Päev on uus, sest kell on
kuus. See on juba kolmas päev järjest vahetult enne päikesetõusu üles ärgata
ning hoolimata sellest polegi vist püsivaid tervisekahjustusi tekkinud. Peale
selle siis, et nüüd juba tundub täiesti normaalne nii vara üles ärgata. Uksest
välja astudes oli kohe tunda, et tuul võtab täna asja veel tõsisemalt kui eile,
sest õhtul kogetud maru oli kõvasti tuure juurde pannud. See muidugi lõi kohe
väikese mõlgi minu tänahommikustesse plaanidesse, sest esimeseks teetähiseks
oli mul välja valitud Longluani järv, mis on haigrute ja veelindude vaatlemise
meka. Samas juba autoga sinnapoole teel olles jõudsin üsna kindlale
veendumusele, et see, mis ma hetkel teen, suurt sisu ei oma, sest sellises
minitaifuunis ei ole tõenäoline, et terve mõistuse juures olevad linnud järve
ääres aega viidaksid. Üle jäi loota siis vaid nendele teistele. Nähes aga
järvel mühavaid suuri laineid, kadus ka see lootus.
Et oma arvamistele ja
teadmistele kindel ning rasvane hüüumärk panna, otsustasin ikkagi sinna
külastuskeskuse juurde välja sõita. Esimene üheselt mõistetav märk, et kaamerat
pole mõtet kotist välja võtta, oli see, et ristseliti keset keskuse
sissesõiduteed oli üks puu. Tegin järeltulevale rahvale suure teene ja
lohistasin rondi tee pealt ära, ise pidevalt ringi vahtides, et ega juhuslikult
mõni teine jurakas temaga liitumas pole. Teine sama konkreetne märk oli see, et
keskuse parkla tõkkepuu oli tormiga niimoodi ära väändunud, et sai ilma tasu
maksmata sisse sõita. Parkla ise oli oksi ja muud risu tahkelt täis. Arvestades
kõike seda nähtut ja kogetut ning ka seda, et ametlikult avatakse keskus alles
poole üheksast (ehk siis teoorias ma ei oleks tohtinud veel siia parklasse
sisse saadagi),
Siidhaigur
otsustasin, et aitab küll sellest plaanist. Kaarti vaadates
otsustasin üle vaadata paar väiksemat tiiki, mis läheduses on (äkki on linnud
seal tormivarjus), kuid oli üpris ilmne, et tunnikese raiskasin tänasest
hommikust lihtsalt ära. Aga no mis sa teed - kui kogenud linnuvaatlejad
mitmetes foorumites kirjutavad, et Longluani äärne on vaatluste mõttes paradiis,
siis pidin ikkagi oma silmaga veenduma, et täna on põrgu lahti. Muidu oleks
kripeldama jäänud.
Tiikidel oli samuti
suhteline vaikelu, kaamera ette jäi vaid üks siidhaigur ja paar taiti.
Kusjuures nendest terava pildi saamine oli paras ettevõtmine, sest isegi auto
varjus oli kaamera statiivil stabiilsena hoidmine üks paras õnnemäng. Seega
kobisin peagi autosse tagasi ja sõitsin taas Shedingi
Tait x 2
loodusparki, sest nagu ma
eile õhtul plaanisin, oli soov pargi idaservast tähnikhirved üles leida. Kuna
ka Sheding avatakse ametlikult 8:30 (kuigi reaalselt pole seal ühtegi väravat
ega piletikioskit), siis poolteist tundi enne seda polnud loomulikult pargi
läheduses ühtegi hingelist. Eile mobiiliga pildistatud looduspargi kaardi ja
Google Mapsi järgi asusin teele. Esmalt tuli kõmpida peaaegu kilomeeter mööda
maanteed, sest autot sinna tagumise sissepääsu juurde jätta polnud võimalik.
Rada ise ründas aga otsejoones mäeseljakut pidi allapoole, läbi tiheda
bambus-segametsa. Pärast
Kentingi rahvuspargi uhke värav
pooletunnist matka, kui otsustasin vaadata, et kaugel
see sihtkoht siis nüüd on, avastasin ehmatusega, et olin läbinud alles veerandi
sellest plaanitud rajast. Selle pagana kaardi proportsioonid olid täiesti
paigast ära!
Ehh, kuna olin lubanud
naisperele, et olen täna kella kaheksaks tagasi, siis sain aru, et Longluani
ääres käimise tõttu tuleb mul ka see matk pooleli jätta. Hirved jäävad siis
seekord siin nägemata. Muidugi ega ka selle raja läbimine poleks garanteerinud,
et ma neid näinud oleks. Et ebaõnn oleks täielik, näidati mulle metsa all ka
mingeid kanu (emb-kumb kas endeemseid taivani bambuskanu või endeemseid taivani
künkakanu), kuid selleks momendiks, kui statiivi maha sain toetatud, pagesid
siblijaid
Suur liblikas - Idea leuconoe clara
tihnikusse ära ning fotojäädvustus jäigi tegemata. Aaaarghh!! Öeldakse
küll, et ole rõõmus selle üle, mis sul on, mitte ära kurvasta selle üle, mida
ei saanud, aga need pagana kanad olid siinsamas! Ning nüüd juba tean, et see oli
ka ainus kord, kus selliseid kanalisi näha õnnestus.
Et päris ilma pildita
Shedingist ei lahkuks, võtsin nõuks üles pildistada ühe suure liblika, keda
olin ka eilsel jalutuskäigul näinud. Liblikad vähemalt ei karanud võssi ära,
kui mina oma kaamera ja statiiviga silmapiirile ujusin. Samas oli metsaalune
ikka päris pime, mistõttu natuke tuli ikka pusida, et see hiid-kapsaliblikas
purki saada. Ning kui ma ütlen hiid-kapsaliblikas, siis ma mõtlen
hiid-kapsaliblikas – kuigi pildilt see võib-olla välja ei tule, siis antud
tiibadega tõuk oli suure mehe kämbla suurune. Liblika ladinakeelseks nimeks on Idea leuconoe clara (inglise keeles
paber-tuulelohe) ning tiibade siruulatus võib olla tal kuni 14 sentimeetrit. Täpsustan
taaskord üle, et ei, ma ei ole nii tark – liblika määrasin ära kodus, sellesama
pildi alusel, guugeldades „large butterfly
Taiwan“. Ja tegemist on tõepoolest Taiwani suurima liblikaga.
Liblikas purgis, tuli ette
võtta see, mida ma siia mäest alla laskudes aimasin, et tuleb ette võtta. Ehk
siis sama teed pidi ülesmäge ronimine. Mitukümmend minutit ülesmäge, seljakott
seljas ning statiiv õlal, oli ikka väga korraliku trenni eest. Kuigi õues oli
endiselt soe, siis tänu tuulele ja õrnale pilvekihile, ei olnud õnneks tapvalt
kuum ning ma sain vahepeal seal treppidel isegi tempot teha. Seniks kuni klapp
jälle koos oli. Kui lõpuks auto juurde tagasi jõudsin, tundsin, et täna võib
bufeelauas ilma igasuguse süütundeta virna pannkooke ära vitsutada, sest
kilukalureid jäi sinna metsa alla ikka lademetes.
Tuppa jõudsin peale
kaheksat ning leidsin eest täiesti ärkvel daamid. Tuli välja, et kella poole
kaheksa paiku oli toas helisenud lauatelefon ning ainsad sõnad, mis naisele
torust tuttavad tundusid, olid „No go
beach, mother!“ Nojah, selle peale oleks ilmselt isegi tulnud, et rand jääb
täna ära, aga eks nad turvavad oma tagalat. Alati ju leidub inimesi, kes ei
tea, et kuuma tinutuskolbi ei tohi kõrva panna ning Torusiili ei tasu juua, kui
just konkreetselt vastavat hoiatussilti juures ei ole. Aga no kuulge – 7.30?!?
Inimesed magavad äkki?
Hommikusöögilauad olid
sama rikkalikud kui eile, kuid inimesi oli veel vähem. Check-outis (mis õnneks
möödus kirjeldamatult kiiremini kui check-in) selgus, et minu õnnis arvamus
(milles olin paar päeva elanud), et olin saanud toa poolmuidu, oli olnud siiralt
ekslik. Sisse registreerides otsustasin ööbimise eest kohe ära maksta, kuid see
summa, mis mult tol hetkel kasseeriti, oli oluliselt väiksem kui see, mis
broneerides näidati. Ega ma ise protestima ka ei hakanud, eks nad ise teavad,
mis teevad. Nüüd lahkudes muidugi võeti ka ülejäänud summa kenasti ära, seega
kulu oli kokkuvõttes täpselt selline, nagu broneerides välja lubati.
Enne autonina põhja suunas
keeramist tegime veelkord ühe tiiru sel Kentingi-Shedingi ringteel. Minu jaoks
oli see juba neljas kord seda teed sõita, aga naiste jaoks täiesti esimene.
Seega näitasin neile ka, et kus ma jalutasin, kus ma ahve nägin ehk siis
millega siin viimaste päevade hommikutel ja pärastlõunatel tegelenud olin.
Kahjuks ahve täna enam ei kohanud, eks neid näeb veel. Jalutama ka enam
siinkandis ei plaaninud minna, sest kindel soov oli enne Tainani jõudmist paar
põnevat paika üle vaadata ning selleks, et see plaan kuidagigi klapiks tüdruku
unegraafikuga, pidime lõunatipuga lähiajal hüvasti jätma.
Poolteist tundi uhasime
piki maanteed number 1, mis oli autovaba, kohati 6-realine ja kus vastassuunad
oli betoonbarjääridega eraldatud. Ehk siis tüüpiline 70 km/h tee. Aga no mis sa
teed, tuli alluda. Kui aga jõudsime Taiwani suuruselt kolmanda linna Kaohsiungi
äärealadele, õnnestus lõpuks keerata kiirteele ning koos suuremate kiirustega tuli ka tihedam liiklus. Oluliselt muutus ka ümbrus – horisont kui selline
kadus ning meid ümbritses ühtlaselt piimjas õhk. Ilmselt oli tegu suduga. Olime
uudistest näinud, et Mandri-Hiinast on oodata suurt sudu- või tolmupilve ning
võimalik, et see oli nüüd kohale jõudnud. Samas Kaohsiung on ka ise väga suur
tööstusettevõtete keskus, mistõttu võib-olla on see keskkond hoopis kohalik
toodang. Igatahes oli väga veider sellises miljöös viibida, loodetavasti see
õhk liiga ebatervislik ei ole.
Aga muutusi oli veel. Koos
silmapiiriga kadusid ka mäed ning sisuliselt on kogu Taiwani läänerannik üks
suur tasandik, mis on ühtlaselt kaetud asustuse ja/või põldudega. Totaalne
kontrast sellega, mida nägime idarannikul. Oli võimatu aru saada, kus üks
Arvatavasti Ceylon Blue Glassy Tiger
asula
algas ja teine lõppes. Banaaniistandused ja ananassiväljad vaheldusid majade
ning maalappidega, põhimõtteliselt oli iga ruutsentimeeter kasutuses.
Meie esimene peatus õnneks
asus tasandikest veidi eemal, otse Keskmäestiku jalamil, Maolini asulas. Sinna
jõudes kadus ka sudu ning taas oli võimalik hingata õhukompotti, mis polnud
silmale nähtav. Paiga ametlik nimi on Maolini Rahvuslik Kaunis Piirkond ning
silmailu paistis kätte kohe autoparklast – võimsad ning järsud mäed, mis olid
äärest ääreni kaetud tiheda bambusmetsaga. Aga meid ei tõmmanud siia ei mäed
ega ka metsad, vaid
Võimsad bambusemetsad
hoopis liblikad. Sajad tuhanded liblikad. Maolini org Dawu
mäe jalamil on nimelt paik, kuhu koguneb talvituma suur hulk liblikaid üle kogu
Taiwani ning siinseks staarlendlejaks on Purple
Crow (eestikeelset nime ma kahjuks ei tea). Põhjus, miks liblikarahvas just
siia tšillima tuleb, peitub oru pehmes kliimas, mis võimaldab külmemad ning
käredamad ajad suurema tõenäosusega üle elada.
Seda liblikate migratsiooni
on võrreldud ka kuulsa monarhliblikate rändega Mehhikos. Pole just tavapärane,
et liblikad kogunevad tohututesse parvedesse
Delias pasithoe curasena ehk punaõlgliblikas
ja rändavad koos mingisse
konkreetsesse paika. Siinne migratsioon on kilometraaži järgi muidugi oluliselt
lühem kui Põhja-Ameerikas, sest keskpõrandale kokku tulevad vaid Taiwani enda
liblikad, kuid sellegipoolest peetakse seda fenomeni väga erakordseks ning
üheks kahest olulisest liblikate rännakust maailmas. Nii liblikate saabumine
kui kevadine lahkumine pidid olema väga harukordsed vaatepildid. Kuigi keegi
neid ükshaaval pole ära lugenud, arvatakse, et
Purple crowde rivi
soojemat ilma naudib siin mägede
varjus vähemalt miljon liblikat.
Kuna käes oli november,
siis liblikad olid kohal ning see sai kinnitust kohe, kui autost välja astusime.
Erineva värvi ja suurusega liblikaid lendas igal pool. Tänu sellele, et
liblikate tutvustamiseks olid väljas stendid, said ka meiesugused asjatundmatud
vaatlejad aru, millised need Purple Crowd
välja näevad. Kuigi ka neid oli mitu erinevat liiki, ühendas neid see, et tema
tumedatel tiibadel olevad heledate plekkide värvus varieerub päikese käes –
lillast tumesiniseni. Arvatakse, et selline ere värvus on hoiatus
Pikk trepp mäkke
erinevatele
tegelastele, kelle menüüsse nad teoorias võiksid kuuluda. Kuna crowd toituvad piimalille mürgistest
lehtedest, siis need helkivad täpid justkui ütlevad, et ära mind söö, muidu on pärast
paha olla.
Liblikavaatluse epitsenter
asus parklast ühe pika trepironimise kaugusel. Laps
Vist Delias eucharis
oli suur entusiast ning
keeldus sellest, et keegi teda tassiks ja tahtis ilmtingimata ise minna.
Selline aeglane tempo sobis tegelikult väga hästi, sest ka trepil ronides oli
võimalik kümnete ja kümnete liblikate toimetamisi jälgida. Põhikoht, mida meie
nägime, oli üks võsane jõekallas, mis tõesti kihas liblikatest. Enamasti olidki
need purple crowd, kuid oli ka teist
värvi liblikaid. Kuna liblikate pildistamine pole kunagi minu teema olnud,
siis sobilike nurkade ja momentide leidmine vajas parajat pingutust, kuid
kokkuvõttes sain enda arvates paar väga head kaadrit. Eriti meeldib mulle see,
kus dwarf crow liigist pärit
tiivuline läheneb õiele, kus 3 sõpra juba ootavad. Sellise kaadri (no et
liblikad teravad ka oleksid) püüdmiseks tuli teha minusugusel amatööril rohkem
kui sada ülesvõtet.
Kohalikud staarid - dwarf crowd
Sellest epitsentrist sai
alguse ka üks matkarada, mis ronis vägagi ambitsioonikalt üht mäekülge pidi
üles ning kus väidetavalt võib näha ka muud elusloodust. Kuna meie nägime need
asjad ära, mida siia vaatame tulime, siis sinna minema ei hakanud. Ma korraks
Võrgumaailma kuningas
küll
võtsin vast nii 100 meetrit sellest teekesest, kuid kuna selle maa peal mingeid
imelisi vaateid ei presenteeritud, kobisin ruttu alla tagasi. Tüdruk oli
vahepeal välja mõelnud, et tahab nüüd ja kohe pissile, seega suundusimegi auto
poole tagasi. Naine ja laps jalutasid külakesse auguga istekohta otsima, mina
püüdsin sel ajal veel mõned lendlejad ja ühe tüüne ämbliku mälukaardile.
Hoolimata põgusast külastusest, julgen öelda, et tegemist on
Neptis nata ehk Dirty sailer
kindlasti paigaga,
mis väärib läbi astumist. Puhtalt see ringi lendavate liblikate hulk lööb pahviks
(ehk see allolev telovideo annab väikese tunnetuse) ja nagu mainitud, siis maailmas
väga palju paiku pole, kus sarnast fenomeni näha saab.
Meie järgmine peatus oli
sätitud vaid paarikümne kilomeetri kaugusele – Meinongi kultuuriküla. Tegemist on
paigaga, mis propageerib ja talletab Hakka nimelise rahva kultuuri ning
tegemisi. Hakkad on rahvas, kes on pärit Mandri-Hiina lõuna- ja kaguosast ning
vastupidiselt tavajuhule, kus kultuurikülad on loodud hääbuva rahvakillu
jäädvustamiseks,
pole hakkade olukorral häda midagi. Seda keelt kõneleb üle 100
miljoni hiinlase nii Hiina Rahvavabariigis, Taiwanis kui mujal maailmas
(hakkadel on väljaspool Hiinat väga suur diasporaa) ning hakka keel on ka üks
Taiwani riigikeeltest. Ligikaudu viiendik taivanlastest identifitseerib ennast seetõttu
ka hakkana.
Meinongi tõmbas meid aga
peamiselt üks asi – pabervihmavarjud. Või kui nüüd täpne olla, siis ikkagi
pabervarjud, sest vihma eest varjamiseks pole paber võib-olla ehk kõige parem
materjal (kuigi teatav veekindlus pidi varjudel siiski olema). Pabervarjud on
hakkade kultuuris tähtsal kohal (need esinevad nii pulma- kui
matusetseremooniates) ning kuna 95% Meinongi asula elanikest on hakkad, siis on
traditsiooniline õlipaberist ning bambusest varjude tegemine seal vägagi
elujõuline tööstusharu. Külake on selle tõttu tuntud nii Taiwanis kui ka
globaalsel pabervarjuskeenel. Kuivõrd tervet külatäit pabervarjusid igal pool
ei kohta, siis oli
Meinong Folk Village'i sissepääs
Meinong üks selline paik, kuhu me reisiplaani tehes
kindlasti soovisime minna. See, et ta meile nüüd kenasti teele jäi, tegi asja
väga lihtsaks.
Meinongi kultuuriküla ise on
jämedalt võttes üks keskmise suurusega turg Meinongi asulas, kus müüakse
käsitööd ja kust saab ka kohalikku toitu. Arvestades seda, et olime oma ringreisiga
peaaegu poole peal ning ka seda, et siin müüdi tõesti väga põnevat käsitööd,
tegime Meinongis oma esimese suurema suveniiride ja kingituste ostupummelungi.
Autori õde sai siit veel ühe ägeda kassikuju, mis tema eklektilisse
kollektsiooni kenasti passib (eklektiline on kollektsioon sellepärast, et mina
olen enamuse sellest maailma eri otstest
Pabervarjude kaubamaja
kokku vedanud ning mõnikord on olnud
valikud üsna ootamatud ☺). Tütar sai oma esimese käevõru, sest müüja müüs
selle väga elegantselt talle maha – pakkus proovida ja nii see nöörikestest
ning värvilistest helmestest (väga hiinalik) käepael talle käe peale jäigi.
Lisaks läksid kaukasse veel mingid rippasjad, elegantse välimusega söögipulgad,
väikesed puukujukesed ning loomulikult pabervarjud. Väikesed kingituseks, üks
keskmise suurusega endale.
Kõik Meinongi varjud on
loomulikult käsitsi valmistatud ning enamasti ka kaunite piltidega
dekoreeritud. Seega selleks, et endale sobiv leida, tuleb esmalt välja mõelda
suurus (variandid ulatuvad kokteiliklaasi varjust kuni täismõõdus
rannavarjudeni), siis valida, et kas meeldib pildiga vari või ühevärviline ja
kui pildiga, siis millise pildiga. Kuna asusime tõesti varjude tootmise
keskuses, siis valik oli tohutu ning kahjuks nägid enamus ka väga efektsed
välja. Lõpuks siiski panime ühele
Paberist kraami oli seal veel
näpu peale.
Kui tänapäeval on
pabervarjud tihti kasutusel sisekujunduselementidena, siis esialgne tarbimiseesmärk
oli täiesti praktiline – kaitsta end päikese eest. Varjude ajalugu ulatub
vähemalt 2000 aasta taha ning lisaks Hiinale ja Taiwanile on varjud levinud ka Jaapani,
Korea, Tai ning teistes Kagu-Aasia maade kultuurides. Varjudega on seotud ka
suur ports sümbolismi, kuid kõike seda ei hakka siin nüüd lahti harutama. Meie
siiski soetasime endale toote puhtalt meeldivuse järgi ning sügavamat sisu
sealt ei otsinud. Meinongi kultuuriküla on aga kindlasti külastamist väärt
paik, kasvõi puhtalt selle pabervarjude valiku pärast. Kui unustada ära, et
tegemist on poega, siis võib selle paiga külastust võtta ka kui kunstisaalis käimist,
sest need kümnetele ja kümnetele traditsioonilistele varjudele maalitud hiina
stiilis lilled, linnud ja maastikud on ka niisama ilusad vaadata. Ja kuna poe
ühes nurgakeses toimus ka kõigi silme all tootmisprotsess (ilmselt küll
näidisprotsess), siis targemaks saab kah.
Käsitööpoe teine korrus
Selline paberivahtimine aga
kahjuks kõhtu ei täitnud, ükskõik kui palju või kui intensiivselt me seda ka ei
teinud. Seetõttu tuli sisse astuda ühte kultuuriküla söögikohtadest. Restoran,
nagu ka terve ülejäänud turg, oli suhteliselt inimvaba, kuid meie õnneks oldi
valmis sellisel hilisel pärastlõunal siiski süüa pakkuma. Nagu reklaam lubas,
propageeritakse siin hakkade toite ja kui me siin hakkamaal juba oleme, siis
oleks ju veider midagi muud tellida. Niisiis mulle Hakka pada ning naine võttis
hakka stiilis seajalad. Kusjuures nii minu Ban Tiao nuudlitega pada kui ka
seajalad on Taiwani hakkade staarroad.
Rohelust oli sinna turule kõvasti sätitud
Hakka pada oli tõesti suurepärane –
maitsekas, paksude riisinuudlitega roog, mida sööks teinekordki. Naise tellitud
seajalad olidki seajalad. Õnneks mitte küll sea küljes ja ka mitte toored, kuid
peale ruigami käimade polnud taldrikus mitte midagi. Nojah, menüüs olid kirjas
seajalad ning lauale toodigi seajalad, seega faktiliselt oli kõik korrektne,
oma viga kui olid mingid lisandid peas juurde mõelnud. Selleks, et ka
abikaasale tekitada veidi vaheldusrikkam roog, miksisime need kaks asja kokku –
mina sain natuke põssavarbaid ning naine natuke nuudleid.
Ahjaa, toidu kõrvale
soovisime ka midagi juua, kuid sealne külmkapp oli täis karastusjooke, millest
ükski polnud tuttava näoga. Ega ka ladinatäheliste kirjadega. Isegi kõik
väikesed kirjad pudelil olid hieroglüüfides. Seega üki-kaki-kommi-nommi ja
saimegi kaki – külm tee pudelis ilma suhkruta. Kusjuures see oli juba mitmes
kord kui me katse-eksitusmeetodil saime sarnase maitsetu vedeliku. Tundub, et
suhkruta jääteed on peamised jahedad joogid, mida kohalikud tarbivad. Jah, need
on ilmselt väga tervislikud, aga no mõni maitsega jook võiks ka valikus olla. Okei,
võib-olla oli ja me lihtsalt ei osanud õigete kriksatrullidega pudelit haarata,
aga näiteks Ameerikast pärit veeldatud suhkrut tootvate kompaniide (Coca ja
Pepsi) toodangut söögikohtades reeglina ei kohta.
Kõhud täis, ootas meid ees
tunnine sõit mööda kiirteed Tainani. See suurlinn oma rohkem kui 1,2 miljoni
elanikuga on saare vanim linn ja üle 200 aasta olnud ka Taiwani pealinn. Nagu
ma juba varem mainisin, on Taiwani läänerannik praktiliselt üks suur asula,
mistõttu on ka siinne transpordivõrgustik väga arenenud – kiirteed igal pool,
lisaks on välja arendatud hea raudteede võrgustik (seal hulgas kiirraudtee,
mille abil saad Tainanist 300 km kaugusel asuvasse pealinna Taipeisse vähem kui
1,5 tunniga). Kiirteed küll, aga see suur rahvahulk tähendas ka palju tihedamat
liiklust ning kohati isegi ummikuid. Õnneks oli liiklus hoolimata tihedusest
siiski viisakas ja etteaimatav, mistõttu jõudsime oma broneeritud öömaja ette
ladusalt ja ilma viperusteta.
Meie motellitoa garaažiboks :)
Nüüd on siis ilmselt paras
aeg veidike tutvustada Hwu Meei motelli, mille olin järgnevateks öödeks
broneerinud. Ning tutvustamist see kindlasti vajab. Tegemist on selles mõttes
erilise kohaga, et mingil hetkel oma ajaloos (võib-olla et isegi praegu) on
tegemist olnud niinimetatud armuhotelliga. Miks ma nii arvan? No näiteks
sellepärast, et motelli check-in tehti ära väravas drive-in põhimõttel ning
igal toal oli oma garaaž. Jah, garaaž! Sõitsid autoga garaaži, lasid garaažiukse
kinni ja läksid sealt otse üles, garaaži kohal asuvasse tuppa. Põhimõtteliselt
võis siis motelli külastada nii, et mitte keegi peale väravas
Karakteriga tuba ja massaažitool
olnud
administraatori ei näinud, kes siia tuli ja kellega. Ning kui need ei ole
piisavad vihjed, siis toas olid lisaks suurele voodile veel massaažitool, mitmekordsed
pimendavad kardinad, 10 erinevat ja puldist juhitavat valgusrežiimi, vannitoas
suur mullivann koos televiisoriga, millest võis leida mõned täiskasvanutele
mõeldud ühe teema kanalid (ja see teema ei olnud mesindus). Kui ikka veel ei
usu, et tegemist on „erilise“ paigaga, siis toas olevad sildid „Me päriselt ka
ei filmi siin. Ausõna! Kiku!“ vast panevad i-le ikka täpi ära.
Et siis selline koht. Aga
nagu ma broneerimisel kirjutasin, siis teadsin, et
Mullivann!
selline asi meid siin ees
ootab. Kui nüüd see patune ajalugu kõrvale heita, siis meie jaoks oli tegemist
ägeda öömajaga vägagi suurepärase hinna eest (5940 NT$ kolme öö eest ehk siis
ca 60€/öö). Tuba oli väga puhas, sinna oli lapsele toodud lisavoodi nagu
palusime, seal oli ka köögiosa külmkapiga ning ruumi oli lahkelt käes (lausa
45m2). Vannitoas oli lisaks suurele mullivannile veel ka dušširuum ning kogu
„korter“ oli varustatud ka kvaliteetse helisüsteemiga. Jah, lopsakas ja väga
erilise stiiliga toasisustus võib-olla polnud meie maitse, kuid see käis selle
võõrastemaja karakteriga kenasti kokku ning meie
Vaade toa rõdult
sealviibimist kuidagi
kehvemaks ei teinud. Pornuhotelli aknast paistis vaade pargile ja
ümberkaudsetele elumajadele, seega tipp-topp koht.
Tagantjärele mõeldes ei
oska ma ausalt öeldes ühtegi miinust välja tuua. Lapsele meeldis see motell väga
(peamiselt tänu mullivannile), asukoht oli meie soove arvestades suurepärane,
öösel oli vaikne kui hauas, teised külalised, keda hommikusöögilauas nägime,
olid tavalised, viisakad inimesed ja Wushengi ööturg oli väikese jalutuskäigu
kaugusel. Iga kell läheksin tagasi, see on ka motell, mis jääb elu lõpuni
meelde. ☺
Õhtusöögi hankisin
nurgapealsest 7-11-st ning sealt samast võtsin ka veidi sularaha välja. Väike
meeldekas endale – 7-11 sularahaautomaat võtab igal korral 100$ teenustasu,
ükskõik mis summa sa sealt ka välja võtad. Seega selle poe ATM-st raha välja
võttes saad kõige kahjulikuma kursi. Kuna seda 100$ teenustasu silti
(ingliskeelset!) lugesin ajaviiteks sellel ajal, kui masin mulle juba kupüüre
kokku luges, ei olnud tol korral enam midagi teha.
Ülejäänud õhtu veetsime oma toa
mugavusi nautides. Naine vuristas massaažitoolis ning mina vettisin tüdrukuga
pikalt mullivannis hiinakeelseid multasid vaadates. Ei, väga äge valik. Kus sa
veel saad 60€ eest tuppa mullivanni, massaažitooli ja privaatse garaaži?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar