13.11 - Taipei

Too päev hakkas palju varem pihta, kui arvata oskasime. Põhimõtteliselt ärkas laps peagi pärast seda üles, kui mina õhtuselt pildituurilt naasin ning magama jäi umbes-täpselt kell 4 hommikul. Ehk siis see ajavahe lõpuks ikkagi sai meid kätte – esmalt jäi tütar magama kohaliku aja järgi kell 23.00, kuid lõplik uni saabus siis, kui ka Tallinnas sama kellaaeg kätte jõudis. No mis teha, olimegi kuidagi väga kergelt pääsenud. Loodetavasti ei saa sellest nüüd tavarütmi - kell 10 magama, südaöösel üles, kell 4 magama ja kell 8 või 9 üles. Sellises taktis elamist ei pea ka kõige jõhkramad lihasuretajad suure tõenäosusega puhkuseks.

Äratus oli sellegipoolest kell 8 hommikul, sest plaan oli jõuga see kohalik kellaaeg ihule selgeks teha. Laps küll ärkas üsna tusaselt (kuigi tugevad 1+4 und oli selja taga ☺), kuid kui mainisin, et nüüd lähme loomaeda, oli ta kohe entusiasmi täis ning valmis joonelt uksest välja astuma.

Korrapärane metroo

Taipei loomaaed oli esimene sihtkoht, mis asus meie öömajast kaugemal kui põgus jalutuskäik ning seetõttu saime jällegi rõõmustada hea asukohavaliku üle (jah, ma jäängi seda kiitma). Peavaksalist 3 peatust metroo sinise liiniga ja siis veel 9 peatust pruuni liiniga ja olimegi pealinna kaguservas, Xueshani mäestiku jalamil. Kõrval olevalt pildilt muide võite näha, kui organiseeritult toimub Taipei metroos liiklemine – peatuses on jooned maha maalitud, kus rongi peale minejad peaksid seisma (et teine pool jääks rongilt maha tulijatele) ning kõik seal ka seisid ning keegi ei trüginud. Tuleb pattu tunnistada, et meil läks paar-kolm sõitu aega, et selliseid detaile märkama hakata ning ilmselt paaril esimesel korral võis juhtuda ka nii, et me ronisime rongi peale selleks mitte ette nähtud paigast. See ei olnud meelega tehtud ning loodetavasti kohalikud väga pikka viha ei pea. Selle pika sõidu ajal sai läbi loetud ka rongidesse pandud erinevad sildid (mis olid õnneks nii hiina kui inglise keeles) ning sealt siis kooruski välja teadmine, et metroos (nii rongides kui ka jaamas) on söömine ja joomine keelatud ning vajadusel ka trahvitav tegevus.

Metroost välja astudes tervitas meid kõrvetav päike (termomeeter näitas 27 kraadi) ning võrreldes eilsega oli muutunud see, et jahutavat tuult enam polnud. Taipei loomaaed asetses ühe äärelinna mäe küljel ning kõik infoallikad soovitavad tungivalt alustada tipust ja jalutada riburada mööda allapoole. Kuumal päeval tundus mäest allatulek tõepoolest mõistlikuma tegevusena kui mäkke ronimine, seega võtsime nõuannet kuulda. Selleks, et sinna tippu saada, tuli aga võtta gondel. Nagu enamuste asjade puhul, oli võimalik sõidu eest maksta Easycardiga ning otsustasime, et kui me juba sellega sõidame, siis käime ära ka mäeseljakul asuvas Zhinani templis, kust pidid avanema hunnitud vaated Taipeile. Et sinna saada, tuli loomaaia peatusest sõita üks peatus edasi ning tüdrukule sai ka see järjekordne templikülastus üsna kergelt maha müüdud, sest köisraudteega sõitmine oli atraktsioon, mis talle väga meeldis.

Eestlaseks olemisel on väga suur hulk plusse ja reisil olles on üheks selliseks eesti keele oskamine. Olles kusagil sajusaartel, on vähetõenäoline, et satud samasse paika mõne teise sellisega, kes sinu mulast aru saab (kuigi isand Murphy kindlasti arvab teisiti), mistõttu võid vabalt kommenteerida nende inimeste juttu, kellest kriiskamiskauguses oled. Näiteks köisraudtee gondlis. Juhtus nii, et meie kaaslasteks sellel mäkketõusul olid kaks sakslast ja täiesti juhtumisi oli ka nii, et me mõlemad naisega saame saksa keelest üsna palju aru. Algul rääkisid kaasteelised mingitest praktilistest asjadest, kuid kui need aetud said, hakkasid nad arutama (vältides sel hetkel meiega igasugust silmsidet ja tehes nägu, et nad räägivad väga olulistest saksa asjadest), et kust me pärit võiks olla. Olles

Pühad soovikaardid

täitsa huvitatud sellest, et kuhu jutt viib, jätsime mainimata, et gondlis on kokku 4 saksa keele oskajat. Arutasid, mis nad arutasid, kuid lõpuks üks neist küsis inglise keeles, et kas me oleme Taanist. Et nad olid kuulanud juttu ja vaadanud meie välimust ning see meie räägitav haldjakeel tundus neile kõige tõenäolisemalt taani keel olevat. „Ei, me oleme Eestist“. Selle peale ütles teine, et aa nojah – ümarad näod ja heledad juuksed – olete küll baltlaste moodi, kui nüüd vaadata. „Mida pe…?? Mis ümarate nägudega baltlased?? Aga teie olete…pagana natsid, vat kes te olete!“, oleks ma tahtnud öelda. ☺ Aga ei öelnud.

Üks nendest saksmannidest elas siin Taipeis ja teine oli tulnud talle külla. Kuuldes, et me olime tulnud siia turismireisile ja omapäi ja veel 2-aastase lapsega, olid nad üsna üllatunud. Et kuidas me ikkagi Taiwanini jõudsime? Rääkisime oma plaani ära (et autoga saarele ring peale), mille peale nad mainisid, et ega siin väga palju randasid pole. No ja siis? Miks eeldatakse, et perereis tähendab rannas passimist? Nemad ise andsid kaks soovitust – tee (jook) ning kuumaveeallikad – see pidi olema põhiline, mida peaks Taiwanis kogema. Võtsime teadmiseks, kuigi mõlemad olid kaudselt ka meie reisiplaanis juba esindatud.

Ümarad baltlased väljusid niisiis Zhinani templi peatuses, kiitsakad fritsud sõitsid ühe peatuse edasi, mäe tipus asunud Maokongi külakesse, mis oli tuntud just oma kõrge kvaliteediga tee poolest. Mõnes teises olukorras oleks isegi seal ära käinud, kuid meil olid ajalised piirangud ees – lapse päevauni algab nii kella 2-3 paiku ning selleks ajaks peame korteris tagasi olema.

Olles eile pool päeva tembeldanud, avaldas üks järjekordne kirev taoistlik tempel endiselt sama palju muljet. No need lihtsalt on

Vaated Taipeile olid vägevad

niivõrd põneva arhitektuuriga paigad, et ei suuda mitte suud kinni hoida. Ning kui siia lisada veel asjaolu, et Zhinani (ladina tähtedega ka Chihnan või Jhihnan) esiselt terrassilt avanesid tõesti võimsad vaated Taiwani pealinnale ja ka Taipei 101 pilvelõhkujale, siis olime taas lummatud ja andsin fotokale ainult kuuma.

Kusjuures siin tabasin end esimest korda ka sellelt, et hiina keelest hakkavad mingid asjad juba selgeks saama ja külge jääma. Ni-hao (tere) ja sie-sie (aitäh)

Uhke Zhinani tempel

on kohustuslikud fraasid, kuid nüüd hakkasin märkama ka muid sõnu ning neid kokku viima ka hieroglüüfidega. Zhinan asub näiteks Houshani mäel ning deduktiivsel meetodil jõudsin selleni, et Shan tähendab mäge ja seda tähistab üsnagi iseloomulik hieroglüüf: 山 (on ju nagu mägi). Ning kui nool näitas templi suunas ja inglise keelne kiri ütles Zhinan Gong, siis järelikult Gong on tempel. Kuna lingvistilised seosed ning keelte loogika on mulle kogu aeg huvi pakkunud ning meele järele olnud, siis need väikesed võidud tõid päevadesse

Templi peasaal

ka pisikesi keelelisi rõõmusid. 

Zhinani tempel on Taiwani taoistide jaoks üsna olulisel kohal, kuid sel on ka teatavate inimeste jaoks pahaendeline maine. See viimane tuleneb uskumusest, et kui templit külastavad noored armunud, kes pole abielus, siis nad lähevad varsti lahku. Sellele oli toodud ka selge ja väga teaduslik põhjendus. Nimelt on tempel pühendatud ühele hiina mütoloogias esinevale kaheksast surematust – nende liidrile Lu Dongbinile. Lu olevat selline jumalus, kellele ihulikud rõõmud jäävad kättesaamatuks, mistõttu talle käivad

Lu Dongbin on ilmselt seal keskel

närvidele kõik need, kes värsket armastust nautisid. Ja olles jumalus, kasutas ta oma parimaid oskuseid, et paarid lahku ajada. Seega kui tuled sinna templisse oma noore suhtega kekutama, oled täiesti ise süüdi, kui Lu kettasse ajad ja pärast oma paarilisest lahku lähed. Kuna meie olime targu abielutõotused ära andnud, julgesime pühakoda külastada küll.

Aga siin kõrgel mäe otsas asunud tempel omas müütilist aurat veel ka sel

Ka mingi tähtis nina

põhjusel, et kuni köisraudtee loomiseni oli see paik väga raskesti ligipääsetav. Templisse toob mäe jalamilt ligikaudu 1200 astmega trepp ja keegi kuri inimene on väitnud, et iga astme läbimine lisab sinu elule 6 sekundit. Tänast ilma arvestades julgen aga mina pakkuda, et lauspäikese käes võib selle trepi ette võtmine puuduliku füüsisega inimeselt hoopis need 2 tundi elust maha lahutada ja kõik ülejäänud sekundid-minutid-tunnid-päevad-aastad veel

Idamaised detailid

takkapihta.

Kui müüdid ja ended kõrvale jätta, jäi alles kirev hiina arhitektuur ja ruutmeetrite kaupa väga fotogeenilisi detaile. Nagu eilseteski templites, oli ka siin miksitud taoistlikke, budistlikke ja konfutsianistlikke nüansse (mitte, et me endiselt seda oleks märganud). See Lu Dongbin, kellele tempel pühendatud on, oli muide ajalooline isik 1500 aasta tagusest Tangi dünastiast. Härra Lu olevat olnud akadeemik ja poeet

Tagumise saali kindralid

ning ka niisama heatahtlik inimene, kuid tal olid ka oma väikesed vead, mida lühidalt võiks kokku võtta nii – vana oli joodik ja naistemees (kuidas ta jumalusena oma ühest pahest ilma jäi, seda ma ei tea). Sellegipoolest on Lu taoismi järgijatele väga oluline ja meelepärane isik, mistõttu on Zhinan ka Taiwanis olulisel kohal.

Mis veel meelde jäi, oli see, et templikompleksi peahoone tagasaal oli täis

Zhinani peatempli aatrium

erinevate kindralite kujusid. See point, miks nad seal olid ja/või mida nad tähistasid, jäi kahjuks keele tõttu arusaamatuks (need mõned fraasid, mille üle ennist kekkasin, siin ei aidanud). Justkui oli tegu mingite päris kindralite kujudega, kuid näiteks ühel olid pika hiinakeelse teksti järel sellised aastaarvud: 1962-2022. Kuna meie külastus jäi aastasse 2019, siis kas siit võib välja lugeda selle, et 3 aasta pärast lüüakse mingi kindral kasti? Kas äkki peaks

Kindralite saal

kellelegi sellest ähvardusest teada andma?

Selle teadmatuse pealt astusime aga gondlisse ja võtsime ühe sammu tagasi – Zoo South peatus oli see, kust sai hakata siis mäest alla kulgema, vangistatud loomad ja linnud teeääri palistamas … arvasime meie. Aga ei, gondlipeatusest viis päris loomaaia serva minirongike (selline laste oma) ning seda tuli oodata veel 10 minutit. Lapsele varahommikul lubatud – „nüüd läheme loomaaeda“ – oli päris pika teostusperioodiga, sest suur päev oli juba ammu käes ning alles nüüd jõudsime kohale. Tüdrukule kusjuures see rongisõit väga meeldis. Juba esimesest reisipäevast alates, kui lennujaamas lubasin, et öömaja juurde sõidame rongiga, on ta neid sõite oodanud, kuid alati olnud veidi pettunud. No ei ole ikka õige rong see moodne kiirrong. Sama lugu

Puuseppade meistriklass

oli metrooga. Nüüd siis kõik klappis – SEE kummirataste ja korstnaga veduriga rong on õige rong!

Kuigi mitmed reisijuhid (sealhulgas Lonely Planet) enam loomaaedasid oma raamatutes ei reklaami, siis sellised korralikud ning loomi väärikalt kohtlevad asutused kindlasti ei ole ignoreerimist ära teeninud. Taipei Zoo oma 165 ha suuruse pindalaga (ca 2 korda suurem kui Tallinna loomaaed) on üks Aasia suurimaid ning lisaks vaba aja veetmisele tegeletakse seal nii tõsise teadustöö, looduskaitse kui ka haridustööga. Arvestades seda, kui edukalt suudavad inimesed erinevaid liike kurnata ja hävitada nii öelda vabas looduses, siis ruumikate ja elanike eest eeskujulikult hoolitsevate loomaaedade olemasolu ignoreerimine või mahategemine on küll üks väga silmakirjalik tegevus. Mõnede liikide jaoks on loomaaiad ainsad paigad, kus nad veel üleüldse eksisteerivad ja loomaaedade looduskaitselist teadustööd ei tohi alahinnata. Aga kui oleks reisikava koostanud ainult Lonely Planeti järgi, siis me täna siin ei oleks, sest selles raamatus on loomaaeda mainitud ainult selles kontekstis, et Maokongi köisraudteel on kaks Zoo nimelist peatust.

Esimene loom, kes meile ette jäi, oli punane panda ja lapsele meeldis ta väga ning õnneks ei olnud karuke ka kitsi enda näitamisega.

Punane panda ehk tulikass

Veel rohkem meeldisid tüdrukule aga kaks punase panda kujukest sellesama puuri ees, sest neile sai pai ka teha. Formosa ehk Taiwani kaeluskaru on aga saare mägedes elutsev ohustatud liik, kelle kohta ei teata palju neid üldse alles, aga vähemalt üks oli siin loomaaias olemas. Edasi läksime mööda parasvöötme loomade ala (hunt, Prževalski hobune, mägilõvi jne.) ja hüppasime sisse ka pingviinimajja. See viimane oli muide ka ainus koht, kus

Formosa ehk Taiwani kaeluskaru

oli tunne, et siia tuleb nüüd kohe investeerida. Või siis pingviinide hoidmisest loobuda. Need mõned üksikud pingud, kes seal olid, väärivad kindlasti paremat kodu.

Pärast seda jõudsime toidualale ning kuna kell oli lauspäev ja viimasest nosimisest mitu tundi möödas, otsustasime seda ala tarvitada eesmärgipäraselt. Lisaks oli soov natuke kuumava päikese eest varju saada ning jalgu sirutada. Toiduvalik oli lai ning õnneks 100% kohalik, mistõttu ei saanud isegi tekkida kiusatust, et võtaks näiteks steigi või burgeri. Väike järts oli, aga veerand tunniga oli söök laual – mulle väga maitsev liha-nuudliroog, naisele nuudlid kanaga, millest jagus ka lapsele. Kõrvale jäätee, sest see oli ainus jook, mille sisu oli mulle

Prževalski hobune

arusaadav. Alternatiivsed valikud tundusid kõik ka mingid jääteelaadsed, kuid suure hulga lisanditega.

Siinkohal tuleb tõe huvides ära mainida, et laua äärde istudes juhtus lapsega ka üks õnnelik õnnetus. Ta kuidagi kõõlus seal oma pingi peal ja ühel hetkel käis vupsti ning lendas selja peale pingi taga olnud seljakule. See pink oli kohe ühe betooniserva peal (jah, lapsevanemad tegid vale istekohavaliku), mistõttu kukkus ta ka üle selle ääre. Tänu Jumalale oli tal oma väike seljakott seljas, milles sees pehme mänguasi ning korralik paks juuksepahmakas ja müts kaitsesid ka pead löögi eest, mistõttu pääses laps vaid paariminutise nutu ja

Kaelkirjakud!

väikese sinikaga tagumiku peal, kuid see ei olnud meeldiv moment. Õnneks ainukene sarnane terve reisi jooksul.

Kui nutt nutetud ja söögid söödud, tuli lapsele kohe ka loomaaia külastuse üks tipphetkedest – kaelkirjakud! Kui karude, lõvide või elevantide juures ta vaatas need küll ära, kuid peagi ütles, et „lähme nüüd edasi“, siis kaelkirjakud on tema suured lemmikud. Ka üks tema toonastest lemmikmänguasjadest oli kaelkirjak, mis oli praktiliselt alati kaasas (ja oli kaasas ka loomaaias) ning ka öösel kaisus. Seega seal läks aega ja keeruline oli isegi edasi minna, sest „oleme natukene veel!“. Aga edasi pidime minema, sest kell oli sealmaal, et tavapäeval läheks tirts sellisel kellaajal juba magama, aga meie olime veel voodist päris kaugel ja mitmed põnevad asjad veel vaatamata. Ning väsimuse tundemärgid hakkasid ka juba esinema, sest ühel hetkel ta ütles, et ei jaksa enam kõndida. Tegelikult oli ta isegi väga tubli olnud, mistõttu ei pidanud kukile saamiseks isegi pikalt

Alati nunnu - koaala

lunima. Mul muidugi see liigutus elu lauspäikeses kergemaks ei teinud, kui peaaegu 20 kilo kaela peale asetati, aga no mis sa ikka teed. Muidu olekski liiga lihtne seda 10-kilost fotokotti seljas vedada.

Kaslased, vihmametsa ala, soomusloomade võimsa kupli ja ka Taiwani loomade ala olime sunnitud ära jätma, kuid hiidpandade ja koaalade majast ei saanud me kuidagi mööda minna. Hiidpandade nägemine oli lapsele teine tippsündmus ja meile vist loomaaia hetk number 1. Tüdruk oli nendest tõeliselt vaimustuses ja kogu aeg uuris, et mis ta nüüd teeb seal. No näiteks üks istus välikiigel, õõtsutas ennast ja järas bambust. Kokku oli pandasid loomaaias 2 tükki ning nagu kõikide pandadega kõikides loomaaedades,

Loomaaia üks staaridest

saadeti Tuan Tuan ja Yuan Yuan siia Hiina Rahvavabariigi poolt (aastal 2008). Kusjuures nime panemise hääletusel osales 130 miljonit hiinlast! Tuan Yuan tähendab hiina keeles taasühinemist, kuid toona loodetud suhete soojenemist siiski tulnud pole, pigem on läinud vastupidi. Pandadel on loomaaias sündinud ka 2 järeltulijat ning kuna Tuan Tuan ja Yuan Yuan olid vahetuskaup nelja Taiwani endeemse kitselise vastu, siis ei pea beebisid ka Mandri-Hiinale ära andma.

Pandamajast ostsime kaasa ka ühe väikese mängupandamõmmi ning sellest sai kohe lapse uus lemmik mänguasi. Siis aga oli tõesti viimane aeg minna. Tuppa jõudsime peale kella 3 (et mitte öelda enne 4) ning laps oli pärast uinutavat metroosõitu (mis enamuses toimus maapinnal) päris kutu, kuid ta oli olnud väga tubli ja selle retke peale tuli uni kiiresti.

Kuna nüüd oli mul paar tundi vaba aega, siis otsustasin selle ära kasutada linnupildistamise peale. Eilne 2-28 park oli olnud väga hea saagikusega, seega tänasest Botaanikaaia külastusest ootasin juba päris palju. Eriti suur ootus oli näha ja pildistada ida-ööhaigrut, kes on üsna haruldane lind, kuid kes väidetavalt botaanikaaias ennast üsna vabalt tunneb. Sellele viitas ka näiteks Eesti ornitoloogi Tarvo Valkeri kirjeldus botaanikaaia külastusest (kogu tema Taiwani linnuvaatlusraport oli üks tänuväärne dokument ja tegelikult mulle väga oluliseks sisendiks ka reisikava planeerimisel).

Selleks, et sinna kiirelt jõuda, võtsin 2-28 pargi kõrvalt Youbike rendiratta. Toona oli teenuse kasutamine välismaalasele sama lihtne kui kohalikule, kuid detsembris 2019 kord muutus ning nüüd peab turist veidi rohkem vaeva nägema ja see on ebamugavam ning kallim. Sel hetkel aga piisas sellest, et sul oli Easycard ja kohalik telefoninumber ning esmane regamine võttis selvekioskis aega vaid paar minutit. Pärast seda oli vaja vaid Easycardiga ratas oma pukist vabastada ja ratta tagastamisel (suvalisse Youbike punkti linnas) uuesti rendiperiood piiksutamisega lõpetada. Väga mugav ja väga odav.

Veerand tunni pärast olin juba, teleobjektiiv näpus, lopsakas botaanikaaias ringi luusimas. Kuna ala oli üsna suur, siis esialgu ei

Liblikas, liigist liblikad

tekkinudki head plaani, kus nüüd see kõige magusam linnuala võiks olla. Kärsitust suurendas ka see, et kellaaja ning kõrgete puude kombinatsioon muutsid valgusolud üsna tagasihoidlikuks. Ning mida minut edasi, seda hämaramaks läks. Vuristasin seal kiirkõnnil ühele poole ja teisele poole, kuid ümberringi oli totaalne vaikelu. Kui kõndivad inimesed välja arvata. Mina olin tol hetkel kindlasti botaanikaaia kõige kiiremini liikuv objekt, sest ülejäänud rahvas liikus väga rahulikul sammul ning siin nägin ka esimest korda inimesi massiliselt mediteerimas ja tai chiga tegelemas.

Vabas õhus tehtav tai chi on väga taiwanlik ning reeglina tegeletakse sellega

Puna-kabeorav

avalikes parkides varahommikuti või õhtuti (ehk siis, kui õhutemperatuurid on mahedamad). Kuigi tegijaid jagus igasse vanuserühma, siis täiesti meelevaldselt väidan, et enamus taichilasi olid pensionäri staatust omavad inimesed. Paaris kohas oli näha ka grupiharjutusi, kuid enamasti inimesed siiski valisid endale pargis meelepärase koha (see võis olla ka keset teed) ning võtsid programmi läbi. See sisaldas rütmilist hingamist, painutusi, sirutusi, kätega asendite võtmist ja nii edasi ning kõike seda tehti väga rahulikus tempos. Ning isegi niisama ringi jalutades tehti kätega pidevalt mingeid liigutusi. Esmakohtumine sellise massikultuuri nähtusega oli

Ka täitsa kabe ööhaigur

ootamatu, kuid äärmiselt positiivne. Ilmselt selline pidev liigutamine ja vabas õhus viibimine on ka põhjuseks, miks vanurid seal nii kõbusad on. Ning see pole mitte minu subjektiivne arvamus, vaid fakt – Taiwan on inimeste tervena elatud aastate maailma edetabeli esikümnes.

Põhimõtteliselt oleks ka mina võinud seal tai chid hakata tegema, sest pildistamisolud kadusid sama kiirelt kui poest vetsupaberirullid koroonaaja alguses. Kuna ida-ööhaigrust polnud haisugi, siis pildistasin, mida sain. Näiteks üks üsna kena liblikas oli õie peal – raskel ajal võib ka tema lind olla. Lisaks kabetasid mitmes kohas puude otsas ringi puna-kabeoravad ning ühes varjulises ojasopis jäi kaamera ette tavaline ööhaigur. Kõige parema ülesvõtte sain praktiliselt pimedas ning sellisest linnust nagu tait, kes vist sättis end ühes madalas veesilmas magama. Või vähemalt mulle tundus nii, sest mul õnnestus statiiv kenasti parajasse kaugusesse üles sättida ja linnupildistamise kohta tavatult pika säriajaga ka

Tait

paar korraliku ja teravat kaadrit saada.

Mõni minut hiljem aga oli juba nii pime, et panin fotoka rahuliku südamega seljakotti ära ning jalutasin Youbike rataste rendipunkti juurde tagasi. Kuna oli soe õhtu, siis läbi Taipei kesklinna väntamine oli tõeliselt mõnus tegevus. Sõitsin loomulikult kõnnitee peal nagu ka kõik teised ratturid, kuigi reeglite järgi peaks vist kasutama sõiduteed. Õhtusel tipptunnil sõiduteele autode ja rolleritega võitlema ei oleks mind suutnud ajada mitte ükski jõud. Mõned reeglid on rikkumiseks ning see on selgelt üks nendest – kuna mul puudus igasugune turvavarustus ja õige suuna hoidmiseks pidin tihti ka GPS-i vaatama, siis vajasin sõitmiseks palju vaba (eksimis)ruumi ning tühjad ja laiad kõnniteed olid selleks ideaalsed. Üllatavalt palju on Taipei kesklinnas rohealasid, enamuse ajast teekonnal Botaanikaaed - 2-28 park liikusin kõrgete puude kaitsva varju all.

Poole kuue paiku olin 2-28 Pargi juures tagasi ning kuna telefoni sõnumit tulnud polnud, et päevauni on lõppenud, siis otsustasin veel siinse pargi (mis oli olnud liigirikkam kui botaanikaaed) linnukohad üle vaadata. Siin oli nimelt see eelis, et park oli üsna valgustatud. Aga ei, pildistamiseks oli ikka liiga pime, seega jalutasin kodumaja juurde tagasi ning tegin seal sellega aega parajaks, et leida järgmiseks paariks ööks Hualieni linna majutuskoht. Mõned variandid leidsin, kuid enne, kui jõudsin lõpliku valiku teha, andis telefon teada, et naisperel on nüüd silmad lahti. Õhtul broneerisin toa sellisesse hotelli nagu Constellation Coast B&B, mis oli tripadvisori reitingute järgi paremuselt teine võõrastemaja linnas, kuigi viimaste hinnangute lugemine jättis siiski mõned kahtlused õhku. Samas selle pärast muretseme siis juba homme.

Kuna õhtu oli käes, oli paras aeg ka õhtusöögiga ühele poole saada. Otsustasime, et proovime täna ära ühe Taiwani rahvustoidu – kuulsa veiseliha nuudlisupi. Eile õhtul oma pildiringi tehes oli mul silma jäänud, et siin paar tänavavahet edasi oli üks väike söökla, mis ennast selle roaga reklaamis ning sinna siis sammud seadsimegi.

Veiseliha nuudlisupp

Niu Rou Mian ehk Taiwani veiseliha nuudlisupp mõeldi välja Kuomintangi veteranide poolt, kes Mandri-Hiinast Taiwani ümberasusid ning sellest on tõesti saanud rahvustoit, mille puhul peetakse isegi igal aastal festivali, et välja selgitada parim supimeister. Supi teeb eriliseks see, et liha hautatakse leeme sees tunde, mõnikord isegi üle 24 tunni, et saada eriti pehme ja nüansirikas eine. See põhineb ühel Hiina supil, kuid on oluliselt vähem vürtsikas ning selles on kasutatud ka soja, tomateid, küüslauku ja erinevaid maitsetaimi.

Meie hinnang ühtis taiwanlaste arvamusega, sest see supp oli tõepoolest väga hea – parajalt vürtsikas, mõnusate maitsenüanssidega kosutav leemeke. Tütar sõi küll ainult nuudleid, kuid kõhud saime kõik täis. Kusjuures pulkasid ja lusikat kombineerides õnnestus mul isegi üsna puhaste riietega pääseda, vaikselt-vaikselt hakkab juba see kohalik toidutarbimine välja tulema. Eks selle taga ole muidugi ränk töö - ma võtsin nimelt eile ühest toidukohast pulgad koju kaasa, et siis vabadel hetkedel youtube abil harjutada. Näppe pole veel ära murdnud, seega võib öelda, et õppeprotsess on olnud tasakaalukas. ☺

Kui kõhud suppi täis, oli tunne selline, et lähme otsejoones tuppa tagasi. Tuletan meelde, et eelmine öö oli olnud väga lühike ja heitlik ning lisaks pidime natuke ka homseid plaane tegema. Homne muide oli reisi üks kriitilisemaid päevasid – kas saame auto või ei saa autot. Sellest sõltus, milliseks meie siinne ringreis kujuneb. Kuigi enamus panustest olid tehtud sellele, et kõik õnnestub ja Ponyrent annab meile auto kätte, tuli siiski ka plaan B-ks valmis olla. Ning plaan B sisaldas siis ronge, kiirronge ja busse ehk siis hoopis teistsugust taktikat ja ka reisikava kui plaan A.