23.11 - Alishani kaitseala, Xitou

Kella poole viie paiku ärkas laps mingil põhjusel üles ja tegi natuke häält. Ta ise magas küll praktiliselt kohe edasi, kuid minul oli uni läinud vähemalt pooleks tunniks. Seda keerulisem oli kella kuuest endale kark alla ajada, kuid minna tuli. Erisus eelmiste päevade tõusmistega oli ka selles, et paksud vammused tuli selga ajada, sest Alishanis on enne päikesetõusu päris jahe olemine. Olin kindel, et saan peagi sooja sisse, sest eesmärk number üks kätkes endas taas ronimist sinna Zhaopingi parki, kus eile õhtul olin lõpetanud. Oma jalavaeva väikeseks vähendamiseks otsustasin sõita autoga keskplatsile ja rühkimist alustada sealt, kuid tuli välja, et koidueelne aeg on Alishanis tipptund, mistõttu ei leidnud mitte ainsamatki vaba kohta.

Misasja sa sööd??

Rahvas oli ööpimeduses siia kokku sõitnud ja ilmselt bussidega sinna päikesetõusuradadele Pilvemerd vaatama läinud. Samas nendele, kes täna siit kella nelja paiku startisid (paljud tuurid algasid just sel kellaajal) ilmselt tehti Keskmäestiku poolt väike ninanips, sest kõik need paigad, mis minu silme ette jäid (seal hulgas see org, kuhu päike eile magama läks), olid täiesti pilvevabad. Samas muidugi võib vabalt olla, et ida poole jäävates orgudes oli olukord teistsugune. Igatahes ma ei kahetsenud mitte üks gramm, et „alles“ kuuest oma soojast voodist välja ronisin.

Kuna parkimiskohta polnud, tuli auto hotelli juurde tagasi viia ning pärast seda panin hoogsalt kapakuga Zhaopingi poole ajama. Arvestades eile pärastlõunal saadud kogemust, kontrollisin oma tempot paremini ning kopsu kinni ei tõmmanud. Park oli päikesetõusu aegu väga vaikne – inimesi polnud, linde polnud, vaid puna-kabeoravaid liikus ning üks nendest

Mägi-rasvatihane

järas mingit kummalist valget pallikest. Ausalt öeldes ma tükk aega nuputasin, et mis pagana käkk see võiks olla, kuid ei suutnudki välja mõelda. Ainuke asi mis pähe tuli, et äkki va näriline sööb kipsi. Et mingi sõltlane või nii, ei tea.

Pargist veidi välja liikudes lõpuks leidsin ka juba tiivulisi lendamas, kuid piltide vormistamisega jäin päris tihti hätta. Valgusolud olid veel kehvapoolsed ning sulelised ei märganud kohe mitte ühe kohe peal püsida ja mulle poseerida. Midagi siiski sain ja enamus nendest olid Taiwani endeemsed

Taivani karmiinleevike

liigid – kui Taiwani karmiinleevike kohati ronis isegi liiga lähedale, siis Taivani sinisaba toimetas liiga pimedas ning Taiwani Yuhina pildistamise munesin ära. Yuhinast mingi poolpiduse, liigi määramiseks sobiva, ülesvõtte sain, kuid ma olin enda peale väga vihane, sest kuidagi olin fotoka settingud paigast ajanud ning seda märkasin alles siis, kui lind oli juba oma teed läinud.

Pärast neid sündmusi oli mõneks ajaks taas täielik vaikus, mistõttu otsustasin

Taiwan Yuhina

veidi ringi matkata. Võtsin ette matkaraja, mis viis Noorema ja Vanema Õe järve äärde (need on siis 2 järve). Rada (et mitte öelda trepp) viis läbi võimsate puudega metsasalu ja päris äge oli täitsa üksi selles grandioosses laanes marssida. Kusagil poolel teel sain muidugi aru, et võtsin vist natuke liiga palju ette. Pidev ülesmäge ronimine neil treppidel väsitas väga kiirelt ära ja keel oli peagi vestil. Ning hoolimata kaunist ümbrusest, puudus selles metsas kõik see, mille pärast olin nii vara ärganud – linnuelu. Järvede äärne oli natuke viljakam, kuid taaskord puterdasin mitmel korral reageerimise ja teravustamisega, mistõttu

Mägine trepprada

ühest väga efektsest linnust ei saanudki fotot ning mustkurk-sabatihane ja pasknäär olid oluliselt viletsama kvaliteediga, kui mulle meeldiks. No ei ole minu hommik! Ja seda paigas, kus KÕIK näod on täiesti uued näod. Loodusfotograafia on enamasti selline tore ja vabastav hobi, kuid mõnikord võib see olla ka ikka väga muserdav.

Kella 9 paiku hakkasin vaikselt hotelli poole tagasi liikuma ja just siis hakkasid linnud end läheduses näole andma ning lausa kutsusid pildistama. Vormistasin korralikult ära veel 2 ainult Taiwanis kohatavat liiki, keda olin ka

Mustkurk-sabatihane

eile näinud (eestikeelsed nimed neil puuduvad) - Steere's liocichla ja White-whiskered laughingthrush. Nii poole kümne paiku olin meie vooditega kemmergus tagasi ning naispere oli just naasnud hommikusöögilt. Kuna mul kõht tühi polnud (vähemalt mitte niipalju, et lähima poole tunni jooksul keskplatsile tormata), rahuldusin teadmisega, et seal pakutu oli olnud väga maitsev ja piisava valikuga. Selline tüüpiline Taiwani bufee nuudlite, hautatud kapsaste ja muu sarnasega. Ehk siis vaata et

Taiwani pasknäär

selle hotellikülastuse parim osa. Mis oli selles mõttes loogiline, et kõik need hetked, mis sa toas ei viibinud, olid kordades paremad nendest, kui sa pidid seal passima. Kuna meid enam Wun Suniga õnneks midagi ei sidunud, siis tegime hotellist kiirelt sääred. Sõitsime autoga keskplatsile ja kuna päikesetervitajad olid oma tuuridelt tagasi, siis nüüd jagus juba parkimiskohti piisavalt.

Selleks, et last ja ka ennast (kui lapse potentsiaalset kukil vedajat) säästa, otsustasime seekord 1,5 kilomeetrise mäkkeroniva jalgsimatka vahele jätta

White-whiskered laughingthrush

ning sõita Zhaopingi pargi juurde väikese shuttle-bussiga. Nii kaotasime küll 120 NT$ (ca 4€), kuid võitsime vähemalt pool tunnikest ning tüdruk oli mäkke jõudes endiselt värske ja entusiasmi täis. Buss pani meid maha Zhaopingi raudteejaama juures ning kuna plikale väga meeldivad rongid, siis ta oli seal väljanäitusele pandud vanadest veduritest ja rongist vaimustuses. „Läheme vaatame lähemalt! Kuidas sinna peale saab? Miks see praegu ei sõida?“.

Kusjuures rongiühendus Alishaniga on ka tänapäeval täitsa olemas, kuigi need vaatamiseks sätitud vedurid ja vagunid pärinesid aastate tagant. Üht saabuvat turismirongi õnnestus mul isegi varahommikul tsuhkatamas näha (seega

Zhaopingi raudteejaam

arvatavasti saab ka sellega päikesetõusu vaatamas käia). Aga tegemist on puhtalt turistidele suunatud kitsarööpmelise raudteega, mis algab mäestiku jalamil olevast Chiayi linnast ning lõpeb selles samas jaamas, kus ma eile õhtul leegitsevat loojangut pildistasin. Rohkem kui 50 tunneli ja 77 sillaga 86 kilomeetrit pikk rongisõit pidi olema tõeline maiuspala. Kuna skeem on sama, kus mere tasapinnalt jõutakse 2200 meetri peale, siis osad tõusud pidid olema tõeliselt kaelamurdvad (eeldatavalt siis ülekantud tähenduses). Täispikk sõit Alishani välja võtab aega ligikaudu 4 tundi, seega 2 korda kauem kui autoga. Kel aga aega üle ja autot istumise all pole, selle jaoks oleks rongisõit ilmselt päris äge kohalejõudmise alternatiiv.

Andsin naisele ja lapsele suuna nende Õdede järvede poole kätte (lühemat teed kaudu kui see, kust olin ise läinud) ning suundusin kõrvalasuvasse Zhaopingi parki kontrollkülastust tegema. Selgus, et kõrvulukustav vaikus oli seal endiselt prevaleeriv, mistõttu asusin peagi oma pere jälitama. See polnudki nii lihtne, sest peale kella kümnene aeg tundub olevat massturistide tipptund - saatjaga tuurigruppe jagus sellele 500-meetrisele lõigule mitmeid. Õdede järved on populaarsed, sest sellise kilomeetrise matka suudab ära teha praktiliselt igasuguses füüsilises vormis inimene (hoolimata sellest, et tagasi tulles on pool kilomeetrit mäkke

Suure Õe paviljon

ronimist) ning raja lõpus olevad mägijärved ja istumispaviljonid on täitsa tipp-topp maalilised paigad. Isegi meie „kahepoolene“ läks nii trepist alla kui pärast üles tagasi täiesti iseseisvalt (aeglaselt, kuid siiski iseseisvalt).

Kuna Zhaopingist järvede juurde minek on allamäge minek, siis sain naispere kätte alles päris Vanema Õe ääres. Tuurigruppidest mööda pääsemine oli kohati päris keeruline, sest nad olid end üsna tihedaks inimtõkkeks kokku pakkinud ning rada väga lai polnud. Enamus salkadest olid hiinakeelsed ning arvestades inimeste käitumist, julgen pakkuda, et nad olid mandrilt.

Steere's liocichla

Suurimaks vihjeks oli kasutatav helitugevus, sest taiwanlasi polnud ma siiani kuulnud niiviisi lärmamas. Kuigi olen ka seda varem korduvalt kohanud, siis mulle jääb siiani täiesti arusaamatuks, et miks peab looduses ringi käies täiest kõrist karjuma? Kas tõesti selle peale ei tulda, et vähem müra tekitades on võimalus näha ka midagi rohkemat kui puud ja kivid? Inimesed seisavad üksteisest meetri kaugusel ja räägivad sellisel helitugevusel, nagu kõigil oleks alles maksimaalselt 5% kuulmisest. Eks seal oli muidugi sellist

Põhja-kirjurästas

lumepalliefekti ka – kui ühed röögivad, siis nende kõrvalseisjad peavad ka lõugama, sest muidu jutupartner ei kuule ju ning nii see läheb. Päris jõhker oleks sellise tuurigrupiga näiteks nädalast bussireisi teha. Inimesed saaksid panuseid teha, et kas jääd enne kurdiks või lähed hulluks.

Teada oli, et tuurigruppide tähelepanukõver on järsk, aga lühike, seega võtsime korraks suurema järve keskel olnud paviljonis istet (kuna see pakkus ka mõnusat päikesevarju) ning veerand tunni pärast oligi plats suhteliselt puhas. Standardkäitumine on ju selline, et jõutakse sihtkohta, tehakse kiirelt paar pilti „mina ja vaatamisväärsus“ ning juba tassivad jalad neid bussi poole tagasi. Minu väike lootus, et saaksin seal järvede ääres teha vigade parandust nende linnupiltide osas, mille hommikul ära munesin või maha magasin, kahjuks ei täitunud. Hordid ja kuum päike olid ümbruskonna puud vaigistanud ning pildile sain vaid ühe oksal liikumatult konutava kirjurästa.

Pilvemeri

Uuesti üles Zhaopingi jaama juurde jõudes sai tüdrukul korraga jaks otsa ning ta palus vahelduseks sülle. Sülle küll ei saanud, kuid kukile küll ning seda varianti oleksin ma talle tegelikult kohe isegi pakkunud, sest nii sai laps ka näha, et mis see Pilvemeri endast kujutab. Hoolimata asjaolust, et Alishani kaitseala kohal olev taevas oli endiselt täiesti pilvitu, oli madalamatele kõrgustele nüüd juba pilvevaip kenasti valmis laotatud, mistõttu nägid naiskad ka kohaliku vaatamisväärsuse ikkagi ära. Küll ilma päikeseloojanguta, aga ikkagi.

Taivani sinisaba

Sealt võtsime juba suuna parkla poole ning kuna kogu tee oli allamäge, siis tüdruk peagi palus taas võimalust ise kõndida ja vahepeal isegi jooksis. Väga tubli matkaja! Vahetult enne Zhaopingist lahkumist annetati mulle lõpuks paar väga korralikku linnupilti ka teele kaasa. Mulle jäi silma, et ühe suure puu all oleval sammaldunud kivilahmaka läheduses käib mingi sigin-sagin. Kogu aeg linnud hüppavad kivile ja siis jälle tagasi puu otsa. Tegin väikese ringi ning paigutasin end allapäikest ja ideaalilähedane fotoseeria taivani sinisabast ning kohalikust puukoristaja liigist oligi minutitega reaalsus. Tuli välja, et kivil olnud sambliku vahel oli hulgaliselt ussikesi saadaval, mistõttu manti võtmas käinud tiivulised ei pannud tähelegi, et üks suur fotosilm vahepeal sinna lähedusse oli hiilinud. Igatahes ilus punkt Alishani külastusele! Oleks hea meelega veel siin mõned päevad veetnud, kuid allesjäänud reisipäevade hulk seda kahjuks ei võimaldanud.

Kui ma olen siin kirjutanud ja ka natuke näidanud, millised hunnituid vaateid Alishani Rahvusliku Kenakohakese külastajaile näidatakse, siis täiesti ebausutav pidi olema olukord kevadeti (meie kalendri mõistes küll talvel), mil Zhaopingis ja tema kõrval

Puukoristaja mängib toiduga

olevates parkides kirsid õide puhkevad (guugeldage „Alishan cherry blossom“ ja veenduge ise). Kirsipuuderohked pargid ja nende õidepuhkemine on ka Taiwanis, nagu naabermaal Jaapanis, suur teema ning seda tähistavad pidustused on iga-aastased suursündmused. Madalamatel kõrgustel algab hooaeg kusagil jaanuari lõpus, Alishani puud võib leida õieehtes enamasti märtsis. Ning see pidi olema tõesti selline vaatepilt, et võtab lausa sõnatuks. Meie ei saa selles osas kahjuks kogemusnõustaja olla, sest novembris olid kirsid veel täiesti raagus.

Lõunapaiku olime külakese keskväljakul tagasi ning see oli paslik aeg keha kinnitada, sest ees oli ootamas kilometraažilt lühike, aga ajaliselt pikk sõit läbi Taiwani keskmäestiku kõrgeimate paikade. Enne võtsime siinsest 7-eleven nurgapoest veel mõned postkaardid, et ka kodukandi rahvale siinseid vaateid presenteerida ning see oli vaata et saatuslik viga. Esiteks üks väike kohalik poiss natuke lükkas meie tüdrukut, mille peale muidugi poisi vanemad läksid kettasse, mis omakorda päädis poisi ingliskeelse vabandamisega (tõlkisin ära ja laps võttis vabanduse vastu). Aga mis veel hullem – see poekene müüs erinevaid Muumiasju. Tirts fikseeris end nende külge nii ära, et ei tahtnud kuidagi lahkuda. Kuigi see fakt õnnestus talle kiirelt selgeks teha, et me ei osta siit mitte midagi, siis tema vastu, et no ma lihtsalt vaatan. Ja

Praetud banaanid!

vaataski – kõigepealt üht asja, siis teist, siis kolmandat ja nii edasi. Kuidagi me ta sealt lõpuks minema saime, kuid poeuksel võiks ikka sellistel puhkudel hoiatussildid väljas olla: „Ettevaatust! Müüakse Muumimaa tegelastega seotud toodangut.“ ☺

Kõrvalasuvas restos tegime korraliku lõuna – Alishani metssiga köögiviljadega, mingi kanaroog, suur kauss riisi ja magustoiduks mehine ports praetud banaane. Kõik oli äärmiselt maitsev ning see frititud banaanitükkide kuhi (koos mingite frititud roheliste lehtedega) jääb vist ajalukku kui kõige parem magustoit, mida sel reisil saime. Vähemalt minu arvates. Kusjuures tüdruku lemmik oli just see kanaroog ning nagu tema puhul tihti juhtub, magustoidust ta väga ei hoolinud. Selle eest pistsid vanemad banaani nii nagu äsja oleks nõukogude võim lõppenud ja esimest korda selline imevili poes saadaval. Arve oli kokku 539 NT$ (ca 16€), seega leidsime veel ühe asja (peale looduse siis), mis pole Alishanis üle hinnatud – väljas söömine.

Nii, mis meid siis täna ees ootas? Eile õhtul, siinsamas lähedal restoranis õhtust süües, olime ära otsustanud, et muudame veidi oma reisiplaani ning eraldame mägedele veel ühe päeva. Kuna ilmateade lubas ilusat ilma ja keskkond oli tõesti väga vinge ning inspireeriv, siis ei tahtnud kohe mereäärsetele tasandikele tagasi minna. Erinevaid variante kaaludes jõudsime sellise paigani nagu

Taiwani Keskmäestik

Xitou Loodushariduse Keskus. Kuigi sellest kirjutati ka Lonely Planetis, siis mind pani antud koha kasuks otsustama Eesti ornitoloog Tarvo Valkeri Taiwani linnuvaatlusretke raport aastast 2016, kus ta kirjeldas Xitoud kui linnuvaatlusparadiisi. Kuna sealsete tehismetsade jalutusradade palett oli lai ning sobilikke teid kõigile vanustele, siis arvestades meie reisiseltskonna koosseisu, tundus see perfektne paik. I-le pani täpi asjaolu, et me saime kodumajutuselaadse hotellitoa otse looduspargi väravasse.

Kui nüüd kaardi peal sirgjoon tõmmata sellest kohast, kus me praegu oleme ja kus on Xitou, tuleb läbitavaid kilomeetreid kokku kõigest 17,5. Ehk siis kui õige kaljunuki otsast vaadata ja mõni mägi just ette ei tule, peaks looduspark kenasti kätte paistma. Kusjuures Waze näiteks näitabki esiti vahemaad sihtkohta linnulennult, justkui oleks enamus äpikasutajatest siia ilma tulnud läbi munast koorumise. Kuna ka meie Nissani lennuomadused olid suhteliselt tagasihoidlikud, siis tuli piirduda teedevõrgustikul püsimisega ning see tekitas meile kaks alternatiivset teekonda. Kui sõita sama teed tagasi, kust me tulime ning läheneda Xitoule lääneranniku kiirteid mööda, oleks meil tulnud läbida 138 kilomeetrit ja ajakuluks arvestas Google Maps 2 tundi ja 40 minutit. Kui aga minna otse läbi Taiwani Keskmäestiku epitsentri (möödudes muuhulgas ka saare kõrgeimast tipust), on tee 14 kilomeetrit lühem, kuid aega läheks täpselt 3 tundi. Loomulikult valisime viimase, sest võimalust keerutada kõrgmäestiku serpentiinidel ning hea õnne korral heita pilk ka ligikaudu 4 kilomeetri kõrgustele tippudele, ei tule just väga tihti ette.

Mäestiku kõrgeimad tipud, Yushan on paremal servas

Nagu arvata võis, läksid vaated kohe vägagi dramaatiliseks, sest juba paarikümneminutise sõidu kaugusel presenteeriti meile Taiwani katust – 3952 meetri kõrgust Yushani mäge (Yu Shan = Nefriitmägi). Arvestades sellega, et Yushani rahvuspargis sajab keskmiselt 140 päeva aastas ning isegi kui ei saja, on reeglina mäed kaetud pilvedega, olime üsna õnnega koos, sest pilvedest polnud

Taiwani kõrgeimad tipud

tol päeval haisugi. Lisaks kõrgeimale tipule oli ümbruskonnas veel päris mitu mäeharja, mis ulatusid üle 3800 meetri, seega etendus oli võimas. Väga võimas! Yushani mäge ümbritsev rahvuspark on muide Taiwani kõige suurem, aga samas kõige vähem ligipääsetavam. Turist niisama uitmõtte ajel sinna kondama minna ei saa – 3-4 kuud enne plaanitavat matka tuleb taotleda kaks luba, tõestada pildimaterjaliga, et oled 3000 meetrise (või kõrgema mäe tipus käinud) ning läbima e-koolituse ja sellele järgneva testi. Õnneks mööda avalikke teid pidi sõitmiseks mingeid erilubasid vaja ei olnud ning nii saime kõike seda kõrgema kategooria ilu nautida täiesti tasuta.

Keeruline ligipääsetavus tähendab muuhulgas ka seda, et Yushanis on kõige paremini säilinud puutumatuna kohalik elurikkus ning see tähendab nii loomi, linde kui ka ürgmetsasid. Linnupildihaigena püüdsin oma fookust jagada

Yushani mägi - 3952 meetri ü.m.p

võrdselt nii käänulisele teele, oivalistele maastikuvaadetele kui ka teed ümbritsevale võsale, sest just siinkandis võib kohata suurt hulka Taiwani endeemseid liike või alamliike, keda mujal kui kõrgmäestikus ei esine. Lisaks mitmetele vähemtuntud liikidele, on Yushani kant ka ideaalne paik selliste uhkete lindude nagu mikaadofaasanite ja valgeselg-faasanite kohtamiseks. Mõlemad on alamliigid, keda kohtab vaid Taiwanis ning paaris kohas olid tee ääres isegi maha märgitud paigad, kus need suured tiivulised kõige tõenäolisemalt hängimas käivad. Mõned tõsiusklikud ornitoloogid külastavad vaid sellepärast Taiwani, et neid linde looduses näha.

Pidasin küll korraks ühe faasanivaatluspaiga juures kinni, kuid kuna liikumist ei paistnud, sõitsime peagi edasi, et mitte tagapingil magavat tüdrukut üles äratada. Ta jäi tuttu praktiliselt kohe, kui Alishani külastuskeskuse juurest välja keerasime ning põõnas sisuliselt terve tee. Jah, kindlasti oleks olnud tore ka faasan ära näha ja pildile saada, kuid ega’s kõike

Teel Xitousse

ka ei saa. Looduspiltnik on oma hobiga saanud tegeleda väga palju ning kõiki vahvaid tegelasi ei jõua niikuinii üles pildistada.

Kusagil 2 tunniga jätsime kõrgeimad ja karusemad mäed selja taha ning teele hakkas sisse viskama ka sirgemaid lõike. Tuleb tunnistada, et kuigi olen sõitnud mägedes maailma erinevais paigus, siis see Taiwani keskmäestiku lõik pakkus vast kõige dramaatilisemaid vaateid, mida kogenud olin (Argentiina Andid vaid ehk suudavad pakkuda konkurentsi). Pilvitu taevas oli muidugi see, mis kõik tipud ja orud kenasti nähtavale tõi ja tegi sellest sõidust väga meeldejääva kogemuse.

Shuili linnakese lähedal jäid meile silma suured viinamarjaistandused ning tee ääres tiheda rivina paiknevad istandustest saadud toodangu müügikohad. Kuna Taiwani viinamarju polnudki veel proovinud, siis valisime ühe mutikese välja ning täieliku keelebarjääri tingimustes läksin seda teed, et lehvitasin kahesaja dollariga. Noh, et andke kahe soti eest siis – eeldasin, et selle (ca 6 euro eest) paar kilo ikka saab. Ei saanud paar kilo, pool kasti sai. Väike taustauuring andis

Veel üks vaade metsikule piirkonnale

teada, et siinkandis kasvatatakse viinamarju, millest tehakse rosinaid ning saaki kannavad puud kolm korda aastas. Üks korjeaeg langes õnnelikult kokku meie külastusajaga. Viinamarjad oli väga suured (sellised väikese ploomi suurused), mahlased ja magusad. Kui esiti tundus pool kasti liiga palju, siis pärast lapse üles ärkamist läks tagapingil kõvaks vitsutamiseks ning õhtu lõpuks polnud enam ainsamatki mammu alles. Siis käis mõte juba seda rada pidi, et oleks võinud ikkagi terve kasti võtta.

Viimased 20-30 kilomeetrit enne Xitoud oli üllatavalt lauge tee bambusmetsade vahel. Ei mingit kurvidekaskaadi, kuigi see piirkond asus endiselt mägedes ja 1150 meetri kõrgusel üle merepinna. Ööbimispaiga üles leidmine võttis parasjagu aega, kuigi külake (mille nimi on muideks Lugu) ise oli hästi pisike – paar-kolm rida majakesi nii paarisajameetrisel lõigul, vahetult looduspargi sissepääsu ees. Otsimise tegi probleemseks veel see, et seal puudus koht, kus peatuda – küla läbistav ringtee oli ühesuunaline, üsna tiheda liiklusega ning ametlikke parkimiskohti otseselt ei olnudki (kui Xitou esine suur looduspargi külastajate parkla välja arvata). Oleks siis vähemalt teadnud, et kus peatuda. Kuna broneeritud oli kodumajutus, siis ei olnud lootustki, et maja küljes võiks rippuda silt „hotel“. Saadud aadress oli täiesti kasutu (No. 1-15 Xingchan Road minu arust viitas tervele külale) ning ingliskeelseid silte polnud mitte kusagil näha. Seega püüdsin puhtalt visuaali järgi leida neid kriksatrulle (mis siis tähistavad Hsitou Man Tuo Xiangi kodumajutust): 溪頭曼陀鄉民宿. Raisk, kõik kribalad on nii sarnased, et isegi kui midagi klapib, siis mingi konks on ikka natuke teistmoodi.

Lõpuks võtsin puhtalt GPS järgi – jäin seisma maja ees, mis Google Mapsi arvates peaks olema õige koht, parkisin auto nii tee serva kui võimalik, panin ohukad peale ja astusin uksest sisse. Oligi õige koht! Pererahvas õnneks oli inglist kõnelev, mistõttu saime kohe ka tegevusjuhised. Autost tuli võtta kõik see, mis vaja oli, sest hinna sisse kuuluv parkla pidi asuma veidi eemal. Kuna tänav oli tõesti kitsas, siis tegutsesime kiirelt, sest näiteks tuuribuss (mida siin ikka liikus) poleks mööda mahtunud. Leppisime kokku, et

Hsitou Man Tuo Xiangi kodumajutus (sissepääs vasakul)

viime auto parklasse ära ja siis tegeleme paberimajandusega edasi. Kodumajutuse noorperenaine pani ees rolleriga ajama, mina autoga järgi. Kui ma esiti arvasin, et „parkla asub eemal“ tähendab seda, et see on kusagil selle küla servas (ehk siis 100 meetri kaugusel), siis tegelikult tuli vast kilomeeter või rohkem sõita. Parklatele oli eraldatud spetsiaalne ala ning pärast masina ära panemist tuli see, milleks ma valmis ei olnud. Preilna soovis mind rolleriga tagasi viia ning mina olin rumala peaga fotokoti, statiivi ning kõigi meie kolme joped autosse jätnud. Aga neid kõiki esemeid läks homme hommikul vaja!

Rollerijuht oli üsna entusiastlik, kuigi puhtalt meie lihakehade kaaluvahet sai mõõta kordades. Lisaks oli mul seljas ligikaudu 8 kilo kaaluv fotokott, ühes käes statiiv ning süles veel joped. Kuidagi ma end tagaistmele ära mahutasin ning sõiduvahend isegi ei purunenud selle peale momentaalselt, aga ma väga lootsin, et ta väga järsult nüüd ketsi ei pane, sest polnud tol hetkel tahtmist rolleriga saltot teha. Õnneks läks paigaltvõtt rahulikult, sest säärane laadung oli rollerile ilmselgelt liig, mis liig. Samas kui juba hoog sees, siis ega vapper mootorrattur ennast tagasi ka ei hoidnud, küttis nii, kuidas torust tuli. Seda ta vist ei näinud, et mina seal selja taga hoian sadulast kinni vaid kolme näpu (rohkem sõrmi ei mahtunud käepidemest lihtsalt läbi) ja tagumikukarvadega. Kilomeeter ja kolm sajandit (minu jaoks see sõit tundus nii pikk) hiljem, olime lõpuks elusalt kohal.

Naised istusid vastuvõtu juures diivanitel ning tüdruk oli vahepeal sõbraks saanud endasuuruse mängukaruga. Pärast arveldamist tuli hakata tuppa minema, kuid laps ei olnud valmis seda karu maha jätma. Kui esiti pakuti välja, et võtke siis karu tuppa kaasa, siis moment hiljem tuli perenaisele mõte, et kingib plikale ühe pehme mänguasja oma kollektsioonist (mis seal retseptsioonis kõigile

"Tuba oli väga korralik..."

vaatamiseks oli) päriseks. See lüke toimis ideaalselt ning lapsel oligi nüüd uus mänguasi, mis kandis sellest hetkest nime „Taiwani kiisu“.

Tuba oli väga korralik ja seda oleks saanud öelda isegi siis, kui eelmisel ööl ei oleks sigalas maganud. Soe ja maitsekalt sisustatud tuba, suur ja läikivpuhas (!) vannituba, suures aknast vaade Lugu äritänavale ning kirsiks tordil oli see, et hommikusöök serveeriti toas. Ehk siis kõik oli diametraalselt teistsugune, võrreldes sellega, mida eelmisel ööl olime kogenud, aga majutuse hind oli üle 10 euro soodsam. Lisaks sellele lubas perenaine meid ka soodsama hinna eest loodusparki sisse aidata, seega saab see öömaja meilt kindlasti maksimumhinded. Alguses kartsime vaid seda, et äkki see tänavamüra hakkab meid häirima, kuid õhtul kella 7-8 paiku oli kogu melu külakesest kadunud, enamus ärisid kinni ja polnud isegi mingit lootust, et miski magamist segaks.

Aga kell oli alles 5, seega ideaalne aeg, et hankida endale midagi hamba alla ja vaadata ringi, mida see Lugu küla endast kujutab.

Teejäätis

Alustuseks võtsime midagi sellist, mida varem polnud proovinud – tee- ja šokolaadimaitselise jäätise. Olen päevikusse kirjutanud, et täitsa söödav oli, seega ju siis oli. Aga Lugu suutis meid üllatada. Kui astusime tänavalt eemale, majade vahele, avanes seal väike ja õdus platsike, mille ümber oli hulk söögikohti ja muid ärisid. Kuna majad olid madalad, puidust ja osad isegi rookatusega (nägid välja nagu rookatus, võimalik, et tegu oli bambusega) ning valgustuse põhielemendiks olid hiina laternad, oli üldine atmosfäär äärmiselt mõnus. Kuni selle hetkeni, kui platsi ühes servas läks mingi veider trall lahti. Sinna olid ilmunud kostümeeritud inimesed, asja vedas keegi eriti entusiastlik noorsand, kes iga natukese aja tagant karjus midagi, mille peale siis showd vaatav rahvas ühiselt vastu hõikus. Kõike seda filmiti nii kaamerate kui drooniga ning kuna droon passis täpselt meie peade kohal päris pikka aega, siis võib-olla oleme nüüd enda teadmata mõne Taiwani telesaate staarid. Sest just telesaadet seal tehti, nagu peagi välja tuli.

Kuna kõht oli viinamarju täis, siis suurt einet ei viitsinud sel õhtul enam teha. Võtsime hoopis ühest toidukioskist mõned pulga otsas hot-dogid ja lapsele friikartulid. Toidu valmistamise ajal ilmus sinna putka juurde paar kostümeeritud tegelast sellest äsja nähtud etendusest ja kuna nad hakkasid meiega juttu ajama, siis saimegi teada, et tehti telesaadet. Mõlemad soovisid ka meiega pilti teha ning kuna tüdrukule tundusid nii kimonos kui ka kassikostüümis naine (või oli ta hoopis orav?) meeldivat, siis sai see ettevõtmine temalt üllatavalt kiirelt rohelise tule. Ta vaatas neid esiti küll üsna kahtlustavalt (et mis neil viga on?), kuid lõpuks oli isegi nõus kass-oravaga ilma emme ja issita selfit tegema. See ei jäänud loomulikult autasuta, tirts sai endale pilditegemise eest kingiks käevõru, mille üle oli tal ütlemata hea meel. Tal oli ikka väga hea päev olnud – uus mänguasi ja käevõru ka veel. Väike ja nunnu olemine tasub ära. ☺

Enne tuppa sulgumist võtsime Familymartist veel igaks juhuks krõpsu, jogurtit, pannkooke ja ühe õlle – juhuks kui hiljem tundub, et kõht ikka tühjaks jäi. Laps sai taas hiina keelt harjutada, sest söögi kõrvale jooksis telkust puhtas mandariini keeles 冰川时代3. Keeleoskamatutele tõlgin ära – Jääaeg 3. Minul oli võimalus välja nuputada see, kuidas järgmised päevad kulgevad, kuigi ega siin midagi väga keerulist enam ausalt öeldes polnud. Teisipäeval oli meid ees ootamas juba tuttav öömaja Taipeis, mistõttu lahtised olid vaid järgmised kaks ööd. Vaadates reisikava ning seda, kus me olime ning mida me enne Taipeid veel näha sooviks, oli kiirelt selge, et need kaks ööd veedame Taichungis. See on ikka hämmastav, kui paljud linnad algavad Taiwanis silbiga „tai“. Vaadates puhtalt selle järgi, kus ise olime viibinud, on nimekiri esinduslik – Taipei, Taitung, Tainan ning nüüd siis veel Taichung. Kui aga tähendusi uurida, siis pole siin midagi imestada, sest „Tai“ tähendab nimes Taiwani. Seega kui Tainan tähendab otsetõlkes Lõuna-Taiwani (sest linn asub lõunas), siis Taichung Kesk-Taiwani (sest… no saate isegi aru), Taitung Ida-Taiwani ja Taipei Põhja-Taiwani. Kõik lihtne ja loogiline. Selle lingvistikaminutiga tõmban tänasele päevale ka joone alla.