14.11 - Taipei, Yehliu geopark, Jiufen, Hualien

Ärkasime kell 8 hommikul! Juhuu, unerütm oli paika saadud! See rõõm asendus aga minul kohe kõikehõlmava ärevusega – saame auto, ei saa autot. „No küllap me ikka saame, kuna broneerimisel esitasin juba kõik dokumendid ja sain ka kinnituse. Aga äkki nad auto kätte andmisel avastavad oma eksimuse ja saadavad mu minema? Samas eestlased on varem seal autot rentinud, miks siis mina ei peaks saama? Aga äkki just mina olen esimene, kes ei saa?“ No ja nii edasi.

Ega seda rahutust muudmoodi välja ei saa, kui tuleb rendifirmasse kohale minna ja küsida võtmeid ning vaadata, et mis juhtub. Selleks aga tuli kõigepealt kõht täis süüa, asjad kokku pakkida ja korterist selleks korraks check-out teha. Kuna reisi viimasteks päevadeks oli sama paik broneeritud, siis hüvasti me Asia Plaza Toweriga veel ei jätnud.

Ponyrendi nimelise rendifirma lähim kontor asus keset linna asuva Songshani lennujaama külje all ning meie õnneks viis sinna otse meie maja eest buss number 49 (kas ma olen maininud, et hea asukoht sai valitud?). Tervelt 10 minutit tuli oodata ja see buss viis põhimõtteliselt otse Ponyrendi ukse ette. Sõit kestis nii pool tunnikest ning tegelikult oleks ka kiiremini saanud, kui ma poleks seistes kogu aeg seljakotiga vastu väljumist nõudvat nuppu litsunud. Ise ma ei pannud midagi tähele, kuid mingil hetkel bussijuhil viskas see kopa ette, et igas peatuses peab peatuma ja keegi välja ei lähe ning käratas midagi mikrofoni. Sulaselges hiina keeles loomulikult. Kuna see hüüatus mingit efekti ei omanud ning mingi jobu pressis endiselt nuppu, aga välja ei läinud, siis ta kordas oma juttu. Selle peale hakkasid bussis olnud vähesed sõitjad otsima, et kes see ahv on, kes niimoodi teeb ja lõpuks leiti süüdlane
Nissan Kicks
üles. Üks tädike näitas näpuga minu ning selle nupu suunas ja ma sain lõpuks aru, milles kühvel on. Edasi läks siis sõit niisiis oluliselt kiiremini ja viimasest 10-st peatusest vast pooltes pidi buss reaalselt seisma jääma.

Niipea, kui Ponyrendi uksest sisse astusime, saime aru, et meid juba oodati. Kõik paberid olid ette valmistatud, kiirelt näidati auto ette, võeti allkiri, maksin ära ja oligi tehtud! Ei mingeid lisaküsimusi, ei mingeid kahtlusi.

Millest siis minu ärevus? Alustame näiteks sellest, et Eesti juhiluba Taiwanis ei kehti (ka koos rahvusvahelise juhiloaga), olles nii üks vaid kolmest Euroopa riigist, kelle dokumenti ei aktsepteerita (Vatikani ja Slovakkia kõrval). Seega puhtalt antud faktist tulenevalt peaksid kõik rendifirmad automaatselt pakkumise tegemisest keelduma. Väidetavalt kõik suuremad rendifirmad ka nii käituvad, kuid leidub vähemalt üks erand ja selleks on just Ponyrent. Kuidas ma seda teadsin? Siin tuleb teha suur kummardus Eesti reisifoorumile trip.ee ning ühele sealsele kasutajale, kes viitsis kirja panna oma rendikogemuse ja andis vihje antud firma kohta. Kuna temal rentimine õnnestus, siis võtsin ka mina sama firmaga ühendust.

Kuna tollel hetkel ettevõtte koduleht inglise keelset onlain broneerimisteenust ei pakkunud, siis pidin kirjutama neile e-kirja. Et kahtlusi hajutada, kirjutasin, et sõpradel (sest no pikaaegse trip.ee kasutajana võin teisi sealseid kirjutajaid sõpradeks nimetada küll) oli olnud nendega hea kogemus ja nüüd olen ise Taiwani tulemas ning sooviks samuti austet’ firma teenuseid kasutada. Panin ka oma autosoovid ning kuupäevad kirja ning jäin ootama, ei hakanud seda igaks juhuks kohe ära mainima, et mul sellist juhiluba pole, mis nende riigis kehtiks. Mõni päev läks mööda – ei midagi. Kuna reis lähenes, siis saatsin neile küsimuse, et kas nad said mu kirja kätte, mille peale lõpuks vastati ning paluti juhiloa ja rahvusvahelise juhiloa koopiat, et nad saaksid kontrollida, et kas need sobivad. No selge.

Kuna mul midagi kaotada polnud, saatsin soovitud dokumendid ära ja ise olin juba üsna kindel, et sinna see asi ka jääb. Aga oh üllatust – järgmisel päeval tuli vastus, et nii juhiluba kui ka rahvusvaheline juhiluba „are ok“ ning et mis autot ja millal ma nüüd tahtsingi. Kuna vastaspool väga inglise keelt ei osanud – sellele viitas asjaolu, et kirjad olid kõik kirjutatud esialgselt hiina keeles ning minu jaoks ilmselt google translatega ingliisi pandud – siis ilmselt oli mu algne sõnum jäänud natuke arusaamatuks. Aga kordasin oma soovi üle, küsisin kindlustuste, omavastutuste ja muu olulise kohta ning peagi tuligi pakkumine.

Esialgu oli huvi sellise pereauto nagu Mitsubishi Lancer vastu, kuid natuke netist uurides tekkis mul kahtlus, et kas auto üldse vastab ühele, minu jaoks olulisele, kriteeriumile – kas 2 suurt kohvrit mahuvad pakiruumi ära? Tundub esmapilgul selline tilulilu soov, aga tegelikult on see väga tähtis. Fakt on see, et meil on 2 täismõõdus reisikohvrit kaasas ja teine fakt on ka see, et me soovime mõlemaid terve oma reisi jooksul läheduses omada. Ehk siis, kui juhtub olukord, kus ühe kohvri mahutad pakiruumi ära, aga teine läheb sinna ainult kuvaldameetodil, on jama suur. Jah, teoorias võid teist ka salongis vedada, kuid hoolimata Taiwani madalast kuritegevuse tasemest, ma pikanäpumehi päris õrritada ka ei tahaks – „Ma küll ei tulnud siia plaaniga autosse sisse murda, aga no kuulge…“

Ühesõnaga uurisin klass kõrgema auto kohta (Toyota Camry), mille kohta kahjuks vastati, et sellel hetkel pole antud masinat pakkuda, kuid nad on mulle valmis andma Lanceri hinna eest uue Nissan Kicksi. Super! See linnamaasturihakatis oli ideaalne, sest netist leidsin isegi video, kus keegi paneb 2 suurt kohvrit pagasnikusse. J Ja veel sama hinna eest kui Lancer – diil! 13 päeva autorenti läks maksma 23 400 NT$ (702€), omavastutus oli 10 000 NT$ (300€) ning ette tuli ära maksta 7000 NT$ (209€). Ettemaksu tasumine oli muidugi selline kangema kategooria mäng rubriigist „Usaldan pimesi netitutvust“. Põhimõtteliselt saadeti mulle Wordi dokumendil vorm, kus summad ja tähtajad olid Jerry poolt (kogu dokustaat oli kakskeelne ning Ponyrendi poolse täitja hieroglüüfide tõlge oli just selline) ära täidetud ning minu ainus mure oli ära täita krediitkaardi andmed, panna allkiri ja pdf neile tagasi saata. Kes vähegi on küberturvalisest kuulnud, siis karjub nüüd peas, et ei, Ei, EI!!! Aga ära saatsin, sest mõnikord tuleb inimesi usaldada kah. Eriti siis, kui endal suured huvid mängus ja vastaspoole varjunimi võib-olla populaarsest multikast võetud. J

Ning nagu nüüd kohapeal selgus, siis usaldamine oli põhjendatud – ettemaks võeti juba broneerimisel kenasti maha (ei sentigi rohkem ega vähem, kui kokku leppisime) ja auto kättesaamiseks pidin tasuma vaid ülejäänud osa ning omavastutuse summas tehti veel ka krediitkaardile blokk. Autol oli küll läbisõidupiirang (400km/päevas ehk 5200 km kokku), kuid teenindaja sõnul peab selleks iga päev terve päev sõitma, et antud piirmäära ületada. Mis oli tõsi, sest kui näiteks sõita Taipeist mööda saare üht kallast Taiwani lõunatippu ja teist kallast pidi tagasi, siis tuleb ringi suuruseks ca 900 kilomeetrit.

Lisaks saime teada, et kõik riigi tasulised teed on elektroonse tolliarvestusega ehk siis ise üheski putkas midagi maksma ei pea – rendiperioodi lõpus tasun nende eest Ponyrendile ühe maksena. Krediitkaardilt võetakse maha kõik kiirustrahvid ning kui juhtun saama parkimistrahvi, siis see tuleks tasuda „Seven-eleven“ toidupoes. Ning oligi kõik! Käisime veel tiiru ümber praktiliselt tutika auto (ühtegi kriimu ei avastanud) ja saingi võtmed kätte. Lapse turvatooliga läks veidi sudimist, kuid peagi oli seegi paigas ning meie sõiduvalmis.

Siinkohal pean ära mainima, et ma tean, et auto rentimine ilma riigis kehtivate juhilubadeta oli vale ning ei soovita seda kellelgi järgi teha. Trahvid on vahele jäämise korral soolased (ca 1500€) ning loomulikult tähendab vahele jäämine ka seda, et sinu sõit lõpeb selles kohas. Meie võtsime selle riski teadlikult ja olime valmis ka tagajärgedeks. Õnneks on Taiwanit külastavatel eestlastel loodetavasti peagi võimalus sellist seaduserikkumist vältida, sest Eestis on muutmisel liiklusseadus, mille järgi Taiwani load hakkaksid ka meil kehtima, mis siis ühel hetkel tähendab ka vastupidist aktsepteerimist. Vähemalt suheldes Taiwani diplomaadiga Riia esindusest, oli Taiwani juhilubade mitteaktsepteerimine ainus põhjus, miks Eesti juhiluba seal ei kehti. Millal uus liiklusseadus kehtima hakkab – seda ma ei tea. Suheldes Maanteametiga, sain 2019 aasta lõpus info, et kõige varasemalt on see juuli 2020, kuid reisikirja kirjutamise ajal (september 2020) seda veel juhtunud polnud. Koroona tuli ilmselt vahele ja ega reisida ka ei saa, seega probleemi pole. J

Niipalju siis sellest pättusest, läheme (eluga) edasi. Selleks, et sõit soovitud paikadesse sujuks mugavalt, tuli kindlasti kasutada Navi, sest viidad võisid olla ingliskeelse tõlkega, aga ei pruukinud. Kuna mina ühtegi adekvaatset Taiwani teedekaarti ei suutnud netiavarustest leida, mis minu Garminisse sobiks, tuli kasutada telefoni ning ettevaatavalt võib öelda, et see täitsa ajas asja ära. Kuigi Waze on Taiwanis kohati kasutusel, osutus see oluliselt ebatäpsemaks kui Google Maps, mistõttu kasutasin peamiselt viimast.
Taiwani põhjrannikul
Panin esimeseks sihtkohaks sisse Yehliu Geopargi Taiwani põhjatipus ning sõit võiski alata.

Kuigi 2, 5+ miljoni inimesega metropoli rolleritest tiine liiklus (vt näiteks seda videot J) võib olla kaugelt vaadates hirmutav, siis tegelikult oli kõik väga timm. Taipei kesklinnas on rolleritele reeglina omad rajad (ja enamasti rollerdajad seal ka püsivad) ning hoolimata autode rohkusest, on liiklus väga viisakas ja teisi arvestav. See ei olnud esimese paari minuti emotsioon, vaid üldine kokkuvõte. Taipei ja teised suurlinnad on tihedama sagimisega, kuid linnast väljas oli liiklus ikka üsna hõre ja väga tasakaalukas (et mitte öelda aeglane), eriti puudutab see vähese asustusega idarannikut. Signaalitamist ma vist ei kuulnud kordagi terve reisi jooksul, seega liikluskultuur on sealmail
Yehliu linnake
eeskujulik. Kes Tallinnas sõita suudab, saab Taiwanis kindlasti probleemideta hakkama.

Liiklusohutust võetakse Taiwanis väga tõsiselt – asulad on fooridega üle valatud ning lisaks on ristmike lähistel pea alati sini-punased vilkurid, et kõrvalteelt tulija teaks teed anda. Huvitav oli see, et kuigi Taiwani teed on laiad ja pea ideaalses korras, siis kiiruspiirangud on vägagi ranged. Maksimumkiirus on 100 km/h, kuid seda kohtad harva, palju tihemini saime nautida olukorda, kus on väga korralik 2+2 või isegi 3+3 tee ning kiirusepiirang on 60 või 70 km/h. Me

olime küll võib-olla ainsad, kes sellest kinni pidasid (sest pidasime targemaks mitte politseiga tegemist teha), kuid tunne oli küll selline, et miks??

Tee Taipeist Yehliu kanti oli praktiliselt autotühi, korralik 2+2 kiirtee voogas mägede vahel ja need napid 40 kilomeetrit lendasid seetõttu kiirelt mööda. Kuna Põhja-Taiwan on mägine kant, siis jäi teele päris palju tunneleid, millest osad olid ikka päris pikad. Vähem kui tund aega pärast sõitma hakkamist keerasime igatahes Yehliu Geopargi parklasse ning seal ootas meid ees tõeline turistide laulupidu. Yehliu on nimelt üks vaatamisväärsustest, kuhu kõik
Kuulsaima kuju - Kuninganna Pea - koopia
Taipeid või rannikulinna Keelungit külastavad (kruiisi)turistid kindlasti tuuakse. Õnneks on ala suur ja kui põhiteedest veidi kaugemale hoida, siis leiab ka omaette olemise kohti, kui neid vaja peaks minema.

99% turistidest olid asiaadid ning säärast proportsiooni kogesime põhimõtteliselt kogu reisi jooksul. Hoolimata sellest, et 2019 keelas Mandri-Hiina individuaalreiside korraldamise Hiinast Taiwani (et mõjutada turismisektorit ja läbi selle ka presidendivalimisi), oli 2019 Taiwani turismi
Yehliu Geopark on popp paik
rekordaasta ning ligikaudu veerand turistidest tuli endiselt Hiinast (grupireisid olid lubatud). Järgmisel kohal on jaapanlased (ligikaudu viiendik külalistest), siis Hong Kong ja Macau (loomulikult näidatakse neid eraldi piirkonnana) 15%-ga ja Lõuna-Korea 10%-ga. Kuna top 10-s on veel Indoneesia, Tai, Malaisia, Filipiinid ja Vietnam, siis muudele riikidele ei jäägi väga palju. Kui USA ja Kanada kokku panna, saab 6% täis, aga rõhuv osa nendest riikidest pärit külalistest on tegelikult ärireisijad, mistõttu riigis ringi rännates on teise valge inimese nägemine ikkagi sündmus. Küll mitte kohalike jaoks, sest ebatervet
Liivaseened
huvi seal teiste inimeste suhtes reeglina välja ei näidata. Ei passita ega jõllitata, ei hüüta niisama tänaval, et kust me pärit oleme ja kuhu läheme. Seega ma vist olen seda juba maininud, aga Taiwan on lääne turisti jaoks tõeline avastamata pärl Kagu-Aasias. Ma ei ole siiani aru saanud, et miks nii on läinud. Aga see selleks.

Kuna olin viimastel päevadel kõvasti Easycardi luhvitanud (viimati siis 50 NT$ e 1,5€ parkimise eest), hüppasin enne Yehliusse sisse minemist lähedal asunud 7-11 poest läbi ja tõstsin kaardile natuke raha juurde. Väga lihtne protseduur – annad kassiirile oma kaardi ja rahatähed (endiselt ainult
Põnevad kivimoodustised
sularaha sobib) ning piiksti on raha kaardil. Kuna see on müüjatele nii tavaline tegevus, siis umbkeelne ei pea midagi isegi selgitama hakkama.

Yehliu Geopargi külastamise eest küsiti 80$ (ca 2,70€) ning pärast selle raha maksmist avastasimegi ennast eelmainitud Aasia laulupeolt. Aga see asjaolu jäi peagi tähelepanuta, sest ümbritsevad kivimoodustised ning neid peksvad
Dinosauruse jalajälg?
Ida-Hiina mere lained varastasid selle kõik endale. Täiesti sürreaalne vaatepilt, nagu oleks kuhugile teisele planeedile sattunud. See, mida meri on ajapikku nendest kividest suutnud välja voolida, oli kohati ikka täiesti ebausutav. „Ei, SEE küll ei saa olla looduse poolt tehtud, sest see näeb ju välja nagu kivist allveelaev!“

Igasuguse kujuga kivist seenekesed, näokujud, loomi meenutavad kujud, looduslikud sillad, teravad kaljud, dinosauruste jalajälgi meenutavad augud ja mida kõike veel. Loomulikult oli praktiliselt kõigile nendele nimi pandud ning kui sa kiva õige nurga alt vaatasid, siis nägidki elevanti, draakonipead või kuninganna pead. See viimane kivimoodustis on muide Yehliu hitt – sellest on tehtud sissepääsu juurde ka koopia ning originaali juures selvepildi tegemiseks oli lausa järjekord. Kuna meie nii entusiastlikud polnud, et kiviga koos poseerimiseks viitsiks veerand tundi järtsus olla, kasutasin „kuulsuse“ pildile saamiseks hoopis teleobjektiivi. Enda larhvi sinna küll niiviisi sinna kõrvale ei saanud, aga nii ongi ilusam. ☺



Yehliu põhiala on selline üsna madal liivakivide paljand poolsaare alguses, kuid kui soovi on, siis võid ronida ka mäest üles ja jalutada päris poolsaare tippu. Kuigi väljas oli äärmiselt tuuline (sest no me olime ka Taiwani põhjaservas ning meri praktiliselt igas suunas), siis kraade oli tegelikult piisavalt, mistõttu mõtlesime, et me ei viitsi ronida… kuni nägin trepimademel silti „Bird watching
Liivakivikoletis
area“ ja noolt üles, mäeseljaku suunas. No kui sellised käsulauad väljas on, siis pole kahjuks midagi teha – võtsin lapse kaenlasse ja ronisimegi järsust trepist üles. Üleval ootas meid tühjus, vaid mõnda üksikut inimest kohtasime seal kõndides, enamasti ei olnud vaateväljas mitte kedagi. Sealhulgas linde. Ma nüüd ei kujutanud ette, et kus see linnuvaatlusala pidi olema, aga kõndisime
Vaade ülevalt, kaljuharja pealt
päris pikalt ja suurt tulu sellest ei tõusnud. Üht uut liiki nägin, selle fikseerisin ka ära, kuid mingit tohutut linnurohkust, kus pead tiivulisi tokiga eest lükkama, et teed teha, siin küll ei olnud. Võimalik, et see ala asus täitsa poolsaare tipus, kuid päris sinna polnud viitsimist välja vantsida – see oleks olnud küll vaid 1,5 kilomeetrit ühes suunas, kuid kui poole maa peal nägime, et ümbrus ei muutu, siis otsustasime, et ei hakka minu kiiksu pärast nii pikka retke ette võtma. Eks neid linnupildistamise aegu ja kohti tuleb edaspidi piisavalt, sest isegi seal all
Ida-kivisiirak
rahvamassi keskel sain kaadrisse ühe põneva tegelase.

Aga mäkke ronimine siiski oli seda väärt olnud, sest ümbrus oli kena ning ümbritsevad tihedad põõsad võtsid kenasti ka tuule kinni. Alla tagasi jõudes läksime päris vee äärde neid kivist seenekesi lähemalt vaatama ja ikka täiesti hämmastavad moodustised. Ning see võimsate merelainete müha ja vastu kivisid peksmised! Yehliu on tõepoolest vaatamisväärsus, mis on ka vaatamist
Kompositsioon männiga
väärt.

Tekkis see fenomen tuhandete aastate jooksul ning meri on süüdi, kuid mitte üksi. Mussoonvihmad on selged kaasosalised. Tugevast aluskivimist lihvitakse pehmem osa välja ning alles jäävadki kivimoodustised, millele inimesed tormavad kohe nimesid panema. Sama loogika tekitab ka seda tihedalt nähtavat meekärje motiivi, kuid nii kauni mustri saavutamiseks ulatavad abikäe ka karbid ja merisiilikud, kelle jäänused siis tugevasse kivimisse väikesed augukesed uuristavad, mida vesi saab edasi vormida. See poolsaare
Vaade Yehliu põhiala suunas
nukk ise on muide tektooniliste liikumiste tulemustena merest välja puksitud mägi.  

Kõige erilisem moodustis oli ka ilmselgelt see, mille kohta ma ennist kirjutasin, et see näeb välja nagu allveelaev. Ka lähedalt vaadates (no nii lähedalt, kui merre kukkumata minna kannatas) ei suutnud seda enesele maha müüa kui looduslikku objekti. Aga ometi see nii oli. Põhimõtteliselt selle allveelaeva küljes oli mitu nimelist vaatamisväärsust – „Küünlad“ (pildil pole
Allveelaev!
näha), „Haldja king“ (foto keskel), „Maapähklikivi“ (allveelaeva tagumises otsas) ja „Pärlikivi“ (allveelaeva ees, all ääres). Kuigi „Kuninganna pea“ on ametlik Yehliu staarobjekt, siis minu hinnangul trumpab allveelaev selle selgelt üle. Kuninganna pea on lihtsalt erodeerinud kivi, mis ühe konkreetse nurga alt võib-olla tõesti näeb Elizabeth II näo moodi välja, kuid allveelaev on ikka täiesti sõge moodustis. See on minu äärmiselt asjatundlik ja teaduslikult põhjendatud hinnang.

Mereäärne seen
Nüüd, kui Yehliul tiir peal, oli viimane aeg lõunale mõelda ja üllatuslikult oli sealne turismitööstus selle peale ka mõelnud ning lähimad tänavad olid kõik söögikohti täis. Linna söögiskeene oli selgelt mereandide poole kaldu. No ikka kohe nii kaldu, et kaalu ühel serval oli umbes paarikilone kapsapea ja kaalu teisel serval ekskavaator. Päris paljud einelad olid oma menüütoorme ka kenasti ukse ette
Kunagine merepõhi
akvaariumidesse möödakäijatele vaatamiseks välja pannud – krabid, merivähid, krevetid, kalad ja kõiksugused muud molluskid. Ehk siis kui kliendilt tellimus tuli, haaras kokk kahva ja läks püüdis vajaliku elaja kinni. Kuigi nendes miniloomaaedades näidatud lojused minu isiklikust kõrist vabatahtlikult alla ei lähe, siis oli menüüdes õnneks ka sellist kraami, mis rõhuva osa oma elust olid veetnud kuival maal, seega valisime ühe koha välja ning astusime sisse.

Oli küll tihe lõunaaeg, kuid üks laud meile leiti. Laps sai omleti väikeste kalakestega (need olid sinna sisse praetud), minu osaks sai teravapoolne veiseliha köögiviljadega ja naine võttis nuudlid mereandidega. Minu toit oli suurepärane, tütar sõi ka natuke (ehk siis võis eeldada, et maitses), kuid naine ütles, et nuudlid olid liiga kuivad. Mereannid pistis küll pintslisse, aga nuudlid jäid
Kuninganna pea - originaal
enamuses esialgsesse asendisse ja paika. Kokku läks 500$ (16€), seega ei saa just öelda, et väljas söömine kallis oleks. Eriti arvestades, et me olime ühe tippvaatamisväärsuse värava ees.

Lapsele meeldis söögist palju enam rõngaslaua keskel olnud karussell, kuhu peale on hea asetada roogi, mida soovid näiteks laua teises ääres oleva sõbraga jagada. Kuna meil sõpru kaasas polnud, siis sai selle karusselliga sõitu teha hoopis lapse pandakaru. Ning ka selleks sobis kaadervärk suurepäraselt.

Värske toidukraam

Kõht täis, oli viimane aeg Yehliuga hüvasti jätta ning päeva järgmine sihtkoht google mapsi sisse toksida. Vana kaevanduslinn Jiufen asus nii 35 kilomeetri kaugusel ning tark masin ütles, et sinna jõuab kolmveerand tunniga. See oli ka aeg, mille lapsele sel päeval eraldasime lõunauneks.

Jiufen on ladina tähestikus ka Jioufen või Chiufen. Kui selle konkreetse linnaga küsimusi ei tekkinud, siis päris mitmete paikade või vaatamisväärsuste leidmine kaardilt (või info leidmine netist) oli kohati päris keeruline, sest lihtsalt ei suutnud välja mõelda kõiki kombinatsioone, kuidas mingit konkreetset kohta meile arusaadavate kirjatähtedega üles tähendatakse. Näiteks leidsid Lonely Planetist või mõnest reisijutust ühe paiga, mida külastada, kuid seda nime guugeldades, leiad viite ainult sellele samale lehele, mida parasjagu loed. Ja siis hakkad arvama, et kuidas seda veel kirjutada saaks, et nimi sarnaselt kõlaks. Kui linnad leiad kaardi järgi kergesti üles, siis näiteks väiksemate külade ja vaatamisväärsuste puhul ei pruugi google mapsi kaardil üldse inglisepäraseid nimesid olla – suumid kaardile sisse ja seal on üks hieroglüüfide virrvarr. Mõne „off-the-beaten-track“ paigaga nägime ikka kurja vaeva, et õige koht kaardi pealt üles leida.

Jiufeni nimi tuleb iidsetest aegadest, mil siin oli küla, kus elas üheksa pere ning igal korral, kui linnast kaupa telliti, oli tellimuses põhimõtteliselt kirjas, et kõiki asju üheksa portsjonit. Jiu on 9 (seda ma teadsin!) ning fen on osa või portsjon. Elu läks külakeses omasoodu kuni 19. sajandi lõpuni, mil lähedalt mägedest leiti kulda. Palju kulda. Parimatel päevadel tuli maa seest välja lausa 7 kilo sädelevat. See muidugi tähendas seda, et kui geomeedikud oma kraadiklaasid välja võtsid ning mõõtmised ära tegid, oli diagnoos lihtne – kullapalavik! Kõik, kes vähegi kirkat käes jõudsid hoida, tormasid Jiufeni, klopsisid sinna üles väikese putka elamiseks ning veetsid päevad mägedes õnne otsides.

Kaevandamine kestis 1971. aastani, mil kullapuru maa seest välja meelitamine enam ära ei tasunud ning see oli tugev hoop tervele Jiufenile. Paarikümneks aastaks sai sellest paigast unustatud koht. Aga siis leidsid linna üles turistid ning selle põhjuseks oli 2 filmi.

1989.-l aastal linastunud „Kurbuse linn“ oli üldse esimene film, mis rääkis 2-28 intsidendist (millest oli eilse päeva juures juttu) ning mis oli kodumaal tohutult populaarne, kuid väga edukas ka väljaspool Taiwani. Kuna film võeti üles Jiufenis, siis taiwanlased tormasid linna taasavastama ning tähendusrikka filmi võttepaiku vaatama. Ehk siis midagi sarnast kui Palamuse Eestis, aga natuke teistes mastaapides.



12 aastat hiljem linastus aga Jaapani animé film „Vaimudest viidud“ („Spirited away“), mida peetakse üheks maailma parimaks animé filmiks, mis võitis ka Oscari ja veel kaubikute viisi auhindu ning mis on siiani kõige edukam Jaapani film läbi aegade. Ning kuigi režissöör on selgelt seda eitanud, et Jiufen oli tegevuspaiga inspiratsiooniks, siis jaapanlasi selline sääsepirin ei seganud – kõik, kellele film meeldis, olid veendunud, et seal filmis ON Jiufen ning tahtsid seetõttu ka linna oma silmaga kaema tulla. Kuna me räägime ikkagi animést ja Jaapanist, siis põhimõtteliselt tähendas see seda, et kogu Jaapan tahtis kasvõi korra siia Põhja-Taiwani väikelinna sattuda. Õnneks on Taipei Tõusva Päikese Maast vaid paari-kolme lennutunni kaugusel, mistõttu täna ongi turism linna tööstusharu number 1 ja külalistest puudus ei ole.

Meie kumbagi seda filmi näinud ei olnud, mistõttu meid kutsus linna külastama puhtalt visuaalne esteetika. Laheda arhitektuuri ja pika ajalooga linnake, mis on väga kaunilt üles sätitud ühele mäeküljele keset üsnagi lopsakat ja karmi maastikku. See, et need
Jiufeni Vana tänav
käänulised mägiteed väärisid sõitmist, sai selgeks kohe, kui kohale jõudsime. Vaated olid ääretult võimsad, vaadake üleval kasvõi seda pilti, mis on tehtud üle Xiahai Chenghuangi templi ookeani suunas!

Turismiraamat käskis meil Jiufenis külastada Vana tänavat ning kui juba raamatus nii kirjas on, tuleb alluda. Kuna ilmselgelt oli kesklinnas iga ruutmeeter arvel, siis suuri parklaid selle mainitud tänava lähedal ei olnud. Või mis parklaid - kui sulle sellel kitsal ja käänulisel peatänaval, mis Jiufeni läbib, ikka tuuribuss vastu tuleb, siis läks igal korral mõõtmiseks. Mina mõõtsin silmadega, et kas mahume üksteisest mööda (pooltel kordadel oli vastuseks „vist isegi mahub“) ning bussijuht mõõtis samamoodi, kuid tema vastus oli igal korral „mina küll mahun“, sest mitte ühelgi korral nad kiirust ei vähendanud ja tuhisesid (no vähemalt kolmekümnega J) mõne sentimeetri kauguselt meie nissanikese küljepeeglist mööda.

Jõudsime siiski intsidentideta mäe tippu, kuhu sai väikese raha eest auto hoiule jätta. Vana tänava algusesse jõudmiseks tuli
Rahvast sinna jagus
ligikaudu pool kilti sama teed pidi tagasi jalutada, nüüd siis tuuribussid juba isikliku ihu kõrvalt mööda lendlemas (sest no kuhu sa need kõnniteed peaksid veel ehitama??). See eakas uulits oli tõeline turistikas, kuid samas omas ka sellist mõnusat atmosfääri – kitsas, majade vahel ja mäeseljakul looklev, katusega tänav, mida ääristasid kõikvõimaliku mandi müügikohad. Rahvast oli palju, aga kõndima siiski mahtus.

Kõiges selles melus aga oli üks väga dominantne tegur, millest ei saanud üle ega ümber ja mida me siin esimest korda nautida saime – see oli Haisva Tofu lõhn. Ei, mitte lõhn – lehk, hais, ving… Haisev Tofu on hiina roog ning seda kahjuks müüakse praktiliselt igal jumalama ööturul või tänaval, kus toidukraamiga kaubeldakse. Sisuliselt on tegu praetud fermenteeritud tofuga ehk siis hapuks läinud sojapiima kohupiimaga ning see lehkab nagu… nagu… nagu midagi väga halba. Mädanenud liha, mille peale on keegi oksendanud ja see kompott on paar päeva lauspäikese käes seisnud – äkki see võiks matkida antud roa aroome?

Lühiajaliselt kannatad veel ära, aga pikalt selle sees viibimine on piinarikas. Kuna naine on, nagu Marko Reikop, valmis igasuguseid
Jiufen
asju, millele söögi nimi millegipärast juurde on pandud, proovima, siis lubas ta ka selle kulinaarse raipe reisi jooksul ära testida, kuid ettevaatavalt saan öelda, et nii hulluks siiski asi ei läinud. 
J

Kui kohatised tofu haisutaskud välja arvata, oli jalutuskäik vägagi nauditav. Eelmainitud keltsa asemel ostsime hoopis ühe kohaliku populaarse magustoidu – riivitud jää passioonvilja moosiga. Siinsed toidunimed kipuvad üsna selgelt sisu edasi andma – see oligi topsitäis tavalist jääpudi, millele oli ülimagus moos peale valatud. Omamoodi, kirjeldab elamust reisipäevik. Selle roaga saime kolme peale siiski kenasti hakkama, kuid riivitud jääga läks nagu mulliteega – proovisime ära, rohkem ei soovi.

Ühest nipsasjakeste poest soetasime minu õele traditsioonilise, „ära-ilma-selleta-tagasi-tule“-tüüpi kassikujukese. Seekord tegemist tillukese portselanist näuramiga, kel süles mingi kristall, mille peal hieroglüüfid. Kuigi google translate neid kahjuks ära ei tundnud, tegime eelduse, et tegemist on positiivsete
Õhtu jõuab...
soovidega. Ja see põhimõtteliselt oli ka ainus ost, mille me ostutänavalt tegime. Ühel hetkel sai uulits otsa ja selle otsa pealt avanesid veelkord kaunid vaated linnale. Kui need piisava põhjalikkusega ära vaadatud said, kõmpisime sama teed pidi tagasi. Kõige raskem lõik oli Vana tänava algusest parklasse, sest esiteks oli see ülesmäge ning teiseks ütles laps, et ta enam ei jaksa kõndida, mistõttu sain lisaraskuse kukile. Auto juurde jõudmise hetkeks oli päevane trenn ikka kuhjaga tehtud.

Esiti mõtlesime, et sõidame siit veel natuke edasi ja vaatame üle ka Kuldse Kose, kuid suutsime parklast välja sõites keerata valele teele, sest järskude mägede vahel hakkas GPS jupsima. Kui adusime, et see pole küll nüüd õige
Jinshani budistlik tempel Jiufeni külje all
asi, siis keerasime kiirelt ringi ja jõudsime õige teeotsa juurde tagasi, kuid enam ei hakanud siiski seda juga vaatama minema, sest kell oli juba 6 läbi ning väljas läks iga minutiga pimedamaks. Ning see ei ole liialdus – üleval mäe otsas oli veel valge, aga kui me läbi linna sõites mäe jalamile jõudsime, oli akna taga juba täiesti pime.

Meie öömaja asus idarannikul Hualieni linnas, kuid enne sinna suundumist otsustasime teha veel ühe vahepeatuse – tee peale jäi linn nimega Yilan, kus asub Taiwani kuulsaim viskivabrik Kavalan. Kuna mu väga heal sõbral oli just olnud tähtis sünnipäev (mille tähistamisele ma selle reisi tõttu ei jõudnud), siis oli mul kindel soov talle midagi väärilist selle tehase toodangust kostiks viia. Kavalani viski on head kraami hindavate inimeste (kelleks sõber kindlasti on) seas tunnustatud jook, kuid Eestist seda väga lihtne leida pole (või kui on, siis vaid mõned üksikud sordid). Seega mis võiks olla veel parem kui puttel head ja paremat otse vabrikust.

Viimane pilguheit Jiufenile
Guugel ütles, et sõit Yilani võtab aega tunnikese ning vabrik ise on küll selleks ajaks suletud, kuid pood on lahti. Sellest piisas. Põhimõtteliselt tuli mööda kiirteed Taipei piirini välja sõita ja siis maantee number 5 peale keerata, sest Taiwani kirdenurgast ühtegi otseteed rannikule ei vii. Aga guugli kiituseks tuleb öelda, et täpselt tunni pärast olimegi Kavalani ukse ees. Siinkohal ka kiitus lõpeb, sest territooriumile meid ei lubatud. Ma tahtsin tehasevalvurile öelda, et tulime poodi ja see on avatud poole üheksani, kuid tuletan meelde, et minu sõnavara piirdus suuresti numbritega. Üheksa oleksin suutnud öelda (Jiu, mäletate eks), kuid sõnad pool, pood, on, avatud ja kuni ei kuulunud kahjuks minu sõnavara hulka. Ning valvur oli nii kurja ilmega, et isegi kui ta oleks olnud polüglott, poleks ta põhimõtte pärast minu jutust aru saanud.

Tagurdasin siis sealt välja ja uurisin uuesti telefoni. Assakurivaim – nüüd guugel laiendas oma infot. Tehas ja tehasepood olid avatud seitsmeni (kell oli pool 8), kuid Yilani keskuses olev pood oli avatud poole üheksani. Nojah, oleks seda varem teadnud, oleks keskuses poes ära käinud (sest me sõitsime selle lähedalt mööda), kuid tagasi ka ei hakanud sõitma. Kell oli hiline ja kesklinna tagasi minek oleks vähemalt 30-45 minutit meie ajast röövinud. Kavalani poode on ka Taipteis, seega tuli ostud jätta sellele ajale, kui pealinnas tagasi olema. Kahju. Aga lohutasin end sellega, et andsin endast parima ning sisuliselt ei ole Taipeis müüdav viski kehvem kui tehasepoes.

Kuna kõrval asuma pidanud käsitööõllepood oli samuti suletud, siis ega muud polnudki, kui panin öömaja aadressi sisse. Mida???? Ei, päriselt MIDA??? Hualien asus 120 kilomeetri kaugusel ja sõiduaega näitas 2 tundi ja 16 minutit. Oot, midagi läks valesti või? Ei, kõik õige. Kui Taipeis tänase päeva plaani tegin, siis testisin ka vahemaid, ning olin täiesti veendunud, et tollal google teatas, et
Teel Hualieni
Jiufenist peaks Hualieni jõudma 2,5 tunniga. Seega oma arvestuste järgi olime tunni ära sõitnud ja poolteist tundi oli jäänud. Aga ei – üle kahe tunni sõitu ning väike ärevus tuli sisse, sest see aeg sai tähendada vaid üht – mägiteid. Pimedas mööda šikaane sõita ei olnud just parim perspektiiv ning lisaks oli broneeringus kirjas, et check-in on kuni kella kümneni. Seega kui nüüd täpselt nii kiiresti sõita nagu google maps ette näeb (ei ühtki peatust ega teele ette jäävat aeglast rekat), siis jõuame täpselt.

Aga peatusenõue tuli juba enne, kui sõitma sain hakata. Tütar ütles, et soovib pissile ning keeldus kategooriliselt häda mähkme sisse tegemast. No eks ta oli juba sellises eas, kus vaikselt hakkasime mähkmetest eemalduma ning täna, siin ja praegu oli siis see hetk, kus ta otsustas, et ta on nüüd suur tüdruk. Olime kusagil Yilani valgustamata äärelinnas, viskitehase parklas ning otsi siis nüüd pellerit. Kusagilt riisipõldude vahelt ja äärelinna kitsaste tänavate kaudu murdsime tsivilisatsiooni tagasi ning leidsime ühe bensuka, kus küsimuse ära lahendasime.

Linnas sai selgeks, et lisaks Google Mapsi juhistele tasub ikka viitasid ka vaadata. Taiwani suuremate linnade keskustes on liikluskorraldus selline, et peamagistraali keskmised 6-10 rada on linna läbimiseks ja siis väikese barjääri taga jookseb veel 1-2 rada, kuhu peaksid suunduma siis, kui tahad lähiajal parempööret sooritada. Maps hoidis meid kiivalt selles aeglases äärmises rajas ning tahtis pidevalt kuhugi kvartali sisse „otseteele“ suunata, kuigi Hualieni viiva tee number 9 (täna on üheksate päev) mahasõidu koht tuli alles mitme kilomeetri pärast.

Niipea, kui Yilanist välja saime, sõitsime põhimõtteliselt tühjal teel. Aga selle eest kottpimedal teel. Kui alguses olid veel sirged lõigud ja tunnelid, siis peagi hakkas tee kruttima üles ning alla ja valgustus kadus täielikult. Ning jah, leidus ka aeglaseid veokeid, milles sai mööda alles siis, kui oli mõni möödasõidu tasku. Mapsi pakutav kohalejõudmise aeg jõudis peagi 22:00-ni ning see lisas veelgi sõidule vürtsi. Huvitav, mis kell 10 juhtub? Kui tegemist oleks Lääne-Euroopa väikehotelliga, siis sellel kellaajal keerab omanik lihtsalt ukse lukku ja läheb koju. Loodetavasti ikka saame täna voodisse…

Peagi jõudis ka lapse väsimuse tase punasesse, kuid sellegipoolest ta millegipärast magama ei jäänud. Kuna lõunauni oli olnud ka lühike, siis üleväsimus oli vist päris suur. Ehk siis tuli jonn ja nutt ning see pani surve ka vanemate (kes samuti olid pikast sõidust väsinud) närvidele. Kuid see oli puhtalt planeerija (ehk minu) viga, seega süüdlase otsingul polnud kaugele vaja matkata. Tegelikult ka ei olnud plaanis nii pikka autosõitu õhtu hakul teha.

Kolmveerand tundi enne kohale jõudmist läks tüdruk täiesti endast välja ja ütles, et tal on aia kõhus. Ohh… Pidasin korraks kinni ja rahustasime ta maha. Võib-olla see kurviline tee tegi liiga? Igatahes saime sellest kuidagi üle ja siis jäi ta ka lõpuks magama ning peagi läks tee samuti sirgemaks. Oli näha, et varsti-varsti asenduvad need kurvilised mägiteed uue maanteega, sest peagi valmivaid tunneleid ja teelõike oli hulgim. Osadel sai isegi juba sõita, kuid kiiruspiirang oli enamasti vahemikus 30-50 km/h, mistõttu mulle see väga suurt edu ei andnud. Teistele liiklejatele küll, sest kõik sõitsid viuh ja viuh meist mööda, aga mina illegaalse liiklejana ei riskinud reegleid rikkuda. See veel puudub, kui liikluspolitsei ka kinni peab ja edasi sõitmise ära keelab. Erilise krutskina mõjusid ka osad teetöödest või ohtlikest paikadest teavitavad vilkurid – kui Eestis on need kollased/oranžid, siis mitte Taiwanis. Mkm. Seal on need sinised või punased või sini-punased. Ehk siis IGAL korral, kui tunneli lõpus siniste vilkurite kuma nägin, läks süda veidi rütmist välja. Igal korral oli see muidugi teetööde vilkur posti otsas, aga ega nii kiirelt mõtlemist ümber programmeerida pole võimalik. Kriminaali elu on ikka väga stressirohke.

Meie tuba
Aga mis puudutab seda teed, siis juba jaanuaris 2020 avati uus 40 kilomeetrine lõik (millest 60% on tunnelites), mis lõikas Yilani ja Hualieni läbimise aja pooleks ehk siis tänapäeval on tõepoolest võimalik 80 minutiga ühest linnast teise jõuda ja seega ka 2,5 tunniga Jiufenist Hualieni sõita. Ehk siis võib öelda, et elasin oma plaanidega natuke tulevikus.

Constellation Coast B&B ette jõudsime 22:01 ning meid oodati. Õnneks.
Stiilipuhtad detailid :)
Ülevoolavalt viisakas ja tore härra jooksis kohe majast välja, kui nägi meid hotelli ees peatumas ning võttis teeservast ära paar liikluskoonust ja palus meid lahkesti oma auto sinna parkida. Hotellil oma parklat pole, seega pead tänavalt ise endale koha leidma (ning neid vabu kohti seal lähiümbruskonnas ei paistnud), mistõttu asjaolu, et meile oli parkimiskoht reserveeritud, tõstis kohe antud hotelli aktsiad. Mäletatavasti olid hotellil tripadvisoris ülikõrged reitingud (lausa paremuselt
Kõik oli samas puhas
nr 2 hotell Hualienis), kuid viimased kommentaarid andsid aimu, et need ülihead kommentaarid ei pruukinud ausal teel saadud olla ja sellest tulenevalt ootused väga kõrged ei olnud.

Samas teenindus oli tõesti väga viks ja viisakas. Lisaks parkimiskoha hoidmisele püüdis härra igati välistada selle, et mina oma käekesega peaks neid suuuuri kohvreid tassima. Lõpuks saime kaubale, et tema võtab ühe ja mina ühe, kuid ega ta päris rahul ei olnud. Ikka pakkus välja, et ta veab ise mõlemat, aga mulle selline plantaatori staatus ei istu, kus teenindaja veab seljas sinu aardekirstusid ning sinu ainus mure on talle pidevalt meelde tuletada, kui aeglaselt ja halvasti ta seda teeb.

Kaks ööd selles „lukshotellis“ maksis 5006 NT$ (75€/öö) ning selle eest sai ka hommikusöögi. Tuba oli muide väga suur – kaks täislaia voodit ja üks tavaline voodi, lisaks veel vannituba, esik ning mugavuste hulgast ei puudunud ka televiisor ega külmkapp. Kuigi piltide pealt paistab selline üsna viisakas kambrike olevat, siis tegelikult vajas hotell hädasti remonti. Mingites kohtades oli ehk
Ruumipuudust toas ei olnud
viimasel ajal tapeeti vahetatud, kuid kui lähedalt vaadata, siis kõik oli päris vana ja väsinud. Aga selle eest oli tuba puhas, mis oli kõige olulisem. Seega mina annaks hotellile vast 3 tärni – oli plusse ja oli miinuseid, kuid korralik teenindus ning suur ja puhas tuba varjutasid kõik puudujäägid ning umbes sellist taset ma tegelikult ka ootasin. Eks siis näis, kuidas öösel müratasemega ja hommikul hommikusöögiga lood on.

Nüüd, kui laps viimased pool tunnikest autos magada sai, oli ta jälle särtsu täis ning paarutas hotellitoas ringi. Väsimus ja kõhuvalu olid kui peoga pühitud. Igatahes püüan edaspidi siis etappe planeerides hoolsam olla, et mitte liigset stressi tekitada. Kui see õhtupoolik nüüd välja arvata, siis tegelikult oli olnud ju üliedukas päev. Me saime auto kätte! Nüüd oli lõpuks aega selle üle ka korralikult rõõmustada. Lisaks kogesime, et Taiwani liiklus on väga kasutajasõbralik ja probleemivaba ning esimesed Taipei-välised vaatamisväärsused olid samuti ääretult vinged. Ehk siis reis hakkas vaikselt hoogu sisse saama ning meie riigiga harjuma. Nende positiivsete nootide pealt hävitasime ära kaasa tassitud toidutagavara ning valisime omale sobivad voodid välja (üks jäi siiski üle). Loodetavasti saame nüüd korralikult välja puhata, sest homme ootas meid tõeline maiuspala.

Lähivaade Yehliu ja Jiufeni piirkonnast


Tänase päeva teekond kokku


Kommentaare ei ole: