25.11 - Taichung

Äratuskella kiuste ärkasime peaaegu tund varem kui plaan oli, sest… no uni läks ära. Sinna. Logelesime veidike niisama ja nautisime klaasseinast paistvat avarat vaadet, kuni lõpuks tuli selline tunne peale, et sööks midagi. Mõtlesime, et kas söögimajas inimesi

Vaade voodist

kohtab või on see samuti täisautomaatne, kus mõni robot tarib sulle munapudru ja kohvi lauale. Selle teada saamiseks tuli sõita 15.-le (ehk siis 13.-le?) korrusele. See, mis meid seal ees ootas, lõi ausalt öeldes pahviks. Kui siiani olime tõesti suutnud end ise täiesti edukalt ära teenindada ja hotellirahvast polnud kohanud, siis nüüd hommikul selgus, kus kõik personal on – nad töötavad restoranis. Alustame sellest, et tegemist oli a la carte hommikusöögiga, kus viksilt riides ja tipprestoranile kohase aupakliku viisakusega teenindaja juhatas meid lauda ja tõi menüüd. Hommikusöögilauas! Kus näiteks mina olin T-särgi, lühkarite ja plätudega! Kuigi olen elu jooksul ööbinud kaugelt enam kui sajas erinevas hotellis, siis selline asi oli nüüd küll esmakordne.

Ning see polnud veel kõik. Julgen pakkuda, et selles rohkem kui kümnekorruselises hotellis oli noil päevil vähem kui 10 tuba klientidega hõivatud. Sellele viitasid õhtul valgustatud akende arv maja fassaadil ning fakt, et meiega samal ajal oli söömas vaid veel 2 inimest. Aga saaliteenindajaid oli siin lisaks peakelnerile vähemalt 3 tükki (baarmen + 2 lauateenindajat) ning ka köögis tundus

Vaade hommikusöögilaua äärest

olevat täiskoosseis. Me oleks leppinud palju vähemaga selles peaaegu 360-kraadise panoraamvaatega restos, aga kui nii siis nii. Hädaldama ei viitsinud hakata. ☺

Hakkasime hoopis tellima ning saime sealjuures teada, et kuna olime võtnud peretoa, mis on mõeldud neljale inimesele, oli meile ette nähtud ka 4 komplekti hommikusööke. Kuigi meid oli 3. Et mitte öelda 2,5. Aga kuna ahnus varjutab sellistel juhtudel tihti ratsionaalse mõtlemise, siis loomulikult lasime kõik road, mille eest makstud, endale lauda kanda. Laps võttis pannkoogid peekoni, õunamoosi ja salatiga, naine Mahimahi kala, mina kanafilee hiinakapsaga ja kujuteldav sõber sai samuti kana. Enne pearoogasid pakuti veel Focaccia-leiba küüslaugumögina ja oliiviõliga. Sooja joogi valikus oli siis kas oolong-tee või kohv.

Kuigi pildilt võib-olla tundub see kana olevat pisike, siis tegelikult oli portsjon täiesti piisava suurusega ning kõik toidud ka

Kana hiinakapsaga

äärmiselt maitsvad. Päris tõsiselt kohe. Vaeva oli nähtud nii serveerimise kui valmistamisega. See neljas praad oli ilmselgelt liiast, aga kuidagi me naisega kahepeale selle endale sisse keerasime, sest ei tahtnud ju ometi kokka solvata. Niigi istuvad nad seal köögis suuresti jõude, päris kole oleks, kui üks vähestest hommikul tehtud roogadest lihtsalt üle jääks.  Selle hommikusöögiga kindlustas Taichungi Kloud hotell meie selle reisi kõige parema öömaja positsiooni. Kõik oli täiesti ideaalne ning ka pingutades ei oleks suutnud välja mõelda seda, mis nad oleks võinud veel teha, et meil veel toredam oleks olnud. Tõesti, braavo!

Kui ühel pool hotelli asub Feng Chia ülikool, siis täpselt teisel pool on aga selline asutus nagu Aerospace Industrial Development Corporation (AINC), mis muuhulgas on tootnud Taiwani hävituslennukeid ja erinevaid õppelennukeid ning mis tänapäeval toodab juppe nii Boeingule,

Salajane tehas!

Airbusile kui Sikorskyle. Ega selles faktis muud iseäralikku polnudki, kui see, et tegemist on osaliselt riigile kuuluva ettevõttega, kus väidetavalt töötab üle 2000 inimese salajaste projektide kallal (wikipedias on nii kirjas, seega see on fakt!). Sellest tulenevalt julgen arvata, et tegemist on asutusega, mille territooriumile sa niisama patseerima minna ei saa. Aga! Aga kui sa näiteks võtaksid Kloud hotellis sellise toa, mille aknad on suunatud põhja poole, saaksid oma pehmest voodist rahulikult tervel territooriumil silma peal hoida. Muudkui pikutad ja spioneerid, terve kompleks on justkui peo peal. Seega kui mina oleks sealne turvaülem, küsiksin kindlasti, et ega mõni Mandri-Hiinast pärit turist pole pikemaks ajaks hotelli pidama jäänud või et äkki keegi on küsinud väga konkreetses suunas olevate akendega tuba. Selline mõttelõng jooksis kui hommikusöögilauas lennuradadega suur kompleks silma jäi ning Google Maps ütles, et millega tegu on. ☺

Kõht peenemat kraami täis, saime asuda tänase päevaplaani kallale, milleks oli „ei mingit plaani“. Otsustasime, et ei võta ette

Kitsejurakas

mingeid vaatamisväärsusi ega muid mõtestatud käike, vaid läheme hoopis ja jalutame kesklinnas olevas pargis. Väidetavalt pidi see olema hea koht ka linnuvaatluseks, seega väike kõrvalagenda oli olemas, kuid ausalt öeldes ma tänases, rohkem kui 30-kraadises kuumuses linnapargile väga suuri panuseid ei teinud. Kui saab midagi, on tore, kui ei saa, otsime päikese eest varju ilma fotokat käes hoidmata. Ning seda varju hakkasime otsima kohe, kui pargi

Taichungi pargis oli selliseid palju

väravast sisse astusime, sest päike oli täna tõeliselt halastamatu ning taevas täiesti pilvevaba.

Pargi väravas tervitas meid äärmiselt veider, aga selle eest tohutu suur kaljukitsedega taies, mis sümboliseeris midagi, mille kohta kõik parki kirjeldavad infobukletid vaikivad. Selline tunne nagu keegi oleks lihtsalt selle kontekstivaba kunstilaadse toote sinna üles pannud ning mitte keegi ei ole siiamaani julenud küsida, et miks või

Puna-kabeorav

MIKS?? Ning kontekstivaba oli see tõepoolest, sest ülejäänud park oli tugevate Jaapani mõjudega ning ma julgeks isegi öelda, et stiilne. Ja siis selline skulptuurilärakas ühes pargiosas, ülielusuurusel assimilatsiooniaugu rõngal, ilusat muruplatsi rikkumas. Aga noh, eks ikka juhtub, on ju ka Eestis hulgaliselt näiteid, kus mingid kummalised või lausa väga kummalised „kunstiteosed“ saavad omavalitsustelt rohelise tule ja raha peale. Vahepeal taheti ju tõemeeli Tallinna lahte püstitada

Lõvine taies

ülisuurt Kalevipoja kuju, mis kujutaks meie rahva uhket poega Soomest paadivargilt tulemas.

Taichungi pargi jaapanilikkus ei olnud muide juhuslik, sest see roheala loodigi Jaapani okupatsiooni ajal, aastal 1903, imperaatori ülistuseks ja selleks, et linnaelanikel oleks koht, kus aega veeta. Samas on seda Jaapanit siit ka kõvasti välja roogitud, sest pärast okupatsiooni lõppu tõstis hiinlaste rahvusteadvus kõvasti pead ja endiste anastajatega seotud objekte hakati hoogsalt kogu riigis eemaldama. Nii hävitati näiteks pargis asunud Shinto tempel ja veel hulgaliselt sümboleid, kuid õnneks päris siledaks seda paika ka ei tõmmatud,

Ida-ööhaigur

mistõttu on ka täna seal mõnus aega veeta.

Kuna ülemaailmne infomõrd ütles, et siin tasub linnuvaatlejatel silmad lahti hoida, otsustasin, et teen siis väikese tiiru pargile peale ja vaatan, et kas selles väites mingit tõetera ka on. Ning tõepoolest, ühest parginurgast leidsin koormatäie valgeid tuvisid ning sealsamas sibas ringi ka hulgaliselt puna-kabeoravaid. Muus osas oli vaikus, kui laste kilkamine, ümberkaudsetelt tänavatelt kostuv liiklusmüra ja kusagil mängiv muusika välja arvata. Kõik muutus aga siis, kui jõudsin teise pargiserva, mis jäi põhiteedest natuke

Black-naped Monarch

kõrvale. Ühelt soisemalt alalt leidsin (tegelikult küll naine nägi neid enne) ida-ööhaigrud, keda peetakse väga araks ja haruldaseks linnuks. Seda liiki käivad ornitoloogid Taiwanis spetsiaalselt taga ajamas ning nüüd siis kaks tükki lihtsalt passis siin linnapargis. Ega’s midagi – klõps-klõps-klõps. Hoidsin hoolega distantsi, et mitte neid oma varjuliselt kodutanumalt minema ajada, kuid tundus, et tegelikult nad väga inimestest välja ei teinud.

Sellega sai aga linnupiltide vool valla päästetud ning Taichungi park andis mulle kokku 7 erinevat nokalist, millest kolm olid sellised, keda nägin

Nõgibülbül

esmakordselt. Lisaks mainitud ööhaigrule veel ka tutt-raudkull (samuti naine silmas ja mina vormistasin) ning eestikeelse nimeta sinise peaga lind. Selline areng oli tõesti väga ootamatu, sest keskpäeva lauspäikese käes on tavaliselt fauna suhteliselt vakka ja passib kusagil võpsikus ning ootab mahedamaid temperatuure. Pargi fenomeniks ilmselt oligi see, et siin selliseid varjulisi alasid jagus ning kummalisel kombel ei olnud kõrvetav päev tiivuliste aktiivsust väga palju maha võtnud. Ehk siis mina pildistasin ja naispere jalutas ringi ning mitmel korral teavitas mind

Swinhoe's White-eye

potentsiaalsetest leidudest.

Kolasime seal kokku lausa 3 tundi, kuid siis oli palavusest täielik kopp ees ning normaalse enesetunde taastamiseks tormasime lähimasse 7-Elevenisse jäätise järele. Isegi see piimavaba toode tundus tol hetkel ülim, mis inimkond on kunagi välja mõelnud, sest mul oli särk juba seljas täiesti läbimärg ning tunne oli selline, et tahaks korraks Eestimaa novembrit või midagi (nii monumentaalne vaimne libastumine läks õnneks kiirelt üle). Parkimise eest palus automaat minult lahkelt 70 NT$ (paar eurot) ning enne hotelli viskasime veel ühe

Hiina bülbül

postkaardi posti – sellega ka ennelõunane programm Taichungis lõppes. Lapsel algas uneaeg ning mina kirjutasin sel ajal reisipäevikut ning airbnb-sse ja booking.com-i külastatud öömajade kohta tagasisidet. Kuna ma ise öömajavalikuid tehes toetun suuresti eelnevate külastajate antud kommentaaridele, siis on aus ka ise omad kogemused kirja panna. Eriti oluline on see siis, kui miski ei ole päris see, mida välja reklaamitakse, kuid kindlasti on sama tähtis ka kiitmine, kui kõik on hästi või

Taichungi pargi veesilm

väga hästi (nagu Kloudi puhul).

Kell pool viis oli äratus ning õhtu plaanisime ära raisata Feng Chia ööturul. Seekord siis õhtusööki ampshaaval erinevatelt lettidelt kokku kahmates. Alustasime nelja lihavardaga (ei mõtle siin poolemeetrisi šašlõkivardaid, vaid ikka pisikesi puupulgakesi), millele olid ritta seatud lihapallid, sealihajupid, kanasüdamed ja veel mingi liha, mis loodetavasti pärines mõnelt vägivaldsesse surma surnud mitteohustatud

Tutt-raudkull

liigilt. Lapse käes läksid lihapallid nagu musta auku, mistõttu kordasime selles osas tellimust ning ka nende saatus ei erinenud eelkäijatest. Ülejäänutest kõige huvitama maitsega olid kanasüdamed – veidi magusa alatooniga ja ilmeksimatu tekstuuriga. Vanasti tähendas vaenlase südame söömine tema jõu endale saamist, seega selle

Grillitud merekarbid

loogika järgi olen nüüd 4-5 kana võrra tugevam. Haa!

Naine libises järgmise tellimusega taas maapinnalt vette, nagu ka varem on korduvalt juhtunud, ja võttis endale mingid karbid, mis viimase otsa oma postmortem ajastust olid veetnud grilli peal. Lapse omandusse läks aga 80$ (veidi alla 3€) eest topsitäis värskeid maasikaid, mille kõige üllatavam omadus seisnes selles, et need maitsesid nagu värsked ja magusad maasikad. Ma olin tol hetkel täiesti valmis aktsepteerima seda, et need on need samad maasikakujulised kartulipallid, mida meie kaubanduses varakevadel üritatakse üüratu raha eest maha ärida, aga näed, 

Feng Chia ööturu peatänav

oli ikkagi aus kraam. Täitsa ausa (võiks lausa öelda, et uhke) näoga oli ka notsu, kes oli loosirattast tõmmanud üle kere küpsetamise. Kuna see wrap, mille sisse põssajuppe sokutati, nägi väga isuäratav välja (seal oli veel sibulat, kurki ja praemuna), siis läks ka selle leti ees tehinguks ning juba mõni hetk hiljem oli lihane paun manustatud.

Selleks, et linnuriiki mitte diskrimineerida, võttis naine hotellis nosimiseks

Notsu

ühe pardiwrapi. Kaasa tulid veel ka ilma kontideta kanajalad, mis tõele au andes jäidki söömata. Esmalt kindlasti seetõttu, et muust kraamist sai kõht väga täis, kuid oma rolli mängis kindlasti ka asjaolu, et esteetika ja maitseomadused ei küündinud eriti kõrgele nullpunktist. Kohapeal läksid naispere poolt söögiks veel krabipallid ning vahetult enne turult lahkumist selgus ka see tõsiasi, et üks topsitäis maasikaid

Karbitäis kanavarbaid

on ikka häbematult väike kogus, mistõttu võtsime teise potsikutäie veel.

Lapse selge nõue turule tulles oli see, et kindlasti peame ostma ka neid praemunakooke, millega ta eile õhtul maiustas. Kuid oh häda, see kiosk oli just täna suletud. Õnneks leidsime mingid samaväärsed käkid, mida sai 40 NT$ (ca 1,4€) eest lausa 10 tükki – viis võtsime tavalisi ja viis karamellitäidisega. Õnneks maitseomadused olid neil samuti suurepärased, mistõttu preili oli alternatiiviga lõpuks rahul (kuigi väike häda oli, et nad pole Käsna-Kalle kujuga).

Söögi kõrvale vaatasime hotellis hiina keeles rääkivat Miki Hiirt ning samas otsustasime, et täna ei viitsi ikkagi minna autot koristama. Homme oli ju see päev, kui Taipeisse tagasi jõuame ning meie elu illegaalidena (ehk siis kehtiva juhiloata sõitmine) otsa saab. Enne auto tagastamist tasub massin luubiga üle käia, et istmete alt, kindalaekast ja muudest õnarustest endale kuuluvad asjad ikka kätte saada. Väiksemgi hooletus viib selleni, et kodus tuleb meelde, et SELLE ma panin ju SINNA, kurrr….! Aga teeme selle läbiotsimise siis homme hommikul värske peaga. Tänaseks vsjoo.