Taiwan 2019: 27.11

Meie hommik pealinnas algas mõistlikul ajal, sest äratuskella tol päeval ei tarvitanud ning plika põõnas kah kummalisel kombel

Öömaja esine magistraal

suure hommikuni välja. Hommikuse söögi eest hoolitses seekord naine, kes tõi nurgataguselt (kohamäärus, mitte omadussõna) toidutänavalt suuri aurutatud pelmeene ehk niinimetatud supipelmeene ehk Xiao Long Baosid ning lapsele praemuna. Supipelmeenid on sellised titerusikasuurused ning meil oli valikus 2 versiooni – lihaga ja kapsaga – ning mõlemad olid täitsa maitsvad. Supipelmeenideks nimetatakse neid seetõttu, et aurutamisel toodavad taigna sisse keeratud pätsid väga palju leent ning kui sa hammastega pelmu naha kallale lähed, võid kindel olla, et see kõik hakkab välja voolama.

Üle tee asus pearaudteejaam

Põhimõtteliselt siis tegemist sama tootega, mis Gruusia hinkaalid.

Maod manti täis, võtsime suuna päeva esimesele vaatamisväärsusele - Chiang Kai-sheki memoriaalile. Kuigi see asus kõigest 1,5 kilomeetri kaugusel, otsustasime sinna sõita metrooga ja käimisjõudluse (eelkõige lapse oma) jätta tagasituleku peale. Lisaks uhkele endise riigijuhi memoriaalile asusid samas kohas ka vinge arhitektuuriga Taiwani rahvusteater ja kontserdimaja, seega selle külastuse järel saime päris mitu lõiku reisiplaanist maha kriipsutada. Kusjuures plaaniks A oli meil täna olnud hoopis kunagise maailma kõrgeima hoone – Taipei 101 – külastamine, aga pilk koduaknast välja näitas, et see maja oli kadunud! Taipei idaosa oli katmas udu/sudu ning 400 meetri kõrgusele pilve sisemust kaema ei viitsinud minna. Ehk homme või ülehomme on paremad tingimused.

Esimene vaade Rahvusteatrile

Taipei tähtsaim väljak, kus memoriaal ja kultuurimajad asuvad, kannab sama nime, mis Tallinna tähtsaim plats – Vabaduse väljak. Lisaks eelmainitud majadele, on oluliseks maamärgiks ja pilgutõmbajaks ka peasissepääsu tähistav võimas ja elegantne kaarvärav. Igatahes kui me seal teatri nurga taga metroojaamast maapinnale naasime, lõi kogu see kirevus, avarus ja majesteetlikkus korraks isegi pahviks. Kui kodumaine Vabaduse väljak on argipäeviti lihtsalt üks tavaline väljak, mille kõrval seisab konstantselt rikkis

Taiwani Rahvusteater ja...

tuledega suur rist, siis Taipei priiuseplatsil on üritatud ikkagi kajastada Hiina kultuuri tuhandete aastate pikkust ajalugu ning püütud riigi kunagisele ainuvalitsejale tekitada pompöösne mälestuspaik. Ning mõlema aspektiga on minu hinnangul õnnestunult hakkama saadud.

Kogu see ala arendati välja pärast supriimliider Kai-Sheki surma ning loomulikult ei olnud sellisel puhul kohane koonerdada. Kuigi peegelpildis teine teisel pool platsi asuvad teater ja kontserdimaja tunduvad eemalt vaadates identsed, siis nipet-näpet on neis hoonetes ka siiski erinevat (kõige rohkem erineb vast katusejoon). Avati need rahvuslikud ikoonid aastal 1987

...kontserdimaja

ning omal ajal olid nad esimesed moodsad esitluskunsti hooned terves Aasias. Moodsad on nad siis ilmselt seestpoolt, sest nagu piltidelt näete, on väljas hoitud ranget Hiina paleearhitektuuri joont. Sambad, kaarjad katused, kontrastne värvigamma ja mõnus liigendatus. Kui mõnikord võib sellise ajaloolise stiili matkimine kukkuda välja väga veidralt ja isegi halvasti, siis mulle need konkreetsed hooned küll väga meeldisid. Taichungi ultramodernne teater oli ka äge, kuid seda olulist väljakut raamima sobisid need kaks „iidset“ paleed suurepäraselt.

Mõlemas hoones võib korraga pidada kaht suurt etendust samaaegselt ning kontserte ja etendusi peetakse platsil ka vabas õhus. Lisaks põhitegevusele on nendes hoonetes veel ka galeriid, restoranid, raamatukogu ja kauplused. Sarnaselt Tallinna nimekaimuga, oli ka Taipei platsil enne vabaduse

Vabaduse Väljaku kaarvärav

saabumist teine nimi ning seal oli selleks loomulikult Chiang Kai-Sheki (edaspidi ka CKS) väljak. 1990.-tel, kui Taiwanis tuli vabadusetuhinal samuti hoog sisse ning rahvas soovis Kuomintangi poolt kehtestatud ühe partei diktatuuri lõppemist, toimusid suurimad (rahumeelsed) meeleavaldused just siin. Kuna rahva soove lõpuks kuulati ja 1996 toimusid riigi esimesed tõeliselt vabad valimised, siis sellest tulenevalt muudeti 2007 ära ka väljaku nimi.

Kuigi taevas paistis ümberringi pilves olevat, siis just meie kohal siras päike täiest jõust ning ainsaks looduslikuks medikamendiks ärasulamise vastu oli väga tugev tuul. Last selline kuumus aga kuidagi ei heidutanud, pigem vastupidi. Ta oli energiat pealaest jalatallani täis ning väljendas seda läbi edasi-tagasi jooksmise. Kuna kell lähenes 11-le ja igal täistunnil toimub

國家戲劇院 ☺

memoriaalhallis sees vahtkonnavahetus, siis seadsime sammud sinnapoole, et ka sellele rituaalile pilk heita. Reeglina on need tseremooniad üle maailma üsna sarnased – uued püssimehed tulevad ja vanad lähevad ära – sellegipoolest oleks huvitav siinseid, aasialikke nüansse näha.

Kaisheki mälestusmaja on ehitatud selline, et kellelgi ei teki isegi küsimusepoegagi, et kas CKS oli tähtis mees. Oli valmis joonistatud üks suursugune maja, see ruutu võetud ja pärast veel kümnega korrutatud. See, et mõne riigijuhi auks säärane koloss ehitatud on, näitab kohe kätte, et ilmselt demokraatilise eluviisiga sellel maal tol ajal ei liialdatud. Loomulikult kubises see valge kuubik sümbolismist. Eriti karmid meie jaoks olid need eluaastaid tähistavad 89 astet, mis halli peasissepääsu juurde viisid. Tahtmata olla

Chiang Kai-Sheki memoriaalhall

pahasoovlik, siis tänasel tulisel päeval tekkis ronides küll mõte, et poleks ju midagi hullu olnud, kui härra oleks veidi lühema elukaarega olnud.

Sinine kivikatus on kaheksanurkne, sest number 8 on Hiina kultuuris jõukuse ja hea õnne sümboliks. Ehk siis tehes lihtsa kultuurilis-matemaatilise arvutuse, annab kahe halva (milleks oli siis number 4) kokkuliitmine väga hea asja. Siinne arhitektuur (loe: arhitekt) on kõvasti laenanud ka elemente Mandri-Hiinas asuvalt Sun Yat-Seni mausoleumilt, sest Yat-Sen oli Kuomintangi partei rajaja ning teda kutsutakse Taiwanis Rahva Isaks. Yat-Sen on muide suure au sees ka Rahvavabariigis, sest ta aitas kukutada Qingi dünastia ning väidetavalt unistas ühtsest, sotsialistlikust Hiinast (ehk siis ka

89 astet

Hiina kompartei peab teda enda vaimseks isaks). Kai-Sheki osas oli aastaid Hiina RV-s suhteliselt ühene seisukoht – tegemist oli vanakurja endaga. Viimasel ajal on aga ka selles osas muutunud vaated leebemaks, sest esiteks oli CKS ikkagi hiinlane ja teiseks võitles ta II Maailmasõja ajal vägagi edukalt ülekaaluka verivaenlase Jaapani vastu.

Aga kes ta siis oli, et kesklinnas nii suur kinnisvaraarendus tema auks ette võeti? Chiang Kai-Shek ehk Chiang Chung-cheng ehk Jiang Jieshi sündis aastal 1887 ning oli üle poole oma elust Hiina Vabariigi juht. Aastatel 1928-1949 siis terves Hiinas ja 1949-1975 Taiwanis. Ta oli suur antikommunist ning oma valitsemisel lähtus põhimõttest, et ainus hea kommunist on surnud kommunist. Selle ideoloogia elluviimine tähendas kohati ka väga suuri

Aga silmad on tal nii lahked ja head...

tapatalguid, mistõttu tänapäeval vist pole enam väga palju neid, kes CKS-i suureks kangelaseks peavad. Näiteks konfiskeeris vabariiklik valitsus suure ikalduse aastal Henani provintsis enamuse talunike viljast ja müüs selle maha, et enda tegevust finantseerida. Selle tulemusel hukkus arvatavasti 2-2,5 miljonit inimest. Veel suurem hukkunute arv tekkis aga sellest, et Vabariiklik Armee röövis Hiina vähemuste hulka kuuluvaid mehi ning sundis neid sõjaväega liituma. Ettevalmistavatesse laagritesse jõudsid meestest aga heal juhul pooled, sest sööki ja vett ei viitsitud nende peale esialgu raisata. Niiviisi jättis elu üle 4 miljoni mehe. Nagu näha, ei olnud CKS otsustest tulenevad

Memoriaalhalli lagi, keskel Kuomintangi sümbol

tragöödiad niisama ajaloolised joonealused juhtumid, vaid elu jättis hoomamatu hulk hiinlasi.

Kuigi Kaishek võitles vihaselt punaste vastu, ei tähenda see seda, et ta ise oleks olnud suur rahvamees, kes paitas lastel päid ja aitas külameestel kanalat ehitada. Nii suure ja võimsa riigi liidriks saamine ja olemine eeldab ikka väga selgelt marssalikepikese põues olemist ja CKS-l oli see ka loomulikult olemas. Ning mitte kepike, vaid korralik palk, ja mitte põues, vaid mõlemas käes. Põhimõtteliselt olid Chiang Kai-Shek ja kommunistide juht Mao Zedong vägagi sarnased – mõlema vaimne isa oli Sun Yat-Sen, mõlemad riietusid nagu Yat-Sen (hall ürp) ning mõlemad valitsesid oma riike samamoodi. Vahe oli lihtsalt selles, et CKS oli parempoolsete vaadetega,

Kuomintangi päike särab ka Taiwani lipul

Mao aga kommunist. Kui kommunistlikku Hiinat valitsevast diktatuurist teavad kõik, siis tegelikult oli samasugune seis ka Taiwanis (muide, enne seda kui Mao hiidportree Pekingi Tianmeni väljakule üles pandi, rippus seal Kai-Sheki sama suur pilt). Ajaloost kirjutasin ma pikemalt 12. novembri Taipei jutus. Alles 1987 lõppes Taiwanis 38 aastat kestnud komandanditund ning rahvas sai hakata veidi vabamalt hingata.

Ehk siis tegelikult on tegemist väga vastuolulise isikuga ning seda ka tänapäevases Taiwanis. Kui Kai-Sheki partei Kuomintang (mis praegu on

Valvab kuju

kummalisel kombel üsna Mandri-Hiina meelne) jätkab endiselt tema ülistamist, siis konkureeriva demokraatliku partei (mis täna Taiwanis valitseb) valijatele pole mõtet „rahva isa“ juttu ajada. See kõlaks umbes sama targalt kui, et Karl Vaino oli Eesti vabadusvõitleja number üks. Selle vahega, et Vaino teadaolevalt ei lasknud oma riigi inimesi hulgaliselt maha nottida, Kai-Shek aga opositsiooni olemasolu ei talunud. Ehk siis kui Mandri-Hiinas tema staatus vaikselt tõuseb, siis Taiwanis on trend vastupidine.

Memoriaal on sellegipoolest alles ja suur turismiobjekt, sest… no see lihtsalt on uhke ehitis. Jõudsime halli jahedasse sisemusse minut-kaks enne vahtkonnatseremoonia algust. Meelde jäi see performants sellega, et kõik käis aegluubis. Mitu korda mõtlesin seal isekeskis, et kurat tee see samm nüüd lõpuks ära. Puki peal seisev sõdur tõstab jala üles, sirutab välja, hoiab õhus (mina peas: pane

Vabaduse väljak, kaarvärav ja teatrimaja

jalg maha! PANE SEE MAHA! AAA…) ja paneb lõpuks kirsa sahh samasse kohta tagasi, kus see just hoomamatu ajahetk tagasi oli olnud. Väikest (ok, mitte eriti väikest, sest JALG EI ULATU MAHA JU!) klippi saate siit alt ka vaadata. Hall ise oma võimsa CKS kuju ja ootamatult lakoonilise sisekujundusega oli igati vaatamist väärt koht.

Kui need ligikaudu 10 minutit meie elust mööda said, kolisime ära memoriaali alumisele korrusele, kus asuvad CKS elulugu tutvustav muuseum ja suvenirkad.

Kuna meile selle brutaalse türanni elulugu ülemäära huvi ei pakkunud ning laps ei olnud ka sellise näoga, et tahaks mingile ammu-koolend onule kuulunud saapaid ja taskurätikuid vahtida, siis astusime korraks sinna sisse ja sama kiirelt ka välja. Palju pikemalt läks aga aega suvenirkades, sest eelinfo alusel pidid siinsed poed olema ühed vähestest Taipeis, mis kauplevad ka Taiwani vanade müntide ja paberrahadega ning see teave vastas ka tõele. Sisemine numismaatik oli kohe krapsti voodist püsti ja kokkuvõttes jätsin poodi päris korraliku hunniku kehtivat raha, vastu sain aga suure

Õpetaja ja õpilane - Yat-Sen ja Kai-Shek

karbitäie vanu münte, seti uuemaid (kuid haruldasemaid) münte ning 3 komplekti vanu paberrahasid (ajast, mil CKS valitses veel tervet Hiinat). Kodus laadungit sorteerides avastasin üllatusega, et Taiwani müntide täielikust kollektsioonist jäi puudu vaid mõni üksik münt – ostud sisaldasid ikka väga ammendavat valikut alates aastast 1949 kuni tänapäevani.

Kuna kell tiksus hooga lapse lõunaune suunas, siis pärast osturallit seadsime sammud vaikselt öömaja poole tagasi. Pilvesudu oli lõunaks suures osas ära hajunud, mistõttu päike kõrvetas nüüd veel halastamatult. Õnneks laps oli

Supriimliidri Cadillac - number 0888

endiselt äksi täis ja muudkui lidus sealsetel kõnniteedel edasi-tagasi. Vaba-aja veetmiseks täitsa tore paik. Mulle jäi kripeldama see, et memoriaalhalli ette oli ülisuur munakujuline telk püsti pandud (kus toimus mingi kultuuriüritus), mistõttu mul ei õnnestunud teha sellist panoraampilti nagu oleks tahtnud. Aga sain õnneks ühel hetkel sellest peetusest siiski üle ning suuremat mõlki see enesetundesse ei löönud. Samas – miks nad just nüüd selle pagana kolaka siia püsti panid, kui meie siia tulime! ☺

Veidi väiksem kõrvalvärav

Täpselt poolel maal korteri ja Vabaduse väljaku vahel, kohe parlamendihoone (Seadusandliku Yuani) kõrval, asub Taipei üks suuremaid ja kiidetumaid suveniiripoode – Rahvuslik Kultuursete ja Loovuslike Kinkide keskus (päris hea nimi). Kolm korrust meeneid ja üldse mitte ülikõrgete hindadega. Olime küll terve reisi vältel siit ja sealt kodustele kingituseks mõeldud kraami varunud, kuid kui selline kaubamaja teele jääb, tuleb see loomulikult üle vaadata. Peab tõdema, et pakutava kvaliteet oli pigem kõrge, sellist turukraami nagu pastakad, külmkapimagnetid ja „Mina SÜDA Taiwan“

Üks rakurss veel

nänni väga ei olnud. Küll oli seal aga hulgaliselt keraamikat, tekstiili, kunsti ja puitu (kunstipäraseks vormituna siis, mitte halgude kujul) ning kuna me eile Yingges olime just ühe vaasi ostnud, siis saime kohe ka hinnataseme ära mõõta. Sarnane Tai-Hwa vaas maksis siin ligikaudu kolmandiku võrra rohkem, mis iseenesest oli päris hea tulemus, arvestades seda, et tegemist oli ühe suure turistipoega Taipei kesklinnas.

Meie soetasime sealt 3 väikest pudelikest Taiwani ploominapsi, mis olid küll väga efektsetes pudelites, kuid mille maitse oli emotsiooniskaala vastupidises servas (see selgus kodus degusteerides). Aga mõte loeb ja pudelite suurused olid õnneks dekoratiivsed, mistõttu ei pidanud kingi saajad väga palju

Fotogeeniline kontserdimaja

kannatama. Lisaks kärakale leidsime sealt ka pisikese, aga kauni vaasikese, mis läks kodus samuti ühte kingikotti. Sellega meie ostud ka piirdusid, aga kui tahta, siis leiab sellest poest vägagi ammendava valiku väga hea kvaliteediga Taiwani suveniire.

Enne kodumaja uksest sisse astumist otsustasime ühes pagariäris lõpuks ära proovida ananassikoogid, mida igal pool müüakse ja mida inimesed näivad hulgi ostvat, aga mille soetamiseni meie veel pole jõudnud. Nüüd siis võtsime paar tükki. Ning paar minutit hiljem veel 4 tükki. Ah, et sellepärast siis ostetakse, et need raiped viivad keele alla! Kui välispidiselt vaadata, siis tunduvad need sellised suhteliselt suvalised saiakesed (see on ka põhjus, miks

Värav ja turismigrupp

me polnud neid viitsinud varem ka osta), kuid nii kui hambad sisse lööd, avaneb justkui teine maailm. Ma ei tea, kuidas nad neid täpselt teevad, kuid kõik oli nii balansis kui veel olla saab ning selle üle olin tagantjärele ka ikkagi tänulik, et alles nüüd paar päeva enne reisi lõppu saia võlud avastasime. Ei kujuta ette, mis figuurist alles oleks, kui oleks kohe esimesel päeval selle kondiiterliku saladuse lahti murdnud. Ananassipirukad maitsesid meile kõigile ühtmoodi hästi.

Toas läksid naine ja laps lõunatund magama ning hoolimata minu pealekäimisest, ei olnud kaasa nõus iseseisvalt linna peale hulkuma minema (ma oleks võinud ju ise ka last valvata). Ega’s midagi, kasutasin viimaseid Taipei lõunauinakuid ära nii, nagu olin kasutanud ka esimesi – läksin linde

Halli ette oli paigaldatud mingi veider mull

pildistama. Seekord oli plaan minna ning üle vaadata kõige suurem ja potentsiaalikam kaitseala kesklinnas – Taipei Hanede Kaitseala. Hoolimata nimest, polnud seal suuremat lootust hanesid kohata, vaid pigem selliseid tiivulisi, keda tõmbavad märgalad oma madala vee ja tiheda roostikuga.

Kuna see paik asus linnulennult rohkem kui paari kilomeetri kaugusel, kasutasin kondiauru ja aja säästmise eesmärgil kohale jõudmiseks transpordivahendeid – esmalt sõitsin metrooga Longshani templi juurde ja sealt sain viimase (!) Youbike ratta, millega tuli veel 1,5 kilomeetrit linnatänavatel ähkida. Kohale jõudes avanes minu ees lai mudaväli, mida tagumises osas palistas võimas pilliroomüür ehk siis ideaalne koht, kus võiks

Pühaiibised Taipei Hanede Kaitsealal

lendavat elusloodust kohata. Mis ei olnud nii ideaalne, oli võttenurk, sest kallas oli suhteliselt kõrge (nii paar meetrit veepiirist) ning mudasest ja libedast kaldast alla minek tähendanuks 93,7% tõenäosusega seda, et sa kas maandud kõhuli või selili. Ülejäänud 6,3% tähistasid tõenäosust, et sa maandud kõhuli JA selili.

Tegelikult puudus igasugune põhjus halamiseks, sest niipea, kui kohale jõudsin, hakkas mu kaamera ette jääma liike, keda polnud varem näinud või pildile saanud. Näiteks nagu harakas (idamaade versioon). ☺ Ok, eksootika

Green-crowned Yellow Wagtail

see polnud, aga künklik maastik võimaldas fotograafil murul jalutava haraka suhtes paigutuda nii, et see tavaliselt pelglik tiivuline jalutas mulle ise täpselt kaadrisse, nii et sain väga korraliku portree. Lisaks olid täiesti uuteks liikideks kaelus-kuldnokk, mainakuldnokk, Hiina mainakuldnokk, hänilase Taiwani alamliik, piilpart ning suur-kaelustuvi.

Meele tegi mustaks vaid üks asi. Täpsemalt üks lind. Jäälind. Olin jäälindu Tainani märgalal mitmel hommikul pildistanud, kuid praktiliselt igal korral, kui mul õnnestus pilt teha, istus see kirev kalliskivi mingi rõveda rauast posti

Haraka portree

otsas. Valgus ideaalne, minu asukoht pildistatava suhtes samuti, lind väga lähedal, aga passib sunnik ilge toki otsas. Ning nii mitu hommikut järjest. Ning arvake ära – mis toimus siin Taipeis. Ei, ei istunud koleda rauast toki otsas. Veel hullem. Lind oli jõelähedasest järvesilmast üles leidnud sõna otseses mõttes terve kaitseala kõige tülgastavama asja – vees hulpiva vana plastkanistri – ning kõõlus selle otsas. Kõrval hulgaliselt erinevaid kõrsi ja oksi, mille peal oleks olnud palju mugavam istuda (sest kanister õõtsus tänu tuulele päris tugevalt) ning kust

Tume perspektiivihuumor

oleks ka parem vette kala järgi sukelduda, kuid ei. Kanister. Kohati mulle isegi tundus, et lind passib mind sellise üleoleva ja parastava pilguga, et tahad must pilti jah – eks sa tee siis. No ma tegin ka, aga see jäälinnusaaga oli ikka liiast. Tegin Taiwanis 9 erinevat hea kvaliteediga jäälinnu pilti – 2 tükki tellisel (jah, selline versioon oli kah), 5 tükki rauast posti otsas ja 2 kanistril. Mis värk on? Miks? MIKS? Ning sellel kanistril oleks võinud jäälindu pildistada iga nurga alt, isegi kui ta vahepeal võssa ära lendas, tuli ta peagi tagasi ning jätkas seal õõtsumist.

Kuri lind

Jõe ääres oli loodushuvilisi ja fotograafe peale minu veel, teised loomulikult kõik kohalikud. Käimas oli ka üks noorte loodussõprade klubi väljasõit ning üks julge poiss tuli isegi küsima, et kas ta saaks näha, et mis pildi ma sain. No vähemalt arvan, et ta seda küsis, sest umbkeelne mina kahjuks tema ladusast jutust aru ei saanud, aimasin vaid žestide järgi. Näitasin muda sees lonkiva vihitaja pildi ette ja see näis talle väga meeldivat. Kokku sain paari tunni jooksul kaadrisse 15 erinevat linnuliiki, millest rohkem kui pooled olid siis täiesti uued näod, mis on tegelikult ikka

Kaelus-kuldnokk

väga uskumatu tulemus. Arvestades, et rampidel jooksvad kiirteed ja inimtiheda Wanhua linnaosa serv olid maksimaalselt saja meetri kaugusel. Seega igati tore looduspildiretk keset suurt metropoli.

Siis aga ratas+metroo ning enne kella viit olin toas tagasi. Tänaseks õhtuks oli meil samuti programm välja mõeldud, seega niisama lebotama ei saanud ega ka tahtnud jääda. Olime juba ammu lapsele lubanud, et läheme siin ühe suure ilmarattaga sõitma ning (nüüdseks) selge õhtu oli selleks just sobiv aeg. Miramari ilmaratas asus täitsa Taipei põhjaservas, ühe tohutult suure kaubandus-elustiilikeskuse katusel. Ehk siis veidi sarnane Tallinnas asuva T1-ga, erinevus vaid selles, et selles kaubakeskuses käib ka kliente.

Kuna meie asusime linna keskel ja Miramar linna ääres, oli sõit päris pikk. Kahe erineva metrooliiniga kulgesime kokku üle poole tunni. Kuna jõuluaeg oli kohe-kohe käes, siis loomulikult oli kaubandustempel äärest ääreni ära kaunistatud ning lapse suureks rõõmuks paigutatud maja ette „Frozen 2“ multifilmi stiilis installatsioon. Kuna lumekuninganna Elsa on ka tirtsu üks lemmikuid, siis oli ta ikka väga liigutatud, et tema jaoks selline asi siia püsti pandud oli. See konkreetne multa muidugi oli tol hetkel väga suur teema kogu maailmas ning Taiwani raadiojaamu kruttides võis pea alati sattuda teose teemalaulu peale. Kui esimene raadiojaam ei mänginud, siis teine ikka ja kui juhtus, et ka teine mitte, siis kolmas juba kindlasti. Ehk siis umbes sama hull seis nagu oli

„Tuulevaikse ööga“ pärast selle esmaesitamist tantsupeol – raadiote soovilood koosnesid ainult „Tuulevaiksest ööst“ või siis „sellest Matvere ja Koiksoni laulust“.

Aga lumekuninganna Elsa tuli siiski selleks korraks sinnapaika jätta, sest meie tulime ikkagi kuradirattaga tiirutama. Tõmmates veelkord paralleeli Tallinna T1-ga ja ka keskajaga, siis populatsiooni huvi ratta peale tõmmatud saada oli pehmelt öeldes leige. See väljendus selles, et meie ees piletijärtsus oli täpselt null inimest. Piiratud sissetulevast rahavoost hoolimata ratas siiski keerles ning näis olevat ka korralikult hooldatud. Kasutajate rõõmuks liikus ta ka väga aeglaselt, mistõttu meile jäi piisavalt aega tuledesäras linna peale ülalt alla vaatamiseks. Lapsele meeldis see atraktsioon väga ehk siis paistis, et see oli olnud ootamist väärt.

Ilmaratas asus keskuse meelelahutustsoonis, kus asusid videomängude toad, karussellid, elektriautode rada, mündimasinad ja mis kõik veel, mistõttu jõudsime peagi sinna, et tüdruk soovis neid kõiki tarbida. Esmane

Õhtune city ratta pealt vaadatuna

kõige karjuvam (väljendatuna siiski mitte karjudes) soov pärast vertikaalset karusselli, oli minna horisontaalse peale. Kuna varasemad kasutuskogemused karussellidega olid kestnud umbes sama kaua kui keskmine rodeosõit ning kulmineerunud alati nutu ja sooviga kiiresti sealt maha saada (ehk siis suuresti sama seis, mis ilmselt paljudel rodeosõitjatel), siis me esiti ülemäära entusiastlikud piletit ostma polnud. Aga kuna ta väga selgelt kinnitas, et päris kindlasti tahab ta selle trillerdava vurrkanni peale minna ja päris kindlasti mitte ei hakka nutma ega kartma, tuli rahakotirauad siiski avada. Ilmaratta pilet andis seal ka 50 NT$ soodustust, seega saime selle säästu ka ära tarbida. Tundub, et seoses sellega, et sinna karuselli topsikesse sai minna koos emmega, kandis tirtsu enesekindlus sõidu lõpuni välja, kuigi nägu ütles küll esimesed 3-4 ringi seda, et „MIKS MA SIIN OLEN???“ ning keha oli nii pinges, et valus oli isegi vaadata. Seda suurem oli tema uhkusetunne pärast karussellilt maha astumist. Ära tegin! ☺

Mingid 15-20 minutit tuli seal veel ringi konnata, sest kõik autod, motikad ja muud vilkuvad-plinkivad atraktsioonid tuli ükshaaval

üle vaadata ja võimalusel ka sisse või peale istuda. Isegi vihje selles suunas, et varsti võiks edasi ka minna, sai väga jõulise reaktsiooni osaliseks. Masinate suhtes suutsin end edulisemalt maksma panna, sest dollareid need kaadervärgid enam minu käest siiski ei saanud. Kuidagimoodi me ta siiski sealt ära meelitada suutsime ning hetk hiljem leidsime end juba toidukvartalist. Valisime ühe välja ning reisipäevik kiidab sõelale jäänud sööklat, sest roogade kohta on vaid ülivõrdelised kommentaarid. Naise väga maitsev toit oli kana musta seavereriisiga (tervitusi veganitele!), minul veiseliharibad + roheline taimne kuhi ja lapsel õrnalt vürtsikas lihapallisupp. Kusjuures lapse supis oli täpselt 2 suurt lihapalli ja need pandi nagu muuseas nahka ning haljas supileen läks veel takkapihta järele – nii väga maitses see supp talle.

Selleks, et pikast metroosõidust maksimum võtta, otsustasime siinsest Carrefouri hüpermarketist kogu kojuveetava toidukraami ära osta. Päris linna keskuses nii suuri toidupoode me kohanud polnud, seega tuli kasutada juhust. Tee, krõpsud, kommid, küpsised, koogikesed – kõik, mis kiirelt ei rikne, aga omasid kinkimisväärtust (ehk siis näeb huvitav välja ja/või on Taiwanile iseloomulik), tee meie ostukärusse ka leidsid. Kokku tuli paar väga rasket kilekotitäit kraami, mida mul oli siis au mööda metroojaamu vedada. Veidi enne kümmet olime korteris tagasi ehk siis parasjagu tüdruku uneajaks

Kontserdimaja fragment

jõudsime. Pikk päev oli selja taga ning tüdruk päris väsinud, kuid taaskord oli ta väga tubli olnud ning ei teinud oma vanemate elu kuidagi raskemaks ja ma läheks isegi nii kaugele, et väidaksin, et talle lausa meeldib võõral maal seigelda. Jah, koju minemine tuleb vähemalt kord päevas jutuks, kuid enam mitte nii tugeva emotsiooniga (Miks me enam KOO-JUU ei lähe?), vaid pigem lihtsalt teabehankena (Ei tea, milla’s koju ka minnakse?).

Kuna minu maailmapilti kella kümnest magama minemine väga ei sobitu, siis võtsin fotokola selga ja kaenlasse ning läksin õhtust linna üles pildistama. Otsustasin, et teen sama tiiru, mis hommikul - ehk siis sõitsin metrooga Chiang Kaisheki memoriaali juurde ning panin statiivi keset Vabaduse väljakut püsti. Päris mahajäetud see paik ei olnud, kuid rahvast oli siiski väga vähe. Kes tegi tervisejooksu, kes jalutas koeraga ning teatrimaja ees tegi ka mingi väike hip-hop tantsutrupp trenni. Kui natuke oodata ja rakurssi valida, sai pilte teha nii, et inimesi peale ei jäänud. Valik tulemustest siis kõrval ja all. Vahetult pärast seda, kui olin nii teatrimajast kui kontserdimajast ülesvõtted ära teinud, tõmmati neil rubilnik välja ja väljak mattus pimedusse. Suured tänud, et minu fotograafiaalased soovid võimaldati ära täita, kuid pika säriga (30 sekundit) pilt pimedast teatrimajast tuli tegelikult ka päris äge. Selline tunne jääb, nagu foto oleks tehtud varahommikul vahetult enne päikesetõusu, kuigi tehtud õhtul ja lauspimeduses.

CKS memoriaali arvelt elektriraha kokku ei hoita, mistõttu sain ka sellest mõned õhtused ja valgustatud pildid teha ning pärast seda keerasin juba varbad kodu suunas. Jalalabad ja kannad õnneks järgnesid neile ning nii olin veidi enne südaööd kvartiiras tagasi. Kuna päev oli olnud üsna käimisrohke, siis oli ihu üsna ääreni väsimust täis ja uni tuli väga kiirelt.