Kell oli 6 ja ma magasin.
Kell oli 7 ja ma ikka magasin. Sama seis oli ka kell 8. Üle mitme päeva
otsustasin ka korralikult välja puhata, sest puhkus ju ikkagi ning kuna olime
Tainanis 3 ööd, siis oli selge, et neid võimalusi pärastlõunate ja
varahommikute veetmiseks lähedal asuval märgalal oli tulemas piisavalt. Kui
näiteks Eestis pildiretki plaanides konsulteerin alati ka ilmateenistusega (sest
lausvihmase ja pimeda ilmaga ma tõesti ei viitsi välja minna), siis Taiwani
puhul olin sellest juba loobunud, sest oli selge, et november on siin kuiv.
Olime siin olnud juba üle nädala, kuid kvaliteetset vihmavalingut polnud me
siiani kohanud
Hwu Meei sisehoov
ja ka uudistes näidatud ilmateated ei lasknud selles vallas
lootusi kõrgele ajada. Seega tihkasin suhteliselt tuimalt ka ühest
pildisessioonist loobuda ja selle asendada magamisega.
Ärkasime kõik koos poole
üheksa paiku kella peale ning ilma selle välise vahelesekkumiseta oleks ilmselt
edasi põõnanud, sest kardinad olid tõesti sellised, millest ei pääsenud läbi
ükski valgusosake. Toas oli pime kui kotis, kuigi akna taga oli järjekordne
kuum ja päikeseline päev. Pilk aknast välja näitas, et taevas on täna sinine,
ehk siis see eile nähtud hägu oli õhust öö jooksul ära koristatud.
Hommikusöögilauas saimegi
viimase kinnituse, et Hwu Meei on täna täiesti tavalise külaliskonnaga motell.
Selmet, et näha seal erineva kaalukategooria perverte ja liiderdajaid, oli
hommikust linnupetet võtmas suhteliselt igav seltskond. Sealhulgas üks lastega
pere. Ähh, kus need paabulinnusulgede ja täisnahast ülikondadega tüübid siis
on? Üks asi aga torkas küll silma – see asutus pole mingilgi määral mõeldud
välisturistidele. Jah, siin-seal
Katkend bufeelauast
võib-olla oli ingliskeelseid sildikesi, kuid
hommikusöögibufee oli 100% kohalik. Ning see seadis tegelikult üsna tugevad
piirangud valikuvõimalustele. Kõik asjad, mis paistsid välja liha moodi, olid
tegelikult tofu. Vaatasin, et kanatükid taignas – ei, tofu. Praetud lihalõigud?
Eip, tofu! Sealihatükkidega salat? Tofutükkidega salat! Aga selliseid petukaupu
oli veel – näiteks on pildil näha poolikud keedumunad, seega loogika ütleb, et
need on poolikud keedumunad. Aga ainult eriti lihtsameelne võib nii arvata –
tegelikult olid need tulisoolased marineeritud munad, mis meie maitsemeeltega
kohe kuidagi ei klappinud. Lisaks nähtavatele roogadele oli seal ka mitmeid
erinevaid hautatud kapsaid (jah, tuleb välja, et kapsast on võimalik erineval
moel hautada), riisi ja hautiseid, mille konsistentsi me ei suutnud vaatluse
ega lõhna järgi tuvastada. Õnneks leidus kõige selle hulgas ka täiesti tavalist
praetud muna, marineeritud kalatükke (mis väga suure tõenäosusega polnud tofu)
ning saia ja šokolaadikreemi. Neid kombineerides saime kõhud enam-vähem täis ja
olime valmis minema Tainani vallutama.
Tainani kesklinn
Kuigi linna keskus asus
vaid paari kilomeetri kaugusel, otsustasime siiski jalavaeva natuke vähendada
ja läksime autoga. Seda peamiselt eesmärgiga säilitada lapse jalutamisenergia
linnas ringi tatsamiseks. Muidu võib minna nii, et kui me keskusesse kohale
jõuame, ütleb tirts, et tema enam ei jaksa kõndida ning vaadake ise, kuidas minuga
hakkama saate. Google Mapsi järgi otsisime endale tsentrist ka parkla. Esimene
oli küll täis, kuid teises oli veel paari auto jagu ruumi.
Sättisime parklast sammud
Konfutsiuse templi suunas ning selle kilomeetrise jallamise peale saime siis
Tainanist ka esimese maitse suhu. Nagu eilses jutus mainisin, on Tainan saare
vanim linn, kuid selles piirkonnas on inimesed elanud ammu enne seda, kui üldse
linnad leiutati. Arheoloogilised väljakaevamised on asustuse jälgi leidnud väga
vanast ajast, mistõttu pakutakse, et kahejalgsed on siinkandis elanud vähemalt
21 000 – 30 000 aastat. Selline 9000-aastane vahemik on muidugi
teaduslik väljend terminile „väga ammu, pagan seda täpselt teab, et millal“.
Täpsemini dateeritud ajalugu algab 16. sajandist, mil seda piirkonda valitses
Sirayade hõim ning esimesed
Rahulik kesknädala hommik
ülestähendused on säilinud Hiina kaupmeeste ja
kalameeste kirjeldustest. Hiinlased hakkasid siinset kaldäärset kõrget
liivavalli ja sellelähedast küla kutsuma Taioaniks just tänu selle Siraya-keelsele
nimele („tau“ = inimesed ja „an“ = koht“) ning see pani kokkuvõttes nime kogu
saarele. Tainan tähendab mandariini keeles Lõuna Taiwani.
Suhteliselt samal ajal
hiinlastega kinnitasid siin kanda ka jaapanlased ning suures rahvusvahelise
suhtluse puntras võtsid Sirayad kiirelt mõlemat kultuuri hooga üle. Seega sel
hetkel, kui siia saabusid esimesed eurooplased (17. sajandi alguses), elasid
rannikupiirkondades juba inimesed, kelle keelel olid väga tugevad hiina keele
mõjud, kuid kes samas näiteks järgisid Jaapanist pärit tantō rituaale. Seda
kõike soodustas loomulikult ka mainitud maadest alanud suur sisseränne.
Esimesed eurooplased, kes
siin kanda kinnitasid, olid hollandlased, kes olid just ebaõnnestunud Macau ja
Penghu saarte koloniseerimisel. Siin läks neil paremini ning Hollandi Ida-India
kompanii kinnistaski piirkonna nimeks Tayouani, millest küll peagi sai mõneks ajaks
Fort Zeelandia. Sellest sai kauplemispunkt Hiina ja Indoneesia (mis kuulus ka
hollandlastele) vahel ning sõjaline tugipunkt võitlemaks hispaanlaste vastu.
Hollandlased muidugi ei rahuldunud vaid ühe väikese linnakesega, vaid soovisid
Koxinga perekonna pühamu
tervet Formosa saart endale. „Ilha Formosa“ ehk „Ilus saar“ muide pandi
Taiwanile nimeks portugallaste poolt, kes esimeste eurooplastena kaardistamata
saare aastal 1542 üles joonistasid.
Mõnekümneks aastaks
hollandlastel isegi õnnestus Taiwan endale krahmata, kuid siis tulid hiinlased
ja lõpetasid selle nalja ära. Kusjuures huvitav on see, et stsenaarium, mis
toimus siis, kordus tegelikult ka 20. sajandil. Nimelt oli 17. sajandi keskel
Mingi dünastia just lüüa saanud ning algas Qingi dünastia periood. Ühe Mingi
(ikka suure tähega ja ei ole mõeldud Ameerika naaritsat) admirali poeg Koxinga
otsustas, et Qingi dünastia tuleb Hiinas kukutada ja parim viis selleks on
Taiwanis kanda kinnitada, seal jõudu koguda ning siis mandri-Hiinat rünnata.
Täpselt sama mõte oli ju Hiina vabariiklastel kommunistide suhtes, kuid mõlemal
juhul läks plaan vett vedama. Koxinga tõesti võttis Tainani ära, ajas
hollandlased välja ja rajas siia Tungingi kuningriigi, kuid samal aastal pani
ta ka kõrvad pea alla ning paarkümmend aastat hiljem kasutas Qingi armaada ära
sisemist
Sanguani tempel
võimuvõitlust ning alistas Tungingi laevastiku, mistõttu langes kogu
saar kahesajaks aastaks Qingi dünastia võimu alla. Kuni siis jaapanlaste
tulekuni.
Täiesti juhuslikult ja
plaanimata sattusime oma jalutuskäigul Konfutsiuse templi poole just Koxinga
poja poolt rajatud ning tema isale pühendatud perekonna pühamu juurde. No jäi
lihtsalt tee peale. Tol hetkel me ei teadnud, et see on rajatud nii tähtsale
Tainani ajalugu mõjutanud tegelasele, sest ühtegi ingliskeelset silti väljas ei
olnud ning sisse ka ei saanud. Tundus lihtsalt üks väga stiilne, ajalooline
hoone ilmetute kastmajade vahel.
Templite kohustuslikud elemendid - suur kell ja...
Küll aga astusime sisse
selle hoone kõrvalmajas asuvasse Sanguani templisse, sest esiteks oli meil juba
mitu päeva möödas viimasest templikülastusest ning teiseks tundus see väljast
väga põneva hoonena. Ning kolmandaks oli lauspäike üsnagi jõuline, mistõttu
templisse sisse minek natuke leevendas olukorda. Taoistlik pühakoda oli seest
taaskord väga vinge ja efektne ehk siis täiesti standardne tempel. Jutu järgi
oli hoonel vanust üle 300 aasta ning see oli loodud austama kolme Taevase
impeeriumi kõrget ametnikku (täpselt nii neid seal infotahvlil kutsuti – officials). Taevaselt
...trumm
Ametnikult peaks
saama õnnistust, Maa-ametnik (tervitused Maa-ameti rahvale!) annab patud andeks
ning Veeametnik eemaldab kõik ebaõnne. Lisaks neile põhisägadele olid seal
kujudena esindatud ka mõned väiksema kategooria tšinovnikud, kelle poole sai
pöörduda seoses tervise, varandusliku seisu, ametikõrgenduse, abielu ja
majapidamisteemadega. See viimane oli eriti huvitav. Et siis paned
majapidamisteemade tüübi ette viiruki suitsema ja palud, et prügikast end ise
välja viiks? Või et tekiks vähem tolmu? Absoluutselt ei soovi kellegi uskumusi
Kalevi šokolaadi stiilis bareljeef
solvata, aga see lihtsalt tundus minu mõtteis naljakas.
Kujud, trummid, kellad,
viled, puunikerdused ja Kalevi šokolaadikaunistused (no need bareljeefid ON
väga sarnased šokolaadide „Kalev“, „Linda“ jt pakenditele) vaadatud, jätkasime
oma teed Konfutsiuse templi suunas. Ise endiselt päikese eest varjudes,
jooksime ühe hotelli ees peaaegu otsa ehitud jõulukuusele, mille all kenasti ka
kingipakid virnas. Ahjaa, advent algab ju kohe. Millegipärast see
jõuluinstallatsioon jõulutunnet peale ei toonud, pakun, et asi oli selles, et
välitemperatuur oli liiga soe isegi Eesti viimaste aastate
Pilkupüüdvad detailid
jõuluilma jaoks.
Ning verivorsti ja seapraadi kartuliga ei olnud ka tükil ajal menüüdes näinud
(ja isegi kui oleksid sarnased pildid kusagil eksisteerinud, oleks need road olnud raudselt kõik
tofust tehtud).
Konfutsiuse templi juurde
jõudsime siiski veel üsna normaalses seisus, sest kesklinna kõnniteed reeglina
jooksevad katuse all ning päikest on võimalik päris edukalt vältida. Küll ei
saanud aga enam normaalseks lugeda lapsel käes olnud kahe Muumide tegelase
olukorda, sest need suutsid pidevalt end lapse käest lahti rebida ning tänavale
kukkuda. Nagu te teate, on nii Muumitroll kui ka Piripiiga valged. Need
mänguasjad aga ei olnud enam valged. Värvuses oli aimata veel valgeid toone,
aga teisi toone oli juba selgelt rohkem. See koloratuurimuutus ei teinud
muidugi mänguasju lapsele vähem armsaks, mistõttu nii need kui ka teine sett
mänguasju (kaelkirjak
Konfutsiuse templi hooned
ja hiir), mis samuti olid reisi jooksul justkui mudast ja
liivast läbi käinud, ehtisid kordamööda lapse käsi reisi lõpuni. Ettevaatavalt
võib öelda, et nad iseeneslikult järgmistel päevadel puhtamaks ei muutunud,
seega nii me siis käisime edaspidi ringi, lapse käes olevad mänguasjad justkui
lähimast prügikastist leitud. Eks millegi arvelt tuleb need kauge maa reisud ju
teha. ☺ Aga mis ei tapa, teeb tugevaks, ehk siis, kui neid vaadata kui immuunsüsteemi
tugevadavaid meditsiinilisi lelusid, siis on kõik väga hästi.
"Pojalikkus ja õiglus"
Konfutsiuse templit
otsustasime külastada seetõttu, et selle usuvoolu pühakotta polnud me varem
jõudnud ning see erines selgelt budistlikest, taoistlikest ja rahvausundi pühamutest.
Visuaalselt seisnes erinevus selles, et templiruumide sisemus oli äärmiselt
lakooniline. Ruumidest puudusid kujud, lindikesed, kellad-viled, led-küünlad, kullatud
puunikerdused ja mis kõik veel. Tegelikult on Kong Fuzi kujude presenteerimine
isegi lausa keelatud, sest austusobjektiks ei ole mitte tema isik, vaid ideoloogia.
Selle asemel olid näiteks ühe pühamu seinad täidetud kalligraafilise tekstiga
ning selle rahulikuks lugemiseks ja lahtimõtestamiseks olid külalistele pandud
ka toolid. Selles mõttes pole lakoonilisus muidugi imekspandav, et algupäraselt
olid
"Hariduse paviljon"
Konfutsiuse templid tegelikult koolid. Ning see Tainani tempel oli kõige
esimene kool Taiwanis, kuhu tulid õppima ja hiljem ka imperiaalset eksamit
tegema kõik need, kes soovisid saada riigiametnikuks. Seni kuni see kool oli
ainus Taiwanis, tuldi siia kokku üle terve saare, seega tõeliselt ajalooline
paik.
Konfutsianism kui selline
on põline Hiina usund, mille juured ulatuvad 2500 aasta taha, mil Konfutsius
(hiinapäraselt Kong Fuzi ehk Meister Kong) elas. Esimene temale pühendatud
tempel rajati vaid aasta pärast härra surma. Isand Kong oli filosoof ning oma
eluajal suutis ta luua ning ka inimesteni viia sellise maailmavaate, mis on
enamuse tänapäevaste Kagu-Aasia rahvaste identiteedi põhialuseks. Põhiteesideks
on seal lojaalsus perekonnale ning
Hariduse paviljon väljast
vanemate austamine, moraalsus, õiglus,
sotsiaalsete suhete korrektsus ja lahkus. Lisaks sellele on tema nimele
kirjutatud suur hulk mõtteteri, kuid kuna enamust neist hakati kirja panema
alles tükk aega pärast mehe lahkumist, pole ma päris kindel, kui palju neist
briljantsetest arvamustest tema omad on. Kindlalt on aga konfutsianismi üks
põhialuseid tees, et „Mida te ise enda jaoks ei soovi, ärge tehke teistele.“
Ning kindel on ka see, et määster Kong on üks maailma kõige rohkem mõjutanud
inimene, sest lisaks idamaadele on tema filosoofia aluseks ka paljude õhtumaa mõtlejate
hoiakutele ja mõttetarkustele.
Templi pargi elanik einestamas
Aga tagasi Tainani. Ehitati
see tempel aastal 1665 ja rajajaks oli seesama eespool mainitud kuningas
Koxinga poeg. Hoolimata kõigist võimuvahetustest, mis tulevikus toimusid,
Konfutsiuse tempel muudkui kasvas. See paik oli oluline nii Qingi dünastiale,
jaapanlastele kui lõpuks ka Hiina vabariiklastele. Kuna II Maailmasõja ajal
hoidsid jaapanlased sõjamoona millegipärast just templite territooriumitel, muutusid
need automaatselt pommitamiste sihtmärkideks ning nii sai ka Tainani Kong
Pagoodilaadne pühamu
Fuzi
tempel kõvasti kannatada. Pärast Kuomintangi võimule tulekut aga toimus kiire
taastamine, sest vabariigi ajal sooviti rõhutada hiina ajaloo ning kultuuri
ülimuslikkust ning see väga oluline maamärk sai tähtsaks sümboliks, mida iga
taiwanlane soovis külastada.
Tulles läänemaailmast ning
kristlike mõjutustega komberuumist, on vahva näha kui praktilised ja maised
osad jumalused on. Näiteks see hall, kus olid need kirjad seinte peal, oli kunagi
pühendatud Kirjandusjumalale (hiljem muudeti see koolihooneks ning praegu on
Kirjandusjumalale pühendatud aianurgas asuva pagoodilaadse pühamu teine korrus).
Kirjandusjumalale!! Ma ei ole kursis, et kui arenevad tänapäevased idamaade usundid
on, aga ma ei imestaks, kui kusagil oleks pühamud Andmejumalale, Kliimaisale ja
Suurele suunamudijale.
Tagasihoidlikud katuseornamendid
Lapsele meeldis see paik
väga… kuni hetkeni, kui keegi tahtis teda jälle oma perepildile laenata. Kuigi
küsiti väga viisakalt ja üldsegi mitte pealetükkivalt, siis pärast soovi
tüdrukule eesti keelde tõlkimist, pistis plika röökima. Tundub, et selline
staariseisuses olemine hakkas teda vaikselt ära väsitama. Oleksin tahtnud jälle
iseend pakkuda (no, et tulen selle väikese tirtsu asemel), kuid sel hetkel jäi
julgusest ja edevusest natuke puudu. Usun, et nad oleksid kindlasti nõus olnud,
sest see ju teeb sama välja – kas 2-aastane pikajuukseline nunnu tüdruk või
siis kahemeetrine inimgolem. Puhtalt taiwanlastele omasest viisakusest oleksid
nad nõus olnud. Või siis hirmust. ☺
Puna-kabeorav täispikkuses
Kuna järgmine sihtkoht –
Shennongi tänav – asus ligikaudu pooleteise kilomeetri kaugusel, otsustasime
jalavaeva vähendamiseks kasutada ühistransporti. Kõiketeadev google maps ütles,
et bussipeatus on siinsamas nurga taga ja mitmed sealpeatuvad bussid viivad
otse sihtkohta. Nagu arvata oli, kehtib ka siin Easycard, mistõttu ei pidanud
hakkama mõtlema, et mis need piletid maksavad ja kust neid osta saab.
Bussipeatuse samas leidsime üles ainult tänu guuglile, sest ühtegi sellele viitavat
silti me tänavalt üles ei leidnud. Esiti arvasime, et ju siis nii on, et kõik
teavad, et siit saab bussile, kuid kui 10 minutit hiljem meile sobiva numbriga
sõiduvahend tuimalt mööda sõitis, oli selge, et siin nüüd guugel taas eksis. Või
noh, mis tuimalt. Bussijuht nägi, et 3 paari säravaid silmi tahab bussile saada
ning vehkis selle peale kätega ja raputas peaga, et ei-ei-ei, käige jala. Kuna
lähim järgmine peatus asus suhteliselt lähedal meie sihtkohale, siis
otsustasime sellest luksusest loobuda ning asusimegi jalgsi teele. Ikka päikese
eest varjudes ning lapse kiirusega arvestades. Väikese kütusena ostsime ühest nurgapoest
ka kimbu banaane, mis põhimõtteliselt läks kohe „paakidesse“ ära. Selle peale
lubati meil isegi banaanikoored poe prügikonteinerisse panna, mille üle olen ma
äärmiselt tänulik (sest prügikaste pole ka siin).
Shennongi tänavale
jõudsime tegelikult üsna kiiresti, sest vahepeal soovis laps joosta (vanemad
väga ei soovinud) ning siis soovis
"...edasi said vaid sõidutee kaudu."
jälle süles olla. Õnneks oli omal jalal
kõndimist oluliselt rohkem. Kuna olime täna juba päris kõvasti ringi tatsanud,
siis said tüdruku sülesoovid ka alati täidetud. Jah, see pani mu higinäärmed
täiskoormusel tööle, aga kuna plika oli tõesti olnud väga tubli, siis ei saanud
talle kuidagi ka ei öelda. Ilm oli tõesti väga kuum ja ega seal tänavatel õhk
ei liikunud. Natuke võttis tempot maha see, et kõnniteed (mis enamuses
jooksevad tänavaäärsete majade katuse all) on samas ka kohad, mille kaudu
sõidavad rollerid oma parkimiskohale ning mis mõnes kohas olid lihtsalt autode
või rollerite poolt kinni pargitud, mistõttu edasi said vaid sõidutee kaudu.
Ehk siis last ei saanud nii või naa omapäi lippama lasta.
Shennongi tänav oli
üllatavalt tühi, kuigi see on üks kohustuslikest vaatamisväärsustest, mis
Tainani külastavatel turistidel palutakse üle vaadata. Enamus kauplustest ja ka
söögikohtadest olid suletud ning rahvast oli vähem kui igal suvaliselt teisel
tänaval. Paistis, et see on õhtune sihtkoht, sest näiteks jäi mulle silma üks
mikropruulikoda nimega WE Drink Beer Company, kuid õllevabriku kaupluses
Kitsuke Shennongi tänav
toimetavad
inimesed ütlesid, et uksed avatakse alles kell 4, seega selle tootja kraam
jäigi proovimata. Siiski leidsime ühe avatud suvenirka, kus müüdi väga
iseäralikke ja põnevaid postkaarte ning kuna need erinesid selgelt mujal
nähtutest, ostsime terve pataka.
Õnneks olid mõned
restoranid siiski avatud ning niimoodi me ühest tillukesest Jaapani söögikohast
ennast leidsimegi. Tegemist oli paigaga, kus igast detailist õhkus sellist vana
aja hõngu – kitsas ruum, tumedast puidust ja bambusest sisustus, mahe jaapani
(või hiina) muusika, idamaised söögilõhnad. Lauad olid hästi madalad, aga selle
eest olid toolivahed kitsad, selline paras inimtetrise mäng oli see minu istuma
saamine. Koivad jäid siiski vahekäiku maha, sest no lihtsalt lauaalune ruumala
< minu jalgade ruumala.
Eriliseks tegi olemise
veel see, et pooled road menüüs olid tehtud angerjast. Kuna veeussi isu tol
hetkel polnud, keskendusime teisele poolele. Naine võttis krevetid ja kausi
riisi ning mina lihavardad, lapsele otsustasime siis mõlemast toidust midagi
Krevetikorvike
kombineerida. Selle tellimuse peale muutus aga teenindaja millegipärast väga
murelikuks ja üritas meile midagi seletada. Kuna aga puudus keel, mida nii meie
kui teenindaja oleks üheaegselt osanud, jooksis ta minema ja tuli tagasi
telefoniga, kust võis google translatest lugeda, et „200 NT$ per nägu on
miinimum“. Laps välja arvatud. Meie tellimus tõesti jäi sellele summale alla,
aga kui me ühe salati juurde panime, tuligi 400 NT$ (ca 11,5€) kokku ja
murepilved personali kohalt hajusid.
See, miks söök nii odav
oli, selgus roogade saabudes. Sarnaselt mööblile, olid ka road pisikesed – minu
lihavarrastel oli liha nii paari kidura tihase jagu. Krevette oli taldrikul
kolm, aga need õnneks olid ausad. Ka riisi ja salatiga ei koonerdatud ning nii
saime ikkagi kõhu kuidagi täis. Lapsele maitsesid krevetid ja riis kuidagi
eriti hästi, mistõttu naisele vast üks krevetijupp jäi proovimiseks. Oleks
juurdegi tellinud, kuid see valmistamine oli võtnud paraja aja ning ei
viitsinud enam siin oodata.
Vana kooli majad ning pisipoed
Jalutasime hoopis
tagasipoole ja võtsime jäätisekohvikust jäätist. Taiwanis müüdavad jäätised on
praktiliselt kõik veganjäätised ning ütleme nii, et on selge põhjus, miks
jäätist peaks piimast tegema – nii on ikka palju maitsvam. See ei olnud küll
otseselt halb, kuid struktuur oli natsa veider ja maitse jäi pärisjäätisele
selgelt alla. Põhjus, miks siin veganjäätist müüakse, on üsna lihtne –
ligikaudu 90% taiwanlastest on laktoositalumatud (sarnaselt enamustele
asiaatidele), mistõttu rahva (kõhu)tervise huvides on mindud lihtsama vastupanu
teed.
Aga miks see Shennongi
tänav üldse tähelepanuväärne on? Tegemist on linna ühe vanima tänavaga ja see
oli ka uulits, mille kaudu kaupmehed ja meremehed kunagi sadamast linna ning ka
vastupidi liiklesid. Ehk siis Shennongis on aegade algusest käinud
Ei saa läbi laternata
vilgas
kaubanduselu. Vahepeal oli see küll veidi ära unustatud seisuses, sest
vastupidiselt teistele lähedal asunud tänavatele seda ei laiendatud ega ka
moderniseeritud, aga seetõttu säilis ka teatud autentsus, mistõttu nüüd on see
taas populaarne paik. Kõik need poed, mille suletud uksi me saime siin vahtida,
kauplevad peamiselt käsitöökraamiga ja õhtuti pidi see kitsuke uulits
tavaliselt rahvast umbes olema. Kinnitada ma seda fakti ei oska, sest meie
sattusime Shennongi tänavale vaid tol pärastlõunal.
Shennongilt välja jõudes
sattusime suurele turule, mis oli nagu üks lõputu labürint ja võttis enda alla
terve kvartali. Ühe puuviljaleti ees nägime paari omapärast frukti, mida varem
pole kohanud – ühe nimeks tõlkis google translate gac ning teise nimeks water
apple. Kui viimane oli päris maitsev, siis selle esimese osas üritas müüja
meile midagi selgeks teha ja niipalju kui mina aru sain, siis seda mitte osta.
Kuna olime siiski järjekindlad (sest see paistis nii isuäratav välja), lõi kaupmees lõpuks käega
ja ise millegi üle
Gac ehk hiina kibekurk
naerdes ning naaberlettide müüjatele seletades ta lõpuks
selle oranži muna meile maha ärima ka nõus oli. See ei ole kunagi hea märk, kui
sulle ei taheta midagi müüa – see näitab kas seda, et see võib olla sulle
ohtlik või siis seda, et sa ei oska sellega midagi pihta hakata. Gac õnneks polnud orgaaniline käsigranaat,
vaid kuulus hoopis teise kategooria hulka ning tore olnuks juba ostes selle
eestikeelset nime teada – vilja nimelt kutsutakse hiina kibekurgis. ☺ See ei
jäta interpreteerimisele väga palju ruumi, et äkki on magus või midagi. Kasutatakse
kibekurki peamiselt roogade valmistamisel ja rahvameditsiinis ning kuna me kõik
selle saime teada alles hotellis, siis hoolimata vilja lahtiurgitsemisest, me
sealt midagi söömisväärset ei leidnud.
Suure Matsutempli siseõu
Suur Matsutempel Tianhou (pühendatud
Hiina jumalanna Matsule, kelle siinne tiitel oli Taeva kuninganna) oli viimane vaatamisväärsus,
mille otsustasime enne hotelli tagasi suundumist üle vaadata. Kuigi tegu oli
juba Matsu-teab-mitmenda templiga reisi jooksul, siis ikkagi kuidagi tõmbas
nendesse, sest no ei saanud sellest atmosfäärist kuidagi küll. Kui nüüd küsida,
et mis usundi pühakoda see oli, siis jään ma vastuse võlgu. Matsu on jumalanna
nii taoismis, budismis kui Taiwani rahvausundites (hiina taustaga rahvausundites
siis) ning tundub, et usklikud ise ka ei tõtta ennast rangelt kuhugi kasti
panema, sest templit
Templi peaaltar
tutvustavad bukletid on selles osas üsna hajali jutuga.
Ning on see siis tõesti ka nii oluline, Matsu on ikka Matsu. Ma ise
klassifitseeriks selle taoistlikuks templiks, aga minu kui usundieksperdi
arvamus võib sügavalt, aga selle eest tihti, ka ekslik olla.
Tänasel päeval on Taiwanis
ligikaudu 400 Matsule pühendatud templit, kuid see Tainani oma oli kõige
esimene. Ehitati see 17. sajandil, kuid esialgu mitte pühamuks, vaid ühe Mingi
dünastia üliku paleeks. Pärast Qingi dünastia võimuletulekut ja Taiwani
vallutamist tõmmati palee administratiivruumid
Matsu Tianhou ise
maha ja muudeti kompleks templiks,
et Mingimeelsetel ei tekiks nostalgitsemispaiku (päris tore on kirjutada mingidest
ja matsudest kui sõnadel on ka eestikeelne tähendus olemas ☺).
Kui me seal suu ammuli
ringi jalutasime, tuli meile ligi üks soravat inglise keelt rääkiv kohalik ja surus
kätte väikese templit tutvustava voldiku ning soovitas templi tagahoovis
külastada üht väikest pühamut, mis õnnistab väikeseid lapsi ning aitab kaasa ka
näiteks lapsesaamisele. Kuna meil üks väike laps siin käekõrval oli ning kuigi
me põhimõtteliselt olime ühe teise
Viirukialus
meeskonna toetajad, siis astusime sellest
väikesest toakesest ikkagi läbi. Ega head soovid ja õnnistused ei jookse kunagi
mööda külgi maha, isegi kui pole selle usundi järgijad. Seal saime väga
lähedalt jälgida ka üht omamoodi riitust, kus palvetav inimene viskab altari
ees põrandale mingeid väikeseid puust klotse ja siis vaatab, et mis tuli.
Ilmselt oli see selline omamoodi sakraalne otsingumootor, kus peas formuleeriti
küsimus, „sisestati“ see klotsidesse ja siis jumalused vastasid. Vahva oli ka
see, et mõnikord kõrvalseisjad kõõritasid nii, et peaaegu silmad koopast
väljas, et näha, et mis teine sai.
Templist väljudes nägime
veel üht rituaali, mida siiani polnud veel kohanud ja mis vist on üks
keskkonnavaenulikumaid usuriitusi üldse. Asi käib nii, et ostad templist mitu
suurt pakki paberit (paberi näevad
Suur Matsutempel ja "rahakorsten"
välja nagu kollased salvrätikud), astud
pühakojast välja ning viskad need pakid siis templi kõrval asuvasse kõrge
korstnaga ahju. Ning kui ma mõtlen pakk, siis pean silmas sellised 10-15 cm
paksuseid paberiklotse, mida üks inimene tuhastas vähemalt 4-5 tükki. Reeglina
oli nendele ka midagi kirjutet ja ahju juures oli isegi väike järjekord. Kõige
austuse juures tekitas selline õhu kütmine küll teatavat nõutust ja ka väikest
ahastust. Äkki saaks kuidagi teistmoodi? Selle traditsiooni võiks nüüd küll
digitaalseks muuta (või siis ahjude juurde ehitada pisikesed elektrijaamad),
sest ma isegi ei kujuta, et mis on see puiduhulk, mille hiinlased (nii siin kui
sealpool Taiwani väina) lihtsalt niisama iga-aastaselt ära põletavad.
Hiljem natuke asja uurides
selgus, et see paber on niinimetatud vaimude raha, mida aetakse ahju
esivanemate austamiseks. On olemas erineva väärtusega rahasid ning selline
põletamine peaks tagama, et lahkunud eellastel oleks teispoolsuses piisavalt
vahendeid, et end seal mugavalt tunda. Oota, misasja, pärast surma läheb ka
raha vaja? Mingit pensionijärgset sammast ei saa selleks tarbeks teha? Kes
ütles, et rikkusi ei saa hauda kaasa võtta? Igatahes on kokku arvestatud, et
ainuüksi Taiwani templid teenivad aastas selle valeraha müügist ligikaudu pool
miljardit USD-d (!!!) aastas. Kuna selline neljast viiest suurest patakast
plokk vaimuraha maksis umbes-täpselt mitte midagi (3 NT$ ehk alla 1 eurosendi),
siis on äraköetavad kogused tõeliselt meeletud. Kui elektrijaama tegemine ahjude
juurde võib-olla tõesti on liiga kallis ja keeruline, siis ühe äpi tegemine,
kus saad virtuaalset vaimuraha osta ja seda teispoolsusesse ka tasuta üle
kanda, ei tohiks tänapäeval olla küll mingi teema. Kaua need esivanemad seal
teispoolsuses siis selle sularahaga jändama peavad? Teeme kontod,
otsekorraldused, puutetundlikud (ja –tundmatud) kaardid ning välkmaksed – toome
teispoolsuse 21. sajandisse ja säästame siinpoolsuse loodust! See ju peaks
kõigile ok olema.
Templi ees oli aga
vahepeal alanud mingi protsessioon. Mängiti pasunaid, taoti gongi ja trumme
ning taidlusrühm oli ka ühtemoodi riides ja lindikestega ehitud. Mängiti mõned
lood, võeti templist mingid väikesed kujud manu ja jalutati kitsukesi tänavaid pidi suure tee äärde, kus ootas
pillimehi suur tuuribuss ning läinud nad olidki. Loodetavasti polnud tegemist eriti efektse ja ekstravagantse templirööviga ning neil oli õigus neid kujukesi endaga kaasa võtta. ☺ Templi ees loobiti nende auks
(või siis kellegi
Chihkani torn ehk Fort Provintia
teise auks) ka peotäite viisi paugukaid. Laps, nagu
tegelikult meiegi, vaatas suure huviga, sest jälle midagi teistsugust ja
omapärast. Sellega aga meie ennelõunane Tainaniga tutvumine ka lõppes ning
asusime otsima parklat, kuhu auto jätsime. Lapse magamisaeg oli kätte jõudnud
ning pärast nii pikka kõmpimist tuleb tal kindlasti väga hea uni. Möödaminnes
tegin ühe pildi veel ühest vaatamisväärsusest – Chihkani tornist ehk Fort
Provintiast – mis oli kunagine hollandlaste eelpost ning mida on pärast loomist
mitu korda ümber ehitatud, kuid pildiga ka kogu tutvumine piirdus.
Kui naised-lapsed said
tuppa ära toimetatud, vinnastasin kaamera ja linnujaht võis alata. Taijiangi
rahvuspark ja selles asuv Sicao märgala oli see sihtkoht, mille järgi ma
Tainani öömaja sättisin ning nüüd oli siis hetk käes, kus sai näha, et kas
plaan oli tegemist väärt. Google Maps otsustas mind sinna
Punajalg-tilder
suunata mööda Tainani
põhjaserva sõites, mis tähendas mõnda aega linnaliikluses jagelemist, järgmised
korrad olin juba targem ning läksin teiselt poolt, kasutades suurt magistraali.
Õnneks kaotasin nii ainult mõned minutid, sest märgala keskus oli vähem kui 10
kilomeetri kaugusel.
Kuigi ma teadsin, mis mind
ees ootab, siis esimene vaade sellele piirkonnale lõi pahviks. Suurusjärgus 300
km2 Tainanist põhjapoole jäävat rannikuala (20 km pikk, 15 lai) on aegade
jooksul muudetud üheks suureks vesiviljelustsooniks. Kogu see piirkond koosneb
suurematest või väiksematest tehisbasseinidest, mille vahel jooksevad väikesed
teekesed. Taijiangi läbib vaid
Siidhaigur
paar suuremat teed, suurema osa moodustavad sellised
1,5 auto laiused asfalteeritud rajakesed, kus võid ilma kaardita niimoodi ära
eksida, et üldse ei pea pingutama ka. Tõsi, see ei ole puhtalt põllumajandusala
– siinsete tiikide kallastel elavad ka inimesed (enamasti väikestes hüttides),
loomulikult leiab Taijiangist ka templeid ning isegi tehnopargi (kus muide
valmivad Taiwani tehnoloogiamajanduse tippteosed – pooljuhtidest kuni
kosmosetehnoloogiani välja). Samas kui vaadata seda regiooni kasvõi google
mapsi kaardi pealt, on näha, et vett on siin kõvasti rohkem kui maismaad.
Soorüdid
Suur miinus
(linnupildistamise seisukohalt) aga ilmnes kohe, kui Sicao märgala keskusesse
kohale jõudsin. Nimelt olid väga paljudel nendel teekestel, kust pääseb sinna
tehisjärvekeste paradiisi, keelumärgid ees. Siit ei saa ja see on kinni ning
see teeots unusta üldse ära. Mõtlesin, et kas tõesti nüüd purustatakse minu
unistus märgala lindude pildistamisest mõne „Eratee“ märgiga, kuid õnneks see
siiski nii ei olnud. Juba nendel märgala keskust ümbritsevatel tiigikestel
leidsin väga vilka linnuelu ning peagi leidsin ka paiga, kus sain auto parkida
ühe tiheda
Naaskelnokk
mangroovirivi varju, aga autoakna kohal oli võpsikus väike ava, kust
avanes otsevaade mudasele järvekaldale, kus toimetasid kahlajad.
Põhimõtteliselt oli see ideaalne koht – sain objektiivi toetada autoaknale,
linnud olid 3-4 meetri kaugusel ning kuna nad ei näinud, et ma ennast sinna ära
parkisin, siis tegeleti rahulikult oma asjadega. Kui üks tüüp kaadrist välja
jalutas, võis kindel olla, et kohe jalutab teine sisse. Liiginimestik ja
mälukaart täienes väga kiirelt.
Poole tunniga fikseerisin
ära, kes siin liiguvad ning avastasin mangroovihekist veel paar avaust, kus
näiteks hommikul võiks pikema varitsuse teha ning siis otsustasin veel mõned
kohad skautida, et järgmised pildiretked täie ette
Veel üks siidhaigur
läheksid. Olgu öeldud, et
inimesi selle märgala keskuse juures praktiliselt ei liikunud ning samas ei
saanud siit kahjuks ka ligi ümbritsevatele tiigirägastikele (see oli olnud mu
plaan A). Õnneks õnnestus plaan B ja lähedal asuvast teeotsast oli võimalik
läheneda nii suurematele kanalitele kui ka ühele eraldatud tiigisektsioonile.
Muuhulgas möödus see teeke kuulsast Sicao mangroovitunnelist, kuhu
korraldatakse turistidele ka paadisõite.
See paik oli puhas kuld! Esiti
mõtlesin, et kas minusugune võõras ikka tohib
Ööhaigru portree
sellele kitsukesele teekesele
sõita, kuid kuna ühtegi keelumärki polnud, otsustasin proovida. Keelumärgi
puudumise ilmselt tingis see, et selle ligikaudu 2,5 kilomeetrise ringi peal
elas tiikide kallastel nii 10-15 peret. Tee polnud kordagi väga palju autost
laiem, kuid enamasti polnud ta ka autost kitsam, mistõttu kannatas sõita
kenasti. Liikluse puudumine tähendas ka seda, et sain rahulikult põhitegevuse
(ehk siis pildistamisega) tegeleda. Ning tõesti seal kanti piltnikule ikka
pidevalt kraami ette – nii vees kahlavaid karkjalgu, rüdisid, haigruid ja
tildreid, kui ka põõsastikes passivaid teisi liike – bülbüle, harakööbikuid,
priniaid, võrkamadiine ning mida kõike veel! Isegi rand-suitsupääsukese suutsin
ühele bambustokile istuma sundida ning fikseerisin ära ka jäälinnu (istealus
oli küll vilets, aga lind sai purki). Olin nagu väike poiss kommipoes
(eeldusel, et sellele poisile meeldivad kommid).
Rand-suitsupääsuke
Neid tiigikesi lähedalt
nähes selgus ka see, et tehislikkust on seal rohkem kui rubla eest. Esiteks on
need loomulikult inimeste poolt loodud, kuid praktiliselt kõigis olid sees ka
pumbad, mis vee värskena hoiavad. Ehk siis loodusfotode tootmise soundtrackiks
oli pidev mulksumine või vee vulin. Kuna see linde ei seganud, siis ei häirinud
heli ka mind. Kasvatatakse siinkandis väidetavalt kõike, mida tiikides
kannatada kasvatab, kuid peamiseks toodanguks pidid olema tilaapiad,
rannakarbid, krevetid, angerjad, austrid, piimkalad ja hiidahvenad. Lisaks
pidid ka rannikulähedasel merel olema suured kalakasvandused, seega
vesiviljelus on Taiwani jaoks SUUR majandusharu.
Tainan paistab
Paaris tiigis oli kalasid
lausa niipalju, et käis paras mäsu, kuid pildile sain hoopis ühe väikese
kalmaari ning selle eest tuleb tänada väikepütti, kes selle oli endale noka
vahele saanud. Korralik win-win olukord – lind saab kõhu täis ja minul hea meel
tabamuse üle. Fototiiru lõpetasin selle sama mangroovipõõsa juures, kus ka
alustasin, sest see oli üks väheseid paiku, kus oli veel piisavalt valgust
(tänu väga suurtele ja lagedatele tiikidele), et teravaid pilte saada. Kella 5
paiku aga tõmbasin otsad kokku ja ligikaudu 15 minuti pärast keerasin juba oma
hotellitoa garaaži. Vilksamisi nägin niimoodi ära ka Tainani tipptunni, kuid
õnneks lähenesin linnale väljastpoolt ja kogu liiklusvool tuli mulle vastu.
Rollerite hulk on ikka tõeliselt hämmastav, see 14. novembri jutu juures
viidatud video oli siin tõelisus – rollerite rajal põhimõtteliselt oligi
katkematu kaherattaliste vool. Sajad ja sajad ja sajad motikad. Aga panen siia veel väikese valiku pärastlõunal tehtud fotodest (isegi kõik erinevad liigid ei saa siin ära näidatud, kogu Sicaos tehtud piltide kollektsioon jõuab aegade jooksul aga kindlasti mu fotoblogisse).
Võrkamadiin
Harilik karkjalg
Tait
Väikepütt kalmaariga
Pugal-harakööbik
Jäälind
Lammitilder
Punakael-rüdi
Naispere just ärkas ning
selleks, et tütrele vunk sisse saada, vedelesime veel natuke toas. Kuna tänane
lõunasöök oli olnud selline nii ja naa, siis oli kindel plaan teha tugev
õhtusöök (paar dieedinõustajat ilmselt praegu minestas). Selleks, et mitte
piirduda ühe-kahe konkreetse roaga, vaid lüüa hambad sisse piirkonna toiduvalikusse
laiemalt, tuli ette võtta jalutuskäik Wushengi ööturule. Seda ideed toetas
meteoroloogiline nähtus nimega „soe õhtu“ ja geograafiline situatsioon
koondnimetusega „see turg on ju nii lähedal“. Pool kilomeetrit hiljem olimegi
kohal ning Wusheng, kus väidetavalt on 250-300 müügikohta, kihas rahvast. Kooslus
oli samasugune kui olime Hualienis näinud – pool oli toidu all ja ülejäänud oli
pühendatud kõiksugu kirevale nodile ning igat sorti laada meelelahutusele.
Selleks, et ootel
kõhtudest esmane ärevus välja saada, võtsime ühelt grillimeistrilt kolm vardakest
– üks oli lihaga, üks oli viineritega
Väga maitsvad liharullid!
ning viimane kõige tõenäolisemalt
kanasüdametega. Kõik (sealhulgas kaagutajate põksujad) olid väga maitsvad ja võimaldasid
järgmisi söögilette vaadata veidi kainema pilguga. Siiski ei saanud naine
kuidagi mööda jalutada müügilauast, kus müüdi grillitud austreid - 100 NT$ (ca
3€) eest sai 7 tükki. Kui niimoodi poolmuidu kulinaarset kulda ära antakse,
oleks ju praktiliselt kuritegu lihtsalt mööda jalutada.
Lapsele jäid silma aga
kalakesed, samasugused nagu ta ka Hualieni ööturul juba oli näinud. Täiesti
elusad kalakesed, kes ujusid akvaariumi sees ja keda sai siis kahvaga kinni
püüda ning kes püügiperioodi lõppedes valati akvaariumisse tagasi. Kui
Hualienis veensime lapse ümber, et ärme häiri kalakesi, siis siin võttis laps
selge seisukoha ja keeldus seisukohast enne edasi minemast, kui saab ka
väikeseid kalu püüda. No olgu – 30 NT$ (ca 1€) eest saime ühe kahva ja
akvaariumi kümneks minutiks endale ning laps lustis täie raha eest. Tundub, et
gupid on kõvasti harjutanud kahva eest põgenemist, sest neid saadanaid polnudki
nii lihtne kätte saada. Kuigi akvaarium praktiliselt kihas kalapudist. Neli-viis
tükki õnnestus siiski ette nähtud aja jooksul kinni püüda ning laps oli selle
üle väga õnnelik. See muidugi ei tähendanud seda, et 10 minuti täitumisel oleks
akvaariumi juurest lahkumine lihtne olnud. Tahan veel, tahan veel, tahan veel…
Kuna nüüd oli päris mitu
minutit juba ilma toiduta ringi käidud (austrid tulid hotelli kaasa), siis
puhtalt antropoloogilisest huvist otsustasime ära proovida Taiwani hot-dogi,
mis paistis olevat turu hittroog. Välimuselt paistis see olevat hot-dogi saiake
pulga otsas, kuid õnneks oli igaks juhuks sinna sisse ka viiner koos ketšupiga
ära peidetud. Sai selle imelooma kätte 20 NT$ (ehk siis sentide) eest ja ainus
küsimus minu peas oli, et milleks see tokk? Maitses nagu hot-dog, nägi välja
nagu hot-dog ja see väike sisse torgatud pulgake seal lisaväärtust küll ei
andnud.
Wushengi ööturu melu
Turu keskel oli söögikauplemise
epitsenter ja seal oli ka kõige suurem rahvamass. Põhimõtteliselt oli võimalik
liikuda ainult ühes suunas – selles suunas, kuhu rahvas liikus. Kui sul tuli
mõte, et lähed tagasi näiteks üle-eelmise müügileti juurde, siis see puht
füüsiliselt polnud võimalik. Oli võimalik kas müügileti ees seisma jääda või
siis edasi liikuda. Samas siinkandis olid ka kõige põnevamad road. Näiteks
hankisin ühelt grillmeistrilt 150
NT$ (ca 5€) maksva liharulli. Kuna liha oli selles rullis kõvasti (rulli sees
oli mingi kapsalaadne ollus), siis oli „krõbe“ hind ka põhjendatud. Arvestades
tüdruku erihuvisid, otsustasime, et hangime krevette ka. See polnudki kõige
lihtsam ülesanne, kuid lõpuks siiski leidsime ühe koha, mis kauples
mereandidega. 10 grillitud hiidkrevetti – 200 NT$ (ca 6€) ehk siis õhtu kalleim
roog. Krevetimüüja andis plikale lisaks kingituseks ühe lumekrabi tüki proovida
ja see oli kadunud enne, kui ma jõudsin öäkk öelda. Taaskord tuleb tõdeda, et söögisoolikas
on tulnud emalt. ☺
Aga väga efektne müüginipp
müüjalt, aplodeerin. Nii oli meie toidukotis peagi ka karp lumekrabi ribasid
(100 NT$). Toitude kokku ahnitsemise orgia lõpetasime karbikese pelmeenidega,
mille peale läks käiku siis veel üks sajane (endiselt 3€). Nüüd on küll küll.
Õhtune saak
Teel hotelli tuli veel läbi teha üks mänguväljaku kadalipp (sest see oli
täiesti sobimatult sinna tee äärde püstitatud), kuid peagi olime oma efektses
toas head ja paremat nautimas. Mõtlesime, et joome kõrvale Hwu Meei poolt meile
jäetud tasuta jooke, kuid parem oleks olnud, kui me poleks neid proovinud.
Kõige parem neist nägi välja nagu Coca-Cola, kuid maitse oli nagu
hambapastasegune suuloputusvesi. Pärast kasutamist. Väikese mulliga.
Nagu arvata oli, panime
toitu kokku ostes natuke üle ning nii jäi siit ka hommikuks midagi. Leiva
luusse laskmiseks kobisime lapsega taas mullivanni ning vedelesime seal terve
tunnikese, naine sai taas massaažitoolis naudiskella. Mulistamise kõrvale
vaatasime natuke ka hiinakeelseid multikaid. Keelebarjäär ei seganud tütart
mitte üks raas, mistõttu sain kõvasti pahandada, kui julgesin mingi täiesti
arusaamatu ja tekstirohke multa puhul kanalit vahetada. Kella 10 paiku läksid
naiskad jälle magama ning mullivann oli minu päralt.
Kuna homne öö oli Tainanis
viimane, siis otsustasin tegeleda meie järgmise sihtkoha – Alishani rahvuspark
kõrgmäestikus – majutuse otsimisega. Tripadvisorist ja booking.com-st vaatas
mulle vastu üsna trööstitu pilt – otse Alishani rahvuspargi keskuse südames (mis
oli ainuvõimalik paik ööbimiseks, kui tahad rahvuspargi matkaradasid juba
varahommikul nautida) oli vähe hotelle, aga selle eest olid nad kõik väga
halvad. Kõige parema ja rämekalli (alates 350€/öö) parimad hinnangud kõlasid
umbes nii, et kohutav kogemus ja nõme personal, kuid hotell on ilusa koha peal
ning aknast oli lummav vaade. Ülejäänute (kokku on selles väikese külakeses
ligikaudu 10 hotellikest) keskmine hinne algas enamasti ka kahega (maksimaalselt
oli võimalik 5 punkti saada) ning paljudel ka ühega. Sellist negatiivsete
hinnete ja kommentaaride kontsentratsiooniga turismisihtkohta pole ma varem
näinud. Põhimõtteliselt jäi mulje, et kui avad seal majutuse, kus otseselt
kliendile tervituseks näkku ei sülita, korra kuus põrandad niiske lapiga üle
käid ja talveks kütet välja ei lülita, oled konkurentsitult number üks tegija
turul. Praktiliselt iga hotelli all oli mõni kommentaar, et „väldi, Väldi,
VÄLDI!!“ või et „Tuba haises rõvedalt, mille peale teenindaja suunas mind nurgapealsesse
poodi maski ostma“. Mõlemad on muide reaalsed külaliste hinnangud.
Seal sita sees sonkides
oli peagi selge, et pärleid Alishanist ei leia. Ning kuna paik asus
kõrgmäestikus, siis ei olnud ka varianti võtta majutus järgmisest külast, sest
see küla asus pika ja kurvilise autosõidu kaugusel. Selleks, et paigast
maksimumi võtta, pidime seal ööbima ning lõpuks valisin nendes jubedustest
kõige vähem õudse välja. Mis oli kirjelduste järgi siiski parajalt ilge. Nüüd
kui terve reisi kõige kallim öömaja (fakt!) broneeritud, kirjutasin veel veidi
reisipäevikut, panin hommikuseks fotoretkeks asjad valmis ning kobisin samuti
magama ära. Tuli ju nautida kvaliteetse öömaja (no soe tuba ja pehme voodi
näiteks) eeliseid niikaua, kui veel saab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar