Lapsega reisimisest ja lõppsõna

Taiwan on Euroopa turistide jaoks täiesti avastamata maa ja lihvimata teemant ning see ei ole liialdus. Peaaegu 12 miljonist reisijast, kes seda saart aastal 2019 (Taiwani kalendri järgi oli see küll aasta 108) külastasid, vaid ligikaudu 400 tuhat oli Euroopast. Ning ma julgen pakkuda, et päris suur osa nendest olid veel ärireisijad. Nagu üldarv näitab, ei ole Taiwan turistidele üldse võõras, aga seda Ilusa Saare saladust paistavad teadvat ainult Kagu-Aasia inimesed. Nüüd ära käinuna saan kinnitada, et sellest minu ammu-ammu loetud reisiartiklist saadud positiivne emotsioon oli igati põhjendatud ning hoolimata sellest, et ootused olid minnes kõrged, suutsin ikkagi Ilha Formosat alahinnata.

Alustades seekordsest kõige olulisemast – on raske välja mõelda Aasias asuvat reisisihtkohta, mis oleks ideaalsem väikese lapsega reisimiseks. Esiteks – turistide jaoks on Taiwan kõige turvalisem riik maailmas. Vägivaldseid kuritegusid välismaalaste vastu praktiliselt ei esine, sest taiwanlaste kultuuriline üleskasvatus põhimõtteliselt välistab sellise asja. Jah, kui sa täis peaga kellegagi kusagil baaris ülbama lähed, siis korralikult pingutades võid peksu kätte saada, aga seda, et keegi tänaval (vahet pole kas päeval või öösel) sulle terariista või tulirelva näitamise tasuks sinu asju endale tahab – seda lihtsalt ei juhtu. Otse vastupidi, inimesed on siiralt abivalmid ning kui sul juhtub kaasas olema üks pikkade juustega paariaastane tüdrukutirts, pead olema valmis, et ta saab kogu aeg väikeseid kingitusi ning julgemad paluvad äärmiselt viisakalt ka luba koos pilti teha. Jah, see pole võib-olla mõistlik kasvatusmeetod (no, et võõrastelt tänaval asjade vastu võtmine on ok), aga ema-isa silma all võib. Eelnenut silmas pidades pean kindlasti ära mainima, et inimesed pole üheski elemendis pealetükkivad – keegi sulle turul või tänaval oma tooteid-teenuseid sinu suunas „Where are you from, very good price for you“ karjudes pähe määrida ei ürita. Taiwanlased on vaoshoitud, äärmiselt viisakad ning läbi ja lõhki ausad (kindlasti on erandeid, aga no üldistades võib nii öelda).

Teiseks argumendiks, miks Taiwan on väga lapsesõbralik, on moodne ja kõikehõlmav transporditaristu. Meie liiklesime küll väljaspool Taipeid autoga, kuid enamus sihtkohtadest oleks kenasti võetavad ka busside, rongide ja kiirrongidega. Ühendused on kiired (kui idarannik välja arvata), mugavad ja soodsad. Isegi pealinna metroos, kus enne koroonaaega tehti üle 2 miljoni sõidu päevas, on kõik väga organiseeritud, täpne, loogiline ja puhas. Lisaks transpordile, on selles kõrgtehnoloogia ühes hällis tehtud ka muu eluolu väga lihtsaks ja mugavaks. Kaardiga saad sa maksta põhimõtteliselt igal pool ning enamustes paikades, kus on vaja soetada pilet (ühistransport, parkimine, muuseumid jne), saad tasuda ka Easycardiga.

Kolmandaks on Taiwan äärmiselt mitmekülgne. Kõige tuntumaks küljeks on loomulikult Taipei ja teised suurlinnad, kuid teisalt on saarel ka metsik ja puutumata loodus. Olgu selleks siis keskosa kõrgmäestik, idaosa väherahvastatud tasandikud ja rannikumäed või siis lõunatipu pooltroopilised rahvuspargid. Ning need on paigad, mis on huvitavad külastamiseks nii täiskasvanutele kui väikestele põnnidele. Näha oma ihusilmaga võimast Taroko kanjonit või ebamaise välimusega kiviformatsioone rannikul või võimsaid metsamassiive keskmäestikus või kümnete tuhandete liblikate talvekorterit või lihtsalt makaake omas looduslikus keskkonnas – see on põnev kõigile. Eks reisi kondikava ja ka igapäevaseid plaane tehes tuleb loomulikult silmas pidada, et väikesel tegelasel ka ikka kogu aeg midagi huvitavat ees ootamas oleks, kuid mulle tundub, et me saime selle poolega väga hästi hakkama. Tavapärasest niivõrd erinev keskkond (nii klimaatiliselt, keeleliselt, toidusedelilt kui ka puhtalt visuaalselt) näis tüdrukule vägagi huvi pakkuvat. Nii kõndis ta näiteks vanematega sarnaselt silmad krõllis peas nendes lugematutes templites (loe: draakonimajades), kuhu sisse astusime. Uuris huviga ööturgudele pakutavat, nautis kuumaveeallikates ja rannas mässamist, tegi läbi paar mitmetunnist loodusmatka, ootas iga päev suure huviga uude hotelli minemist (ja oli pettunud, kui ütlesime, et oleme siin paar ööd veel) ning pidevalt küsis vanematelt ühe või teise asja kohta. Mis see on? Mis keeles ta räägib? Mis ta nüüd ütles? Miks see lind seal pingi serva peal istub? Mis hais see on? Ja nii edasi. Viimase küsimuse vastus oli muideks peaaegu alati haisev tofu.

Ühe sellise õhkõrna negatiivse asja mainin ka ära. Nagu ka reisikirjas kirjutasin, tuli lapsel kusagil teisest nädalast peale koduigatsus. Ei möödunud päevagi, kui küsis, et millal me nüüd koju läheme. Tahan oma mänguasju, tahan vanaema-vanaisa juurde minna ja nii edasi. Selline aktiivne igatsusfaas kestis kusagil nädalakese, pärast seda ta ilmselt arvas, et nüüd edaspidise elu elamegi nagu vandersellid. Aga see tunne on igati loomulik, sest nii pikka aega polnud ta oma kodust veel ära olnud. Igatsus ei olnud õnneks selline meeleheitlik ja kõikehõlmav, et oleks kuidagi tema meeleolu stabiilselt halvaks teinud, kuid ilmselgelt oleks ta hea meelega vahepeal paar päeva oma tuttavas keskkonnas veetnud. Kui see nüüd välja jätta, oli tüdruk praktiliselt ideaalne reisisell – vaid ühel päeval reisi päris lõpus oli tal üks korralik paha tuju päev, muul ajal suurt jonni või muidu tujutsemist väga ette ei tulnud. Võib-olla vaid mõned üksikud episoodid ja peamiselt seetõttu, et vanemad lasid päevase uneaja pikalt üle. Ehk siis küsimus, et kas kaheaastase lapsega on võimalik reisida, siis meie vastus on ühene – loomulikult. Eks lapsed on erinevad ja vanemad ise tunnetavad kõige paremini, kuidas laps ühes või teises olukorras käituda võib, kuid meie olime oma tütres juba enne reisi kindlad ja see kindlus, nagu välja tuli, oli ka täiesti põhjendatud. Tüdruk oli väga-väga tubli.

Nüüd siis reisifoorumite põhiküsimus – kas nii väikese lapsega reisimine on lihtsalt tema solgutamine vanemate soovide nimel või saab laps ka sellest midagi? Foorumites on selline teema loomulikult aktiivse arutelu tekitaja – praktikud ütlevad, et loomulikult laps kaasa ja teine pool käsitleb reisimist lapsepiinamisena. Meie praktikutena oleme nüüd kindlasti esimese koolkonna esindajad, sest laps tõepoolest saab reisilt positiivseid elamusi ja kogemusi, mis jäävad talle pikaks ajaks meelde. Ka nüüd, ligikaudu poolteist aastat hiljem, on tirtsul mingid detailid veel hästi meeles ja päris tihti räägib sellest, kuidas ta Taiwanis käis. Ma saan aru, et see teema on olnud päris mitmel korrad arutlusel ka lasteaiakaaslastega (kes kummalisel kombel pole üldsegi Taiwanis käinud!). ☺ Samuti on tal meeles mõned üksikud hiinakeelsed väljendid (esmalt muidugi „ni-hao“ ja „sie-sie“) ning nuudlitest sai reisi ajal ning ka pärast reisi tema üks lemmiktoite.

See on päris kindlasti avardanud tema maailmapilti. Ta teab, et on olemas mingid teistsugused maad, kus inimesed räägivad teist keelt ja võib-olla näevad ka natuke teistsugused välja. Samuti seda, et nendel teistel maadel on loodus ja ka muu eluolu kohati päris oluliselt erinev kui Eestis ja neid erinevusi on täitsa huvitav näha ja tähele panna. On ju väga põnev teada ning kogeda, et soola lihtsalt rehitsetakse kusagil mereäärsel väljakul kokku või et maa seest tulev vesi on tulikuum või et sa oled mäe otsas ja pilved on sinust allpool või et tee kasvab kõrgel mägedes põõsastena. Palju sellest kõigest nüüd aastateks meelde jääb, ma ei tea, aga eks ta natuke suuremana võib siit reisikirjast meelde tuletada, et mis ta tegi ja nägi. Ehk siis lapsega reisimise teemat kokkuvõttes – jah, ka väikesel lapsel on võimalik reisimisest saada hulgaliselt positiivseid emotsioone ning kogemusi, mistõttu julgustan võimalusel kindlasti selliseid retki ette võtma. Alustuseks tasub muidugi teha paar-kolm lühemat (1-2 nädalast) trippi, et lapse rännukäitumisest pilt ette saada, aga kui seal tõrkeid ei teki, siis bon voyage!

Mis siis veel lõpetuseks lisada? Minu kõige suurem kartus oli seotud keelega, sest no hiina keel oli meie jaoks täielik hiina keel. Lugeda ei oska, rääkida ei oska, aru ei saa mitte midagi. Õnneks pole see suur probleem, sest inglise keele oskus on inimeste seas täiesti rahuldaval tasemel, menüüd evivad enamasti kas inglise keelset tõlget ja/või pilte ning ametlik oluline info on siltide, märkide, buklettide näol ka enamasti inglise keeles olemas. Ausalt öeldes ei tulegi ette sellist olukorda, kus oleksime lootusetul hätta jäänud. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Ehk siis kokkuvõttes ületas Taiwan ootusi praktiliselt igas elemendis. Ilmad olid ideaalsed, metsiku looduse hulk hämmastas (kuigi sellel pisikesel saarel elab peaaegu 24 miljonit inimest), riigi puhtus vaimustas, köök oli mitmekülgne ja huvitav, inimesed lausa uskumatult heatahtlikud, abivalmid ja viisakad ning kultuurilised vaatamisväärsused Aasiat vähekülastanud inimesele väga põnevad. Miinuspoolele pole mul mitte midagi panna, päriselt kah. Jah, reis oleks võinud mõned päevad pikem olla ja need päevad oleksime siis veetnud kõrgmäestikus, kuid tegelikult saime selle kolme nädalaga üsna ammendava pildi ette. Seetõttu julgen päris kindlasti Taiwani reisisihtkohana soovitada, kui eesmärgiks ei ole ainult rannapuhkus ning eelpool mainitud faktorid korda lähevad. Kas ja mis tingimustel sinna tänasel päeval (kevadel 2021) reisida saab, seda peab muidugi uurima, sest Taiwan oli kõige esimene, kes jõuliselt Covid-19-le reageeris (juba vähem kui 2 kuud pärast meie reisi lõppu ehk siis 2020 jaanuaris) ning seetõttu praktiliselt pääses pandeemiast, kuid korrates veelkord üle – see saar on Euroopa turistile tõeline avastamata pärl. Kunagine loetud artiklike oli tootnud meile väga ägeda sihtkoha ja äärmiselt meeldejääva reisielamuse.


Kommentaare ei ole: