Täna oli võimalus kauem
põõnata, sest kohalikud linnurohked metsad koos jalutusradadega olid
„maksumüüri“ taga ning seega ka varahommikul suletud. Peale selle olime
pererahvaga kokku leppinud, et võtame hommikusöögi kell 8 ja pärast seda juhatatakse
Vaade meie toa aknast
meid soodustingimustel Xitou looduspargi väravast sisse. Nagu kellavärk kõlas
kaheksast uksel koputus ja eilne rollerijuht ulatas meile kilekotitäie toidukraami
ning soovis head isu. Põhjus, miks sellist mugavusteenust pakutakse, on
äärmiselt praktiline – kodumajutuse pakkuja ei ole tihanud väärtuslikku põrandapinda
söögitoa peale kulutada. Kuigi see kodumajutus annab suuruselt väikehotelli
mõõdu välja, siis Lugu külakeses (oma umbes-täpselt 10 majaga) on iga
majutusruutmeeter arvel ning ma usun, et enamus külalistest ei protesti, kui
saavad oma hommikueine voodis nahka pista.
Toit ise oli lihtne, kuid
maitsev ning kõhtu täitev. Põhiroaks muna-sibulasalat pannkoogi vahel ning
magustoiduks aurutatud kukliga võisai munaga. Joogiks oli kolm kapatäit teed,
mis klappis nende toitudega ideaalselt. Seega tuli veelkord tõdeda, et teenus,
mida see kodumajutus pakkus, oli tõeliselt kõrgel tasemel ning meil tegelikult
ei olnud isegi väga head mõtet, et kuidas see võiks parem olla. Jah,
kellasid-vilesid saab alati juurde panna (no näiteks pakkuda külalistele
linnupiimavanne ja võimalust lõõgastuda
ultra-infrapuna-auru-mulli-piprasaunas), kuid meie oleme oma reisidel väga
lihtsakoelised ning tahame öömajaks lihtsalt sooja ning puhast tuba ja hommikul
midagi hamba alla. Ning nendes kategooriates esines Hsitou Man Tou Xiang
eeskujulikult.
Kui munarohke linnupete
keres, vedasime oma kohvrid alla hoiule ning noorperenaine juhatas meid Xitou looduspargi
(ametliku nimega Xitou Loodusõppeala / Taasmetsastamiskeskus) väravasse. Nagu
nad eile lubanud olid, saime väravast sisse odavamalt kui ülejäänud turistid,
kuid nüüd tagantjärele vaadates tundub see paras tsiki-priki. Tavapilet
täiskasvanule oli 200 NT$, meilt küsiti 160 NT$ (ca 4,7€), ehk siis säästsime
natuke üle euro per peanupp (lapsepilet oli tasuta). Samas süsteem oli selline,
et meie saatjanna rääkis piletimüüjaga paar sõna, näitas näpuga meie suunas ja
ütles, et makske nüüd 320 dollarit ja minge siit sisse. Piletit meile ei antud,
lisaküsimusi ei küsitud, aga sisse saime. Teeme nüüd kõik näo, et meie raha ei
läinud piletimüüja ja meie võõrustaja vahel jagamisele. Samas mine sa tea,
võib-olla ei läinudki, arvestades taiwanlaste selgelt üle keskmise ulatuvaid
eetikastandardeid.
Nonii, Xitou. Nagu eilses
jutus mainisin, leidub siin väga erinevaid jalutusradasid ning seetõttu
leppisime naisega kokku, et nemad lähevad mööda suurtele gruppidele, lastele ja
ka piiratud liikumisvõimega inimestele mõeldud rada (loe: asfaltteed) ning mina
otsin
Taiwan Yuhina
alternatiivseid lahendusi, kus rahvahulk oleks minimaalne. Inimesi muide oli
liikvel väga palju – oli ju pühapäev, väljas ilus ja soe ilm ning Xitou on
idaranniku lauskmaa rahvale üsna lihtsasti kättesaadav. Näiteks pea 3 miljoni
elanikuga Taichungi linn asus siit vaid tunnise autosõidu kaugusel. Aga see
tohutu populaarsus oli teada ning samuti ei ehmatanud ära kilkavad lastesalgad,
sest kõike seda oli härra Valker oma linnuraportis ka maininud. Sellegipoolest
andis ta Xitoule, kui linnuparadiisile, väga kõrge hinde ning minu lootus oli,
et suudan sellest ka fotokaga midagi välja pigistada. Vaadates allesjäänud
päevi, oli see viimane metsikum paik, kus ma oma kaameraga ringi konnata sain.
White-eared Sibia
Niisiis naised läksid üle
rippsilla mööda põhiteed ning mina hakkasin otsima väiksemaid radu. Kokkulepe
oli, et saame üleval, vana tamme juures kokku. Kusjuures sõna „vana“ all mõtlen
kolme tuhandet aastat ning „tamme“ all pean silmas suurt mahakukkunud Taivani
ebaküpressi, mis on Xitou üks vaatamisväärsustest. Kui naised panid kohe (2,5-aastase
lapse) hooga ajama, siis mina tegelikult jäin mõneks ajaks sinnasamasse
sissepääsu juurde rahvasumma sisse passima, sest leidsin põõsastikest üles
Taiwani Yuhinad (igaks juhuks mainin, et see on linnuliik), kellest olin
Alishanis saanud vaid kehvapoolse pildi ning veel ühed valge
Xitou rippsild
maskiga zorrod,
keda varem polnud au olla kohata (ka neil eestikeelne nimi puudub). Yuhinadega
sain teha väikese vigade paranduse, kuid lõpuni rahul ikka ei olnud, aga
selle uue liigi vormistasin hoolimata tihedast võsast päris kenasti ära – kaks
lindu väga seltsimehelikult oksa jagamas.
Kui need toimetused
tehtud, hakkasin mäest üles rassima. See on Xitous matkamisega alustades
ainuvõimalik liikumissuund – kõik rajad lähevad ülesmäge (tuletan meelde, et ka
alguspunkt asub juba parajalt kõrgel – 1150 meetrit üle merepinna). Mõtlesin,
et vaatan esmalt üle puude lasteaia, ehk siis suure ja avara mäeseljaku, kus
kasvatatakse erinevaid puuliike ette, kuid see oli igas mõttes vale otsus.
Esmalt muidugi seetõttu, et lauspäikese käes mäkke ronimine ei ole just kõige
mõnusam
Noorendik ülalt alla vaadates
ajaviide ning teiseks seetõttu, et iseliikuva eluslooduse mõttes oli
see täiesti null koht.
Xitou looduspark on muide
suures osas inimeste poolt loodud. Vaid üks väike lapike lehtmetsa on
naturaalne, kõik ülejäänu on istutatud ja haritud nii, et inimestel oleks
võimalik näha piiratud territooriumil väga erinevaid metsakooslusi. Sellise
metsapusle rajaja on Taiwani Rahvusülikool ning siin võib tõesti näha väga
eriilmelisi laasi. Efektseimad puud, mida siin kasvatatakse, on seedrid,
tömbilehised ebaküpressid (Chamaecyparis
obtusa), punased kuused, moso-bambused (Phyllostachys
edulis), hõlmikpuud ehk ginkod ja leida võib isegi sekvoiasid. Ning kuna kogu protsessi juhib inimene, siis
metsad on väga selgepiirilised ja seedrimets tähendab seda, et seal kasvavadki
peamiselt seedrid. Olgu öeldud, et väikestel radadel konnates
Näide ühest metsasalust
ei ole
sedamoodigi, et kõnniksid justkui pargis – metsal on lastud ikka vohada ja
keegi lehti või käbisid ära riisumas ei käi. Aastakümnetega on suudetud täiesti
korralik metsiku looduse mulje luua ning seda tõestab ka näiteks asjaolu, et selles
suhteliselt väikeses looduspargikeses on märgatud rohkem kui 70 linnuliiki.
Minul pildiikaldus sai
otsa siis, kui leidsin ühe väikese ja kitsa matkaraja, mis jooksis väikese jõenirekese
kaldal ning kus inimeste kohtamise tihedus oli keskmisest oluliselt madalam
(nii üks kohtumine iga 5 minuti tagant). Samas need vähesed inimesed suutsid
tihti üllatada – näiteks liikus ka siinsetel
Selle jõekese kaldal oli minu fotoala
radadel vanamehi (alati olid need
vanamehed!), kel oli käes või seljakoti külge kinnitatud bluetooth kõlar, mis
väljutas täiest kõrist erinevaid rahvaviise. Miks?!?? Kuidas oleks vaikuse või
loodushäältega? Mul tuli alati hirmuhigi (või vihahigi?) palgele, kui passisin
vaikselt kusagil võssis ja üritasin linnupilti saada, kui järjekordselt hakkas
kaugusest kõrvu kostma kohalik „Läänemere lained“. No, et kas eakas melomaan
tuleb ja jalutab minu selja tagant läbi või läheb mõnda teist teerada pidi mööda.
Taiwan Barwing
Linnud, nagu minagi, ei olnud nendest vikerviisidest väga vaimustunud ning igal
korral, kui selline boomboxiga tüüp mööda ujus, võis rahulikult statiivi kokku
panna ja uut kohta otsima minna. Kusjuures neil tasku-DJ-del oli veel mitu
taset – level 1 oli see, kui lihtsalt muusika mängis, aga edasijõudnud üürgasid
ka kaasa laulda. Tundus, et viimasesse kategooriasse kuulusid peamiselt onklid,
kes uskusid, et viisipidamatust saab pideva harjutamisega välja ravida.
Erapooletu hindajana julgen öelda, et seni polnud see eeldus igatahes õigeks
osutunud.
Teine veidrus, mida samuti
just eakad matkajad viljelesid, olid kellukesed
Rufous-faced Warbler
seljakoti küljes. Samm ja kill,
samm ja kill. See pisike kilin otseselt ei seganud kedagi, aga küsimus siiski
tekkis, et milleks see hea on? Et kui seenior laanes kaotsi läheb, siis kilina
peale leiab üles? Või et kas lugupeetud jalutajad sellise tilina peale lolliks
ei lähe, sest põhimõtteliselt on iga jalutuskäik kui üks Arsise kellade
ansambli kontsert ühe kellukesega (või kui paariline ka on, siis kahe
kellukesega). Võib muidugi olla, et sellest tähisest ollakse juba möödunud ja
ilma selle monotoonse soundtrackita enam kõndimine välja ei tulegi. Olgu, olgu,
olen ilmselt põhjendamatult kuri, kuid kuna olen koolkonnast, kus looduses
käies püüan kuulata loodusehääli, selmet et neid ise tekitada, jääb
Veel üks White-eared Sibia
teise
koolkonna käitumine mõnevõrra võõraks.
Õnneks leidus siiski ka
vaiksemaid hetki ning leidsin jõeäärsest padrikust ühe paiga, mis osutus väga
viljakaks pildikohaks. Valgusolud olid muidugi väga keerulised, sest kõik
paigad, mis olid varjus, olid pimedad kui öö ning need kohad, kuhu päike peale
paistis, sirasid nagu tuhat päikest (ok, üks päike). Ning minu pildiobjektid
toimetasid nende kahe ala piiril, mistõttu lisaks kiirele fokuseerimisele,
tuli pidevalt ka ülejäänud vabad näpud töös hoida ja jooksvalt fotoka seadeid
õigeks kruttida. Seda siis niimoodi, et neid vajutatavaid nuppe ja valitsaid
vaadata ei saanud, sest ega linnud ennast pikalt
Rusty Laughingthrush
poseerima ei sättinud. Sips
sinna ja hops tänna ning kui maha magad, siis pluti-pluti.
Sarnaselt Alishanile olid
enamus Xitous pildile jäänud liigid sellised, keda varem kohanud polnud, kuid
vastupidiselt Alishanile suutsin siin siiski pea kõigist enam-vähem viisaka
pildi ära vormistada. Ainus, mis kripeldama jäi, oli Rusty Laughingthrush
(otsetõlkes siis roostene naerurästas), kes naeris lõpuks viimasena. Tükk aega
üritasin teda kaadrisse saada, kuid tüüp toimetas pidevalt pimedas ning maa
lähedal risu sees. Järsku hüppas lind aga välja valguse käes oleva oksa peale,
otse minu kaamera vaatevälja. Objektiiv oli õiges suunas, seaded olid paigas,
kuid fotokas korraks hangus ja ei suutnud fokusseerida. Rästas passis sellel
oksal päris mitu sekundit (linnupiltniku
Steere's Liocichla
jaoks terve igaviku), kuid hetkel, kui Nikon
uuesti tööle suvatses hakata, keeras ta juba selja ning kadus tihnikusse ära ja
rohkem ma teda ei kohanud. Jäägu see ebaõnnestunud pilt siin jutu kõrval
tähistama seda, et mitte kõik fotod alati ei õnnestu (helesinine silmaümbrus
tõestab siiski, et tegu on just selle liigiga).
Veidi rohkem kui paari
tunniga jõudsin selle eelpool mainitud vana puu juurde, mis oli üks suur
matkarahva kogunemiskoht, sest siin olid mitmed söögikohad ja istumisalad, et
pärast mõnekilomeetrist mäkkeronimist veidi jalgu puhata. Entusiastlikumad said
siit jätkata edasirühkimist mäetipu poole, kuid meie plaan oli jätta see paik
lõpp-punktiks. Oma üllatuseks nägin, et naist ja last veel polnudki siin. Kuigi
olin liikunud väga aeglases tempos, paistis, et nad olid olnud veel rahulikumad.
Sõnum telefonis kinnitas, et nad peagi jõuavad, mistõttu kasutasin ooteaega
ümbruskaudsete võsade skännimiseks ning ühest kõige kärarikkamast kohast
leidsingi parve tutiga Yuhinasid. Aga need tüübid olid eriti kiuslikud – kui
sealsamas üks lastega pere valjuhäälselt oma retkest rääkis ja lõunasööki
Matkajad Eestist :)
sõi,
ei teinud linnud väljagi. Aga niipea, kui mina teleobje rahulikult nende poole
keerasin, tõmbasid tiivulised tuult. Ja lõpuks ei saanudki ühtegi pilti, kuigi
nad tõesti olid sealsamas ning inimestest (välja arvatud siis mina) väga ei
hoolinud.
Peagi aga jõudis ka
naispere kohale ning tuli välja, et ka nemad olid elusloodusega kokku puutunud.
Nad olid näinud nii ahve kui ka oravaid (mina ei kohanud oma rajal üldse loomi)
ning hulgaliselt väikeseid rohelisi linnukesi. Samas oli tirts olnud ise vast
kõige suurem vaatamisväärsus, sest väikese koaalaseljakotiga matkaja sai
tähelepanu praktiliselt kõigilt teistelt jalutajatelt. Nad olid selgeks õppinud
ka uue hiinakeelse sõna – „meimei“ tähendab ilusat tüdrukut ning seda fraasi
(„Oooo, meimei“) kuulsime pidevalt ka pärast tagasi jalutades. Kusjuures
enamuse ajast oli tüdruk vapralt ise vantsinud, seega jälle kiidusõnad tema
suunas. Aega läks neil seepärast nii kaua, et vahepealsed puhkepausid olid ka
üsna pikad.
Nagu ennist mainisin, on
see 2800 aastat vana ja 4,3-meetrise läbimõõduga Taivani ebaküpress tänasel
päeval pikali asendis, kuid
Veel üks näidis Xitou metsadest
see ümberkukkumise mütakas käis ära vaid 3 aastat
tagasi. Pauk oli käinud päevasel ajal ning vahetult pärast hetke, kui üks
tuurigrupp oli suu ammuli seda 46 meetri kõrgust puuhiiglast vahtinud. Grupp
oli just selja keeranud, kui algas hirmus ragin ning puu prantsatas maha ning
oli paras ime, et vaid kolm inimest said selles juhtumis viga (üks raskemini,
kaks kergemalt). Kellegi õnnetus on aga mõnikord teise õnn, ehk siis tänu
sellele juhtumile oli meil täna igati turvaline puu lähedal väikest einet
võtta ja mõelda, et milline oli siinne loodus ning maailm siis, kui see küpress
alles väikene vitsake oli.
Tagasi sissepääsu suunas
läksime kõik koos mööda peamagistraali. Linnupiltide mõttes oli see küll
nulliring, kuid vaated olid tõeliselt vägevad – võimsad puud, kõrged mäed ning
huvitaval kombel oli metsa vahele hiilinud ka õrn uduvaip. Laps polnud seda
nägugi, et oleks väsinud või midagi – kogu aeg kamandas, et tulge kiiremini ja
ise pani jooksuga
Suur metsaõis
ees. Möödaminnes tegime läbi ka siinse skywalki, mis siis kujutab endast puude võradesse rajatud
jalutusrada, keskmiselt 22 meetri kõrgusel maapinnast (see on ligikaudu
seitsmekorruselise maja kõrgus). Seal sai üheselt selgeks ka asjaolu, et plika
kõrgust ei karda, sest läbipaistvast võrest plaatidel kõndimine talle küsimusi
ei tekitanud. Kokkuvõttes võib öelda, et Xitou on tõesti üks äge koht, mida
külastada. Vahet pole, et kas tahad rahulikult (rahvaviiside saatel) loodust
vaadelda või siis lihtsalt pere ja sõpradega keskmäestikus ringi jalutada. Kui
võtad ette pargi kaugemad rajad (kuhu meil polnud aega minna), siis oled
usutavasti üsna inimvabas keskkonnas.
Teel alla tegid meiega juttu
ka ühed kohalikud tüdrukud, kelle uudishimu võõramaalaste suhtes ületas nende
tagasihoidlikkuse. Eks see veider haldjakeel, mida omavahel räägime, on tihti kontakti põhjuseks, sest usutavasti
99% maailma inimestest ei suuda ära arvata, et tegemist on eesti keelega.
Seekord ei öelnud sõna „Eesti“ neile noortele midagi ning nad olid kenasti
ausad ka seda tunnistama. Naine näitas seepeale telefonis meie pisikese
maanurga asukoha kätte, mille peale oldi väga üllatunud ja samas ka rõõmsad, et
nii
Jõgi-lepalind oma uhket sama näitamas
pika reisi olime ette võtnud. Tegime mõned ühispildid ja nemad ka koos
„meimeiga“ mõned selfid, mille peale tüdruk oli jälle väikese kingituse võrra
rikkam (mingid ussikujulised kommid olid seekord pildilunaks).
Sissepääsu juures oleva
rippsilla juurde jõudes märkasin, et selle ümbruses olevas võsas ja ka all
jõesängis käib vilgas linnuelu, mistõttu otsustasin ohverdada lõuna ja võtta
Xitoust viimast. Naised niisiis läksid külasse midagi hamba alla otsima ning
minu osaks sai kõige veidram pildistamiselamus, mida viimasel ajal kogenud
olin. Nimelt oli ainus koht, kust tiivulisi kaadrisse sai, otse rippsilla peal.
Rippsild aga teatavasti ei ole just kõige stabiilsem paik, kui
Siidhaigur
seal inimesed
peal kõnnivad. Ning kõnniti seal praktiliselt kogu aeg. Pika teleobjektiivi
käes stabiilsena hoidmine (no et ikka oleks aru saada, et kas pildil on
rasvatihane või pudeliavaja) vajab pingutust ja kogemust ka kõval maapinnal.
Pildistamise üritamine aga sillal, mis stabiilselt kõikus üles-alla sellise
amplituudiga, et pikemalt läbi fotoka objektiivi vaadates oleks ka vanad
merekarud oma hommikusöögi jõesängi heitnud, tundus üsna lootusetu. See oli
kohutavalt frustreeriv ja kohutavalt naljakas üheaegselt.
Imekombel (päris tõsiselt,
see oli ime), suutsin sealt päris mitu head kaadrit saada ja sealhulgas veel
ühe uue liigi (jõgi-lepalinnu) ära vormistada. Kuigi lootsin Xitoust natuke
rohkemat, võis tegelikult rahul olla. Pildile jäi 8
White-eared Sibia jäi päris tihti kaamera ette
erinevat linnuliiki,
millest 5 olid sellised, mida kohtasingi ainult siin.
Naiskad olid külast saanud
friikartuleid, kana juustukastmega ning ka nagitsaid ning tulid nüüd mulle
väravasse vastu (laps oli kellegi käest veel ka ühed väikesed krõpsud kingiks
saanud, lihtsalt niisama). Miinuspoolele jäi see, et abikaasa oli vahepeal ühe
oma kõrvarõnga ära kaotanud ning kuigi käisime selle teekonna Xitou väravast
külakesse ja tagasi mitu korda läbi, ehet üles leida ei õnnestunud. No mis siis
ikka, eks ta kusagil pargis siis on ja võib-olla keegi kunagi leiab üles.
Selleks, et enda tühjale kõhule midagi kiirelt lohutuseks hambusse anda, võtsin
samas kohast, kus eile olime käinud, ühe hot-dogi ja poest pisikese Coca ning
pärast seda olimegi valmis Xitou ja Lugu külaga hüvasti jätma.
Mäletatavasti oli meie
auto eemal parklas, kuhu saamiseks oli võimalus taas kasutada rolleritaksot.
Hoolimata närvikõdi pakkunud sõidukogemusest autot ära viies, otsustasin
sellest võimalusest siiski kinni haarata. Pealegi läksin nüüd sõitu ilma
lisakoormateta ning sain lausa kahe käega võrrist kinni hoida. Kuna lapsel jäi
eelmisel korral see ime nägemata, kutsusin seekord teda ka vaatama, kuidas issi
mootorrattaga sõidab.
Hetk hiljem – laps röögib
täiest kõrist nutta, meie rolleriga külili ning rahvas kohkunud silmil pealt vaatamas
(ok, paar inimest tuli appi ka). Mis siis juhtus? Sättisime end kenasti
minekule, mina olin kõigi lihastega ratta külge lukustunud ja preilna andi
gaasi. Kuna ratas oli vastupidises suunas sellele, kuhu pidime sõitma, pidi ta
esiti tegema U-pöörde. Juhtumisi oli see tänav väikese kallakuga ning U-pööre
tuli teha ülesmäge. Ehk siis arvatavasti tegi ta sedasama, mida ilmselt sadu
kordi varasemalt on teinud – gaas põhja ning lenks järsult vasakule. Millega ta
aga ilmselgelt ei arvestanud, oli rohkem kui tsentner kaaluv luust ja lihast
ballast tagaratta kohal. Seega gaasi andmine pani rolleri küll õrnalt liikuma,
kuid kaugeltki mitte niipalju, et oleks võinud kuhugi suunas keerata. Selleks
hetkeks, kui juht antud asjaolu mõistis, oli tal aga vanast harjumusest lenks
juba välja keeratud ning me langesimegi ilma igasuguse tseremooniata asfaldile
külili.
See oli väga õnnelik
õnnetus, sest kõige rohkem oli juhtumist mõjutatud ilmselt meie tütar, kes
ilmselt arvas, et issiga on nüüd kõik. Vähemalt nutt oli küll sellises
kategoorias. Mul jäi küll vasak labajalg kuidagi rolleri alla, aga õnneks nii,
et väga suurt jõudu sellele peale ei pressitud, mistõttu haiget ei saanud. Paar
väikest sinikat tekkis, kuid midagi katki ei läinud ja välja ei väänanud.
Perenaisel tundus, et läks sama hästi, vähemalt ei näidanud ta välja, et miskine
kont oleks pooleks läinud või elutähtsad ihuliikmed ära lömastatud. Kõndisime
mõlemad väikese ehmatuse enda seest välja, rahustasin lapse maha ning läksime
teisele katsele. Juht oli muidugi väga ehmunud ja ei jõudnud ära vabandada,
kuid seekord tõesti läks hästi, mistõttu pikka viha ei pidanud. Katse number 2
tarvis keeras ta targu rolleri nina esiti õiges suunas ja alles siis kutsus
inimlasti endale selja taha. Sellest tulenevalt ka järgnenud sõidust igasugune
draama puudus ja auto leidsin parklast täpselt samas seisus, milles sinna olin
jätnud.
Kuna valget aega veel
jagus, otsustasime enne Taichungi hotelli sõitmist üle vaadata ühe Taiwani
tippvaatamisväärsuse – Sun Moon Lake’i ehk siis Päikese Kuu järve. Panime GPS-i
sisse järve põhjaservas paikneva Wenwu kloostri ning vaadates kella ja
vahemaad, oli lootus, et jõuame sinna veidi enne päikeseloojangut. Enne Xitou
lähistelt lahkumist pidasin auto veel ka ühe võimsa bambusesalu juures kinni,
sest lapse pandakaru olevat näljane ning kus häda kõige suurem, seal bambus
kõige lähem. See oli ennekõike hea võimalus lapsele (ja ka endale) näidata, et
millised need bambusemetsad on ning kuna sealset metsaäärt oli äsja puhastatud,
siis kiskusin ühest oksavirnast pisikese rao ka eelmainit’ mänguasjale
õhtueineks. Kuigi tuleb tunnistada, et isegi pisikese võsu eraldamine suure
oksa küljest vajas parajast möllamist, on ikka sitke puu küll. Sealtsamast
lähedalt haarasime teeäärselt puuviljaärikalt 60 NT$ (ca 2€) eest ka kimbu
banaane, mis kulusid selle tunnise sõidu peale praktiliselt kõik ära. Minibanaanid
otse tootjalt on ikka hoopis teine toode kui kodumaised ahjus küpsetatud marjad
(jah, banaanid on marjad).
Niipea, kui tee järve äärde
keeras, lõi selle paiga populaarsus ka kohe välja – igal pool hotellid,
järveäärsed villad, söögikohad, teenusepakkujad ja nii edasi. Ja lisaks veel lõputud
turismibusside rivid. Tagantjärele vaadates võib öelda, et see oli ilmselt üks
kõige turistilikumaid paiku, kuhu riigis sattusime. Jah, Taroko on ka
populaarne, kuid tänu asukohale on sinna palju keerulisem ligi pääseda. Sun
Moon Lake on aga Taiwani suurim järv (nii Saadjärve suurune) ning see asjaolu
pluss pakutavate puhketeenuste palett ja ümberkaudsed mägedes asuvad matkarajad,
teevad sellest paigast ihaldusväärse puhkusekoha. Pealegi on miljonilinnad väga
Wenwu templi sissepääs
lähedal – Taichung tunnikese kaugusel, pealinn Taipei 2,5 tunni kaugusel ja
Tainan 2 tunni kaugusel.
See oli nüüd see koht, kus
esimest korda saime meie öelda, et ei tea, millest selline haip? Järv nagu järv
ikka – vesi sees ja kaldad ümber. Jah, vaated olid ilusad, kuid ei midagi
sellist, mille pärast peaks ekstra siiakanti tulema. Vähemalt meie arvates.
Kuna Päikekuu jäi meile tee peale ning sobilikult loojangu ajal, siis ei
kahetse, et me selle väikese sõidu ette võtsime, kuid ekstra ei hakkaks küll
siia tulema. Kui just ei taha paadiga sõita, rattaga matkata, köisraudteel
rippuda, tiibvarjuga lennata või siis mägedes turnida. Järves ujumine on muide
keelatud (v.a. ühel päeval aastas), seega täisväärtuslikku rannapuhkust seal ka
viljeleda ei saa.
Saime Wenwu templi
lähistele ühe viimastest parkimiskohtadest, sest päikeseloojangu vaatamine
selle templi eest või treppidelt on teada-tuntud atraktsioon, kuna päike loojub
Idamaine
praktiliselt otse üle järve asuvate mägede taha. Arvestades, et selle hetkeni
oli nii pool tunnikest aega, otsustasime ka pühakoja üle vaadata. Tempel on
iidne, pärit lausa 1960.-test. Esialgne taoistlik kants ehitati siia küll 1938,
kuid pärast Jaapani okupatsiooni toimus Wenwu laiendamine ja ümberehitamine,
mistõttu praeguse kuju võttis tempel alles 50 aastat tagasi. Ajalugu on lühike
seetõttu, et järve kaldal asunud 2 vanemat templit jäid ette jaapanlaste
elektrifitseerimise plaanidele. Sun Mooni hakati hüdroelektrijaama tarbeks
Väga peened detailid
paisutama ja järve kaldal asunud templid tuli seetõttu lammutada (kuigi oleks
võinud jätta paikadeks, kuhu saab sukelduda) ning ehitada uus. Kusjuures uus tempel oli selgelt suurem kui need kaks vanemat kokku.
Wenwu templid on selles
mõttes huvitav templite „kett“, et seal palvetatakse kahe jumaluse poole –
tsiviiljumala ja sõjakunstide jumala poole. Hiina kultuuriruumis on väga palju
selliseid pühakodasid, mis on pühendatud ühele või teisele, kuid selliseid
duaalseid templeid on ainult 7 – üks Hiina RV-s, 3 Hong Kongis ja 3 Taiwanis. Need
olid kunagi populaarsed inimeste seas, kes tahtsid saada Hiina Impeeriumi
ametnikeks, kuna eksamil nõuti nii seaduste tundmise tõestamist kui ka
võitluskunstides vilunud
Nikerdusi jagus
olemist. Tänase päevani on Wenwu templid populaarsed
riigiametnike ja politseinike seas.
Templis ringi käies
tegelikult ei oleks osanud kuidagi selle vanust pakkuda, sest kõik paistis
samasugune kui teistes (ja palju vanemates), mida külastanud olime. Jah,
võib-olla Wenwud kaitsvad lõvid olid keskmisest moodsamad, kuid kõik ülejäänu
oli vägagi traditsiooniline. Ühest palveruumist leidsime põneva aparaadi, mis
10 dollari (30 eurosendi) eesti tegi väikese spektaakli ja väljutas tillukese
kirjarulli, kus olid kirjas mingid soovid. Paberil oli olemas ka ingliskeelne
tõlge, kuid see oli üks nendest tõlgetest, kus kogu mõttetegevus oli loovutatud
Google Translate’i rakendusele, mistõttu oli meie arusaamine inglise ja hiinakeelsest
tekstist suhteliselt sarnane. Loodetavasti tähendavad need laused siiski head
(kursiivis on sõnad, mida mina ei suutnud tõlkida): 1)Kuulsus jäi haruharva puutumatuks, rikkus
schemd samuti 2)Litbation pole kasu 3)Vaevus
ära muretse 4)Abielu
sobitatakse hästi 5)Tegutseda ja teistele mugavust teha ja
hoida käitumismustreid
Kaitselõvi
Proovisin telefonis ka
hiinakeelset teksti tõlkida, kuid kui ühe rea tõlkeks tuli, et „sigaretid on
katkestusteta sajajalgsed“ (jah, päriselt oli tõlkeks, et „cigarettes are uninterrupted centipedes“), siis andsin alla. 10
dollari eest samas nalja kui palju. Natuke kulutasime raha ka templi poekeses,
kust soetasime endale hiinapärase lehviku, mille peale müüjanna tegi lapsele ka
väikese söödava kingituse, kuid kuna neid kingitusekesi tilkus kogu aeg, siis
polnud ma viitsinud enam isegi reisipäevikusse kirja panna, et mis see täpselt
oli.
Ost tehtud, läks meil aga
järsku kiireks, sest olime ära unustanud, et siinsed loojangud on kiired nagu rolleriga
ümberkukkumine. Alles oli väljas suur päev, kuid kui me taas templi välistrepile
jõudsime, saime napilt päikesel sabast kinni. Poes maksmise ajal aknast paistis,
et mägedeni on veel jupp aega minna, kuid see oli mitu minutit tagasi. Jah,
loojang on siin tõesti vaatamist väärt vaatepilt, seda tuleb tunnistada. Eriti
täna, kus taevas oli pilvevaba, mis lubas päikesekettal segamatult taevakaart
omatahtsi ära värvida.
Päikeseloojang vaadatuna Wenwu templi treppidelt
Kui meie imetlesime
loojangut, siis lapsel polnud lõppevast päevast sooja ega külma. Tema
tähelepanu köitis hoopis rahvariietes meeslaulja, kes oma karaoke templi
väravate ees püsti oli pannud. Tüdruk vaatas ja kuulas teda justkui lummutist,
seisis ühe koha peal ja passis ainiti, nii et silmi ka ei pilgutanud. Muusika
oli selline, nagu kõik mees-ja-süntesaator tüüpi uanmännbändid üle maailma
esitavad – veider, aga tapvalt kaasakiskuv. Selle trubaduuri viisikesed
kaikusid mul peas veel päevi pärast antud maagilist kohtumist ning kõrvalolevat
videot vaadates tuleb see kõik alati taas meelde ning tuju läheb heaks. Aga
jah, laps oli justkui oma elu esimese iidoli leidnud, sest selliseks kivikujuks
polnud veel ükski muusikaline pala teda varem muutnud. Kuna tüdruk tõesti
tarbis antud esitust täie raha eest, siis palusin tal ühe sajase onkli
annetuskarpi ka panna, et asi aus oleks. See tähtis tegevus tehtud, kobisime
autosse ära ja sõit Taichungi suunas võis alata.
Väljas oli küll juba pime,
kuid see meid väga ei heidutanud, sest peagi olime kiirteel ja sõiduaeg pidi
olema tund aega. Aga vat ei ole kõik nii lihtne, kui on pühapäeva õhtu ja
ligikaudu kolmemillise elanikkonnaga linna rahvas liigub hordidena grüünest
kodu poole. Niipea, kui järve äärest tulevalt maanteelt kiirteele keerasime,
läks tempo 30-40 km/h peale ja jäigi sinna. Ma ei tea, kui kaugelt see ummik
hakkas, kuid need 30 kilomeetrit, mis Taichungi ümbritseva ringkiirteeni oli
jäänud, olid maksimaalsed kiirused just sellised. Viimased 4-5 kilomeetrit aga
oli lausa „pargi ja reisi“ süsteem, sest sõidukiirus kukkus tihti nulli. Kuna
kõik seisid
Sun Moon Lake pärast loojangut
millegipärast vaid ühes reas ja vasakpoolne rada oli täiesti tühi,
siis otsustasin karastunud tallinlasena vaadata, et kuhu see viib. Selgus, et
lõpus läks tee kaheks, kus vaid parempoolne rada keeras linna poole. Eks ma
seda ka aimasin, kuid 4 kilomeetrit ummikus seista ei kaalunud üles hetkelist
ebamugavustunnet, mis tekkis sellest, et seal vahele trügida üritasin. Ega ei
tahetud lasta küll (sain neist täiesti aru), panin korraks seetõttu isegi
vasakpoolse raja hõreda liikluse seisma ning „nautisin“ ohtrat signaalitamist.
Oleksin tahtnud aknast välja pista sildi, et „Vabandust, olen loll turist“, aga
ei olnud kohe sellist käepärast. Lõpuks keegi siiski halastas ja linna
ümbritsev ringtee oli juba täiesti tavalise liiklusega.
Kloud Hotel
asus kesklinnast veidi eemal ning selle koha valisime eelkõige seetõttu, et üks
suur ööturg oli hotelli lähedal ning hinnatase tundus pakutava kvaliteedi kohta
mõistlik (no vähemalt piltidelt tundus see tipp-topp asutus). Kuna meil oli
auto, siis ei omanud ka öömaja asukoht suurt rolli, pigem oli suurlinnade puhul
oluliseks otsustavaks faktoriks asjaolu, et auto saaks üldse kuhugi ära panna.
Paljudel kesklinna hotellidel puudus oma parkla (sest iga ruutmeeter on ju
kullahinnaga), ehk siis pidid ise vaatama, kuhu oma
Inimvaba vastuvõtulaud
käula ööseks jätad.
Kloudiga seda muret polnud, sest maja all oli mitmekorruseline parkla. Ütleme
nii, et juba esimestest sammudest sai selgeks, et internetis näidatud hotelli
pilte ja kirjutatud kommentaare tasub mõnikord isegi usaldada.
Esiteks – tegemist oli uue
ja ultramoodsa hotelliga, kus check-in protseduuri läbiviimiseks inimesed
puudusid. Broneeringu numbri järgi leidis arvuti meid kenasti üles, maksin
nõutud tugrikud ja massin sülitaski meile uksekaardid pihku. Mõned võivad ju
nüüd kurta, et oi pole personaalset teenindust ja
Midagi on puudu
naeratavat vastuvõttu, kuid
keda huvitab? Me tulime siia kõigest magama! Ahjaa, veel üks huvitav vidin oli
lobby’s asunud suur robotkäsi, mille abil oli võimalik siis oma pagasit
hoiustada, kui juhtud liiga vara tulema või siis soovid pärast check-outi
kohvrid veel mõneks ajaks hotelli jätta. Töötamas me seda ei näinud, kuid
loogika pidi olema selline, et robotkäsi tõstab kohvri karpi, sulgeb selle
elektroonilise luku taha ja paneb kappi ära. Pärast saab õnnelike asjaolude
kokkulangemisel sumadani ehk isegi tagasi. Aga see selleks.
Lift viis meid säuhti
kümnendale korrusele… kuigi tehniliselt oli see vist ikkagi üheksas. Nagu
kõrvalolev pilt näitab, puudusid majas korrused 4 ja 14 ning laskumata nüüd
võimalikesse konspiratsiooniteooriatesse (et need korrused olid olemas, kuid
olid mõeldud reptiilidele ja 5G-ga vaktsineerijatele), käin välja teesi, et
hotelliomanikud on tetrafoobid. See on Kagu-Aasia maades üsna tüüpiline
seisund, sest hiinakeelsed sõnad „neli“ ja „surm“ kõlavad täpselt ühtmoodi
(sarnasus on ka korea, jaapani ja vietnami keeles). Sellest tulenevalt
välditakse numbrit neli aadressides, korrustes (kuigi parklakorrus B4
millegipärast oli ok. Sest see oli maa juba all?), telefoninumbrites,
Noor rändur vaadet nautimas
autonumbrites ja nii edasi. 4. aprill on neil mail üks paras õuduste päev, kus
ei julgeta väga vetsu ka minna (Nali.Vist.) ning kui keegi on haige, siis ei
tohi tema kuuldes ka kõnes seda numbrit kasutada. No, et näe ma tõin sulle
lohutuseks ne… see tähendab viis pudelit viina, aga oioi, ühe jõin kogemata tee
peal ära ja nüüd on natuke vähem neid alles.
Tuba ei olnud küll
ülemäära suur, kuid täiesti piisav, et ära mahutada kaks topeltlaia voodit.
Kõik oli väga uus ja modernne, tundus nagu hotell oleks avatud mõned kuud
tagasi. Seinal oli suur LCD telekas, akna ette oli võimalus puldiga ruloosid
lasta (üks oli pimendav, teine lihtsalt varjav) ning vannituba
Selline panoraam paistis voodisse kätte
oli
esmaklassiline. Täpp i-le oli aga üks toa sein, mis polnudki sein, vaid maast
laeni aken, kust avanes piiramatu vaade Taichungi põhjaosa kõrghoonetele.
Voodis pikutades oli selline city vaade, et ohohoo. Ning taaskord pean ära
mainima selle, et kõik see (pakun, et neljatärnine) toredus läks maksma vähem
kui Alishani kloaakhotell. Kui me oleks võtnud ühe voodiga toa, oleks
loomulikult veel odavamalt saanud, kuid hindasime endiselt mugavust, mistõttu
hinnaks tuli kübeke üle 100€ öö kohta. Seega tabasime ka oma viimase Taiwani
hotelli valikuga kümnesse.
No comments
Kuigi naine oli veidi
väsinud, otsustasime siiski minna tuiama lähedal asuvale Feng Chia ööturule.
Kuna olime taas tagasi madalatel kõrgustel, oli õhtul õues mõnus T-särgi ilm.
Või siis peene negližee ilm, kui vaadata kõrvalolevat koerapilti. Miks ühe
kutsaga nii peab tegema, seda ma ei tea, kuid prillide ja roosade kuhvtidega
pauka meile tol õhtul vastu tuli. Loodetavasti oli tegu ikka emase koeraga,
sest vastasel juhul ma juba näen ette aastaid teraapiat.
Feng Chia ööturg asus nii
500-600 meetri kaugusel hotellist ja sinna jõudmiseks tuli jalutada läbi
samanimelise ülikooli kampuse. Ööturul käis pühapäeva õhtule kohaselt suur melu
(nüüd seda kirjutades ja peaaegu aasta otsa koroonahõredust nautinuna, tundub
sellises paigas viibimine täieliku ulmena). Kuna teatav rammestus oli sees,
siis ei hakanud täna
Kana Tai moodi
kioskitest erinevaid ampse kokku ostma, vaid astusime
sisse ühte seinte ja uksega söögikohta, mis osutus taipärast toitu pakkuvaks.
Naine võttis endale Tai mereanninuudlid, mis osutusid maitsvaks, kuid ka üsna
teravaks. Minu osaks sai kana pipardega, mis serveeriti viies erinevas
kausikeses, nagu ka pildilt näha. Ka selles roas oli teravust piisavalt, kuid
seda parem see toit oli. Lapsele miksisime kahest portsust midagi kokku,
vürtsikust võimalikult palju vältides. Minu jaoks oli õhtusöögi
kulminatsiooniks maksmine, sest märkasin peremehe kassas 200 NT$ kupüüri, mida
polnud varem mitte kusagil näinud. Amatöörist
Praemunakoogid :)
numismaatiku ja bonistikuna (s.o.
paberraha koguja) panen reisidest alati mõned siledad kupüürid ja korralikumad
mündid kõrvale, mistõttu selle haruldase rahatähe nägemine pani südame
kiiremini põksuma. Ja läks lausa nii hästi, et teenindaja oli nõus selle mulle
kahe sajase vastu vahetama. Juhuu!
Magustoiduks hankisime
ühes kioskist praemunakoogid. Just selline ingliskeelne nimetus putka küljes
ilutses – „Fried egg cakes“.
Käsna-Kalle tegelaskujude vormides valminud pätsikesed õnneks siiski meenutasid
pigem kooki kui praemuna. Lapsele maitsesid need väga-väga, mistõttu vanemad
said neid vaid natuke proovida. Kuna homseks mingeid suuri plaane polnud ja
öömajad olid reisi lõpuni kõik broneeritud, siis lebotasime niisama ning
passisime kordamööda aknast paistvat linnapanoraami ja telekat. Äratuskellale
sättisime 8.45 peale ja mingil konkreetsel, kuid teadmata kellaajal vuristasime
aknale rulood ette ja tõmbasime oma voodites kerra. Üks päev jälle tehtud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar