aga ega meil kiiret polnud, laps sai rahulikult magada ning

70 km/h!

polnud väga vahet, mis kell me Kentingi kohale jõuame.

Taiwani kõige lõunapoolsem osa on kaldast kaldani vähem kui 30 kilomeetrit lai, kuid ühest äärest teise sõitmine võtab siiski hulga aega, sest ületada tuleb keskmäestiku lõunaserv. Seal ei ole küll nii kõrged mäehiiglased kui saare keskosas, kuid tee oli väga käänuline ning ronis pidevalt ühte mäekülge pidi üles ja teistpidi alla, mistõttu tunne sarnanes taas Costa Ricas sõitmisele. Džungel ümberringi, vaid teed olid siin kirjeldamatult paremad. Ning siis, tutulutu-lututuuu – keset seda mäestikku, ühe kurvi taga seisis grupp politseinikke, kellest üks vehkis lipuga ja näitas, et jää siia seisma. Karjatasin mõttes küll selle tee nime, millel sõitsime (Nanhui), kuid seisma tuli jääda. Kiirelt käis peast läbi mõttevaling, et kuna kogu läänerannik on tiheasustuspiirkond, siis seal saab ilmselt ühistranspordiga ka hakkama, aga sellegipoolest süda puperdas ning ma ei olnud üldse autost loobumise meelt.

Politseinik tuli rahulikul sammul esiakna juurde ning kui nägi, et ma pole kohalik, seletas midagi väga rahulikult hiina keeles. Otsisin juba oma lube ning autodokumente, kui ta millegipärast oma lipuga vehklema hakkas. Esiti ei saanud ma midagi aru, aga siis ta näitas, et mine-mine-mine. Ning mis selgus, kurvis oli üks veok ümber läinud (juht paistis terve olevat) ning politsei lihtsalt reguleeris liiklust. Ohjah, endiselt – kriminaali elu on väga-väga raske, milline tohutu närvikulu!

Viimane tund sõitu läks piki saare läänerannikut ja oli üsna sündmustevaba, kui välja arvata see, et laps ärkas üles ning soovis autost välja saada. Ega selle üle ei saa imestada, sest kokku tuli 2,5 tundi sõitu, et Taitungist Taiwani lõunatippu jõuda. Meil oli tuba broneeritud tohutus turismikombinaadis nimega Howard Beach Resort – Howard Superior House (isegi hotelli nime pikkus oli ebanormaalne!). Ning kuigi me tavaliselt sellistes „all-inclusive“ megakuurortides ei ööbi, siis seekord tegime erandi, sest nagu eilse jutu lõpus mainisin, asus kompleks Taiwani lastesõbralikeima ranna kõrval ja peale selle oli see ka üsna hea hinnaga (2 ööd 5387 NT$ ehk ca 80€/öö). Kõige suuremaks plussiks oli see, et hotellist sai otse sinna kaljudega ümbritsetud randa, selleks oli autotee alla ehitatud lausa spetsiaalne tunnel.

Aga see kompleks on SUUUUUUUR. Hea fakt selle tõestuseks on see, et hotelli uksest viib kompleksi väravasse sind golfikäru, sest kui sa jala läheksid oma toast väravasse ja seal sul tuleks meelde, et pagan, triikraud jäi ju sisse, siis tuppa tagasi jõudes oleks sul üle kilomeetri käimist selja taga. Ja see ei ole liialdus, ma mõõtsin ära!

Kui kohvrid aitas portjee hotelliukse ees maha tõsta, siis auto tuli panna lahmakasse maa-alusesse garaaži. Parajasti oli Howardis käimas „3. Aasia-Okeaania neutronite hajumise konverents“, mistõttu kui rannal peesitamine ning loodusradadel kondamine oleks igavaks muutunud, oleks olnud võimalus teada saada, et kas, miks või kuidas need neutronid ikkagi ära hajuvad. Mitte küll meil, aga neil, kes säärasest asjast aru saavad. Minu peamine ootus oli selles, et need konverentsikülalised on oma check-inid juba ära teinud ning lobbyst ära hajunud ja see ootus koheselt ka täitus.

Portjee juhatas mu kenasti järjekorda (ja naised-lapsed istuma), minu ees oli vaid 2 inimest ning retseptsioonis töötas neli lauda. Seega olin üsna üllatunud, et veerand tundi hiljem olin endiselt selles järjekorras. Ma ei kujuta ette, et misasja nad seal nii kaua vormistasid? Teenindajad muudkui klõbistasid arvutis, küsisid midagi klientide käest, siis klõbistasid veel, siis käisid ära, siis tegid koopiaid, siis printisid midagi, siis jälle küsisid midagi ja nii see aeg läks. See on kaugelt kõige aeglasem hotelli check-in, mida eales kogenud olen. Ning see juhtub hotellis, kus on 850 miljonit tuba!?! Siin peaks ühe teenindaja kiirus olema üks tuuribuss minutis.

Tuba oli korralik

Mul oli aga selline tunne, nagu oleksin kusagil psühholoogi järjekorras, kus teenindaja palub igal kliendil minna mõtetes lapsepõlve tagasi, et aru saada, mismoodi see elurada on nii läinud, et oled nüüd Howard Beach Resordi vastuvõtuletis.

Võimalik, et asi oli minus. Sellele mõttele tulin siis, kui lõpuks oli minu kord käes ja oli lausa füüsiliselt näha, kuidas teenindaja näost ära langes, kui nägi, et peab mind hakkama teenindama. Mitte, et ma nii kole oleks, aga tundus, et selles rivis polnud ühtki teenindajat, kes inglise keelt oskaks, mistõttu kahvanäo „endale saamine“ näis surmaotsusena. Et ohvrile natuke kaasa tunda, näitasin bookingust talle broneeringunumbrit – no, et selle järgi saab ta ehk oma toimingud ära teha, kuid sellest vist abi polnud. Ta paar mintsa klõbistas arvutis midagi, kuid oli näha, et preilil on nii suur pinge peal, et vaata, et hakkab varsti nutma. Lõpuks tal tuli piir ette, vabandas (vist) hiina keeles ja jooksis taharuumi ära. Peagi tuli ta sealt ühe meesterahvaga, kes meie kõigi rõõmuks oli tubli inglise keele oskaja.

No ja siis sain ka mina teenindust, küll veidi lühema versiooni kui teised. Kõigepealt tehti passist koopia, siis trükiti ükshaaval kogu info arvutisse (ometi olin ma teinud online-broneeringu ja bookingus on kõik mu andmed olemas), siis prinditi mingi papper välja ja pandi tähtsa mapi vahele, siis anti uksekaardid, siis prinditi veel üks paber välja ning pandi teise mapi vahele, siis tuli auto info

Ruumi oli

ära täita ja lõpuks tehti põhjalik ülevaade Howard Beach Resordi teenustest ja võimalustest. Ahjaa, mingid kupongid anti ka lõpuks, aga milleks need kasulikud olid, sellest ma enam aru ei saanud, sest aju suri ära vahepeal.

Juhuu, ei läinud tundigi, kui saime asuda toa poole teele. Justnimelt teele, sest oma toaukseni jõudmiseks tuli kõigepealt sõita liftiga korrus allapoole, läbida üks koridor, siis teine, siis kolmas ja juba olidki kohal. Retseptsioonist toaukseni oli 250 meetrit, mõõtsin ka selle ära! Vot just selliste asjade pärast mulle ei meeldigi resordid. Keda huvitab mingi basseinide kompleks, kui rand on kohe hotelli kõrval? Miks peaks mulle korda minema mini-loomaaed, kui mitu erinevat loodusparki kümnete matkaradadega on vähem kui veerandtunnise autosõidu kaugusel? Aga vähemalt tuba oli suur ja puhas. Millegipärast olid ruumidisainerid tulnud ideele, et vets-vannitoal ei peaks ust ees olema, aga ju siis nii peab. Me selle üle väga palju pead ei vaevanud, sest ajasime kiirelt ujukad selga, et enne päikeseloojangut veel randa jõuaks. Lapsele sai ju lubatud ning ise tahaks ka.

400 meetrit hiljem (jep, mõõdetud) astusime tunnelist kaljude vahele ja sealt kaunile liivarannale. Xiao wani ehk Väikese lahe rand vastas tõepoolest reklaamitule ning tundus just täpselt selline, mida ootasime – kaunis ümbrus, vähe inimesi ja rahulik vesi. Väikesed lained muidugi olid ja tagasitõmme oli tuntav, kui põlvini vette läksid, kuid kui vee piiril istuda, siis sobis tõesti ka väikelastele. Tüdruk oli esimesel korral päris üllatunud, kui rannal istudes ja varvastega vees sulistades järsku laine säuhti üle pea ära käis, kuid sellega harjus ära. Eriti, kui oskad juba oodata. Igatahes meeldis talle seal väga, ikka kohe väga-väga. Veetemperatuur oli vast 24-25, õhutemperatuur kusagil kolmekümne ringis ning päike juba üsna madalal, mistõttu ideaalne aeg sulistamiseks.

Samas väga kaua me seal too päev olla ei saanud, sest peagi sai kell 5 ning siis käis vile (sõnas otsese mõttes) ja vetelpäästja näitas üsna üheste žestidega, et rahvas võiks nüüd rannast ära kaduda. Vähemalt saime (soolase) maitse suhu ning kindel plaan oli ka järgmisel kahel päeval siia natukeseks ajaks sulistama tulla. Hotellikülalised said suurema liiva ja soola kohe seal tunneli alguses olevate duššide all maha pesta, kuid selleks, et ennast värskena tunneks, tuli toas korralik küürimine ette võtta. Aga hoolimata nendest suurtest vahemaadest ja veidrast check-inist, olime väga rahul, et siia toa võtsime – see oli ainus rand, mida Taiwanis külastasime ning tänane proovisuplus näitas, et see sobis meie soovidele kui valatult.

Selleks, et mitte niisama toas tühja passida ja ka selleks, et korralikku sooja toitu saada, tuli taas jalutuskäik ette võtta. Esmalt siis

Hengchuni keskus paistab

hotelliukseni, et golfikäru peale saada ja hiljem juba hotelliväravast Hengchuni keskusesse (mis õnneks ei olnud enam nii pikk retk kui hotelliukseni jõudmine☺). Kusjuures see golfikäru ei olnud lihtsal mugavusteenus, vaid see võimaldas mööda vuhiseda ka siltidest, millel oli kirjas, et võssis on usse. Täpsemalt hoiatati siis madude eest põõsaste läheduses. Kuna praktiliselt kogu see sissesõidu ala oli üks suur põõsastik, siis ehk oleks olnud lihtsam paari lagedamasse kohta panna silt, et „Siin ilmselt madusid pole. Võib-olla. Loodetavasti“, aga eks nad teavad paremini.

Hengchun oma 30+ tuhande elanikuga on Taiwani lõunapoolseim linnake ning peamine peatuspaik neile, kes soovivad külastada Kentingi rahvusparki. Asula peatänav (mis ühtlasi oli ka ainus põhja-lõuna suunaline maantee) on õhtusel ajal üks suur ööturg. Melu hakkas pihta suhteliselt Howardi värava lähistelt ning ulatus kaugemale kui me jalutada viitsisime. Meie eesmärk number üks oli leida söögikoht, kus saab istuda ning kus pakutakse muuhulgas mereande. Kuna Taiwanis ei ole sa praktiliselt kunagi ookeanist väga kaugel, siis oli tõenäosus üsna suur, et kraam on värske. Sellise paiga leidmiseks tuli põhimõtteliselt sisse astuda esimesse söögikohta, kus olid toolid, sest mereannisildid olid enamustel õgilatel. „Sisse astumine“ on muidugi taaskord kirjanduslik liialdus, sest kogu söögikoha külalistele mõeldud ala oli vabas õhus ning elementide eest kaitsmiseks olid laudade kohal vaid päikesevarjud. Ning neid läks kohe ka vaja, sest esimest korda reisi jooksul kogesime seda, et taevas lekib. Sadu oli suhteliselt hõre, aga kui oleks lageda taeva all istunud, oleks õhtusöögi lõpuks kindlasti vähemalt pronkstaseme pesu saanud. Kuigi jah – kui prognoositav

Krevetid Tai moodi

miinimumtemperatuur tänaseks ööks oli 24 kraadi, siis selline väike vihmasabin korda ei lähe. Õues oli soe ning mõnus.

Meie valitud söögikoht oli varustanud end tohutult suurte akvaariumitega, mis lisaks veele olid täidetud ka hiidkrevettidega. Sellest piisas, et naine ja laps liimile tõmmata. Naine telliski krevetid Tai moodi, mina võtsin loomaliha ploomikastme ja juurikatega (mida menüüs reklaamiti kui kohalikku rooga) ning lapsele taas nuudlid. Kuna auto oli kenasti ära pandud, siis võtsin söögi kõrvale ka ühe õlle ning olin üsna üllatunud, kui suur klaasballoon lauale tariti. Tuleb välja, et siinne õlle mõõt on 0,6 liitrit ehk siis tiba rohkem kui ma tavapäraselt harjunud olen (0,3l), aga no saame hakkame.

Lapsele väga meeldisid need krevettidega akvaariumid ja me saime esimesest reast jälgida seda, kuidas meie tellimus mõjutas osade vähjaliste elukaart. Tuli tädike kahvaga ning teostas ühes nendest akvaariumitest sellise keskajahõngulise Viking loto loosimise – 5 põhikrevetti ja üks onlain-krevett takkapihta. Et vette jäänud kaaskannatajatele mitte mingeid illusioone jätta, siis lükati nad ka kohe vardasse ja sõna otseses mõttes kuulsime minut hiljem köögist susinat. Tüdrukul ei tekkinud sellepihta mitte mingisuguseid emotsioone (vardasse torkamist ta õnneks siiski ei näinud), kuigi ta teadis väga hästi, et need äsja vee sees ringi sibanud lülijalgsed on varsti ema taldrikul. Otse vastupidi – kui kausitäis krevette lauale visati, oli ta esimene, kes ütles, et tahab ka!

Kusjuures see fraas, et krevetid visati lauale, oli suhteliselt täpne kirjeldus teenindusest. Teenindaja tuli köögist minu ja naise roogadega ning põhimõtteliselt möödaminnes lajatas kausid lauale, kordagi peatumata või meile otsa vaatamata. Selleks, et veel ebaviisakam olla, oleks pidanud ta juba vaeva nägema ning näiteks karjuma, et „söö nüüd, raisk, mis sa passid“ või midagi sellist. Lapsel läks paremini, sest temal oli teine teenindaja, kellele tüdruk oli kohe silma peale pannud ning põhimõtteliselt kogu aeg piilus ning passis teda. Kuna teenindajal ei jäänud see märkamata, siis sai laps ka väga hea teeninduse. Ehk siis tal oli teenindustase „Premium“, meil aga „Laut Basic“.

Päeva nael tuli muide koos lapse nuudlikausiga, sest tüdruk ütles justkui möödaminnes „sie-sie“. Oot, mis?!? Kust see nüüd tuli? „Sie-sie“ tähendab hiina keeles „aitäh“ ning tundub, et tirts oli tähele pannud, et vanemad millegipärast niimoodi siutsuvad, kui „tänan“ tuleb öelda ja pani oma peas üks ja üks kokku. Seda olime talle rääkinud, et siin inimesed ei räägi eesti keelt, vaid hoopis hiina keelt. See viis näiteks selleni, et tema jaoks olid mõnda aega pärast reisi kõik võõrkeeled hiina keeled (näiteks tema lasteaiarühmas oli paar vene nimega last, kes vahetevahel rääkisid tüdruku väitel hiina keelt).  Aga väga äge, laps pole veel

Lehmamagu köögiviljadega?

kolmenegi, kui juba hiina keel praktiliselt suus. ☺ Me olime pärast seda hetke ikka mitu päeva pahviks löödud.

Vastupidiselt teenindusele oli toit tõesti väga hea. Laps pistis pooled krevetid ise nahka, kuigi elajaid ümbritsev kaste oli üpris vürtsikas. Minu loomaliha kohta väitis naine, et see päris filee ei ole ning kui ta peaks panuseid tegema, et mis kehaosast see lihaollus pärit oleks, siis tema panustaks maole. No kui on prepareeritud lehmamagu, siis on prepareeritud lehmamagu. Liha oli tõesti veidi vintskem kui tavapäraselt ning isikupärase struktuuriga, kuid sellegipoolest siiski maitsev ning ära sai söödud kõik. Kui nüüd keegi kusagil pakuks veel magu süüa, siis vabalt.

Kuna tilkadega vihm oli söögi ajal asendatud hootise uduvihmaga, siis mõtlesime, et vaatame veel siin põhimaanteel/ööturul natuke ringi. Hoolimata sellest, et õhus lendles veetolm ja tuul oli VÄGA tugev, ei olnud see novembriõhtu teps mitte jahe. Troopika eelised. Soetasime paar postkaarti kodumaale saatmiseks ning veel nipet-näpet. Tahtsime lapsele ka crocse osta ning kuigi neid rannajalatseid mitmes kohas müüdi, otsustas tüdruk, et tema neid endale ei soovi ja keeldus kategooriliselt kummikaunasid ka „niisama“ proovimast. No mis sa siis ära teed, kui selline moeteadlik reisikaaslane on. Roosa ja delfiinipildiga t-särk fashionistale siiski napilt sobis.

Siis aga jala ning golfikäruga resorti tagasi ja seal lõpuks mõistsime, et miks selle peaukse esine oli ära risustatud nagu päeval esiti paistis. Kui valges seal jalutasime, jäi silma mitme meetri pikkune ja ka kõrgune rõve, kohati roostetanud traatvõrgust paneelidega tunnel ning puude otsas rippuvad kilekotid. Mõtlesin, et kui nüüd siin paar-kolm toekamat hotellitöötajat kokku ajada ja käsk kätte anda, saaks hoovi mõne tunniga lagast puhtaks, kuid õhtul siis tekkis sellele rämpsule sisu. Roostetanud traatvõrgust tunnel moondus valguskardinate ja led-torude toel suureks kalaks ning puudel rippunud kilekotid olid täidetud mingi villaseguga, mille keskel olid samuti lambid, mistõttu kumasid need nüüd mahedalt ja väga erinevates värvitoonides. Niimoodi valgustatult ja kaugelt

Kaneelannoona väljast ja...

vaadates oli asjal jumet, lapsele meeldis eriti see kalatunnel. Samas kas see kaalus üles selle, et päevasel ajal meenutab üks hoovinurk Kuusakoski vastuvõtupunkti, seda ma ei tea.

Toas võtsime siis ette meile senitundmatu puuvilja nimega kaneelannoona (custard apple või sugar apple või cherimoya või buddha's head fruit). Tuleb kiita müüjaid, sest nad tõesti müüsid meile parajalt valmis vilja, sest kui selle pooleks lõikasime, oli annoona sisu justkui sulavõi. Maitse mõttes oli see segu banaanist ja ananassist, ehk siis suus sulas ta igas mõttes. Igati põnev kulinaarne leid, seega kusagil veel neid müügil näeme, siis kindlasti oleme

...seest

valmis annoonade eest raha välja käima.

Kella 10 paiku suundus naispere magama ja mina taaskord lambi ning vihikuga vetsu päevikut kirjutama. Tänaseks väljakutseks oli siis asjaolu, et sanitaarruumil puudus uks, mistõttu pidin toast võetud laualambiga tükk aega nipitama, et valgus magajaid ei segaks. Õnneks oli ruum mõnede vaheseintega ja sopiline, mistõttu lõpuks leidsin sobiva paiga. Kirjutamise kõrvale võtsin külmikust ühe päeval soetatud käsitööõlle ning pettusin selles juba hetkel, kui kork pealt ära lendas ja joogi lõhn ninna jõudis. See on mingi kuradi limps või? Ometi võtsin selle ju õlleletist. Kuna ühtegi ladina tähte pudeli kaunil sildil polnud, siis eks see ost üks loto oli, aga no päris limonaadi ka ei oodanud. Google translate ja õlleäpp untappd lõpuks avaldasid karmi tõe – oli küll õlu, aga puuviljaõlu. Kumkvaadiga! Ehh.. Otseselt halb ta justkui polnud, kuid päris kindlasti polnud ta ka hea. Vähemalt ei olnud minu maitse. Pool pudelit läks lähedal asunud kraanikausi toitmiseks. Kesköö paiku said jutud kirjutatud ning väsimus tuli peale, mistõttu ronisin kahhelplaatide maailmast lõpuks voodisse ära. Kumkvaadiõlu, no mida veel…