15.11 - Hualien, Taroko kanjoni rahvuspark

Äratus oli pandud kella kaheksaks, sest „Hualieni parim võõrastemaja“ pakkus hommikusööki kella 7 ja 9 vahel ning me ei tahtnud

Constellation Coast B&B

sellest kuidagi ilma jääda. Öö oli olnud väga rahulik, tuba hotelli viimasel ehk kuuendal korrusel oli piisavalt kõrgel, et möödasõitvate autode/rollerite müra sisse ei kostuks. Pealegi oli vähem kui 100 meetri kaugusel üle tee loksumas ka Vaikne ookean, mistõttu veemüha summutas samuti võimalikku tehiskära.

Hommikusöök oli täitsa tip-top – muna, kana, kartulid, kapsas ja hulk hiinapäraseid roogi (nuudlid, riis, hapendatud köögiviljad jne), mistõttu kõik saime kenasti söönuks. Seega kõiki tegureid kokku võttes julgen Constellation Coasti hotelli soovitada küll. Normaalne teenus mõistliku raha eest ja kui nad tubades natuke remonti ka teeksid, oleks tegu päris eeskujuliku asutusega.

Nüüd, kui kõht täis ning meel hea, saime edasi toimetada. Tänase päeva ainsaks plaaniks oli Taroko kanjoni külastamine, mis on Taiwani kõige kuulsam ja külastatum looduslik vaatamisväärsus. Kui riiki sattuv turist otsustab mingil põhjusel ka Taipeist väljapoole liikuda, siis on üsna tõenäoline, et Tarokos ta ära käib. Aga enne, kui me selle võimsa kuru saime ette

Liwu jõe suue kanjoni alguses

võtta, tuli natuke toidutagavarasid hankida. Spetsiaalselt ei hakanud toidupoodi otsima, võtsime selle, mis tee peale jäi. Kanjoni sissepääs jääb muide linnast nii paarikümne kilomeetri kaugusele, seega tänased vahemaad olid suhteliselt väikesed.

Poe parklas sain kinnituse ühele veidrusele, mida eile pidasin juhuslikuks kokkusattumuseks – väga paljude autode armatuurlaua pealsed on karvased. Ning mitte sellised pisikeste karvadega sametised, vaid ikka korralikud vene lambakoerad. Võimalik, et sellisel „kaunistamisel“ on ka mingi praktiline

Kanjon paistab

väärtus, kuid mina seda välja ei suutnud mõelda. Ju siis on vaja. Või on lihtsalt… ilus? Lisaks on enamusel autodel ka täistoonklaasid ning paljudel sellised, mille peale ka kosmoses must auk ütleks „Kudos!“ Päris vinge, kui näiteks sinu kõrval peatub uhkete valuvelgede, tagaspoileri ja „Eestimaa novembriöö“-tüüpi toonklaasidega sedaan (no tõeline gängstamobiil, eks) ning sealt ronib välja mitte esimeses pensionieas vanatädike ja läheb poodi sisseoste tegema. Toonklaasidest samas saan aru,  Taiwan on siiski troopika piiril, mistõttu päikese eest varjumine on mõistetav tegevus.

Parklas enne poodi sisenemist heitsime korra ka pilgu ees ootava Taroko suunas ning ai, pagan, me ei võtnud ju jopesid kaasa! Kuna õues oli kuum suveilm, siis olimegi riietunud sellele vastavalt, juurdlemata pikemalt selle üle, et kas ilm teoreetiliselt võiks päeva jooksul muutuda. Eriti, kui me läheme mägedesse. Õnneks mäed ise tuletasid meile meelde, et päikesepaiste ei ole konstant, sest Taroko kohal kõrgusid tumedad pilved. Ega’s midagi, tuli hotelli tagasi sõita. Olime küll juba linnaserva jõudnud, kuid ilma toekamate kehakateteta ei soovinud siiski kanjonit vallutama minna. Pealegi saime nii veidi rohkem provianti varuda ja osa söögikraami tuppa ära viia.

Taroko Rahvuspargi värav

Teisel katsel kõik õnnestus ja peagi seisime Taroko Rahvuspargi idapoolse sissesõidu värava juures. Siit algasid muide ka kaks neljast maanteest, mis risti üle saare (loe: mägede) viisid. Selles mõttes algas kaks maanteed, et tee number 8 jagunes saare keskel kaheks – number 8 ise jätkus ja veidi lõunapoolt jooksis tee number 14. Kusjuures see numbrit 8 kandev haru on tavaliiklusele

Nagu kirjas on :)

suletud, sest viimase paarikümne aasta maavärinad ning eriti taifuunid on teinud tee kohati läbimatuks. Kuigi ega see haru 14 ka miski meelakkumine pole – 170 kilomeetri läbimiseks kulub üle 4 tunni. Pärast eilse jutu lõpus mainitud uue teelõigu rajamist jõuab Hualienist vastaskaldal olevasse Taichungi isegi läbi Taipei sõites kiiremini.

Sissepääsu juures oli taevas küll pilves, kuid väljas oli õnneks endiselt väga soe ja ka üsna ere. Taiwanlased muide oskavad ja viitsivad sissepääsudega vaeva näha. Kui mingi asi hakkab (olgu see siis küla, tee või rahvuspark), siis on väga suur tõenäosus, et selleks tarbeks on ehitatud väga detailirohke värav. Polnud ka see Taroko kanjoni rahvuspark teistsugune. Lisaks väravale tähistasid tee ja rahvuspargi algust veel lõvikuju, võimas kirjadega kivi ning üle silla, teisel pool

Sillad ja tunnelid, tunnelid ja sillad

Liwu jõge, ka Taroko kanjoni külastuskeskus. Viimast me vaatame ei läinud, sest kodutöö oli tehtud ning teadsime üsna hästi, et mida siin teha tahame ja kuidas käituma peame.

See korrektne käitumisjuhis ei ole tegelikult naljaasi, sest Taroko kanjon võib olla väga ohtlik. Selle eest hoiatavad ka reisiraamatud ja piirkonda tutvustavad netilehed, mistõttu kaalusime tegelikult päris pikalt, et kas tulla siia või mitte. Ohtlikkus seisneb siis selles, et kuna kanjon on väga järskude ja kõrgete kaljuseintega ning kitsuke tee, mis siit läbi jookseb, on reeglina vastu

Metsik paik

üht seda seina litsutud, siis iga pudi, kivi või muu ese, mis sealt ülevalt lahti pääseb, on potentsiaalne taparelv. Jah, külastajatele jagatakse tasuta kiivreid, mida siis põnevamates paikades jalutamisel pähe saab panna, kuid see aitab vaid klibu vastu. Sõiduteele langeb aga pidevalt erineva suurusega kiva ja ka meie kohtasime oma sõidu ajal teel „värskeid“ rusika või paari rusika suuruseid kolakaid, mille vastu kiivrist väga abi pole. Eriti kui autos istud ja see sulle esiklaasi või katusele sajab. Kõige ohtlikum aeg pidi olema mõned päevad pärast kõva

Käänuline tee

vihma (mis potentsiaalselt uhub siis maapinna liikvele) ning loomulikult siis, kui maa otsustab värisema hakata. Nii hulle olukordi nagu siin videos juhtub harva, kuid inimesi ON kanjonis surma saanud. Lisaks on tee väga kitsas ja käänuline – „kitsast ja pimedat kurvi“ kutsutakse Tarokos lihtsalt maanteeks – seega ka autoõnnetusi juhtub keskmisest tihemini.

Kuna me täna siin olime, siis järelikult jõudsime planeerides ühel hetkel siiski sinnani, et Taroko kanjonit vahele ei jäta. Meil oli selge kava, et mida me siin teeme ning mida mitte ja kusagil kõrgete kaljuservade läheduses me ülemäära palju ringi tatsata ei plaaninud. Laps oli ju kaasas ning ise tahtsime samuti homset päeva näha.

Aga vaated olid tõesti võimsad! Need kõrgustesse lenduvad kaljuseinad, lopsakas loodus ja tee kõrval haigutav Liwu jõe säng lõid väga dramaatilise visuaalse kombinatsiooni. Niipalju kui olukord võimaldas, pidasin ka kinni ja tegin fotosid, kuid enamasti ei olnud see võimalik, sest teele mahtus kõrvuti maksimaalselt kaks (vahel ka üks) sõidukit ning tunnelivahelistel lõikudel parkimiskohti vaadete nautimiseks väga palju ei olnud. Miks? Loe üle-eelmist lõiku! Oli näha, et algselt olid siin peatumistaskud

Vaade Buluowani platoolt

olnud, kuid praktiliselt kõik olid tänasel päeval blokeeritud ja varustatud siltidega, et peatumine keelatud, varinguoht. Liiklus samas oli õnneks mõõdukas ning kuna mingites lõikudes oli vastutulev liiklus juhitud eraldi tunnelitesse, siis ei pidanud ka väga kiiret tempot hoidma. Minul oli üks silm pidevalt skännimas kaljude ülemisi servasid, kuid teine sai siiski nautida ka loodusvaateid (okei, see võis päris nilbe nägu olla). Tagaistmel olnud kaasturistid võtsid aga sõidust viimast.

Esimene peatus oligi tasuta kiivrilaenutus. Taiwanile kohaselt käis kõik aususe peale – võtsin 3 kiivrit, kirjutasin paberile oma Taiwani telefoninumbri, panin allkirja ning lubasin, et kui tagasi Hualieni poole sõidan, annan neile peakatted tagasi. Ei mingit passi ega ID-kaarti või (Jumal

Star Warsi fännist ämblik?

hoidku) tagatisraha – tavaline võta, aga pane tagasi süsteem. Ja asi toimis!

Esimene pikem peatus oli Buluowani (ka Bulowan) külastuskeskuses, mis asus paigas, kus kanjon oli natuke laiem ning milleks tuli sõita peateelt maha (tegelikult küll üles). Lopsakal mäeseljandikul asus parkla, mainitud keskus ning siit algas ka paar matkarada. Kuna kõrged kaljuseinad Buluowanis ei ohustanud, siis tundus see hea kohana, kus natuke ringi vaadata. Samas reisikavas olin alla jooninud, et siinkandis tuleb elusloodusega ettevaatlik olla. Seda kinnitasid ka juba autost paistnud matkaraja alguses olnud silt „Beware of poisonous snakes and

Hiina ruskharakas

bees!“ Ehk siis kohas, kus kivi ei ulatunud pähe kukkuma, oli leiutatud teine meetod, kuidas oleks võimalik viga saada.

Ning mis juhtus - loen mina selle sildi ära, astun autost välja ja sutsti, väike mesilane oli esimese säraka ära pannud. Ei olnud sääsk ega kuri kärbes ega kohalik parm (tiibadega) – oli väike mesilane. Tean täpselt, sest ta ukerdas mu jalakarvades ja minu tardunud pilk oli fikseeritud tema triibulisel mesilastagumikul. Tuleb tõdeda, et see sutsakas ei olnud valus – pigem selline tunne nagu keegi oleks küünega korraks vastu nahka läinud, aga keda huvitab,

Amuuri linavästrik

et polnud valus. Oleks ma mesilaselt pilgu ülespoole tõstnud, oleks ma taas näinud silti, mis hoiatab mürgiste mesilaste eest! Ning olles teinud ka eeltööd, siis ma teadsin nende olemasolust, kuid kirjanduses ei kutsuta neid teps mitte „mürgisteks mesilasteks“. Ei, kus sa sellega. Nad on ikka tapjamesilased. Ning kõige valem tegu pidi olema see, kui sa mõne isendi maha lööd, siis põhimõtteliselt soovitati kiirelt riigist lahkuda, sest mesimummu sugulased seda nii ei jäta.

Väidetavalt pidid tapjamesilased olema suuremad, aga kust kurat mina tean. Võib-olla oli see mesilastitt, kes üritas esimest „killi“ minu näol kätte saada. Ema ja isa kusagil läheduses vaatamas, et kas saab hakkama või mitte ja kui ei saa, siis tulevad ning näitavad, kuidas peab. Niimoodi lugedes võib tunduda, et olukord oli naljakas, kuid kinnitan, et siis oli asi

"Haa, paras!"

naljast kaugel. Kui esimene kogemus kohas, kus hoiatatakse tapjamesilaste ees, on mesilase nõelamine, siis see teeb ikka hinge hellaks. Ok, tagajärgi ei ilmnenud ning suure tõenäosusega oli see tavaline mesilane, kes tuli mu deodorandi lõhna peale (ei tasu end seega väga lille lüüa Tarokot külastades), kuid entusiasmi siin ringi tatsata lõigati ikka mitu viilu õhemaks. Väikese palsami hingehaavadele sain siis, kui leidsin lähedusest ühe suure

Kagu-põldlõoke

ämblikuvõrgu, kus selle omanik oli just ühe sarnase tegelase pambuks pakkinud ning presenteeris seda fotograafile. Mesilasel keel pikalt suust väljas. Haa, paras!

Rohkem mesilased meid siin ei kimbutanud, mis aga pinget kuidagi vähemaks ei võtnud, sest matkarajal (mis küll täies mahus kulges laudteel) hoiatati ju ka mürgiste madude eest. Jah, neid pidi kohtama harva ja kui nad kuulevad sind tulemas, siis tavaliselt (TAVALISELT!) roomavad minema, kuid seda ohtlikum on olukord, kui juhtud neid kohtama, sest liigid on siin tõsised. No näiteks kobrad, odapeamaod (pit vipers), rohelised bambusrästikud (green bamboo vipers) ja lintkrait ehk paama (banded krait). Madudest tingitud surmad on küll väga harvad, sest

Suurnokk-vares

Taiwani meditsiinisüsteem on väga kõrgel tasemel ja antivenoomid igal pool valmis, siis tuletan meelde, et meil oli ka 2,5-aastane silmatera kaasas. Ehk siis enamuse ajast sellel lühikesel laudrajal oli minu tähelepanu tütrel ja tema lähiümbrusel. Õnneks ühtegi madu ei kohanud, aga selle eest nägime esimest korda põõsas ragistamas Taiwani makaake. Ning matkarada päädis platvormiga, kust avanesid hunnitud vaated kanjonile ja Liwu jõele, mistõttu jalutuskäik siiski vääris küünlaid ning lõplikult kaotatud närvirakke.

Kui see väike jalutuskäik sai tehtud, siis võtsin natuke aega enda jaoks, sest Buluowan oli väidetavalt hea paik ka lindude vaatlemiseks/pildistamiseks ning peagi sai selgeks, et see väide vastas tõele. 45 minutit läksid linnutiivul

Taivani bülbül

(☺) ning tulemusega jäin peaaegu rahule. Peaaegu seetõttu, et paar väga põnevat liiki jäi tabamatuks, kuid 8 erinevat tiivulist sain siiski ära dokumenteerida. Näiteks amuuri linavästriku ja suurnokk-varese puhul jäi Taroko ainsaks kohaks, kus neid liike kohtasin, kuid seda ma tol hetkel ei teadnud ning suurimat heameelt tekitasid hoopis mustselg-lepalinnu, hiina ruskharaka, Swinhoe's White-eye ja endeemse Taivani bülbüli kaadrisse püüdmine.

Naine käis sel ajal lapsega Buluowani külastuskeskus, kus tutvustatakse  lähemalt Taroko kanjonis elanud põlisrahvaste hõime. Jah, hiinlased on Taiwanis samamoodi sisserändajad ning pea 5500 aastat elasid siinsed pärismaalased suhteliselt isoleerituna kõrvalasuva suurriigi mõjudest. Alles 17. sajandil toimus suurem hiinlaste sisseränne ja tänaseks on põliseid taivanlasi alles ligikaudu 800 000 tükki. Siinsed põlisrahvad

Kalju sisse raiutud autotee

on Austroneeslaste grupist, kuhu kuuluvad näiteks ka filipiinlased, indoneeslased ja malailased. Samas on teadlased täna üsna selgel veendumusel, et polüneeslaste esiisad on pärit just Taiwanist. Seega kõikide hawaiilaste, samoalaste, maooride ja paljude teiste Okeaania rahvaste juured on just sellel saarel.

Siiski ei olnud põlisrahvaste olukord kiita, sest tagakiusamine, segunemine hiinlastega ja muud protsessid on viinud selleni, et mitmed hõimud ja keeled on tänaseks kadunud. Viimastel aastatel on ka ametlikul tasemel nende

Kiiver pähe!

kultuuripärandile ja rahvuste säilimisele hakatud rohkem tähelepanu pöörama, kuid eks näis, kui edukas see on.

Buluowani terrass, mis on lähipiirkonna üks väheseid siledaid ja haritavaid maatükke, oli koduks Shisanhangi ja Truku (Taroko) hõimudele. Kusjuures Buluowani ülemisel terrassil peetav hotell on endiselt Truku hõimu liikmete oma. Külastuskeskuses aga saab siis nende hõimude tausta kohta palju huvitavat teada ning väljanäitusel olid väljas ka väga vanad artefaktid (sealhulgas eelajaloolised kivist tööriistad). Vähemalt nii mulle räägiti, ise ma sinna ei

Pääsupesa

hakanud minema, sest kibelesin juba edasi sõitma. Parimad vaated pidid veel ees olema. Kes aga soovib sisse kiigata Taiwani põliselanike ajalukku oma koduselt diivanilt, siis sellele ma pakuks välja filmi „Warriors of the Rainbow: Seediq Bale“. Seda filmi on kaks pikka (mõlemad üle 2 tunni) ja verist osa, kuid mulle need meeldisid.

Väide ees ootavate parimate vaadete osas sai peagi kinnituse kohas nimega Pääsupesa, kus kaljuseinad olid kõrged, aga kanjon ise kitsas. Nimi tuleneb sellest, et kõrged kaljud on ideaalsed paigad pääsukestele, kes siia kevadeti hoogsalt pesi ehitavad, kuid kui see nunnu nimi ära unustada, oli tegemist paigaga, kus kiiver oli põhimõtteliselt kohustuslik. Jäime autoga seisma ning mõtlesime, et kas teeme väikese ringkäigu või mitte, sest tegelikult nägi autost ka päris hästi, kuna autotee jooksis praktiliselt järsaku serval. Vaadates ümbrust ja nähes, et päris mitmes kohas oli kõnnitee kenasti

Kanjoni kitsaim koht

kalju sisse raiutud (ehk siis kusagilt kõrgelt sulle midagi pähe ei saa kukkuda), otsustasime, et paneme kiivrid pähe ja vaatame kiirelt siiski paiga üle. Laps esialgu protestis, aga kui kiiver juba peas oli, siis oli uhke näoga.

Ega sellised sildid – „Mine siit kiiresti mööda, muidu võid kiviga pähe saada“ – väga julgustavad polnud, aga üle ka ei tohi mõelda. Turiste kõndis siin hulgim, osad täiesti ilma kiivrita ja ega neid intsidente selles konkreetses kohas ka ülemäära palju pole olnud. Ükski külaline pole teadaolevalt Pääsupesas jalutades oma otsa leidnud, seega olime valvel, aga nautisime ka vaateid.

Need ülikõrged kaljud olid ikka tõeliselt majesteetlikud, pole ime, et Taroko kanjon on niivõrd populaarne paik. Kui ikka sinu pea kohal kõrgub 700 meetrit sirget kaljuseina, siis lisaks sellele, et inimene paistab seal välja väike putukas, tunned end tegelikult selles looduse

700 meetrit kiviseina

meistriteoses  veel mitu korda väiksemana. Piltidele seda tunnetust taas saada pole võimalik, vähemalt mina ei oska. Seetõttu tegin väikese amatöörvideo, mis ehk natukene annab seda fiilingut edasi. Hakkad ülespoole vaatama, vaatad, vaatad ja siis vaatad veel natuke ja lõpuks jõuabki pilk kaljuservani. Eks ole ju palju kõrgeimaidki mägesid nähtud, kuid selline otse-laksti-näkku kõrguste vahe rabab igal korral. Vähemalt reisiseltskonna eakamaid liikmeid, laps põhimõtteliselt vaatas ka ringi, aga sellise näoga, nagu vaataks kodus aknast välja. ☺

Aknast vaatasime aga edaspidi välja meiegi, sest rohkem pikemaid peatusi me enne Tianxiangi külla jõudmist ei teinud. See aga ei tähendanud, et midagi vaadata poleks – tee jätkas ukerda-

mist grandioossete kiviseinte vahel ning õnneks liiklusvoo kiirus arvestas sellega, et autojuht tahab ka võib-olla mõnikord ümbrust vaadata. Kusjuures peagi pärast Pääsupesa jäi ka pilvine ilm meil selja taha ning taevas siras taas päike. Tuleb tunnistada, et pilvehäguse taevaga tuli kanjoni võimsus isegi tugevamalt esile kui lauspäikeses. Pilvekiht lisas midagi ürgset sinna kiviseinte ja lopsaka metsa pajarooga.

Kui auto Tianxiangi küla parklasse ära panime, oli kell just 3 saamas. Plaan oli, et sööme siin ja siis tagasiteel saab tüdruk teha sellise tunnise lõunaune. Põhimõtteliselt on siit võimalik ka edasi sõita, kuid Taroko kanjon ja kõige vingemad paigad jäid juba selja taha ning ees ootaks vaid üks väga kurviline mägitee. See pisike küla ise oli aga väga maaliline – ümberringi kõrged mäed, oru põhjas vulisemas jõgi, kõrge kaljunuki peal küla üle valvamas seitsmekorruseline Tianfengi pagood ning igal pool õitsesid

"...õitsesid erivärviliste õitega põõsad,..."

erivärviliste õitega põõsad, justkui oleks olnud kevad, mitte november. Tianfengi pagoodi kohta oli selline huvitav infokild, et selle juurde viiva trepi ja ka vaateplatvormi käsipuud pidid olema niivõrd madalad, et keskmise lääne inimese jaoks on need pigem abivahendid, mille abil end üle serva lennutada.

Tianfengi pagood

Ehk siis kui libised ja reetlikust torust kinni haarad, teeb sinu ebasobilikult kõrge raskuskese ülejäänud töö. Ei läinud seda faktikest kontrollima, sest esiteks me pole keskmised lääne inimesed ning teiseks ongi mõnesid asju kaugemalt parem vaadata. Ja kolmandaks oli meil kõht tühi.

Õnneks olid külakeses, mis koosnes nii kümnest majakesest, söögikohad olemas ja hoolimata hilisest kellaajast (lõunatamiseks), olid need ka avatud. Seekord valisime endale roaks pelmeenid ja sellega

Mustselg-lepalind

tabasime täiega märki. Juba serveerimisnõu oli vinge – puust alus, mille sees pelmeenid ilmselt ka valmis aurutati. Ning kuigi võib ju arvata, et pelmeen on pelmeen, siis koos kõrvale pakutud soja-tšilli kastmega maitsesid need jahu-liha käkid küll imehästi. Midagi olid nad valmistamisel väga õigesti teinud. Laps otsustas kahjuks sellest maitseelamusest loobuda (sest autosõidu ajal

Pelmeenid!

tegime talle väikese „kingituse“ ja lubasime kartulikrõpse süüa), samas nii jäigi meile rohkem. ☺

Söögid söödud, pildid tehtud, alustasime tagasisõitu. Hoolimata kõikidest sobivatest välisteguritest – hiline kellaaeg, autosõit ja täis kõht – tüdruk otsustas siiski mitte magama jääda. See muidugi päädis sellega, et Hualieni tagasi jõudes oli tal tuju juba ära läinud ning tahtis midagi, mida ta ise ka veel ei teadnud, et tahab. Selles mõttes, et kui tema käest küsisin, et mis sa soovid, siis vastus oli: „Issi ütleb ise! Üüäääääöööüü!“ Olgu, ütlesin – magada tahad. Kella neljast olimegi oma hotellitoas tagasi ning naine läkski lapsega tuttu ära.

Veelkord Tianfengi pagood

Kuna mul unesoovi polnud, võtsin fotokola selga ning läksin üle tee asuvale rannapromenaadile, et jalutada lähedal asuva jõe suudmesse, lootusega jäädvustada sealset vilgast linnuelu.

Kõik iseenesest klappis – mereäärne jõesuue, madalad kaldad, roostik – kuid peale ühe üksiku ööhaigru ja mõnede hulkuvate koerte, polnud seal kedagi. Isegi kajakaid polnud! No kui nii siis nii. Tagasi tulin mööda ookeanikallast,

Teel tagasi

turnides luumurde trotsides randa katvatel munakividel. Kui kiviklibuseid randasid olen näinud paljudes paikades, siis selline rand, kus domineerivaks katteks on munakivid, mis keskaegsel tänavaehitajal tati nirisema paneks, oli küll esmakordne kogemus. Ja kuna see kivipõld jätkus kuni silm ulatus, siin hakkas ka vaikselt kohale jõudma, miks Taiwan rannapuhkuse maa ei ole. Põhjus võib tunduda ootamatu – pole lihtsalt sobivaid randasid.

Kuna aega oli laialt käes, tuppa ära minna ei tahtnud ning rohkem ringi jalutada ei viitsinud, siis võtsin promenaadil hotelli lähistel

"Pildisaak" jõesuudmest

istet ja hakkasin kustutama reisipäeviku võlga. Oleks pingil mõistlik seljatugi olnud (paarikümne sentimeetri kõrgust astet nimetan ma pigem seljamurdjaks), oleks olnud ideaalne. Mõnus õhtupoolik, väljas puhumas soe briis ning silma all loksumas Vaikne ookean. Kirjutasin kuni kella kuueni välja, mil naine kirjutas, et uned on selleks korraks tehtud. Kusjuures viimased tund aega kirjutasin tänavalaterna valgel, sest päiksekiirtele hakkasid mäed ette jääma juba ammu ennem viit.

Toas panin paika ka homse ööbimise – õhtuks oli soov jõuda ligikaudu 170 km kaugusel asuvasse Taitungi. Mängisime ka ideega, et sõita kohe saare lõunatippu ära, kuid ligikaudu 5-tunnine ajakulu tõmbas plaanile kriipsu peale. Ei ole vaja kiirustada, üleeilsest sõidupäevast piisas, et selliseid vigu mitte korrata. Öömajasid jagus ning kuna Taitungist endast olulisi vaatamisväärsusi minu reisikavasse ei olnud jõudnud, siis võtsin hotelli hoopis linna keskusest eemale, parkmetsa sissepääsu kõrvale. Kuna seda suurt roheala jõe ja ookeani ristumise lähistel on kiidetud ka kui head linnuala, siis pidasin vaikselt plaani

Hualieni ookeaniäärne promenaad

ülehomme varahommikul paik üle vaadata. Aga sinnani oli veel aega.

Meie Hualieni hotelli veel üks suur pluss (siiski ka selle lisamine ei anna endiselt linna tipphotelli reitingut välja) oli selles, et suur Dongdameni ööturg asus kohe ümber nurga. Sõna otseses mõttes – 5 minutit jalgsi. Assa mait, kus seal käis alles melu. Oli ju mahe reede õhtu ning seetõttu oli ka turg rahvast pungil. Kuna see turg oli üles seatud umbes jalgpalliväljaku suurusele alale ning see plats oli söögikohtadest tiine, siis sai kohe selgeks, et pelmeenidega tervet päeva ära ei ela. Müügil oli kõike, sealhulgas haisutofut, aga kui see konkreetne raipelõhn välja arvata, siis ülejäänud kraam pani süljenäärmed kiirelt rakkesse. Olles siin päevadega julgust kasvatanud, vehkisime oma telefoni ja selles avatud google translate rakendusega palju konkreetsemalt ning nii saime ka täpsemalt aru, mida pakutakse. Kui silmad ei suutnud seda tööd piisavalt täpselt ära teha.

Mina võtsin alustuseks hot dogi, täpsemalt Hualien John Dogi, mis oli siis tavaline viiner saia vahel, kuid üle valatud mingi väga maitsva kohaliku salsaga. See läks nagu kerisele. Raha küsiti koera eest muidu 200 NT$ ehk siis ei olnud kallis, aga mitte ka üliodav.

Hualien John Dog

Mina ütleks, et õiglane hind. Lapsele võtsime ühe grillvorsti, mis oli tõmmatud toki otsa ja mis tundus olema Dongdameni üks hitte. Tüdrukule see väga ei maitsenud, sest tuli välja, et sinna oli ka paras hulk pipart sisse ja peale pandud. Mitte väga palju, aga lapsele siiski liiga kibe. Aitasin lahkelt ka selle ära lahendada. ☺

Et tüdruk esimese nälja ära saaks kustutada, leidsime ühe paiga, mis müüs friikaid. Ning tõesti see oli üksainus putka tervel turul, kust sellist eksootikat leidis. Naine võttis alustuseks wrapi pardilihaga, mis samuti oli tegijatel suurepäraselt välja kukkunud. Nüüd kui suurem nälg oli kustutatud, saime ka natuke rahulikuma pilguga siin ringi vaadata ning haisutofu lehka vältida (jah, see on tõesti rõve). Lisaks toidule oli siin ööturul ka palju selliseid kohti, kus said lihtsalt oma üleliigse raha ära anda. Need olid küll maskeeritud kioskiteks, kus pidid palli, püssi, vibu või pagan teab millega veel märki tabama, et „suurepäraseid“ auhindu võita, aga vaid Ameerika filmides võidetakse neid elusuuruses karumõmme, mis nii kutsuvalt seal atraktsiooni reklaamimas on. Sellegipoolest rahvas tarbis seda meelelahutust hoolega ning oldi kohati isegi siiralt rõõmsad, kui võidetud pastakas, maailma kasutuim plastikvidin või mõni suurte ja läikivate silmadega karvatuust kätte saadi.

Lapsele meeldis kõige rohkem mäng, kus kahvakesega sai pisikesi kalakesi purgi sisse püüda. Püüad 10-15 minutit gupisid või mis iganes need seal on ning kui aeg otsa saab, valatakse saak akvaariumisse tagasi. Päris tulus ots mängu korraldajatele, sest huvilised seisid lausa järjekorras. Hetkel veel ise ei katsetanud, aga võib-olla tulevikus proovime ära. Veel meeldisid talle pisikesed karussellid, kus istekoht oli mõne looma (nt hiire) kujuga. Nende kasutamise ainus tingimus oli see, et neid ei tohtinud tööle panna, sest muidu oli liiga hirmus. Vanematele sobis – raha ei kulunud ja laps oli õnnelik. ☺

Kuna soolase kraami vajadus sai nende esimeste ampsudega rahuldatud, siis otsustasime, et proovime midagi huvitavat magusat ka.

Praetud piim pulga otsas

Juba mitmes kohas olid meile silma jäänud mingid imelikud käkid (vaata pilti, on ju käkk!), mida üks kiosk reklaamis inglise keeles kui praetud piima. Praetud piim pulga otsas - mis saaks parem olla? Variante oli erinevaid, naine valis ühe välja ja see tõepoolest oli HUVITAV. Oleks ta siis praetud olnud… Maitse järgi oli see nagu õrnalt-õrnalt keedetud tainas suhkruga ning veidral kombel me sõime selle objekti tervenisti ära. Järelikult on elus olukordi, kus keedetud ja magus tainas on just see, mida ihu ihaldab. Hea see nüüd ei olnud, aga halb ka mitte.

Et mitte õhtut sellise plönniga lõpetada, võtsime veel ka ühed vahvli moodi küpsised, mille sees oli karamellitäidis. Sellest said hoobilt lapse lemmikud, sest esiteks nad olid maitselt väga head ja teiseks olid need koera käpajälgede kujuga. Seega ka järgmistel kordadel, kui ööturgudele sattusime, esitati reisiseltskonna noorimalt liikmelt alati kutsu käpajälgede soov. Nahka pistsime need koerlase jalamulaažid turu kõrval, kust meile avanes ka suurepärane vaade söögitegijate köögipoolele. Suurimate kioskite taga asusid suured, pika korstnaga ahjud ning neist korstnatest lendas taeva poole pidevalt suuri sädemeid, millest osad vaid napilt enne mõne kioski katusele maandumist ära kustusid. Ütleme nii, et potentsiaali suureks ja kõikehõlmavaks tulekahjuks oli, aga kuna midagi polnud kunagi ju juhtunud, siis ilmselt oli ok, eks?

Kõht täis, lonkisime vaikselt hotelli tagasi, kus tegin esimest korda tutvust ka Taiwani õllemeistrite toodanguga. Takasago õlu Taiwani tubaka- ja kärakakompaniilt maitses keskmiselt, selline suhteliselt iseloomutu kesvamärjuke, mida laiatarbe õlletehased ikka toodavad. Antud teadmisega tõmbasin ka päevale joone alla.