29.11 - Taipei

Kui poole üheksa paiku silmaluugid lahti tegime ja aknalt kardinad eest tõmbasime, siras väljas päike ning silmapiiril kõrguv Taipei

Taipei 101 jalamil

101 oli öö jooksul kõik lähedal asunud pilved kenasti ära lõhkunud. Ning just see pilvelõhkuja oligi meie tänane esimene ja kogu reisi viimane maamärk, mille tahtsime ära võtta. Hommikusöök koosnes soolastest pirukatest, mille naine oli eelmisel päeval targu valmis varunud ja nii me seal siis istusime ja sõime kolmekesi, samal ajal aknast viimast korda seekordse Taiwani turnee ajal hommikust Taipei panoraami imetlemas. Alles me ju tulime, kuidas siis nüüd järsku viimane päev käes on??

Kuna eile õhtul tegin proovisõidu 101 juurde juba ära, siis enam polnud isegi vaja juhatavaid silte järgida. See, milliselt tasemelt läks punane või sinine liin ning millisest august sisenedes sai ühes või teises suunas sõita, oli juba pähe kulunud. Lihtsalt täna tuli rongist väljuda üks peatus varem kui eile õhtul, sest me soovisime ikkagi hiidmajja sisse minna.

Taipei 101 maa-alused ja ka esimesed maapealsed korrused on kõik kaubanduse all. Vastupidiselt näiteks raudteejaama-aluste katakombidega, kus hangeldatakse KÕIGEGA ning hinnatasemed on väga soodsad, siis siinsed ärid vastasid selgelt selle paiga staatusele. Suured Diori, Burberry, Cartieri, Louis Vuittoni, Rolexi, Versace ja teiste sarnaste itaalia- ja prantsusepäraste nimedega kaubamärkide esinduskauplused, millest osad kindlasti müüsid nii kallist kaupa, et me ei oleks suutnud kinni maksta isegi nende läbi akna vaatamist. Seega ei lasknud me end ka selle kaubamaja olemasolust segada ning marssisime joonelt sinna suunas, kust pääseb katusele. Niipalju sealsed turundustegelased meid siiski eksitada suutsid, et suures aatriumis asuv tohutu jõuluinstallatsioon tuli lapse tungival nõudmisel enne edasiminekut ilmtingimata üle vaadata.

Elevaatoriga piletimüügikassade poole kulgedes aga maandus minu laubal kerge murekorts, sest iseliikurile paistis kätte pikk piletisaba. Ja kui ma ütlen pikk, siis ma mõtlen PIKK. Kassade juurest hakkas pihta, lookles ussina sealsel ootealal, siis uksest välja ja veel paarsada meetrit. Assar Aisk! Nojah, eks koha populaarsus oli teada (seal käivad ilmselt kõik Taiwani külastavad turistid) ning piletisabade kohta kirjutati ka siin-seal, aga no see oli ikka liiast. Aga mul

oli olemas plaan B! Pileteid saab osta ka netist ning isegi 10% soodsamalt, kui neid järjekorrafiilidele pakuti. Astusin inimrivist mõned sammud välja, haarasin taskust telefoni ja… märkasin nurgas kolme piletiautomaati. 0 inimest järjekorras. See tundus olevat liiga hea, et tõsi olla ning tuli välja, et oligi – sain kõik etapid läbi tehtud, kuid maksmisel ta minu pangakaarte näha ei soovinud. Proovisin kõiki kolme masinat, sest kedagi ei olnud ju (sel 200+ meetrisel sabal polnud aimugi, et horisondil paistvate piletikassade kõrval on ka piletiautomaadid), kuid tulemus oli igal korral sama.

Kuna plaan C ei toiminud, naasin plaan B juurde ning natuke telefonis

Taipei City

toksides, oligi mul soodne kombopilet (1070 NTD ehk ca 32€) olemas. Kui oleksime (vähemalt) tund aega järtsus seisnud ja kassast piletid ostnud, oleksime pidanud 4€ rohkem maksma. Miks inimesed teevad endaga niimoodi? Kas tõesti lihtsalt tullakse kohale ja võetakse sappa (et äkki antakse midagi) ilma mõtlemata, et mis variandid veel oleks? Sest see polnud üldsegi viimane saba, mis tuli läbida. Ka pileti kasutamiseks tuli seista pikas järjekorras, sest ülesse lastakse ainult teatav hulk rahvast korraga. See saba oli küll pikk, aga õnneks mitte nii pikk kui kassade ees ja kusagil poole tunniga olimegi turvakontrollis, kus selgus, et ma olin suure eufooriaga ostnud pileti homseks… No mis sa

Vaade põhjasuunas

ütled sellise koha peal? Kuna kõrval oli laps, kes hoolsalt vanemate poolt öeldavaid sõnu meelde jätab, ei hakanud neid ütlema. Aga mõtlesin küll! Ja väga valjult. Ning need piletid on kuupäevalised ja kellaajalised, ei ole nii nagu mõnedes kohtades, et pilet kehtib 6 kuud, ise tead, millal lähed. Kas tõesti peame uuesti selle liftijärtsu ära seisma??

Õnneks, kordan – õnneks, oli piletikontroll väga vastutulelik ja viis meid kassade juurde, kus siis meie piletid tänaste vastu välja vahetati ning järjekorras saime jätkata samast kohast, kus see allakirjutanu tehtud praak välja tuli. 10 minutit veel ja olimegi juba ühes maailma kiireimas liftis, mis viis

Mikromaailm

37 sekundiga 101-korruselise hoone 89.-le korrusele.

Kunagi oli Taipei 101 maailma kõrgeim hoone (aastatel 2004-2009), kuid tänaseks on see esimene poole kilomeetri ületanud majajurakas kukkunud juba kümnendale kohale. Loomulikult ladus Hiina RV oma riigi kõrghooneid täis, et selline häbiplekk maha pesta, et Taiwanil on midagi maailma kõige-kõigemat. Üheksast hoonest viis, mis Taipei 101-st kõrgemad on, asuvad täiesti juhuslikult Mandri-Hiinas. Aga oma idamaise välimusega on ta kindlasti üks vingemaid kõrghooneid tänaseni (kuigi 632-meetri kõrgune

Mõõtkava eirav võrdluspilt

Shanghai Tower näeb ka äge välja).

Kuna Taipei asub üsna maavärinarohkes piirkonnas, siis on kogu see inseneerika, mis pilvelõhkuja planeerimisel ja ehitamisel välja mõeldi ja kasutusse läks, tippude tipp. Kogu hoone seisab 80 meetri (ehk siis Tallinna hotelli „Olümpia“) pikkustel vaiadel, mida taoti maa sisse 380 tükki. Lisaks tavakorrustele on majal ka niinimetatud tehnilised korrused, kus siis suur terasraam ühendab sisemisi ja välimisi poste, et maamärk maapinna

660 tonni pendliilu

võdisemise (või siis lihtsalt suure tuule puhul) kõikuma ei lööks ja klibuks ei pudeneks. Aga täpp i-le on üks 660 tonni kaaluv pallike, mis on vitstega tõmmatud maja keskel 87. ja 92. korruse vahele. See maailma suurim pendel kõigub loodusseadustest tulenevalt tuulega (mis on taifuunide tsoonis asuva poolekilomeetrise maja puhul väga suur mõjur) vastupidises suunas, hoides hoone stabiilsena. Tal on ka kaks pisikest, 7 tonni kaaluvat, abilist päris torni tipus, aga peamise töö teeb ära see suur kollane muna. Kui seda tasakaaluhiiglast siin poleks, ei saaks Taipei 101 ka kuidagi eksisteerida. Ehk

Pilvelõhkuja asub päris linnaservas

siis ühesõnaga - äge!

See ei ole liialdus, kui öelda, et Taipei 101 on Taiwani ikoon. Hoone pilt on praktiliselt kõigil riiki/linna tutvustavatel buklettidel ja kui näiteks aastavahetusel näidatakse uue aasta saabumist maailma erinevatesse kohtadesse, on üsna harv juhus, kui rahvusvahelisse telepilti ei satu Taipei 101 oma erinevatelt korrustelt saluuti välja purskamas. Ning see ikoon kubiseb sümbolismist. Number 101 tähendab uut ajastut (käes on uus sajand, 100 + 1 aastat), uut aastat (maja avati vana-aasta õhtul 2004, 1-01 on esimene jaanuar), eneseületamise ideaali (100% + veel 1%) ning loomulikult binaarset koodi (sest Taiwan on ju iidne (kui nii saab öelda) tehnoloogiariik). Peamine osa pilvelõhkujast koosneb kaheksast sektsioonist, kus iga sektsioon koosneb kaheksast korrusest, sest 8 on Hiinamaal mäletatavasti õnnenumber. Välimuses on nähtud siin sarnasust Aasia pagoodidega, bambusevõrsete ja ka iidsetele Hiina rahakarpidega (samuti suur

Ena, ma näen siit oma maja (punakas hoone pilvelõhkuja ees)!

õnnesümbol). Rahakarpidele viitavad ka torni alumiste korruste neljas küljes asuvad ümmargused mündikujutised. Lisaks on nii hoones sees kui väljas hulgaliselt ringe ja ruute, mis viitavad yini ja yangi ideoloogiale ning hoolikalt on silmas peetud ka feng shuid. Lääne turistid on muidugi näinud asju oma mätta otsast ning seetõttu on nähtud hoones ka üksteise otsa laotud „hiinaka“ toidukarpe. ☺

Panoraamvaate korrus oli niisiis korrus numbriga 89 ja kui viitsisid 2 korrust trepist minna, jõudsid 390 meetri kõrgusele katusele, kust said trellide vahelt nautida vaadet lääne suunas. Tegime mõlemad atraktsioonid läbi ning elamus oli selline, justkui oleks kusagil kõrge maja otsas käinud ja alla vaadanud. Tean küll päris kindlalt, et nii kõrge ehitise otsast pole varem au teiste peale vaadata olnud, kuid tunnetuslikult see suur vahe välja ei tulnud. Põhimõtteliselt oli sentiment samasugune nagu Aucklandi Sky Toweris või Tallinna Teletornis, kuigi Taipei 101-s olid rohkem kui 2

Tipp on seal

korda kõrgemal. Jalge ees laius suurlinn, taamal paistis Taiwani rannik ning vaated olid võimsad, kuid ei saaks öelda, et olime tõeliselt rabatud. Siiski on see külastamist ja sabas seismist väärt paik, sest kõrgelt alla ja kaugele vaadata on alati tore.

Lapse tähelepanu paelusid linnavaadetest rohkem panoraamkorrusel olnud erinevad installatsioonid. Näiteks oli sinna mingil põhjusel üles seatud külitava lehma elusuuruses plastkuju ning ühel paariruutmeetrisel vaagnal olid plastmassist puuviljad, mida sai näppida. Need olid kuidagi seotud looduskaitsega, kuid minu piiratud mõistus hetkel ei suuda välja mõelda, kuidas täpselt. Äkki see, et ärge tehke selliseid mõttetuid plastmassist asju? Oli, kuidas oli, aga laps soovis kõigi nende juures endast pilti + veel ka maskoti Pendlipoisiga (see on siis loomulikult kujult sarnane selle megapendliga, mis maja püsti hoiab).

Inimesi sagis seal päris palju ning olles oma reisi viimases päevas, saame kindlalt väita, et

20 km kaugusel olev rannik paistis kenasti kätte

tegemist on selgelt kõige rahvarohkeima vaatamisväärsusega terves Taiwanis. Ning kui nüüd üldse kokkuvõtlikult turiste rahvuse järgi liigitada, siis kõige rohkem kohtas saarel valgetest inimestest saksa keelt kõnelevaid huvireisijaid. Valgeid turiste on üldises plaanis väga vähe, aga kui neid kusagil pealinnast väljaspool kohata, siis tasub panustada sellele, et nad räägivad saksa keelt. Proportsionaalselt käib Taiwanis ameeriklasi muidugi kordades rohkem, kuid nagu kusagil varasema päeva juures kirjutasin, on enamus nendest ärireisijad ning loodusesse ja templitesse kolama ei lähe. Miks just sakslased (aga mitte

Tallinn Taipeis

prantslased, hispaanlased või itaallased), seda ma ei tea, kuid ilmselgelt tuleb neid tunnustada selle eest, et nad on Isla Formosa maailmakaardilt üles leidnud ning selle suuresti avastamata pärliga tutvuma tulnud.

Uuesti alumistele tasemetele tagasi jõudes avastasime, et kadunud olid nii liftijärjekord kui ka piletisabad, seega olime lihtsalt sattunud tipptunnile. Ehk siis, kui ärkad 9 paiku, sööd hommikust ja mõtled, et võiks minna Taipei 101 katusele, siis ära mine, sest kõik mõtlevad nii. Tee midagi

Ikoon

muud ja mine pärastlõunal – säästad palju aega.

Kuna lapsele sai lubatud, siis uurisime nüüd seda aatriumis olnud jõuluinstallatsiooni veidi põhjalikumalt. Uurimise käigus avastasime, et selle suure saali põrandale oli laotud suur ring erinevate riikide pealinnade nimedega ning mis sa kostad – ka Tallinn oli täitsa olemas! Linn ise asus Diori kaubamaja suunas, nii umbes 8000 kilomeetri kaugusel. Väike asi, aga kuidagi südantsoojendav on näha kodumaa märke nii kaugel võõrsil. Olgu see siis sarnane sildike, mõni Eestist pärit toode sajusaarte toidupoe riiulis või kasvõi sinise, musta ja valge sulestikuga linnuke kusagil džunglis. Ikkagi oma. Muidugi võib olla ka kõiki loogikareegleid eiravaid kohtumisi – kõige eredam näide, mis meelde tuleb, on seotud ühe kohaliku vanamehega, kellel oli Jakarta raudteevaksalis käes 2 kilekotti – ühel kirjas

Laitmatult puhas ja organiseeritud metroo

„Kalev – kiusatus aastast 1806“ ja teisel „Rimi“. Kuidas??

Selleks, et torni ka väljast poolt näha, otsustasime jalutada punase metrooliini lõpp-peatusesse, ehk siis sinna, kus mina eile hilisõhtul kolasin. Mäkkeronimise idee kriipsutasime kohe maha, sest eilne ekspeditsioon oli

Teel pildiringile

minul veel nii mõtetes kui jalgades ning mul ei olnud soovi sedasama trassi läbi teha lisaraskusega (lisaks seljas olevale fotokotile, oleksin ilmselt pidanud kusagil kümnendal trepimeetril võtma ka lapse sülle). Seega Xiangshani peatuses kobisime kohe rongi ära ja sõitsime korterisse tagasi. Mina läksin lapsega kohe tuppa, naine läks ja hankis lõunasöögi – täiskasvanud said nautida küpsetet (piilu)parti sisaldavat wrappi, laps pidi leppima friikartulitega. Tüdruk ise nägi muidugi olukorda täpselt vastupidiselt.

Pärast seda läks naispere lõunaund tegema ning mina teist ja viimast korda jõe äärde pildistama. Kuna tee oli teada, olin 20 minuti pärast juba objektil. Metrooga Longshani, sealt Youbike’i ratas, sellega läbi ööturu suurele teele ning olingi kohal. Kuna paik oli juba tuttav, siis läksin juba vaatama konkreetseid kohti ja otsima kindlaid linde. Üllatuslikult ei leidnudki seekord jäälindu mingil heitmel istumas, tegelikult ei näinud teda üldse. Uusi liike seekord ei saanud, kuid selle eest sain veidi paremaid fotosid nendest, keda eelmisel korral siin kohtasin. Väike kogum selle pärastlõuna saagist on siin all. Lisaks orgaanilistele lendajatele, ei saanud ma taas kiusatusele vastu panna ning tegin ka mõned sellised "oi-appi-kohe-katastroof"-tüüpi fotod lennukitest. No sest Songshani lennujaama liikuvad lennukid lihtsalt läksid pidevalt sobival kõrgusel kaamera eest läbi, teleobjektiiv andis võimaluse perspektiivi painutada ning valgus oli ka mõnus. 

Mainakuldnokk

Green-crowned Yellow Wagtail

Hiina mainakuldnokad

Kaelus-kuldnokk

Kohatu pildinali 1

Kohatu pildinali 2

Poole viie paiku keerasin rattalenksu uuesti Longshani metroopeatuse poole, sest oli näha, et see suur ja tume pilv, mida olin kogu siinoleku aja silmanurgast jälginud, jõuab lähiminutitel kohale. Enne seda võtsin veel automaadist natuke sularaha, sest likviidsusvarud olid otsakorral. Või nii ma vähemalt arvasin. Kodus kohvreid lahti pakkides veendusin oma tollase arvamuse

Taipei südalinna betoonmaailm

ekslikkuses, sest leidsin sumadanist, kindlast kohast, mõned tuhanded (kohalikud dollarid siis) sulli, mille olin reisi esimesel päeval varuna kõrvale pannud ja mis oli täiesti meelest ära läinud. Nojah… Õnneks on olemas osta.ee ja rahatähtede kogujad. ☺

Toas olin täpselt kell 5 ning sellel kellaajal saabumine andis mulle võimaluse ka magajaid äratada. Kuna eesootav öö oli niikuinii poolik, siis oli hea mõte lapsel päevauni tsipa lühikeseks jätta, nii tuleb õhtul uni kiiremini. Viimaseks Taipei-õhtuks meil enam mingeid suuri plaane polnud – kõik, mis meie päevadesse ära mahtunud oli, oli nüüd nähtud ja tehtud ning vaja oli lihtsalt joon alla tõmmata. Joone tõmbamist alustasime raudteejaama-alusest Main Stationi kaubamajast (loe: maa-alusest müügikioskite labürindist), kust soovisin ristipojale veel mõned särgid osta. Noh, sellised taiwanlikud. Sobilikke poode seal jagus, kuid kaubavalik oleks võinud muidugi parem olla. Selliseid standardseid vaatamisväärsuste piltide ja

Muna-kapsa-loomaliha roog (riis oli eraldi kausis)

kirjaga Taiwan/Taipei särke oli lademetes, kuid soov oli saada midagi originaalsemat. Lõpuks siiski midagi leidsime ning võtsime paar külmkapimagnetit ka veel kingituseks. Tüüpiline.

Et enne pikka reisi kõht korralikult täis süüa, astusime oma majatagusel toidutänaval sisse ühte Jaapani restorani. Mina võtsin mingi muna-kapsa-riisi-loomaliha roa ning naine misosupi, mille seest urgitses ka laps endale nuudleid. Kusjuures see supp oli kergelt vürtsikas, kuid tüdruk ei teinud

Misosupp

sellist nägugi, et nuudlid veidi kibedad oleks olnud. Kontrastina eilsele oli ta täna taas jälle väga tubli olnud. Ei ühtki jonni ega virinat ega muud draamat. Söögikorrale panime punkti juba oma toas, kuhu olime ühest kioskist kaasa ostnud täidisega koogikesi ning munaküpsiseid. Nii vaniljepäts, maasikapäts kui ka maapähklivõipäts maitsesid suurepäraselt, kuid lapse vaieldamatuks lemmikuks olid ikkagi need krõbedad munaküpsised.

Õhtu naelaks oli loomulikult pakkimine, sest kogu see kaasas taritud kraam ei olnud enam ammu ainult kohvrites paiknenud. Mingi osa varandusest oli enamuse reisi vedelenud autos, osa väiksemates kottides,

Magusad-maitsvad pätsid-plönnid

aga nüüd tuli siis kõik mahutada kolme kohvrisse ja kahte seljakotti (millest üks oli asju täis fotokott). Kuna lapse kohver oli nüüd lisaruumina kasutuses, siis tegelikult mahtuvusega ei tekkinudki küsimust, pigem oli küsimus õrnade asjade (Yinggest ostetud vaas, suur viskipudel jms) pakkimises. Kohvrite lõppkaaludeks olid 16,5 kg, 22,5 kg ja 22,6 kg, ehk siis ilma tüdruku sumadanita oleks meil olnud ligikaudu 15kg ülekaalu (23 kg per kärss on lubatud).

Kui see tehtud, siis põhimõtteliselt oli ka reis läbi, sest kuigi me füüsiliselt asusime veel Taipeis, olime mõtetes juba siit lahkunud. Et see lahkumine ka lõplikult ära vormistada, käisin meie korterit teenindavas vastuvõtulauas mõni korrus kõrgemal ja tasusin neile 1200 NTD (ca 40€) varahommikuse

Krõbedad munaküpsised

(loe:öise) lennujaama sõidu eest. Kuna nad sellist teenust pakuvad ja kella 4 paiku kusagil rongiga kolistada tõepoolest ei viitsinud (ma pole isegi kindel, et kas rongid nii vara lennukasse sõidavad), olimegi endale auto broneerinud. Kui see hind tundub kallis, siis tuleb arvestada, et Tayouani lennujaam asub kesklinnast ligikaudu 40 kilomeetri kaugusel ja me tõesti sõitsime kellaajal, mil isegi hardcore taksojuhid eelistaksid magada.

Maksin oma raha ära, vastu sain väikese valge lipiku, kuhu oli käsitsi peale kirjutatud auto number, telefoninumber, mingi hiinakeelne kiri ja fraas „white wish“. Kuna tegemist oli Taiwaniga, siis loomulikult oli see suvaline paberilipakas absoluutselt piisav, et kindel olla, et me ikka hommikul lennujaama saame. Samas ma küsisin selle „valge soovi“ kohta, kuid

teenindaja ei suutnudki mulle selgeks teha, et misasi see „white wish“ on. Et „white wish“ tuleb hommikul, oli ainus asi, millest ma aru sain. On see mehe/naise nimi inglise keeles või misasi? Ei tea. Aga kui „white wish“, siis „white wish“. Saame näha.

Kella 10 paiku oli tõesti kõik ning naispere läks magama. Ma kirjutasin veel tunnikese päevikut, et mitte jätta seda reisijärgsesse aega, kus viitsimine ja ajaressurss kipuvad seda pidevalt edasi lükkama, kuni sinnani, et pärast polegi meeles, et mis ja millal toimus. Kuna reisipäeviku kirjutamine ja selle hiljem reisikirjaks transleerimine on minu jaoks üks osa reisielamusest, ei saanud seda ka tegemata jätta. Tolle päeva viimane sissekanne nentis karmi tõde, et naisel jäigi Taiwani üks signatuurroogadest – haisev tofu – proovimata. Jah, tõsi, meil tütrega ka, aga näiteks mina ütlesin umbes sellel ajal (või isegi veidi enne seda), kui me ära otsustasime, et tuleme Taiwani, et mina seda haisvat svammi suu sisse ei pane. Naine samas lubas suure suuga isegi siin kohal olles, et tema selle jälkuse ära proovib, magu neljaks. Lõpuks siiski ei proovinud, sest see ööturgudel tihtipeale ninasõõrmeid vägistanud tofulehk oli ikka nii ilge, et ajapikku too ära proovimise jutt kadus, kuni hetkeni, kui ta tunnistas, et las see jääb praegu. Hea otsus, ütleks ma.  Jutt, et maitse on parem kui lõhn, ei ole väga veenev, kui lõhn on nagu praetud kakil (ma ei ole küll sellist rooga teinud ega nuusutanud, aga sellegipoolest oli see assotsiatsioon üsna tugev). Raske oleks ette kujutada asja, mis maitseb halvemini, kui „stinky tofu“ lehkab. Selle tõdemusega ma panen ka tänase päeva jutule punkti.