12.11 - Taipei

Ärkasime varahommikul, nii kella 12 paiku. See kellaaeg tähendas seda, et olime maganud ligikaudu 12 tundi jutti ja olime pikast reisist küllaltki hästi välja puhanud. Eile õhtul poest ostetud pirukad ja majapidamises olnud kohvimasina kohv maitsesid väga hea ning seda kõike saime nautida aknast linnapanoraami imetelles.

"...saime nautida aknast linnapanoraami imetelles."

Ettevaatavalt võib öelda, et selle öömaja asukoha valikuga panin küll kümnesse. Lahmakas miljonilinnas, millel puudub otseselt kesklinn, on üsna keeruline just seda õiget paika valida, kuhu oma kohvrid maha panna. Taipei kohta võib netist leida linnaosade pingerea, igal ühel omad plussid ja miinused. Mõnes on väga palju söögikohti, mõnes on autentsem fiiling (loe: palju vanu maju), mõnes on suured kaubakeskused ja moodsad poed, mõnes aga mõnus ja rahulik keskkond (loe: kõik turisti huvitavad kohad on väga kaugel). See korter raudteejaama vastas ei olnud meie esimene valik, kuid kuna esimene valik kukkus (õnneks) ära, siis broneerisime just need ruutmeetrid „Asia Plaza Toweris“.

Nagu kinnisvaraga ikka, on tähtis asukoht, asukoht ja siis veel ka asukoht. Selle paiga tugevuseks oli asumine transpordisõlme vastas ja nii suures linnas on transpordiühenduste lähedus kriitilise tähtsusega. Jah, ka jalutuskäigu kaugusel asus hulk külastamist väärt paiku ja lugematu arv söögikohti, kuid tahes tahtmata tuli linnas ka pikemaid vahemaid läbida ning selleks puhuks oli meil kõik käepärast – kahe metrooliini peatused olid nii 5-10 minuti kaugusel korteriuksest, bussipeatused olid täpselt maja ees ning nendest täiesti piisas, et ennast mugavalt tunda. Lausa nii mugavalt, et lapse päevaune ajal (mis kestab 2-2,5 tundi) käisin erinevates rohepaikades lindusid pildistamas, kombineerides selleks metrood ja Easybike rattarenti.

Vaade raudteejaama (all paremas nurgas) suunas

Siuh sinna ja siuh tagasi, ilma jalgu väsitamata ja liigset aega kulutamata. Sama kehtis ka siis, kui käisin õhtust linna üles võtmas – olles kasvõi pealinna teises servas Taipei 101 fotografeerimas, teadsin, et siinne kodu on vaid mõnekümne minutise metroosõidu kaugusel. Seega julgen anda soovituse nendele, kes kunagi murravad samamoodi pead, et kuhu kanti Taipeis öömaja otsida – valige mõni tore koht raudteejaama lähistel ja te ei kahetse. See teadmine kinnistus reisi lõpuks lõplikult, sest tolleks hetkeks oli ka juba üsna kindel arusaam olemas, et kus miski linnas asub (pean muidugi silmas eelkõige turiste huvitavaid paiku).

Kui nüüd mõni mõtleb, et miks valisime öömajaks korteri, mitte aga hotelli, siis sellel on kaks põhjust – raha ja teenuse tase. Taipei kesklinna hotellid on reeglina kallid, aga selle eest üsna kehva kvaliteediga. Ma pean siin silmas siis selliseid 3 ja 4 tärni hotelle, 5-tärni hotellid kindlasti olid viisakad, aga need jäid selgelt meie hinnaskaalalt välja. Selle raha eest, mida me maksime korteri eest, oleks me saanud väga niru hotellitoa mõnes lähedalasuvas kvartalis, eemal nii metroo- kui ka bussipeatustest. Ning niru all ma mõtlen ka selliseid peldikuid, mille kohta tripadvisoris leidub hulgaliselt 1-tärni tagasisidesid ning mille juurest leidub alati ka külaliste tehtud pilte, umbes selliste allkirjadega: „VAADAKE, SEE TAPEET EI OLEGI TAPEET, VAID HOOPIS HALLITUS!“  Oluline faktor oli muidugi ka see, et meie soov oli toas omada kaht suurt voodit (või üht suurt ja üht väikest), aga praktiliselt ükski hotell sellist kombot standardtoas välja pakkuda ei suutnud (ka beebivoodi renti ei pakutud). Ning kolmekesi ühes voodis magamine ei tundunud tegevusena, mis viiks oodatud tulemuseni ehk siis väljapuhkamiseni.

Aga aitab nüüd enesekiitmisest, oleme siiski veel oma esimese Taiwanipäeva hommikus ning tol hetkel veel täiesti tundmatu Taipei alles ootas avastamist. Otsustasime, et usaldame tarka raamatut ja tollel päeval kvalifitseerus selliseks raamatuks „Lonely Planet“. Nagu tavaliselt, pakub reisijuht muu kasuliku info kõrval välja ka marsruute, kas siis terve riigi läbimiseks või siis mõnest suurlinnast maitse suhu saamiseks. Uus-Meremaa reisi ajal esmane Aucklandiga tutvumine just sellise soovituse najal tehtud sai ning kuna olime rahul, siis otsustame, et proovime Taipeid samamoodi nakitseda. Juhtumisi möödus jalutuskäik nimega „Mööda Qingi dünastia- ja jaapaniaegset Taipeid“ meie ööbimiskohast (ilmselt seetõttu, et meil oli väga hästi valitud korter ☺), mistõttu mõeldud-käidud. Mugandasime seda 5-kilomeetrist ja 20 kontrollpunktiga rada küll veidi enda huvidele ja soovidele vastavamaks, kuid suures plaanis oli see soovitatud teekond meil orientiiriks ees.

Meie majatagune tänav

Alustasime sellest, et läksime toast õue. ☺ Päike siras, oli soe, kuid tuuline. Maja nurga tagant hakkas tänavate rägastik, mis oli palistatud tänavatoidu müüjatega, igaühel mingid oma kuju ning värviga käkid või lobi müügil. Loodetavasti annavad hiina toidu asjatundjad mulle andeks, aga teadmata korrektseid nimesid, kasutan reisikirjas toidu kirjeldamiseks endale teadaolevaid terminid. Nii ostsimegi tänavanurgalt kohe prooviks titerusika suurusi pelmeene liha, küüslaugu ja veel millegagi – täidise saime teada nii, et viibutasime telefoni kaamerat siltide kohal, google translate’i rakendus samal ajal lahti. Äpp tõlkis kenasti jooksu pealt hieroglüüfid ära ja sellest rakendusest sai tervel reisil meie jaoks väga väärtuslik kaaslane (tasub tõlkida inglise keelde, sest eesti keele mootor nii hästi ei toimi). Kohalike inglise keele oskus on nii ja naa, nooremad pigem oskavad ja vanemad pigem ei oska, kuid see pole reegel. Tänavatoidu siltidelt sa aga ladina tähti ei leia, see jällegi ON reegel. Mis on loogiline ka, sest sihtgrupp on kohalik elanik.

Aga pelmeenidele anti kaasa natuke salvrätte, oma käekesega sai mini-grip kilekoti sisse pudistada sobilikku kastet ning edasi käis asi skeemi järgi: „ise vaata, kuidas söödud saad“. Kuna edasi minnes tuli tõesti tänavate rägastik, kus iga ruutmeeter oli arvel ja mingi asja jaoks tarviline (ning mitte ükski neist asjadest ei olnud „istuge siia ja sööge“), siis võtsime mõned sammud tagasi ja vajusime oma „kodumaja“ kõrvale pingile. Mul oli endiselt toidublokk peal ning tunne oli selline, et heal juhul venitab selle hommikul söödud pirukaga reisi lõpuni välja. Naine sõi ja ütles, et oli hea ning ka tütar kõhvitses üht natuke. Selles mõttes oli see „ideaalne“ tänavatoit – pelmeenitaigna sees koos lihaga oli paras annus vedelikku ning kui tahta sinna veel ka kastet peale panna, siis oli see üks paras mäkerdamine. Kuna pere naispool kahe peale kolme pelmeenimürsku ära süüa ei jaksanud, siis lippas naine korra veel korterisse, et ülejäägid külmkappi viia ja sama soojaga siis ka lapsele jakk tuua, sest tuul oli päris korralik.

Vähetähtis polnud ka põhjus, et selle vedeliku, kastmete ja rasva kontrolli all hoidmiseks kasutatud salvrätikuid polnud mitte kuhugi panna. Prügikaste lihtsalt ei olnud kusagil! Nagu ma eilse päeva jutus mainisin, siis Taiwan on piinlikult puhas riik. Ja seda oli näha juba esimestest sammudest – tänavad olid laitmatult puhtad, ei ühtki paberit ega sodi maas. Kuigi me olime raudteejaama lähistel asuvatel tänavatel, mis olid puupüsti kaasaostetava toidu kioskeid täis ja ühtki prügikasti läheduses polnud. Kombinatsioon tänavatoidust, suurtest inimmassidest ja prügikastide puudumisest võrduks tavalises maailmas kõntsakihi all olevate tänavatega, kuid mitte Taiwanis.

Kesklinna laiad magistraalid

1990.-te keskpaigani oli prügimajandus Taiwanis samasugune nagu Lääne-Euroopas. Igal pool tänavatel olid prügikastid, kuhu siis rahvas sai oma parasjagu näppu jäänud sodi poetada. Aga kuna riigi jõukus oli kiirelt kasvanud, koos sellega rahva prügitootmise võime samuti, siis jõuti punkti, kus omavalitsused vedasid igapäevaselt prügimägedele üle 20 000 tonni jäätmeid. Omavalitsustel sai vaikselt kõrini sellest kuluartiklist ja ka rahvas hakkas protestima, kuna pidevalt tekitati prügimägesid juurde ning Taiwani hakati juba prügisaareks kutsuma. Ning mis siis riik tegi? Korjas tänavatelt prügikastid ära! ☺ Loogiline ju – pole prügikaste, pole ka prügi, mida vedada. Üheksakümne üheksal juhul sajast oleks tähendanud selline liigutus linna mattumist sodi alla, rottide invasiooni, koolerapuhangut ja mida kõike veel, aga Taiwan oli see üks sajast.

Mis siis juhtus? Juhtus see, et rahvas hakkas prügi sorteerima ja täiesti ilma suurema draamata. Ise ju taheti, et lehkavaid prügimägesid, mis põhjavett reostavad, vähemaks jääks, mistõttu oldi mentaalselt muutusteks valmis. Seega aastal 1998 kõik muutuski. Inimesed hakkasid läbi mõtlema, et mida ja kuidas nad tarbivad, mis pakenditega teha, mis klaasiga teha, mis muude jäätmetega teha. Olmejäätmete äraandmiseks tuli poodidest osta spetsiaalseid tasulisi kilekotte, sorteeritud jäätmeid aga võib ära anda suvalistes pakendites. Prügikorje kesklinnas on korraldatud selliselt, et reeglina sõidab 2 korda päevas sinu maja eest mööda prügiauto, lõbus muusika teavitamas tema tulemisest (nagu jäätiseautodel) - sinu asi on siis oma solgiga alla tormata ja masin kinni pidada ning jäätmed ära anda. Ja asi töötab! Täna on Taiwan maailma tipus ümbertöödeldavate jäätmete mahu poolest – 55% jäätmetest läheb taaskasutussse (Eestis näiteks kõigest 30%) ning riik on puhas. Kes üritab kuidagi nihverdada ja oma prahti metsa alla vedada, sellele on valmis mõeldud ka kopsakad trahvimäärad, kuid kõige motiveerivam pidi olema siiski see, et kui vahele jääd, siis on avalik halvakspanu üsna üksmeelne. Ning idamaade kultuuris vist hullemat karistust ei ole kui kogukonna hukkamõist. Lööge siis käsi või jalg maha, aga ärge ainult minust halvasti mõelge.

Miks nii palju mingist prügi kogumisest kirjutada? Aga sellepärast, et prahi puudumine paistab silma. Ja veel sellepärast, et selle väikese saareriigi saavutus on minu arust fenomenaalne. Suurest saastajast taaskasutuse eesrindlaseks paarikümne aastaga – kõik on võimalik, kui vaid tahta. Ning puhtad tänavad, teeääred ja ka pargid/metsad on üks asi, mis tuleb Taiwani kirjeldades kindlasti ära mainida. Kontrast on seda suurem kui võrrelda olukorda enamuse Kagu-Aasia riikide või kasvõi Mandri-Hiinaga. Muidugi ei ole kõik ka päris lilleline – Taiwanis on endiselt väga suur hulk meeletutes kogustes CO2 õhku paiskavaid tehaseid ning toidupoodides näivad kile sisse pakitud olevad kõik asjad, mis vähegi müügis on, ehk siis arenguruumi kindlasti on, kuid see muutus, mis suudeti ära teha, on igati kiiduväärt. Braavo!

Jinani Presbüterlik kirik

Aga nüüd siis lõpuks tõesti edasi. Vaatamisväärsus, mille juures me liitusime selle LP soovitatud jalutuskäiguga, oli täiesti ebataiwanlik – Jinani Presbüterlik kirik. Selline tagasihoidlik sajandivanune hoone, mille arhitektiks oli olnud üldse jaapanlane. Aga selle eest tähtis jaapanlane – Ide Kaoru – keda peetakse moodsa Taiwani arhitektuuri isaks ning kes on loonud ka Taipei raekoja ja Taiwani Seadusandliku Yuani (sisuliselt parlamendi) hoone. See viimane asus väidetavalt sellesama kiriku kõrval, aga me ei teadnud, et see seal on ja kuna arhitektuur nii eriline polnud, et oleks üles kutsunud küsima, et „mis maja see veel on?“, siis kõndisime lihtsalt mööda. Ka kirikusse ei hakanud sisse minema, tahaks midagi eksootilisemat kaeda kui üks punastest tellistest ristiusukirik.

Õnneks ei pidanud seda eksootikat kaua ootama, sest keset järgmist suuremat ristmikku asus Taipei Idavärav. Jingfumen ehk idavärav oli kunagise Taipei linnamüüri osa ning läbi selle käis liiklus Põhja-Taiwani tähtsaimasse sadamasse Keelungisse. Kusjuures seda linnamüüri ei loodud iidamal-aadamal ajal, vaid alles 19. sajandi lõpul. Qingi dünastia valitsus millegipärast leidis, et jube hea mõte oleks siia luua linn ja luua see 1,4 ruutkilomeetri suuruse müüridega ümbritsetud asulana. Põhjuseks toodi siis sõjalised ja majanduslikud vajadused, kuid tagantjärele mõeldes, siis mina sellele müürile

Jiungfumen ehk Taipei idavärav

küll mingit reaalset otstarvet välja ei suuda mõelda (arvestades seda, et me sisuliselt räägime 20.sajandi algusest). Tundub, et Qingi valitsuse mehed olid lugenud paar sajandit vanu linnaplaneerimise õpikuid. „Nii – kõigepealt tuleb luua vallikraavid, et piiramistornidega ligi ei pääseks ja kindlasti tuleb müüri servadele luua korralikud relvariiulid, kus siis linnakaitsjad saavad oma vibusid hoida.“ Või siis hiinlastele lihtsalt meeldib müüre ehitada. ☺

Oli, kuidas oli, kuid täpselt nii, ligikaudu 130 aastat tagasi, Taipei linn alguse sai. Antud värav on üks viiest suurest väravast ning väravad on ka ainsad, mis kunagisest linnamüürist alles on. Müüride eluiga jäi samas väga lühikeseks, sest 1895 vallutasid saare jaapanlased ning ühe esimese asjana pärast Taipeisse jõudmist küsisid nad, et „Misasi see on? MIKS see siin on?“. Aastal 1900 aeti vallikraavid (!!) täis ja 4 aastat hiljem tõmmati müür täielikult maha. Õnneks väravad jäeti siiski alles. Idavärav on taiwanlastele kõige tuntum värav, sest see asub tänaval, mis viib otse presidendipaleeni ja siit mööduvad ka kõik paraadid, miitingud, meeleavaldused, mida peetakse vajalikuks kesklinnas läbi viia. Ehk

Ühinenud Tegutsemisalliansi kihutuskoosolek

siis uudispilti toodeti siitkandist päris tihti.

Tuli välja, et ka tänane päev polnud erand – presidendipalee ja selle esine park oli okastraataiaga piiratud ning eelpool mainitud tänava 12 sõidurajast neli oli eraldatud mingisugusele valimiskoosolekule. Rahvast oli suhteliselt kesiselt, aga väike inimeste hulk siiski polnud vaigistanud korraldajate entusiasmi – hoogne muusika mürtsus, Taiwani lipud lehvisid ning kohale taritud laval peeti sütitavaid kõnesid. Kuna valimised olid ukse ees, siis tundus, et lava pealt anti rahvale teada, et just need (kelle pilte ekraanidel kuvati) on AINSAD ja ÕIGED inimesed teid juhtima ning kõik teised on pätid, vargad, loodrid, seanahavedajad ja/või ketserid. Keelest küll aru ei saanud, kuid esinejate kohatine täiesti ebausutav entusiasm ning hõigutavad hüüdlaused sellele igatahes viitasid. Tagantjärele tarkusena võin öelda, et koosolekust kasu ei olnud, sest United Action Alliance (tõlkes näiteks Ühinenud Tegutsemisallianss) kandidaadid 2020 valimistel ühessegi valitavasse kogusse sisse ei saanud. Ilmselt sellepärast ei saanud, et nii vähe inimesi sai teada, et just nemad on need ainsad ja õiged.

Nagu juba mainisin, siis presidendiloss oli muust maailmast eraldatud, mistõttu selle vaatamisväärsuse jätsime praegu vahele ning

2-28 Rahu park (meie maja oli see punane, suure pilvelõhkuja kõrval)

jalutasime hoopis kõrvalasuvasse 2-28 Rahu memoriaalparki. Veider nimi pargil? On küll. Tegemist ei olnud Rahu tänav 2, korteris 28 asuva rohealaga, vaid hoopis linnapuistuga, mis on pühendatud 28. veebruaril 1947 toimunud tapatalgute ohvritele.

Mõned ehk on kuulnud, et Taiwanit ehk Hiina Vabariiki on enamus aega tema ajaloo jooksul valitsenud Kuomintangi-nimeline partei (tuntud ka kui Hiina Rahvuslik Partei). See erakond loodi juba 1911.-l aastal ning oli edukas terves Hiinas kuni aastani 1949, mil kaotati kodusõda kommunistidele ja Kuomintang oli sunnitud põgenema Taiwani, kus siis loodi autoritaarne ühe partei vabariik. Aga see 2-28 pargi loomise põhjustanud lugu toimus paar aastat enne kodusõja lõppu.

Aastal 1945 lõppes II Maailmasõda ning seoses sellega lõppes Taiwanis ka 50 aastat kestnud Jaapani okupatsioon. Saar läks Hiinale

2-28 intsidendi mälestusmärk

ja võim anti Kuomintangile üle. Kui võinuks arvata, et nüüd oli kõik tore ja lilleline, sest okupandid peksti välja ning „omad“ võtsid võimu üle, siis see polnud kaugem tõest. Kohalikele Kuomintangi asjapulkadele lõi kiirelt võim pähe ja nad otsustasid saarel teha, mida neil iganes ka pähe tuleb – näiteks kui mõni eraomandis olev maatükk tundus olevat just selline nagu mõni parteiboss oli unistanud, võeti see jõuga omanikult käest ja anti, kellele vaja. Sama kehtis ka vabrikute ja teiste ettevõtete kohta, eriti, mis puudutas jaapanlaste käes olnuid. Lisaks raisati üsna hoolimatult kogutud makse ja

Ööhaigur

käidi ka muidu riigivaraga suvaliselt ringi ning selleks, et keegi ei kobiseks, keelati poliitiline konkurents täielikult. Kõik see tegevus viis aga selleni, et inflatsioon oli meeletu ja hakkas tekkima kohatine toidupuudus. Näiteks riisi hind tõusis aastaga 100 korda. Isegi tagasihoidlik eestlane muutub väljakutsuvalt tusaseks, kui meie põhitoiduainele (õllele) mõnikümmend senti otsa pannakse, mis siis veel rääkida sellest, kui Hiinas riisi hind sajakordistub.

"Ei, ma olen tegelikult ka kuju."

Seega tuli välja, et rahvale millegipärast ei meeldinud, et võimurid raha raiskasid , inimesi ahistasid ning pisitasa näljahäda vormistasid. Üldine arvamus oli, et tahaks jaapanlasi tagasi, sest taivanlaste kogemus okupatsiooniga ei olnud nii hull kui Mandri-Hiinas. Kuomintangi võimuritele jälle ei meeldinud, et rahvale midagi ei meeldinud ja et nad millestki midagi arvasid. Seetõttu käituti igasugu arvajatega jõuliselt

Pagood pargi järvesilmas

ning nagu ajaloos ikka, võivad suured asjad alguse saada väga väikesest asjast. 27. veebruaril 1947 otsustas Riikliku Monopolibüroo töötaja Taipeis lüüa püssikabaga üht naist, kes väidetavalt müüs salasigarette. Selle peale läksid ümberkaudsed inimesed leili ja hakkasid vihaselt ametniku peale karjuma. Ametnikud panid plagama ja ühel kordnikul tuli „geniaalne“ idee joostes huupi selja taha tulistada. Selle tulemusena sai aga üks mees nii raskelt haavata, et suri järgmisel päeval haiglas.

Jagus ka metsikumaid soppe - pildil siidhaigur

See oli viimane piisk. Taipeilased tulid järgmisel päeval tänavatele ning nõudsid peakuberneri residentsi ees tapja vahistamist ja vastutusele võtmist. Kuberner mõtles veidi ja otsustas vastusena rahvamassi jõuga laiali ajada, tappes veel 3 inimest. Inimesi see aga ei peatanud, vaid andis hoopis mässule hagu juurde. Marus taivanlased võtsid selle peale üle kõik Taipeis olnud sõjaväeosad, riigiasutused ning ühe raadiojaama, mille kaudu kutsuti rahvast võimu vastu üles astuma kogu saarel. Ning seda raadiosaadet rahvas kuulis ja peagi toimusid ülestõusud kõikides suuremates linnades. Ilusa lõpuga lugu oleks nüüd selline, kus rahvas võttiski võimu üle ning hakkas arendama vaba ja õitsvat Taiwani, kuid see pole see jutt. Toona otseselt võimu ei tahetud võtta, kuid esitati pikk nimekiri nõudmistega, et mis kõik peaks riigis muutuma.

Tollane Taiwani kuberner Chen Yi ootas natuke reageerimisega, aga niipea, kui mandrilt tellitud sõjaväe lisajõud kohale jõudsid, läks „vastamiseks“. Põhimõtteliselt kehtestati peagi kogu saarel komandanditund ja esimestel päevadel said tina kõik, kes tänaval juhtusid liikuma. Täpset arvu, palju tol päevil inimesi hukkus, ei ole tänaseni teada, sest peaaegu 40 aastat oli keelatud sellest

Üsna idülliline paik

sündmusest isegi rääkida. Aga arvatakse, et hukkus 5000-28000 inimest (jah, see on päris suur vahemik) ning selle sündmusega algas Taiwanis periood, mida nimetatakse „Valgeks terroriks“. Komandanditund ja väga rangelt kontrollitud eluolu kestsid lausa 38 aastat, kuni 1987. aasta juulikuuni. Ahistati, vangistati ja ka tapeti neid, kes panid kahtluse alla Kuomintangi tegevuse ning tavaline süüdistus oli koostöö tegemine kommunistidega.

Taiwani tegelik vabanemine toimus seega ligikaudu samal perioodil, mil ka meie riigis lõpuks tuule suund pöördus ja see tõi kohe kaasa ka 2-28 intsidendi uurimise. Häbiväärsel, oma rahva vastu toime pandud kuritööl, kisti kate pealt ja 28. veebruarist sai ametlik mälestuspäev. Huvitav faktina

Põldvarblane :)

tooks välja selle, et 2004. aasta mälestuspäeval moodustasid taiwanlased Balti ketist inspireerituna 500 kilomeetri pikkuse inimketi riigi põhjapoolseimast linnast kuni lõunatipuni, et mälestada hukkunuid ja vastustada Mandri-Hiina tegevust.

Kuna see oli väga oluline sündmus Taiwani ajaloo mõistmisel, siis leidsin, et see vajab ka lahti kirjutamist, kuid meie jõudsime kõigest 2-28 nime kandvasse parki. Tegemist oli tõelise oaasiga keset linnakära ning meil oli kohe hea meel, et taipasime siit läbi astuda. Lisaks Jaapani stiilis pagoodidele ja katusealustele, leidis siit ka natuke veidra kujuga 2-28 ausamba, kõlakoja,

Pugal-harakööbik

linnurohkeid rohelisi põõsastike ning mänguväljaku. Viimast kaht atraktsiooni tarbisime üsna põhjalikult.

Kohe mänguväljaku kõrval oli üks täismõõdus hobuse kuju, kuldsed hieroglüüfid pjedestaali kaunistamas. Tüdruk tahtis kindlasti koos sellega pilti teha ning nii ta roniski hobuse kõrvale ja tegi raudloomale ka pai. Pildid tehtud, tekkis mul huvi, et mis kuulus ratsu see siin metalli valatud on ja lasin google translatel pjedestaali kuldtähed ära tõlkida. Sinna oli suures plaanis kirjutatud nii: „Ära näpi hobust!“. ☺

Mänguväljakult jääb meelde ka sealne liumägi. Kui euroopalikel mänguväljakutel on liumäed tavaliselt sellised, et mu ninaots ulatub mäe ülemise ääreni või siis vähemalt ulatan ma last sinna vajadusel tõstma, siis sellesse parki oli loodud ikka kapitaalne ehitis igast vanuse- ning kaalurühmast pärit tagumikulibistajatele. Esiteks oli see betoonist – nii liuosa kui ka servad. Eesmärk oli ilmselgelt see, et mägi katki ei läheks, kasutajad peavad ise vaatama, kuidas saavad. Teiseks oli see kõrge – pakun, et sinna 4 meetri ligi, nii et hoo sai sisse päris korraliku. Tegin lapsega päris mitu raundi, oleks veelgi teinud, kuid see kuuma ilmaga trepist ronimine ei olnud nii vahva meelelahutus, kui lugedes võiks tunduda.

Küll oli aga minu jaoks suur meelelahutus pargi teises servas leidunud roheala koos tiigikese ja põõsastikega, mis kihas lindudest. Seal sain reisi esimesed linnupildid tehtud ja mõned neist kukkusid lausa väga head välja. Kui vähem kui poole tunniga sai fotopurki püütud 7 erinevat linnuliiki, siis see on väga hea tulemus, ükskõik kuidas mõõta. Ning need liigid polnud vares, tuvi ja kajakas, vaid ikka korralikud. ☺ Ok, varblane oli ka nende hulgas.

Sel ajal kui mina, vaht suunurgas, teleobjektiiviga sulelisi taga ajasin, jalutasid naine ja tütar niisama ringi ning nautisid kaunist ümbrust. Hetkel, kui nad pingil jalgu puhkasid, tuli üks härra ning kinkis Emiliale 2 apelsini. Lihtsalt niisama. See oli üllatav, kuid apelsinid said vastu võetud ja hiljem ka pintslisse pistetud (ei ole just muidugi hea eeskuju teemal võõrad inimesed ja maiustuste vastu võtmine). Aga tegemist oli alles esimese pääsukesega sarjast „Tütar saab võhivõõrastelt asju“. Ma arvan, et vähe oli neid reisipäevi (kui üldse oli), kus talle tänaval/templis/vaatamisväärsuse juures midagi poleks kingitud. Kindlasti oli rohkem neid päevi, kus ande tuli hulgim ja täna oli ka tegelikult üks nendest. Aga apelsinionkel oli siis esimene pääsuke.

Kui me ühel hetkel avastasime, et kell on juba pärastlõunat selja taha jätmas, otsustasime, et liigume siit pargist ikka veel natuke edasi ka. Olime oma suurel rännakul jõudnud nende tundidega kodumajast vast nii poole kilomeetri kaugusele. Mitte, et öömajast kaugele jõudmine peaks mingi eesmärk olema. Et natuke energiavarusid taastada ja ka eredast päikesest jahutust leida, otsustasime ära proovida Taiwani rahvusjoogi – mullitee ehk piimapärlitee. Loomulikult on selle joogi variatsioone tuhandeid ning mullitee

Zhongshan Halli esine väljak ja...

poekestes võib pilt silme ees kirjuks minna, kuid meie võtsime originaali. Tavalise mullitee, mis sisaldas musta teed, jääd, kondenspiima ja tapioki pärleid. Mulliteeks kutsutakse seda sellepärast, et antud segu loksutatakse, mille tulemusel tekib joogi peale vaht ehk mullid.

Antud jook maitses nagu külm ja väga magus tee, mille sisse on pandud kondenspiima ja tapiokipärleid (põhimõtteliselt nagu marmelaaditükid). Naine proovis natuke, tüdruk kulistas seda päris palju (peamiselt seetõttu, et seda sai kõrrega juua), mina pidin ülejäänuga hakkama saama. Natuke jäi

...Hall ise

järgi kah. Anuma maht oli ligikaudu pool liitrit. ☺ Kui uute asjade puhul saab tavaliselt öelda, et see oli esimene kord, kui ma antud asja proovisin, siis mullitee puhul kirjutaks ma nii, et see oli SEE kord, kui me mulliteed proovisime. On paremaid jooke kui teemaitseline sulasuhkur.

Mullitee taustaks jätkasime oma Lonely Planeti soovitatud jalutuskäiku ning jõudsime Zhongshani halli juurde. Tegemist on taiwanlaste jaoks tähtsa paigaga, sest siin võeti 1945.-l aastal ametlikult jaapanlastelt võim üle ning hiljem on siin korraldatud nii välisriikide juhtide vastuvõtte kui ka presidentide inauguratsiooniüritusi. Ei saaks öelda, et see nüüd väga efektne

Tegelik Punane Maja

ehitis oleks, aga saime paiga üle vaadatud. Sun Zhongshan on muide üks nimedest, mida Hiina Vabariigi üks rajajatest Sun Yat-Sen kasutas, seega maja on nimetatud tema auks.

Kohe seal lähedal asus Punane Maja, mille kohta Lonely Planet kirjutab, et tegemist on Ximendingi linnaosa kõige ikoonilisema ehitisega ja et see oli Taipei esimene avalik turg. Kaardi ja GPS-i järgi leidsime selle maja ka kenasti üles, aga no pagan võtku – mingi suvaline punastest tellistest maja, kus täna tegutseb politseijaoskond. Selline ehitis, mille üle veendunud ristkülikute joonistaja võiks uhke olla. Ikooniline… Kui seda politseijaoskonna silti ikooniks nimetada, siis küll, aga… aaa, selle maja taga on Punane Maja.

Qingshui templi sissepääs

☺ Olime pingsalt otsinud ilu vale ehitise küljest. Ok, see õige punane maja oli täitsa viks ja viisakas maja, omas täiesti arhitektuurilist väärtust. Aga ega me seepärast sinna süvenema ei jäänud, registreerisime vahepunkti ära ning jalutasime edasi.

Ximending ja eriti Punase Maja ümbrus on Taipei geikogukonna üks tulipunkte ja see paistis välja kah. Vikerkaarevärviliste lippudega kohvikud, veidi ekstravagantsema välimusega inimesed ja mõnusalt mütsuv, moodsam muusika. Ximendingis kohtas ka oluliselt rohkem valgeid inimesi, sest

Tüüpilised templite katusekaunistused

siinsetel, peamiselt jalakäijatele mõeldud tänavatel, on hulgaliselt poode, baare, klubisid ja galeriisid, kus saab meeldival moel aeg veeta.

Meie aga otsustasime moodsa linnaruumi asemel hoopis edasi rühkida ajaloo suunas ning „ära võtta“ Taiwani esimese templi. Soojenduseks vaatasime väljastpoolt üle 18. sajandist pärit Qingshui templi (mis esmakordsele sarnase templi nägijale avaldas üsnagi palju muljet), kuid sihtkohaks oli siiski 19. sajandist pärit Bangka Qingshani tempel, mille interjööri detailsusest ja

Bangka Qingshani tempel

pompöössusest pasundavad kõik Taipeid tutvustavad turismižurnaalid.

Leidsime antud pühakoja ka üles, kuid esmamulje oli küll selline, et kas SEE siis tõesti ongi või? Tundus selline väike ehitis mittemidagiütlevate (või kui need midagi ütlesid, siis seda, et nad on koledad) betoonist karpmajade vahele surutuna. Aga mõni esmamulje võib olla ikka väga petlik ning siin sai see tees väga selge kinnituse. Usute või mitte, aga sellel templil on kolm täiskorrust ja nendele korrustele mahub nii ruumikaid palvenurki, mitmeid altarikompositsioone, lugematu hulk kujusid ja muid religioosseid nikerdusi ning palju-palju muud. Veidi tuli see ürgvana paroodiafilmi sketš meelde, kus mees astub mererannas asuva autotreileri uksest sisse ja selle ukse taga on suur sammastega aatrium. Qingshani tempel oli üsna pikk ja need korrused peideti kenasti astmetena selle madala fassaadi taha ära.

Kuna tegemist oli meie kõigi jaoks esimese külastusega taoistlikusse pühakotta, olime kõigest sellest kirevusest, kullast ja särast esialgu päris rabatud. Esimese korruse altariosa (nimetagem seda nii, ma pole kindel, kas see on korrektne termin) keskel istus siis

Kuningas Qingshan oma troonil

kuningas Qingshan (kuju vormis) ning tema ümber hulk teisi kujusid, kes kõik olid riietatud nii kirevatesse rõivastesse kui veel võimalik. Tutikestest, narmastest, kalliskividest ja lindikestest rääkimata – täismäng. Esiti ei suutnud silm leida isegi punkti, millele fokusseerida, sest värvidest tiinet infovoogu lennutati aju suunas läbi jämeda torujuhtme, aga vastuvõttev pool

Hiinamaine

oli selline peenike aiavoolik.

Teine teema oli veel selles, et ega me väga ei olnud kindlad, et milline on templisisene etikett. Mütse meil peas polnud ja ka püksid/kleidid olid viisaka pikkusega ning hoidsime hääletooni madalana, kuid kas meiesugused teiseusulised tohivad igal pool käia? Kas pildistada tohib? Ainuke asi, mida teadsime, oli see, et siseneda tuleb paremast uksest ja väljuda vasakust. Ääriveeri siis nihkusime edasi templi sisemusse, oodates, et keegi tuleb meile ütlema, et ärge sinna minge või seda tehke, aga midagi sellist ei juhtunud. Tundub, et kui oled viisakalt riides ja käitud lugupidavalt, siis võid kolada kõikidel avalikel

Silme eest võttis ikka päris kirjuks

aladel. Fotosid võib teha igal pool, kui just vastavat, pildistamist keelavat silti, väljas pole (Qingshanis ei olnud). Loomulikult ka jälgides, et sa usuriitusi läbi viivaid inimesi ei sega.

Palvetajaid tegelikult jagus igale poole, kuid ei saanud öelda, et tempel oleks olnud ülerahvastatud. Viiruk suitses, noored ja vanad lugesid palveid endale

Kaheksanurksed, nikerdatud laed

sobiva kuju või tahvli suunas, kujudele toodi kingitusi. Kingituseks tundus sobivat kõik, mis on kas söödav või joodav. Õunad, ananassid, banaanid, laimid, draakoniviljad, pomelod ja küpsised paistsid olevat jumaluste kõige lemmikumad toiduartiklid, vähemalt neid kohtas templi peal kõige rohkem. Sooja toiduga oli asi palju kesisem, kuid kui ma nüüd siltidest õigesti aru sain, siis osadele subjektidele oli ka kärakat toodud.

Sõna Bangka selle templi nimes viitab piirkonnale Taipeis, kus pühakoda asub ja mis on paik, kust Taipei kunagi alguse sai. Mitusada aastat tagasi asus siia kanti elama suur hulk Hokkieni immigrante Mandri-Hiina Fujiani piirkonnast, kes siis tõid kaasa ka oma kultuuri, uskumused

Kolmanda korruse altariosa

ja arhitektuuristiili. Aastaks 1854 olid asjalood arenenud sinnani, et Qingshani tempel sai valmis ning tänapäeval asub see tänaval, mida kutsutakse Taipei Esimeseks Tänavaks. Qingshan ei ole küll Taipei kõige vanem tempel, kuid tegemist on ehitisega, mis pääses II Maailmasõja purustustest ehk siis tegemist on suuresti algupärase ehitisega (näiteks täna hiljem külastatav Longshan tuli pärast sõda praktiliselt nullist üles ehitada).

Nagu juba mainisin, on tempel pühendatud kuningas Qingshanile (teise

Teise korruse katusedraakon

nimega Linganile), kes on Fujiani provintsis väga populaarne jumalus. Qingshan tähendab Rohelist mäge ja hiina keeles pidavat Rohelise Mäe kuningas olema ka metafoor, mis tähendab inimest, kes on elanud head elu. Samas on see kuningas ka päriselt olemas olnud ja tegemist oli Hiina armee tuntud kindral Zhang Guniga, kes teenis oma pagunid 200-300. aasta paiku pärast Kristust. Jumaluse staatuse teenis ta välja sellega, et kui kindral saadeti Quanzhou linna juhtima (Fujiani provintsis), siis sai ta ametiga niivõrd hästi hakkama, et elanikud ei pidanud

Ilmselt pühamees

paljuks temast pühak teha. Arvati, et tema järgijatele ei hakka haigused külge ning vajadusel saavad ka kõik vainlased karistatud (kõlab kui Savisaare märg unenägu). Kusjuures 2002-2004, mil Kagu-Aasias möllas SARS-i epideemia, sai tempel taipeilaste seas väga populaarseks - eks loodeti natukenegi üleloomulikule abile, et sellest jamast pääseda. Covidi kohta info puudub, sest meie reis lõppes mõni nädal enne ülemaailmse epideemia puhkemist, kuid arvestades seda, et Taiwan pääses praktiliselt puhtalt (Saaremaal läks palju-

Esines ka vähem kirevamaid detaile

palju hullemini), siis mine sa tea…

Legendi järgi oli templi koha valik väga lihtne. Sajandeid tagasi tulid kalurid Mandri-Hiinast Qingshani kujuga ning jõudes oma retkega Bangkasse, jäid nad ühel hetkel seisma ja ei suutnud enam kuju liigutada. Tundus, et nad väga jäärapäised juurikad ei olnud, sest kiirelt tehti otsus, et no kui ei saa liigutada, siis järelikult oleme kohal ja siia tuleb ehitada tempel. Koheselt kutsuti taoistlikud preestrid paika sisse õnnistama ning templi ehitus võis alata. Kusjuures kuju saabus täpselt õigel hetkel – Bangkas majanduselu õitses ja

Puunikerduste meistriklass

teisalt möllas ka katk. Seega oli tervendava templi ehitamiseks olemas nii motivatsioon (katk) kui ka võimalus (raha), mistõttu kahe aastaga oli hoone valmis.

Qingshani templiga on seotud ka üks Taipei eredamaid usufestivale, mida peetakse kolmel päeval novembris. Tempel korraldab sellel puhul suure show, kujud tuuakse tänavatele, teiste templite kujud tulevad külla, pillutakse pauguteid (pidavat õnne tooma) ja rahvamassid tulevad seda kõike vaatama. Antud festivali peeti muuhulgas ka selle 38 aasta jooksul, mil Taipeis oli komandanditund – Qingshani tempel oli üks kahest

Kuningas Qingshani portree

pühakojast, mis sellise õiguse sai.

Väga tore, et meie külastuspäeval mingit suuremat möllu polnud, sest siis, kui silm lõpuks selle värviplahvatuse vahelt detaile seletama hakkas, selgus, et vaadata on siis tõesti palju. Meeletu hulk ülima kvaliteedi ja keerukusega puidunikerdusi, võimsad kivitaiesed, uhked lae- ja seinakaunistused. Kokku on templis 14 erinevat pühamut (shrine) erinevatele jumalustele (sealhulgas ka sellistele, kelle kaudu saad oma lollakale töökaaslasele/naabrile/sugulasele

Altariosa koos kingitusteks toodud kraamiga

kättemaksu tellida) ning iga pühamu lagi oli suur detailselt nikerdatud kaheksanurk, mis väidetavalt on kokku pandud ja üles seatud ilma naelteta.

Olles kõik korrused kenasti läbi käinud, jõudsime lõpuks katusele, kus siis tütreke, saanud ainest siinsest kombestikust, otsustas ka templile väikese kingituse teha. Suures plaanis oli aines sama, mida ka kohalikud siin altarile asetasid (st toiduainetega), kuid veidi hilisemas mutatsioonis. Ristisime

Kivist pilt

saaduse hoobilt pühaks kakaks ja see jäi koos teda ümbritsenud mitte-nii-püha mähkuga Qingshani tualettruumi tallele.

Vahetult enne, kui templi uksest välja astusime, sai laps järjekordse kingituse – pühakoja ruumis saiakesi ja muud kraami müünud tädi otsustas ühe kakukese talle ära kinkida. Lihtsalt niisama. Või vähemalt esiti selline mulje jäi. Esiti seetõttu, et niipea kui me uksest välja astusime, jooksis tädi meile järgi ja näitas näpuga meie poole ning seletas midagi. Tundus üsna heatahtliku tekstina, kuid jutust aru ei saanud. Hakkasin juba rahakotti otsima, et saiakese eest ikkagi maksta, kuid tädi raputas pead ja näitas muudkui näpuga

Veel üks uhke altariosa

minu poole. Mäh? Seljakott põleb või? Lõpuks tuli ta päris juurde ja pani käed külge ning siis mõistsime, mida ta soovis. Proua nimelt nägi, et minu fotokoti küljetaskus on tühi mullitee tops (sest prügikaste ju pole kuskil!)  ning ta tahtis meid sellest vabastada. Einoh, olgu see nüüd viimane kord, kui ma taiwanlasi milleski riukalikus kahtlustan – inimesed on siiralt heatahtlikud ning ei plaani sul pidevalt mütsi üle puusade miniseelikuks venitada. Kuigi oled selgelt eristuv valge inimene (mõeldud siin puhtalt füsioloogilise faktina, mitte hinnanguna), seega ilmselgelt ka turist. Saiake seega siiski oli kingitus ning tüdruk pistis selle

Qingshani templi sissepääsu kaunistavad laternad

sealsamas templi ees ka nahka. Seega võib eeldada, et see oli ka hea. Või oli laps väga näljane. Või siis mõlemat.

Kuigi mingites kultuurides ja aegades võib rusikasuurust nisukuklit pidada ka söögikorraks, siis tulevaste reisikirja lugejate rahustuseks ja no ka lapse heaolu huvides otsustasime, et enne järgmist (ja ka päeva viimast) templikülastust otsime midagi toekamat hamba alla. Kagu-Aasia on selliste uitmõtete realiseerimiseks õnneks väga mugav paik. Kodumail tähendab õhtul mõnda söögikohta sisseastumine seda, et tund on kohe läinud. Ning kui juhtud sisenema mõnda sellisesse trahterisse, kus pakutakse päris toitu ja vasikaliha tellimuse peale tõmbab kokaabi köögis raskelt ohates, kuid

Taipei Esimene Tänav

siiski kindlameelselt kätte seemenduskinda, et toota just see kõige värskem lehmapojake, võid terve õhtuga hüvasti jätta. Taipeis aga sa ei ole kunagi kaugel mõnest ööturust, kuhu on üles sätitud kümneid toidupunkte ning kust võid praetud või keedetud kujul põhimõtteliselt soetada mida iganes.

Meie jaoks oli „mida iganes“ muide kõige täpsem määratlus Huaxi ööturul pakutava toiduvaliku kohta. Ok – keedetud riisi tunneb potis ära ning grillplaadil peesitava kaheksajala samuti, kuid mis pagana road need ülejäänud 198 tükki on, mis meeter kõrges ja tõupuhtas traditsioonilises hiinakeelses menüüs ära toodud on? Sellel ööturul ei olnud isegi moe pärast

Nagu kiri ütleb - Huaxi ööturg :)

tehtud nägu, et nad hiina keelt mitteoskava inimese peale mõtlevad. Eestis istud kõrtsis maha ja vajadusel võlutakse välja isegi liivikeelne menüü, mis sest, et viimane seda keelt emakeelena tarvitanud inimene läks teispoolsusse aastal 2013. Mine sa tea, eks? Aga Huaxis oli loogika selles, et turg on suunatud omakandi rahvale ja kui mõni umbkeelne turist siia juhtub sattuma… siis oma viga. Mis on tegelikult täiesti eluterve suhtumine, sest no päriselt ka – tol õhtul ei hakanud meile küll ühtki mitteasiaati seal silma. Ning kui kõht on päriselt tühi, siis keele mitteoskamine küll takistus pole. Käed on küljes, et näidata, et milliselt pannilt või potist kraami soovid ja nina ka, et miinimumeesmärgina välistada vähemalt praetud sitt (mine sa neid teiste maade kulinaartraditsioone tea).

No ja nii tegelikult lõpuks ka käitusime. Astusime ühte suvalisse söögikohta sisse ning istusime maha ja tegime näo, et oskame midagi tellida. „Astusime sisse“ on muidugi kirjanduslik liialdus, sest sees ja väljas olemise erinevus oli geograafiliselt vast meetrit paar ning sisuliselt siis see, et jalakäijad ei jalutanud päris sinu laua kõrval. Mingeid seinu või muid piirdeid köögiosa ja väsinud toole-laudu jalakäijate alast ei eraldanud. See, et olid mõned toolid ning lauad, oli isegi selline üle keskmise saavutus, sest näputoitu pakkuvates kohtades oli maksimaalselt mõni kõrge lauake, mille vastu said nõjatuda. Aga see avatus oli tegelikult väga tore, sest just taolist kulinaariat me soovisimegi kogeda ning samas sai ka silmanurgast piiluda, mis toimetustega rahvas siis ümberringi tegeleb.

Meie väline enesekindlus selles osas, et „oskame midagi tellida“ pudenes muidugi riisihelvesteks hetkel, kui lauda toodi seinal oleva hiinakeelse menüüd vähendatud paberversioon ja minu google translate rakendus otsustas hakata tõlkides segast panema. Äppi on sisse ehitatud „mugavusfunktsioon“, et kui mõnedel sõnadel/fraasidel/hieroglüüfidel on mitu tähendust, siis ta näitab neid vaheldumisi, et kasutaja saaks sobiva välja valida. Ning põhimõtteliselt kui telefoni kaamera menüü poole keerasin, läks ekraanil lahti paras strobo ja mitte halligi ei saanud aru, mida siin puhvetis pakuti. Või oli see üldse söögikoht? Näiteks ühe ja sama rea kohta tulid umbes sellised järjestikused tõlked: „siga valges seelikus“, „praetud näki kõrvarõngad“, „kevadine kooljaluu“, „seitseteist, tuul ja torm“. Ärevusele lisas muidugi vunki juurde see, et peagi tuli laua juurde söökla maadam, väike paberiplokk kindlalt käes ja täiesti siiralt küsis, et mida me siis välja valisime. Vist. Selles mõttes, et ega me aru ei saanud, aga no kõik viitas sellele.

Ka neid oleks süüa saanud, kui oleks tahtnud

No mida sa teed, kui sa isegi seda ei oska öelda, et ma ei oska midagi öelda? Ise needsin, et miks pagana pärast ma hiinakeelsed numbrid selgeks õppisin – need on AINSAD tähised, millest ma siin aru saan. Mis on see olukord, kus piisab sellest, et ma ütlen viis või seitse, ilma ühegi täiendava sõnata? Või et kuidas tekib olukord, kus ma teaksin, et peab ütlema viis või seitse? Igatahes jõudsime siis sinnani, kuhu oli arvata, et asi jõuab – näitasime näpuga podisevatele padadele ja kui tädi küsis mingeid lisaküsimusi viidatud toidu kohta (endiselt hiina keeles), siis lihtsalt noogutasime.

Kokkuvõttes läks rahuldavalt – saime söödavad toidud. Ühes kausis peitusid pekikuubikud (lepime kokku, et sea omad) riisi ja leemega ning teises hapukapsas riisi ja leemega. Mõlema kausi peale oli asetatud ka tüüpiline Taiwani keedetud muna (see ilmselt oli see lisaküsimus), mis keedetakse ära, siis kooritakse ja asetatakse mõne lihaleeme sisse ligunema. Mingit elamust toitudest ei saanud, kuid halb ka ei olnud. Kuigi lapsele

Kalmaar küpseb

ei istunud eriti kumbki lobi. Minu totaalne oskamatus pulkadega süüa (hoolimata aktiivsest kodusest reisieelsest harjutamisest) lõi ka siin kahjuks välja ning nagu needusena kõlisesid need metallist pulgad söökla laua peal eriti kõlavalt, kui juhtusin taaskord sigudike üle kontrolli kaotama. Lõpuks ei pidanud ka väliselt totaalselt rahuliku teenindaja närv vastu ning ta tõi mulle lusika, mida sealmail tarvitatakse supi söömiseks. Ilma ühegi häbitundeta lahmasin sellega riisi kerre ja peagi jätkasimegi juba oma jalutuskäiku õhtuses Taipeis. Endale andsin küll lubaduse, et pulk neljaks, kuid selle kulinaarse žongleerimise õpin siin olles ikkagi selgeks.

Huaxi ööturul ei pakutud ainult süüa, ligikaudu pool turust oli kaetud tavalise turukaubandusega. Kui soovid osta vilkuvat, sätendavat või heli tekitavat nodi, siis pole samuti paremat kohta kui ööturg. Lapsele aga meeldisid hoopis ühe restorani ees akvaariumidesse väljanäitusele seatud hiired ja maod. Targu jätsime seekord toiduahela põhimõtted tutvustamata ning tütrele jäi seetõttu ka lapsepõlv alles. Kui aga oleks olnud kalestunuma südamega inimene, siis söögikohas sees oleks olnud võimalik neid paarimeetriseid ussikesi ka prepareerituna ja maitsestatuna oma taldrikusse tellida. Meie seekordne kokkupuude Huaxiga lõppes aga sellega, et naine ostis ühe toki otsa aetud kalmaari, mida tänavakaupmees oma kärugrillil praadis. Hinnang: väga maitsev.

Toda kalmaari järades jõudsimegi tänase päeva viimase vaatamisväärsuse ette – Lungshani (või ka Longshani) templi juurde. See kompleks oli palju suurem ja rahvarohkem kui Qingshani pühakoda, kuid atmosfäär oli väga mõnus. Templialal mängis rahulik hiinapärane muss, rahvas palvetas, viiruk suitses ja mittepalvetajad uudistasid rahulikus tempos kõike seda, mis sinna ehitatud oli (

Lungshani "kosk"

näiteks oli Lungshanil oma kosk ja kuna see juga kukkus alla „kaljult“, mille esiosa ei saanud olla rohkem kui mõne meetri kaugusel selle taga asunud rahvarohkest uulitsast, siis julgen väita, et see oli tehislik).

Fotogeeniline Hiina latern

Lungshani tempel asutati aastal 1738 ja see on pühendatud budistilikule halastusjumalannale Guan-Yinile (Avalokitesvara sanskriti keeles). Miks templi nimi on Lungshan, mitte näiteks Guan-Yin, tuleneb sellest, et sellesse piirkonda emigreerus 18. sajandi algul taaskord hulk Fujiani provintsist (mandri-Hiina) pärit inimesi, kes siis uue pühakoja nimetasid oma kodupaiga iidse Lungshani templi järgi. Kuigi nii väljast kui seest paistabki see tempel umbes-täpselt 300 aasta vanune, siis tegelikult on seda päris mitu korda üles ehitatud ja renoveeritud. Esimene suurem kõpitsemine käis aastatel 1919-1924 ning kui algselt oli tegemist läbi ja lõhki budistliku pühamuga, siis läbi aegade on sinna tükk tüki haaval taoistlikke elemente ja pühakuid juurde munsterdatud. See on tegelikult väga tüüpiline hiinlaste usundimaailmas (vähemalt Taiwanis) – ollakse üsna tolerantsed erinevate usundite

Lungshani keskne templihoone

segamise osas ning kui üks taoistlik kuju budistlikusse templisse tuua vaja on, siis see sinna ka tuuakse. Päris omapärane vaatepilt oleks, kui näiteks Kaarli kirikust leiaksid järsku paar budakuju ning peaaltari kõrval oleks väike puuslik taarakummardajate tarbeks. Kuigi jah, taoismi ning budismi segamine ja selle kompoti vürtsitamine konfutsianismiga (mis on n-ö Hiina rahvalik usund), on siiski loogilisem ja ladusam kui minu toodud meelevaldsed näited, sest neil on väga palju ühisosa. Kõik need kolm usundit on moel või teisel

Altar suure Guan-Yini kujuga

omavahel seotud ja Taiwanis on selle usuroa sideaineks hiina keel ja kultuur.

Kõik see tarkus muidugi ei tähenda seda, et me neid erinevusi seal kohapeal jalutades kuidagi tajusime, sest meie reisiseltskonna taustsüsteemis idamaiste usundite kogemus puudus. Meie tase oli pigem selline – „näe, milline lahe latern“, „vaata seda kuju ja neid nikerdusi“ või „oh, istume siia maha, sest jalad on juba väsinud“. Aga Lungshan meeldis sellegipoolest väga, sest ta erines varem nähtud Qingshani templist (kuna oli suurem ja sopilisem pühakodade kompleks) ning sellises sumedas õhtus seal hiinamaise muusika

Oli ka teises stiilis palveruume

taustal jalutada oli vägagi tore tegevus.

Kusjuures enamus templi külalistest olid tulnud ikkagi asja pärast ning tundus (võib olla tõesti ainult tundus), et see on traditsioon, et pärast pikka tööpäeva ja enne Prismasse ning koju minekut astutakse ikkagi mõnest palvelast läbi ning antakse ka väelisematele tegelastele oma tegevustest, mõtetest ja soovidest teada. Turistide patseerimist loomulikult pahaks ei pandud ning ka fotosid endiselt võis teha. Inimesed olid vägagi sõbralikud ning ka siin toodi

Taevas siras täiskuu

kaks näidet antud väite kinnitamiseks. Ühel juhul tõi üks naisterahvas meile Lungshani templit tutvustava inglise keelse bukleti (ma ei tea, kust ta selle võttis) ja siis oma vägagi puuduliku inglise keelega üritas selgeks teha, et kus miski templiosa on ning kadus peagi öhe. Teise näitena sai tütar kingiks 2 ananassikommi, ilmselt see vanem naisterahvas näpistas nendest varudest, mis olid mõeldud mõnele jumalusele. Nüüd olime sellega juba vaikselt ära harjumas ning tänasime viisakalt, kuigi tüdruk otsustas, et tema hetkel kommi

Hiina fööniks ehk Fenghuang

ei soovi. Tädike oli küll eemaldunud, kuid nägin, et ta ikka silmanurgast piilus, et kas lapsele maitseb, kuid seekord jäi kinkijal autasu saamata. Samas kui ta nüüd juhtub seda reisijuttu lugema (selline asi võib juhtuda!), siis veelkord tänan ja ühtlasi teatan, et kommid said hiljem probleemideta söödud.

Aga nüüd on juba küllalt tuiatud, kell hakkas lähenema üheksale ja viimane

Taipei Pearaudteejaam

aeg oli tuppa ära kobida. Metroopeatus oli kohe templi ees (täpsemalt küll all) ning 2 peatust hiljem olimegi juba oma Taipei kodumaja ees. Üritades saada ajatunnetusega samasse rütmi, mis kodus, olime kõik kella kümneni üleval. Siis läksid naine ja laps magama ning mina otsustasin statiivi võtta ja linna peale minna, et õhtusest Taipeist mõned pildid teha. Endal väsimust veel sees polnud (kui

Meie maja (vasakpoolne)

võib olla jalad välja arvata), mistõttu olin väga põnevil, et milline see linnasüda hilisematel tundidel välja näeb.

Kui meie maja ees ning raudteejaama ümber veel natuke liikus inimesi, siis mõned sammud kõrvaltänavate suunas ja põhimõtteliselt olin üksi oma fotokolaga. Korraks küll tekkis mõte, et mõtle, kui mugav oleks teeröövlil siin valge turist objektiividest, kaamerast ja muust kraamist vabastada, kuid see mõte kadus kiiremini kui mõistlik mõte Donald Trumpi peast (st seda põhimõtteliselt ei tekkinudki). Taipei, hoolimata sellest, et tegu on suure miljonilinnaga, on väga turvaline ning vägivallakuritööd turistide vastu on äärmiselt haruldased. Nii lihtsalt pole viisakas selles

Taipei Põhjavärav ehk Cheng'eni värav

kultuuris külalisi kohelda. Kui väga halvasti läheb, võid ühistranspordis kokku juhtuda mõne taskuvargaga, kuid selleks, et peksa saada, pead ikka ise väga palju pingutama ja eeltööd tegema. Esmalt pead üles otsima mõne kahtlase baari, kus kohalikud maffiamehed koos käivad ning seal siis ise korralikult sae käima tõmbama ja lootma, et juhtub mõni äkilisema loomuga vend kohal olema, kes tõesti valge turistiga kakelda tahab, kuigi ka see ei pidanud väga tõenäoline olema.

Minul selliseid erihuvisid polnud, seega tutvusin lihtsalt tuledesäras linnaga. Korteri lähedal asunud Põhjavärav ehk Cheng’eni värav on ainuke puhtas Jaapani stiilis linnavärav, mis alles on ning selle lakooniline arhitektuur oli vägagi fotogeeniline. Eriti õhtuses, inimvabas linnas. Veel mõned aastad tagasi asus värav peidetuna täpselt kahe suure viadukti vahel, kuid siis need betoonist teemonstrumid rahva

Ikka need kutsuvad laternad...

rõõmuks lammutati ja Põhjaväravast sai taas vaatamisväärsus, mida turistid meelsasti vaatamas ja ka pildistamas käivad.

Edasi liikusin nüüd tõesti selle linnaosa kõrvalisi tänavaid mööda, kus reeglina ei liikunud hingelistki, kuni jõudsin Presidendipalee juurde. Kui päeval oli loss okastraadiga ümbritsetud, siis nüüdseks olid kõik piirded eemaldatud ja tee riigijuhi residentsini vaba. Ütleme nii, et oli üsna veider sinna palee lähistele statiivi üles panna ja pika säriga pilti teha. Ainuke hingeke, kes seal enne keskööd vaateväljas oli, oli palee ees jalutanud valvur, kes ka minu tegemisi ühel hetkel märkas. Mees jäi seisma ja lihtsalt vaatas mind – ei tulnud lähemale, ei läinud kaugemale, lihtsalt seisis ja vaatas. Mul tuli selle peale selline spiooni tunne peale, et vähe ei ole. Pimeduse varjus, teen Taiwani riigipea paleest kõrge kvaliteediga pilte – miks ometi? Ma ei tea, kas minu aus selgitus – mulle lihtsalt meeldib – oleks usutavana tundunud või oleks kindluse mõttes ikkagi Mandri-Hiina luuraja pähe pokri ära veetud? Õnneks ei saanud ma seda kunagi teada. Tegin oma fotod ära ja keskööks olin korteris tagasi. Esimene täispäev Taiwanis oli küll läinud täie ette.

Presidendipalee ja sätendav sillutis