16.11 - Hualien, Hongye allikad, Baxian, Taitung

Äratuskell tilises taas kell 8 ning suhteliselt varase ärkamise põhjus oli sama, mis eile – soovisime hotelli kulul (ok, ilmselt küll kokkuvõttes enda kulul) hommikust süüa. Alla restorani jõudes nägime, et ka hommikusöögi valik ise oli sama, mis eile, seega kõhu sai taas korralikult täis. Sellega aga sarnasused eilse päevaga lõppesid, sest tänase päeva plaan oli sõita edasi lõuna poole.

Enne Hualienist lõplikult lahkumist otsustasime üle vaadata ka linna peamise vaatamisväärsuse ehk siis Märtrite Pühamu. Piltide järgi tundus olevat väga efektse ehitisega ning kuna tegemist oli mälestuspaigaga Kuomintangi sõduritele, kes langesid Hiina kodusõjas võitluses kommunistide vastu, siis tundus paslik pilk peale visata. Igat masti kommunismiehitajatele vastu seismine on vast enamusele eestlastele südamelähedane asi. Kahjuks seekord see plaan plaaniks jäigi, sest otsisime, mis me otsisime, aga sellist kohta me ei leidnud, kust oleks sinna ligi pääsenud. Esmalt saime viimase parkimiskoha pühamu taguses parklas, aga lühike jalutuskäik näitas, et tegemist oli pigem suure Meilunshani pargi parklaga, sest kuigi see Märtrite mälestuspaik oli siinsamas puude taga, asus ta parklaga võrreldes all orus ning ühtki teeotsa sinna ei viinud. Vähemalt me ei leidnud. Kui ka autoga teist korda õiget kohta otsides tupikusse jõudsime, andsime alla. Google Maps oli küll lahti ja vaatasime nii kaardi- kui satelliidivaadet, kuid no ei leidnud seda õiget paika üles. Ju siis ei olnud ette nähtud.

Teine paik, millest me teadlikult loobusime, oli Qingshui kaljud. Tegemist on Taroko rahvusparki kuuluvate kaljudega, kuid need ei asu mitte kanjonis sees, vaid Vaikse ookeani ääres. Kõige võimsaim neist – Qingshui – tõuseb otse merepinnalt 2408 meetri kõrgusele ning see vahutava mere ja kõrgete kaljude kombinatsioon pidi olema väga dramaatiline ja võimas vaatepilt. See

Banaanisalu ida-riftiorus

mäemürakas on lausa nii tähelepanuväärne, et seda on kujutatud ka Hiina Rahvavabariigi passi siselehtedel, kui Taiwani provintsi üht peamist vaatamisväärsust (teine kujutatu on Päikese Kuu järv). Aga meil jäi see vägevus siiski nägemata, sest Qingshui külastamine oleks tähendanud 45-minutilist sõitu põhja poole ja pärast samapalju ka tagasi, ehk siis koos kohapeal viibimisega oleks olnud vähemalt kaks tundi päevast kohe läinud. Selline ajakulu aga oleks meie ülejäänud päevaplaani täielikult sassi löönud, mistõttu sai juba eile otsustatud, et Qingshui jääb seekord meil nägemata. Ära mainin oma jutus selle paiga puhtalt seetõttu, et kui keegi meie reisikirjast Taiwani rännakuks inspiratsiooni juhtub ammutama, teaks, et säärane vaatamist väärt paik Hualieni lähedal on.

Selle asemel otsustasime hoida täna hoopis madalat tempot ning mis oleks sellisel juhul veel eesmärgipärasem kui kuumaveeallikate külastus. Kuna Taiwan asub ookeanisüviku kõrval ja vulkaaniliselt aktiivses mandrilaamade põrkumise kohas, on tegemist ühe suurima kuumaveaallikate kontsentratsiooniga piirkonnaga maailmas. Erinevaid termaallätteid on saarel üle saja ning lisaks traditsioonilistele kuumaveeallikatele käivad sinna alla ka mudaallikad ning merepõhjas asuvad kuuma veega allikad. Mis teeb veega allikad aga eriliseks, on asjaolu, et reeglina on need ülipuhtad ja isegi täiesti joodava veega. Sellest tulenevalt on Taiwanis spaa-kultuur vägagi arenenud ning erinevaid paiku, kus ennast looduslikult kuuma vette kasta, võib leida pea kogu saarelt. Peamised hooajad allikate külastamiseks on kevadel ja sügisel (sest suvel on liiga kuum) ning sügishooaeg oli just alanud.

Meie olime oma reisikavasse pannud mitmeid erinevaid paiku, kus kuumaveeallikaid külastada, kuid  tänase päeva sõjaplaani ritta sättides otsustasime, et käime siis siin Ida-riftiorus ühes nendest ära. Ruisui linnake keset riftiorgu ja Keskmäestiku jalamil on siinse piirkonna allikate hot spot (kui lubate sellist sõnamängu). Selles linnakeses on (vähemalt) kolm asutust, kes maa seest immitseva tulise vee on oma basseinidesse suunanud ning meie valik langes Hongye kuumaveeallikate kasuks. Kõige kuulsam on sealkandis Ruisui Hot Springs, kuid nende kohta kirjutati internetis piisavalt halvasti, mistõttu langes valik natuke väiksema, kuid selle eest kordades kaunimas paigas (otse kõrgete mägede jalamil) asuva Hongye kasuks. Selle paiga meie valikusse võtmine vajas tegelikult kõvasti eeltööd, sest ingliskeelset kodulehte neil polnud ja netist oli kohati päris keeruline leida, et mis teenuseid üldse pakutakse. Mitmed spaa-hotellid olid sellised, kus kuumaveebasseinid olid mõeldud eksklusiivselt hotellikülalistele. Lõpuks jõudsime veendumusele (läbi ühe külastaja kommentaari mingil venekeelsel saidil), et Hongye võtab vastu ka juhukülalisi, kes tahavad korraks oma kondid üles soojendada, kuid mis see kõik maksab ja mis kellast mis kellani nad avatud on, sellest polnud aimugi. Panime Hongye Google Mapsi sisse ja sõitsime kohale.

Hongye Hot Springs hotell

Ausalt öeldes ootasime parajat tunglemist, sest hiljuti olime näinud uudist, et „Taiwani kuumaveeallikate hooaeg on avatud – tõtake, seltsimehed ihuleotajad!“ Ning täna oli laupäev ja õues kaunis ilm, mis peaks selgelt soodustama Taitungi või Hualieni linnarahva väljasõitu Ruisui kanti. Aga võta näpust, kohale jõudes toimus esialgu arvamismäng, et kas Hongye Hot Springsi hotell on üldse avatud või mitte, sest parkla oli praktiliselt tühi ja inimesi ei liikunud. Vähemalt koht oli väga kaunis ja isikupärane – traditsioonilises jaapani stiilis peahoone, taustal kõrged, rohelusse mattunud mäed. Nagu mõnda filmi oleks astunud. 

Väikese vaevaga leidsime ka teenindaja, kes oli meid valmis ära kuulama ning natuke suurema vaevaga saime talle ka selgeks

Privaatne spaa

tehtud, et mida me soovime. Selgus, et juhukülalisi lubatakse basseinidesse küll ning see lõbu maksab 150 NT$ per nägu (lapse nägu oli tasuta) ja kuna me oma käterätikuid ei tahtnud siin märjaks teha, siis rentisime neid ka kaks tükki 100 NT$ eest. Kokku seega kulu 400 NT$ ehk ligikaudu 12€, pole paha. Selle eest saime 3 basseini, mis asusid kompleksi tagaservas, vabas õhus, osati ka katuse all. Olustik oli üsna lakooniline, kuid midagi sellist me tegelikult ka otsisime ja ootasime. Ühes basseinis oli külm vesi, teises keskmine ja kolmandasse juhiti „toode“ otse Hongye allikast ehk siis sealne temperatuur oli ligikaudu 50 kraadi.

Valisime alustuseks keskmise (kus võis olla vast nii 35-40-kraadine vesi) ning esiti tundus seegi kuum. Aga õnneks harjus kiiresti ära ja varsti sulistasimegi kõik kolm selles üleelusuuruses vannis. Spaa oli üsna privaatne, kuid päris üksi me alguses ka ei olnud. Üllatusena leidsime sealt eest 3 valget meesterahvast – 2 ameeriklast ja ühe iirlase. Kuna valgeid turiste kohtas tõesti harva, siis oli isegi natuke veider, et siinsest klientuurist moodustasid nad nüüd 100%. Üks härra pani maha ka päeva pirni – nimelt küsis ameeriklane meie käest, et kas me räägime omavahel hiina keelt. Ding-ding-ding-ding – seda pole veel keegi mitte kunagi pakkunud! Eesti keelt on reisidel arvatud

50-kraadine "mõnu"

hispaania, itaalia, soome, rootsi ja taani keeleks, kuid hiina keeleks mitte kunagi ja see on tegelikult ikka päris sõge pakkumine. Eriti riigis, kus seda KOGU AEG enese ümber kuuled. Pidin seega neid üllatama, et minusugune pea 2-meetrine volask ja minu blond kaasa ei ole siiski kohalikud ning jutt oli puhtas estõunianis. Kusjuures ameeriklane tõesti oli üllatunud, sest ta ütles, et kõla on täpselt samasugune kui hiina keelel. Selle peale ei osanud kohe midagi kostagi. Jah, mõlemat keelt räägitakse suukaudselt, aga sellega minu meelest ka sarnasused lõpevad.

Peagi härrased aga lahkusid ja siis oli meil igaühel oma bassein. Mitte, et keegi oleks keskmisest tahtnud lahkuda. Kuna me kolme eest siiski maksime (☺), otsustasin vähemalt ühe veel ära proovida. Külm bassein oli selline lihasuretajatele sobilik supluskoht, kus on võimalik ihule täielik restart teha, ning sinna mind ei kutsunud. Kui selline asi meeldiks, käiksin suvi läbi Pirita rannas ujumas, aga ma ei käi. Seega jäi see 50-kraadise veega veekogu, mis küll käega testimisel tundus keeva vee lähedase temperatuuriga olevat. Samas eelnev seltskond seal siiski istus ja ära ei küpsenud, seega julgesin minna kogema, kuidas kasulikud mineraalid läbi naha minu tervist tugevdama hakkavad. Algus oli… raske. Istusin mauhti sisse ära ja nii 10 sekundit oli selline tunne, et siin on vist miskit

Hongye ümbrus oli maaliline

ikka valesti läinud – see vesi läheb KOHE keema. Aga siis harjusin ära ja selle lühikese aja jooksul, mis ma seal veetsin, läks mõte pidevalt millegipärast vana mõistuloo peale, mis jutustas konna keetmisest.

Hongye allikas on leeliseline ning vees olev peamine element on naatriumbikarbonaat ehk siis tavakeeles sooda. Sellest tulenevalt on maa seest tulev kuum vesi ka selge ja lõhnatu ning soovi korral võib seda ka juua. Basseinivett võib-olla siiski ei peaks proovima (kuigi seal toimus pidev tsirkulatsioon ja värske kraam jooksis kogu aeg peale), äkki see oligi põhjus, miks ameeriklane eesti keelt hiina keeleks pidas?

Igatahes alates jaapanlaste okupatsioonist on Hongye kuumaveeallikad kogu aeg pildil olnud ning see konkreetne asutus oli muide toona politseinike sanatoorium. Pärast okupatsiooni lõppu läks majapidamine eraomanike kätte, kuid jaapani stiil säilitati. Isegi tänasel päeval pidid olema siinses hotellis traditsioonilised jaapani tatami voodid. Eks põhjus ole kindlasti selles, et selline kuuma vee sees kükitamine ongi pigem jaapanlaste kultuuri osa ning hiinlastele see varasemalt nii omane polnud. Seetõttu pole ka imestada, et pärast Hiina Vabariigi kolimist Taiwani, kuumaveeallikate populaarsus vaikselt kadus. Aga viimase 20 aasta jooksul on toimunud suur pööre ning täna on taiwanlased uhked oma spaade üle ning nendest on saanud kohalike jaoks olulised lõõgastumise paigad.

Vedelesime seal basseini(de)s ligikaudu tund aega. Kuna lapse põsed olid juba üsna punased, siis pärast mõningast veenmist (talle

Vähi pöörijoone tähis

ikka hullult meeldis), saime lõpuks tulema. Olime igati rahul, et siin käisime, täitsa hea oli korraks sellisel moel aeg maha võtta.

Ruisui linnake asub väga lähedal ka ühele tinglikule geograafilisele tähisele – Vähi pöörijoonele – ning kuna selle tähistamiseks oli sinna püstitatud ka väike ausammas, otsustasime maamärgi üle vaadata. Eriti arvestades asjaolu, et auto tagaistmel istus kaks vähki (kui nüüd tähtkujude keeles rääkida). Selliseid tähiseid on Taiwanis päris mitu tükki (nii lääne- kui idarannikul) ning  ühest sõitsime veel täna hiljem ka mööda, kuid see Ruisui oma tundus olevat kõige efektsema välimusega. Vähemalt internetist pilte vaadates. Kohapeal neid kaari vaadates see mulje enam niivõrd rabav ei olnud. Spetsiaalselt kusagilt kaugelt võib-olla seda vaatama ei sõidaks, aga kuna see

Teepõld, taustal Taiwani keskmäestik

praktiliselt oli tee peal, siis viskasime pilgu peale. Lapsele meeldis palju rohkem pöörijoone tähise lähedal olev paari meetri kõrgune teepott (millest kõik kaasas olnud mänguasjad pidi juua saama).

Aga päris tühja see käik ka ei läinud, sest siin saime tüdrukule näidata, et millised on banaanipuud ja kuidas need banaanid täpselt kasvavad. Jah, just, banaanid. Vähi pöörijoon teatavasti tähistab troopilise vööndi algust ning on põhjapoolseim paik maailmas, kus päike sulle täpselt lagipähe saab paista (see juhtub suvisel pööripäeval). Kui Põhja-Taiwan on selgelt subtroopilise kliimaga, siis saare lõunaosa on puhtakujuline troopika. Tõsi, see muutus ei

Teeõied

ole selline, et ühel pool vähi pöörijoont kasvavad mustsõstrapõõsad ja paar meetrit eemal, teisel pool joont, banaanid, aga ümbrus ja kliima olid selgelt muutunud võrreldes saare põhjaosaga. Banaaniistandusi silmasime peaaegu kohe, kui Hualienist välja sõitsime ning õues oli väga soe ja üsna niiske (et mitte öelda troopiline) olemine.

Selle pöörijoone tähise kõrval olid ka väikesed kioskid, kust soetasime lapsele kaks ilusat kaelaehet. Sisuliselt oli tegu kiviga nööri otsas, kuid need kivid paistsid efektsed välja (üks oli roosakas ja teine musta-valge kirju) ning oma vaimusilmas igatahes nägime, et kunagi tüdruk neid kanda võiks. Oma tavaliste silmadega märkasin ma järsku aga seda, et teisel pool teed (autode oma) kasvas tee (joodava kraami algmaterjal). Võimas teeistandus kõrgete

Üpris tihe võsa

mägede taustal ning seal teetaimede vahel sagimas mingid linnud. Keerasin fotokale kiirelt teleobjektiivi ette, lubasin naisperele, et ma kohe tulen tagasi ning juba ma luurasingi põõsaste vahel. Väike pettumus tekkis mul sellest, et need olid needsamad „tihased“, keda ka Taroko kanjonis pildistasin. Jah, ma ei ole ornitoloog. Võõramaa linde määran ma pärast reisi kodus ja ainult raamatu abil, mistõttu tol hetkel olid need tihased, sest paistsid kõige rohkem tihaste moodi välja. Hiljem sain muidugi teada, et antud „tihased“ on hoopis endeemsed Taivani bülbülid, keda leidub AINULT saare ida- ja lõunarannikul,

Taivani bülbül koodnimega "tihane"

aga mina muidugi lootsin ja ootasin tol hetkel uusi liike näha. Kuigi teeistanduse nägemine nii lähedalt oli ka tore.

Hiljuti antud lubadusest („tulen kohe tagasi“) pidasin aga kenasti kinni ja peagi sõitsimegi juba edasi. See paik, kus me hommikust saadik olime viibinud - ida-riftiorg ehk Huadongi org – on lai ning rohetav org kahe mäestiku vahel. Läänes kõrgub Taiwani katus ehk Keskmäestik ning idas Rannikumäestik. Riftiorg ulatub Hualienist Taitungini ning on seega ligikaudu 180 kilomeetrit pikk. Geoloogiliselt asub org vägagi aktiivses paigas, sest lääne poole jääb Euraasia mandrilava ning ida poole Filipiinide mandrilava, millest viimane sõidab siis „hooga“ esimesele sisse. Ning hoog on tõesti päris suur – kaks mäestiku liiguvad üksteisele lähemale kiirusega 7 sentimeetrit aastas ning tänu sellele kokkupõrkele kasvavad ka Taiwani mäed iga-aastaselt 5 millimeetri võrra. Kunagi (15 miljonit aastat tagasi) oli Rannikumäestik lihtsalt üks vulkaanide vöö kaugel Taiwani rannikust, kuid siis võeti kurss läände ja alus geoloogilisele avariile oli pandud.

Ida-riftiorg ehk Huadongi org

Tänu sellele, et piirkond on vulkaaniliselt väga aktiivses paigas ning et see on olnud ka merepõhi, on oru pinnas väga viljakas ja seetõttu äärmiselt sobiv igat masti söögitavaari kasvatamiseks. Põhiline kraam, mida siin toodetakse, on riis, pomelod, suhkruõunad (ka budavili või kaneelannoona), tee, päevaliiliad ja kohv. Huadongi org oma suurte põldude ja istandustega on seega väga suures kontrastis saare läänekaldaga, mis on sisuliselt üks suur linn. Kummalisel kombel on see visuaalselt kaunis ning suhteliselt

Ületame Rannikumäestikku

inimvaba piirkond jäänud enamuse Taiwani külastavate turistide reisikavast välja, kuigi teha ja vaadata on siinkandis küll ja veel. Nagu ma juba sissejuhatuses mainisin, oli üks kunagine artikkel „Wanderlustis“ just see, mis Taiwani-nimelise reisimõtte minu pähe istutas ja lõpuks ka rännupuu

Sedapsi kasvab pomelo

kasvama pani ning see artikkel rääkis just ühest rolleriseiklusest rohelisel Taiwani idarannikul.

Ida-riftiorg on ka paik, kus Taiwani põliselanikke ja nende kultuuri kõige rohkem silma võib jääda. Siinsed neli suuremat hõimu on Amid, Atayalid, Bununid ja Puyumad ning ligikaudu 2/3 kõigist inimestest, kes identifitseerivad ennast mõne põlisrahva esindajana, elavad just riftiorus või selle vahetus läheduses. Kunagi olid nende mainitud nelja hõimu üheks selgeks tunnuseks näotätoveeringud, kuid kuna jaapanlased pidasid seda metslaste atribuudiks, keelati palgesodimine

Nurmdrongo betoonõrrel

okupatsiooni ajal ära, mistõttu täna on alles veel vaid käputäis üle 90 aasta vanuseid naisi, kel need maalingud alles on. Vastupidiselt Uus-Meremaa maooridele, pole Taiwanis noorte seas tätoveeringute kultuuri taastamine au sisse tõusnud.

Küll aga on põliselanike panus Taiwani muusikasse suur, sest rahvamuusika on praktiliselt kõikidel hõimudel kultuuris väga olulisel kohal. Seda liini hoiavad elus ka erinevad muusikafestivalid, mis toovad alati kodupaika tagasi ka linnadesse elama/õppima läinud hõimuliikmeid. Samas võrreldes keskmise

Xiugulani jõgi ja kaljused kaldad

taiwanlasega, on põliselanikud selgelt vaesemad ning vaid vähestel õnnestub saada kõrgem haridus ja ka nende oodatav eluiga on seetõttu lühem.

Meie riftioru külastus aga lõppes sealsamas Vähi pöörijoone markeri lähedal ehk siis umbes poole oru peal. Otsustasime, et sõidame üle mägede rannikule ära, et veidi ka mägede elu näha ning paari Taiwani idakalda vaatamisväärsust külastada. Lisaks oli veel plaan võimaldada lapsele väike lõunauinak ning loodetavasti siis mägedes ka mõni põnev eluslooduse esindaja kaadrisse saada. Ettevaatavalt võib öelda, et mõlemad plaanid said sooritatud hindele

Jaava mainakuldnokad

3+, aga oli see vast tee, mis üle Rannikumäestiku viis! Maha oli laotatud küll korralik asfalt, kuid metsikud mäed ning lopsakas loodus pressisid teelindi kohati ikka väga kitsaks. Kurv oli kurvis kinni ja iga minut õnnistati meid selliste vaadetega, et andis ikka ära vaadata. Kord oli kogu riftiorg kui peo peal, siis oli mingi lõik kitsas nagu Taroko kanjonis, siis sõitsime jällegi keset banaanisalusid ja lootusetult lopsakat metsa, mis meenutas paljuski Costa Ricat. See teelõik üle

Maantee number 64

mägede ei olnud pikk, veidi üle 20 kilomeetri, kuid päris kindlasti oli see üks meeldejääv sõit.

Maanteed numbriga 64 nimetatakse ka Ahvide mägiteeks (loodetavasti mitte sellepärast, et kõiki, kes selle tee peal sõidavad, peetakse ahvideks) ning liiklus sellel praktiliselt puudus. Seetõttu sai ka üpris tihti kinni peetud ning kas siis maastikest või paaris kohas ka lindudest pilte tehtud. Kõike seda siis võimalikult sujuvalt, et tagaistmel unenägude maal olev laps üles ei ärkaks. Üks lahedamaid paiku oli kohas, kus tee kõrval jooksev Xiuguluani jõgi tegi keset mägesid U-kujulise

Puna-turteltuvi

pöörde ning kus jõekaldad olid kohati täiesti siledad kaljud.

Veidi enne rannikule jõudmist tüdruk siiski ärkas, aga no nii kolmveerand tunnise une sai ta tol päeval kätte. Esimene peatus ja vaatamisväärsus tuli suhteliselt kohe pärast Vaikse ookeani äärde jõudmist – Baxiandong ehk Baxiani koobas. Seega jälle uus sõna selge – dong on koobas. Et keeleline areng oleks täielik, vaatasin järgi ka selle, et mida tähendab hiina keeles ding. Selgus, et üks tähendus (paljudest) on sellel häälitsusel tagumik, seega ding-

Rannikul tagasi...

dong on tagumikukoobas. Tarkus tuleb mühinal!

Baxiandong on tõlkes siiski viisakama nimega paik – Kaheksa Pühaku koobas (ma teadsin, et ba on 8! ☺). Aga pühakud pidid natuke ootama, sest kell oli juba hiline pärastlõuna, aga meil veel soe söök söömata. Õnneks oli Baxiani parkla kõrval pikk rivi erinevaid poode ja söögikohtasid, millest paar tükki olid ka hoolimata hilisest kellaajast avatud. Seekord peenutsema ei hakanud ning võtsime toidud selle järgi, mida laps kindlasti sööb ehk siis nuudlid lihaga. Korraks saadi tüdrukul nutt ka lahti ning selles olid süüdi söögimaja

Baxiandongi park

tädikesed, kes lapsele kohe käed külge ajasid ning tahtsid pai teha. Kuna ta alles suhteliselt hiljuti ärkas, siis polnud tirts üldse veel sellises tujus, et mingid võõrad tädid võiksid tema privaatruumi (mille diameeter oli antud juhul ilmselt mõõdetav meetrites) siseneda. Ehk siis saag tõmmati kiirelt käima, kuid õnneks läks nutt peagi üle, sest tädikesed teadsid targu kiirelt taganeda ning mõned kommid reparatsiooniks maha jätta.

Ennast laua äärde sööki ootama sättides, märkasin peagi kaht asja – teised autod, kes parklasse tahavad siseneda, peatuvad millegipärast ühe putka

Hallkiird-kirjurähn

juures ning teeäärses puudesalus toimetab rähn (tema identifitseerisin hääle järgi ära, sest kriiskas samas keeles, mis kodumaised rähnidki). Panin rahulikult fotokale taas teleobjektiivi ette ning selle ajaga suutsin välja mõelda, et ilmselt on siin parkimine tasuline. See putka oli paigutatud nii, et põhja poolt tulles ning parklasse sisse keerates, võisid rahulikult kioskist niimoodi mööda sõita, et ei märkagi seda. Ja loomulikult on taiwanlased niivõrd viisakad, et kui ma sealt tuimalt mööda sõitsin (sest ma tõesti ei näinud seda), siis keegi mind taga ajama ei hakanud. Aga nüüd, kui ma selle olemasolu tuvastasin, läksin ja loomulikult maksin selle väikese summa (50 NT$ ehk ca 1,5€) ära, sest kuidas siis muidu.

Rähn oli puuderägastikus üsna rahuliku närvikavaga ning minu kaameraga sinna ilmumine teda väga ei morjendanud. Küll aga hoidis toksija ennast (ma olen kindel, et sihilikult) paikadesse, kus mul oli pea võimatu head pilti saada. Küll oli ta täpselt oksa taga, küll sättis ta ennast nii, et oleks kenasti vastu valgust ning kui juhtuski olema ideaalne kaader, kadus ta sealt enne, kui suutsin päästikut vajutada. Mhhh! Liigimääramise pildi sain, kuid enamat kahjuks mitte. Siiski oli see kohtumine hallkiird-kirjurähniga ainus kord, kus mõne rähni Taiwanis fotole sain.

Söök oli maitsev, isegi laps sõi isuga ning kui need tähtsad toimingud tehtud, saimegi koobastama minna. Baxiandongi alale sisenedes me täiendavalt ühtki piletimüügi paika ei näinud (seekord otsisin hoolsalt), seega ilmselt see parklapilet töötab ka

Seal oli ka väiksemaid koopaid

koobastiku pileti eest. Lisaks meile jalutasid selles kaunis paigas (kaljud ühel pool, Vaikne ookean teisel pool) ringi veel vaid mõned inimesed. Ning nagu siin juba tavaks on saanud, hoiatati alale sisenedes mingite elajate eest, kes sulle halba võivad tahta – seekord olid siis ära toodud hulkuvad koerad ja makaagid. See on ikka kõva kontrast meie reisiga Uus-Meremaale, kus kõige jõhkram eluslooduse esindaja, kes sind võis üldse terves riigis rünnata, oli liivakärbes ehk siis põhimõtteliselt väike sääsk. No et, imeb natuke verd ja

"Lind, kes istus pingil" ehk mustselg-lepalind

pärast nahk sügeleb (ilgelt ebamugav, eks).

Hoidsime siis silmad lahti, aga nende ette jäid esialgu vaid väiksemat sorti koopad ning üks kangekaelne mustselg-lepalind, kes küll esialgu istus ühe sealse pingi peal, kuid meie lähenedes lendas ära põõsasse ja jäigi sinna (pärast tagasi tulles oli lepakas endiselt sama koha peal). Millegipärast jättis see lind aga tütrele kustumatu mulje, sest ka mitu kuud hiljem palus ta mul näidata pilti „sellest linnust, kes seal pingi peal istus“.

Baxiani koobas oli tõesti võimas, kuid teda saab vaadelda vaid välispidiselt, sest sees on suur varinguoht. Kuna koobas asub ookeanist tõesti vaid paarisaja meetri kaugusel, siis on ta elementidele üsna avatud ning need on hakanud mäeaugust lõivu võtma. Samas on sellel paigal saare ajaloos väga suur tähtsus, sest just siit on leitud

Baxiani koobas

vanimaid ja senini ainsaid Taiwani paleoliitilise kultuuri esemeid – erinevaid luust ja kivist tehtud objekte. Selle kultuuri algusaeg ulatub muide 30 000 aasta taha. Ainsad asjad, mida siit ei ole leitud, on aga inimjäänused sellest perioodist ning selle põhjuseks arvatakse olevat just see üliniiske kliima, mis koobastes valitseb.

Kuna olime selle suure koopa juures ainsad külalised, siis saime seal rahulikult istuda ja kõike seda kaunist endasse ahmida. Õhtu oli kätte jõudmas ning kuna valgus hakkas vaikselt kaduma, panin rahulikult kaamera kotti ära ja peagi asutasime end parkla poole tagasi. Niipea, kui fotokoti selga vinnasin, vahtisin tõtt makaagiga. Ma ei tea, kaua ta seal juba oli olnud, aga igatahes nüüd vaatas see parajalt suur ning parajalt vihase näoga mütakas isane mulle mõne meetri kauguselt kalju serva pealt otsa. Makaagid ei ole kõige suuremad ahvid, aga no väikesed nad ka ei ole ning päris kindlasti ei ole väikesed nende kihvad. Kuna loom istus nii paari meetri kõrgusel maapinnast, siis oli meie silmkontakt üsna stabiilne. Kuni selle hetkeni, kui ma taipasin mitte metsloomale otsa jõllitada. Makaak oli selleks hetkeks ka paari uriseva häälitsusega meelde tuletanud, et nagu vaatadki otse silma või?? Siis aga aktiviseerus sisemine loodusfotograaf läbi selle mõtte, et miks kurat ma fotoka ära panin, sest ideaalne kaader oleks olnud (☺). Aga võib-olla oligi hea, et veel suuremat silma ähvardavalt ahvi poole ei pööranud. Igatahes astusime rahulikult mõned sammud tagasi ning kuna varsti kuuldus lähedal asuvast võpsikust veel ühe makaagi kiljumist, unustas ahvipapa meid koheselt ja asus häälitsejat taga ajama. Laps oli elusloodusega kohtumisest muidugi täiesti hämmeldunud. Kust see ahv siia sai? Kes ta oli? Kus teine ahv oli? Kes teine ahv oli? Kõik head küsimused, aga näed, ei jõudnud küsida.

Hulkuvaid koeri me õnneks siiski auto juurde minnes enam ei näinud, aga taaskord sai kinnituse tõsiasi, et selliseid silte tasub lugeda ja nendega arvestada. Kuna päike vaikselt-vaikselt tahtis mägede taha ära kaduda, siis otsustasime, et vaatame ühe paiga veel üle (kui valgusolud lubavad) ning siis juba Taitungi ära. Tee number 11 jooksis täpselt rannikul ning sellises mahedas valguses oli seal väga kaunis kulgeda. Sellel kulgemisel sai ka selgeks üks väga oluline detail Taiwani liiklusest – roller ei sõida sinust kunagi

Mahe õhtupoolik Vaikse ookeani kaldal

mööda vasakult. Tihti on rolleritele sõidutee paremas servas maha joonitud eraldi rada ja nad sõidavad seal, kuid isegi kui seda pole, möödub roller sinust paremalt. Seda vahest tuli ikka ette, sest tuletan meelde, et autot juhtis Taiwani kõige korralikum liikleja, et välistada igasugune kokkupuude võimuesindajatega (kuigi selline ülipüüdlikkus võiks kogenud korrakaitsja

Päike kadumas mägede taha

muidugi samuti tähelepanelikuks teha).

Sanxiantai tähendab Kolme Surematu Platvormi (hahaa – san on kolm!) ning see oli üks väike kaljusaareke kohe ranniku ääres, millel kõrgus kolm suurt kaljut. Kuigi saar ise oli ka kaunis, siis palju kuulsam vaatamisväärsus on sinna viiv kaartega sild, mille pildi leiab pea igast Taiwani tutvustavast brošüürist. Ei saaks nüüd öelda, et see betoonpostidel naljakas sild lummavalt kaunis oleks olnud ning ega see draakoni kujund ka peas väga kiirelt välja ei joonistunud (kuigi just meredraakonit pidi sild kujutama), kuid paik on sellegipoolest külastamist väärt. Eriti just päikeseloojangu ajal, mis parasjagu ka käimas oli.

Põhimõtteliselt on võimalik silda kasutada ka sihipäraselt ja selle kaudu saart külastada, aga kuna oli selge, et lähima poole tunni jooksul läheb pimedaks, piirdusime lihtsalt kaldalt vaatamisega. Sanxiantai saar on muide üsna puutumatu loodusega ning selle ümber on korallrifid, seega usutavasti oleks olnud päris vahva seal ringi jalutada, aga ju siis jääb mõneks teiseks korraks.

"Laulvate" kivide rand

Meile avaldas muljet ka see rand, kus me pakutavat loojangut nautisime. Rand koosnes erivärvilistest (rohelistest, sinistest, roosadest, hallidest) ploomi- kuni õunasuurustest kividest ning kui ookeanilt tulnud laine neile sisse sõitis ja siis vaikselt taandus, kostus selline mõnus klõbisev heli. Ikka sahh ja klõp-klõp-klõp-klõp-klõp, sahh ja klõp-klõp-klõp-klõp-klõp. Tegemist oli väga meeldiva

Sanxiantai

ja rahustava klõbinaga, mida võiks mõnikord niisamagi kuulata. Oleks seal ranna soundtrack kusagil müügil olnud, oleks ma selle kindlasti kaasa ostnud. ☺

Kuna auto juurde tagasi jõudsime juba pimedas, siis ega muud üle jäänudki, kui Taitungi ära sõita. MATA Taiwan Indigenous Cultural Resort asus linna põhjaservas ning nagu reklaam lubas, oli Taitungi parkmetsa värav tõepoolest

Päeva viimased valguslaigud

kohe hotellist üle tee. Seega karta oli, et homme hommikul tuleb vara ärgata. Linnud ju ootavad ülespildistamist.

Check-in läks ladusalt ning tütar sai teenindajalt taas väikese kingituse – seekord postkaardid ja kleepsud. Tuba oli taas suur ja viisakas, mistõttu olime oma valikuga väga rahul. Raha taheti selle öö eest 3240 NT$ (97,54€), seega pigem oli see keskmisest kallim koht, kuid ligikaudu 100€ olime endale

MATA Taiwan Indigenous Cultural Resort

ööbimiste orienteeruvaks piiriks pannud ning sinna sisse see mahtus ära.

Et saaksime end oma õdusas pesas mõnusalt tunda, oli puudu vaid soe toit. Kuna olime kesklinnast eemal ning siia sõites nägime, et lähedal söögikohti ei paista olevat, siis läksime kergema vastupanu teed, mistõttu sõitsin kesklinna ja tõin McDonaldsit. Ma väga tänan seda inimest, kes mõtles välja ekraanid,

Viisakas tuba

mille kaudu antud kiirtoidukohas saab samuti tellimust teha. Valikus on alati inglise keel olemas ja seega saad tellida täpselt seda, mida soovid. Leti ääres saad tellida seda, mida teenindaja arvab, et sa ehk tellida soovid. Noorte (kes mäkis tavaliselt teenindajad on) inglise keele oskus on Taiwanis nii ja naa, kolme inimese tellimuse tegemine tuima ekraani taga oli ikka väga palju stressivabam.

Söök söödud, möödus minu ülejäänud õhtu vetsus. Veetsin seal kokku 2 tundi. Ei, rämpstoit nii hull ka ei olnud, lihtsalt lapse uneaeg oli käes, aga ma soovisin veel reisipäevikut kirjutada ning järgmiste ööde majutust otsida. Toas oli seda aga väga keeruline teha, sest laps eeldab magama jäämiseks pimedat ruumi. Seega komandeeritigi mind vetsu ära. Täitsa tore oli seal poti peal istuda ja otsida asendit, kus vähemalt üks kann ära ei sureks. Järgmiste ööbimistega tegelikult oli väga lihtne – Taiwanis on loetud arv suplemiseks sobilikke randasid ja vaid üks oli kirjeldusega „väga rahulik rand, mis sobib ka lastele“. Seega sai broneeritud hotell, mis oli sellele rannale kõige lähemal (täpsemalt öeldes lausa selle ääres). Plaanisime saare lõunatipus olla 2 ööd ning mõistliku hinnaga vabu tube õnneks selleks perioodiks jagus. Need tähtsad toimingud tehtud, sain lõpuks pellerist välja ning rahuliku südamega magama minna.