22.11 - Tainan, Jingzijiao soolaväli, Alishan

Kella kuuest ärkamine tuli juba nii hästi välja, et niipea, kui telefon äratuskella imiteeris, oli mul kohe vunk sees ja vaim valmis

Mustjalg-tüll

tegudeks. Kuigi garaažiuks kärises täpselt sama kõvasti kui eile ning motelli valvuriputka töötaja vaatas mind samuti sama kahtlustavalt (aga siiski endiselt viisakalt) kui eile, ei juurelnud ma nende tegurite üle täna sekunditki, sest mõte oli juba liikumas Sicao märgala pisikestel teedel ja plaanidel, kuidas tänasest hommikust maksimum võtta. Kuna see oli sisuliselt viimane hommik terve reisi jooksul, kus mind niimoodi vabalt rannikulindudele lähedale lasti,

Väike-hõbehaigur

ei tahtnud ma sekunditki käest lasta. Alustasin taas selle märgala keskuse lähistel asuva mangroovivõsa juures, kus sai siis taas kõik rüdid, tildrid ja muud kahlajad üles pildistatud. Kella seitsme paiku otsustasin, et see paik on nüüd end ammendanud, mistõttu võtsin plaani sõita uudismaale ehk siis teedele, mida ma pole veel sõitnud ja mis asuvad rohkem merele lähemal.

Kõik uus on enamasti huvitav, aga ilmtingimata mitte parem. Nii ka seekord.

Naaskelnokkade sünkroontoitumine

Jah, need merelähedased teekesed kallistasid täpselt samamoodi erinevaid kala- ja molluskite tiigikesi, kuid taimestik oli oluliselt madalam või puudus üldse ning pildistamiseks sobivaid kohti või momente kogunes kõvasti vähem kui Sicaos olin harjunud saama. Selle eest oli aga võimalus jälgida kohalike vesiviljelejate rasket, aga selle eest räpast tööd. Ühel kanalipealsel pargasel käis just austrite väljavinnamine ning see tundus niivõrd huvitav, et passisin seal päris tükk

Austrikasvatajad

aega. Ah et nii siis toodetaksegi neid kallihinnalisi limuseid, keda enne elusalt söömist veel sidrunimahlaga piinatakse. Kõige rohkem üllatasid need kogused, mis sealt kitsast kanalist välja upitati. Millegipärast oli mul varasemast jäänud tunne (mis ei põhinenud ühelgi faktil), et austrid kasvavad ühekaupa ja neid nokitakse veest välja samuti ükshaaval. Tegelikkuses aga ratsiti jõest välja kuupmeetriseid austrikänkraid, seega ikka konkreetne tööstuslik tootmine.

Väärtuslikud karbikuhilad

 
Kusjuures tehnoloogia on üsna lihtne ja püsinud samasugune sadu aastaid. Esmalt on vaja näpud taha saada vanadele austrikarpidele, siis need korralikult ära puhastada ja raami külge kinnitada, siis raamid rannikuäärsetes kanalites vette lasta ja paari kuu pärast võidki saaki koristama minna. Vahepealsel ajal on vesipõlluharija peamine ülesanne selle tagamine, et karbid oleksid vee all nii tõusu kui mõõna ajal ning et nad mõne kõvema tormiga uitama ei läheks. Ning

Miks on SEE kõige parem istekoht??

austrid on Taiwani köögis olulisel kohal – neid grillitakse, neist tehakse suppi ja pirukaid ning loomulikult süüakse ka toorelt. Kuna minu söögisoolikas limuseid seni veel toiduks ei ole tunnistanud, siis oligi minu huvi austrite vastu puhtalt populaarteaduslik.

Kuna austrikasvatajad uute linnuliikidena kahjuks arvesse ei lähe, utsitasin end peagi edasi sõitma. Ning „edasi“ all mõtlen ma tagasi Sicaosse, kus

Harilik karkjalg

otsustasin siis viimast korda ette võtta selle pisikese 2,5-kilomeetrise ringi. Hoolimata sellest, et see oli vist juba kolmas või isegi neljas kord, kui ma seda sama teed sõitsin, oli mul tuuri lõppedes taas kaks täiesti uut ja (minu poolt) seninägematut liiki (väiketüll ja habeviires) üles võetud. Ning loomulikult ka jäälind tavapärasel rõvedal istumispostil (nagu needus, kurat). Huvitav, mitu päeva veel õnnestuks niiviisi fotojahil käia,

Väiketüll

et mitte ei pildista ainult juba nähtud linde, vaid muudkui tõmbad linnumäärajasse uusi ristikesi. Kodus kokkuvõtet tehes selgus, et nendel Sicao retkedel jäi minu kaamera ette 37 erinevat linnuliiki ning arvestades, et Taiwani saagiks kokku jäi mul 84 erisugust tiivulist, siis peaaegu pooled said üles võetud just siin. Linnuhuvilisele ilmselgelt kuldaväärt koht.

Poole üheksa paiku tõmbasin siis Taijiangi rahvuspargile ja Sicao märgalale joone alla ning sõitsin Hwu Meeisse tagasi. Värisevil jalgeil läksime taas

Jaava mainakuldnokk

hommikust sööma, kuid tüdruk oli täna justkui ära vahetatud. Oli rõõmsas tujus, sõi üht, proovis teist ning oli üldse väga korralik. Näete! Täitsa korralik tüdruk, eks! Aga mitte keegi vist ei märganud, endal polnud ka meeles, et kas need kaassöödikud olid samad, kes eilset lõugamisperformantsi said nautida. Meie maitsemeeltega kokkukõlavat sööki oli täna taas piisavalt – miksisime seekord munarooga hautatud kapsaste ja prepareeritud makrellitükkide ning krõbeleivaga. Magustoiduks läks veel ka mitu šokolaadikreemiga saiaviilu ning kõht oligi

Habeviires

täitsa täis. Nii meil kui lapsel.

Pärast linnupetet kolisime end sellest erilisest hotellitoast autosse ära ning kokkuvõttes võis Hwu Meeiga väga rahule jääda. Olgu mis ta on või kunagi oli, aga see hotell on küll paik, kuhu ma läheksin kindlasti tagasi, kui Tainanis öömaja on vaja leida. Mingeid põnevaid haigusi me külge ei saanud, öösel naabertubadest eriskummalisi hääli meieni ei kostunud, samas mullivann, massaažitool ja toa juurde kuuluv privaatgaraaž jäävad elu lõpuni meelde.

Hommikusöögi hautised

Selleks, et naisperele ka näidata, kus ma viimastel päevadel kolanud olin, otsustasin siiski veel ühe ringi seal Sicaos teha. Kuna valgusolud olid äärmiselt ebasoodsad, siis fotokas püsis rangelt kõrvalistmel ning nii sõitsingi tee lihtsalt läbi. Linnud olid seal endiselt olemas, aga õnneks kõik sellised, kellest juba digijäljendid fotoka mälukaardil olemas. Aga Sicao poleks Sicao kui…. vahetult enne suurele teele keeramist nägin järvesilma ääres löntsivat võõra näoga lindu. Klõps ja see oli

Tundrarüüt

siis see kolmekümne seitsmes liik – tundrarüüt. Oijah, no mis võlupaik see selline on?!? Aga ärasõitmine siiski valulik polnud, sest teadsin, et ees ootavad täiesti uued paigad kõrgmäestikus, kus nii vaated kui linnumaailm on hoopis teisest puust.

Enne mägesid aga põikasime sisse ühte väga soolasesse paika – Jingzaijiao Plaaditud soolaväljadele. See tundus olevat fotogeeniline paik ning hea koht ka lapsele näidata, kust sool tuleb ja kuidas seda „korjatakse“. Jingzaijiao (korda seda 10 korda hästi kiiresti) on Taiwani vanim soola kokkurehitsemise koht,

Pühaiibis

mis tänaseni säilinud ning see loodi aastal 1818. Saare soolatraditsioonid on muidugi palju vanemad, sest esimesed teadaolevad ülestähendused selle tööstusharu kohta ulatuvad 300 aasta taha. Kunagi oli ju sool väga väärtuslik maavara, seega kui sul oli käeulatuses paik, kus seda valget pudi üsna lihtsalt kokku sai kühveldada, võisid teenida väga hästi.

Sõna „plaaditud“ soolaväljade nimes ei ole seal juhuslikult ning ei tähenda, et soolakogumise paik oleks kahhelplaatidega kaetud. No et oleks ilusam vaadata või lihtsam puhastada. Kuigi see mõte väga vale ka pole. Nimelt tundus kunagi ühele siinsele soolatootmisega tegelenud natšalnikule, et kohalike

Jingzaijiao Plaaditud soolaväljad

soolatootmise meetod on väga algeline ja lõpp-produkt kuidagi mõru. Selleks, et kvaliteeti parandada, loobiti settebasseinide põhja potikilde ja saviplaatide tükke, mis üllatuslikul moel toimiski. Ühelt poolt tagas kindel aluspõhi selle, et igasugune sodi ei satuks kristalleeruva soola sisse ning teisalt kuumenesid need „plaadid“ päikese käes ja basseinidesse juhitud merevesi aurustus kiiremini. Ehk siis sool valmis kiiremini ja soolagurmaan sai tõdeda, et on jah täitsa hea kraam.

Kuigi selline tootmismeetod tagab küll väga hea kvaliteedi, siis nagu arvata

Soolapüramiidid

võite, pole see väga odav. Arvestades soolatootmise mastaapsust, kulub potikilde tööstuslikus koguses ning kes see ikka viitsib kogu aeg Potimaailmast koormatäite kaupa potte osta ja neid puruks loopida. Kuigi… selline potikilduri amet võib olla väga meditatiivne ja negatiivsest energiast vabastav. Mõtle, tuled hommikul kell 9 tööle, paned lõunasöögi riisipoti külmkappi, võtad tassi teed ja hakkad savist anumaid vastu maad puruks peksma. Very nice! Aga jah – sool odavnes ja potid kallinesid, mistõttu ühel hetkel kadus selline tootmisviis igavikku ning plaaditud basseinipõhjad asendusid liivapõhjaga ja soolatiigid muutusid ka kordi suuremaks.

See aga tegelikult Taiwani soolatööstust kokkuvõttes ei päästnud, sest päris ise see liiv ennast basseinide põhja ei asetanud ning sool omapäi samuti basseinidest välja ei roninud. Selleks oli vaja inimkäsi ning Taiwani heaolutase jõudis ühel hetkel sinnani, kus tööjõukulu muutus nii suureks, et tootmine ei tasunud enam kuidagi ära. Kui vaatate poes kõige kõrgema sordi soola hinda (mis maksab väikepakendatud kujul umbes mitte midagi kilo eest), siis on selge, et seda ainet tasub toota vaid riikides, kus tööhõive erineb orjanduslikust korrast vaid tibusammu võrra. Või siis on sool juba

Alternatiivne vaade

sajandite jooksul ära ladestunud ning on vaja vaid buldooseritega kokku lükata.

Seega aastal 2002 suleti Taiwanis kõige viimane tööstuslik soolatootmine ning Jingzaijiao on täna puhtalt turistidele suunatud atraktsioon, kus siis näidatakse, mismoodi kunagi tootmine käis ja kust on võimalik osta soolateemalisi suveniire. Arvestades maailma arenguid, siis võib-olla on tänapäeval selle paiga külastamise number üks põhjus see, et soolaväljad on imeline insta-koht. Kuigi meie külastasime Jingzaijiaod südapäeval ja lauspäikese käes, olid vaated sellegipoolest äärmiselt efektsed ning pildistamisväärsed. Tõeline imedemaa pidi aga avanema päikeseloojangute aegu, mil kõik need peegelsiledad basseinikesed ning ideaalsed soolapüramiidid on maastikufotograafidele või sotsmeediaelukatele tõeline maiuspala.

Kõikehõlmav kuumus ja lagipead küpsetav päike väga kaua seal basseinide ääres end mugavalt tunda ei lubanud, kuid äge oli sellegipoolest. Ühe soolahunniku juures tegime lapsega väikest naljapilti, kus ma tegin näo, et pistan soolatükki suhu. Laps loomulikult tahtis ka issi moodi olla ja tuli naljaga kaasa. Selle vahega, et ta ei pannud seda nüanssi tähele, et ma päriselt ei pannud soolatükki suu sisse. Igatahes ütles plika, et sool pidi olema soolane, seega nendes püramiidides oli järelikult aus kraam. Suveniiripoes sattusime päris hoogu, sest siin oli turundusliku poolega kõvasti vaeva nähtud ja igasugust soolast tehtud manti väga efektselt müüdavasse vormi valatud. Nii sai varutud kingituseks erivärvilisi vannisoolapalle, endale sünnikuupäeva värvi järgi

Xiajiadong Tai'ani tempel

tuunitud liivaamulette ning nipet-näpet veel. Oste tuli niipalju, et müüja andis kingitusena kaasa ühe lõvipeakujulise plastikkesta sees oleva soolakänkra, millega ausalt öeldes ei oskagi midagi peale hakata. Ära kinkimiseks liiga veider, aga enda suveniiriks veel imelikum. Tundub, et kauplusel oli olnud sama mure. ☺

Lapsele meeldis selles paigas võib-olla kõige rohkem isegi kaakunimaja. Kirjakeeles oleks see siis draakonimaja ehk taoistlik tempel. Sest loomulikult oli seal keset eimidagit täiemõõduline pühakoda ülevoolavalt dekoreeritud katuste ja sisemusega. Hoolimata tüdruku pealekäimisest, me sinna sisse ei hakanud minema (põhjus selles, et pärast tihedat templirallit oli mõnepäevast

Mäed lähenevad

pausi vaja). Naine ostis hoopis kõrvalasuvalt turult karbitäie krabipalle ja sulgusime jahedasse autosse ära ning võtsime suuna mägedesse.

Soolaväljadelt Chiayi linna jõudsime kiirteede toel väledalt, aga edasi läks tempo alla, sest varasemalt silmapiiri kaunistanud mäed jõudsid nüüd käeulatusse. Kaalusime, et kas minna nüüd lõunat sööma või sõita edasi, sest pärast seda linna tuli 65 kilomeetrit mägiteid, kus asustus oli hõre ja mille läbimiseks palus navi 2 tundi aega varuda. Kuna olime sõidu ajal hoogsalt varutud näkse ja muid pisiampse hävitanud, siis läksime lõpuks seda teed, et võtsin ühest teeäärsest puuviljaletist hunniku kohalikke banaane ja

Hoobilt rohelusse

mandariine ning jätkasime oma teekonda ilma pikemat peatust tegemata. Lõunaaeg ning 2 tundi sõitu oleks justkui ideaalne kombinatsioon lapse lõunauinaku tegemiseks, kuid võta näpust – tüdruk passis suurema osa ajast üleval ning nautis ka aknataguseid vaateid.

Ning need vaated olid tõeliselt vägevad! Keskmine kiirus 30 km/h ei olnud teps mitte google mapsi poolt üle pingutatud, vaid vastas täpselt teeoludele. Maantee oli küll väga kvaliteetne, kuid koosnes ainult kurvidest, sest selle 60

Pilvevaba keskmäestik

kilomeetri jooksul tuli jõuda merepinnaga suhteliselt tasa olevalt kõrguselt 2200 meetri peale, kus Alishani rahvuspargi keskus asus. Konkreetset mägiteed oli 50 kilomeetrit, seega iga kilomeetriga kogunes keskmiselt 40 tõusumeetrit. Ehk siis iga 8 kilomeetriga võtsime ära Munamäe tipu ja nii 6 korda järjest.

Kui tavaliselt on mäed paigad, mis tõmbavad magnetina pilvi ligi (ja Taiwani keskmäestik pole erand), siis tänast sõitu saatis praktiliselt pilvevaba taevas, mistõttu kõik sügavad orud ja kõrged tipud olid kenasti vaatamiseks välja

Kurvidega sel teel ei koonerdatud

sätitud. Esimene kingitus, mis linnupiltnikule pakuti, tuli üsna mägitee alguses, kus olin auto kinni pidanud, et saaksime rahulikumalt vaateid nautida ja ka pildistada. Olles oma mäefotod ära teinud, nägin järsku, kuidas mingi värviplahvatus ümberkaudsetel puudel ringi lendab. Tegemist oli riigi kõige kirjuma linnuliigiga – Taivani habelinnuga. Mingi poolpiduse ülesvõtte sain, sest objektiivi vahetamine võttis omajagu sekundeid aega ning lind hakkas vaikselt meie asukohast kaugenema ning talle järgnemine polnud kuidagi võimalik

Ohohoo ja ahahaa

(kuristik oli ees noh). Ise mõtlesin, et kui nii suvalises kohas juba sellise liigi ära markeerin, siis mis kõik ees ootab. Loomulikult oli see esimene och viimane kord, kui habelind mu kaamera ette jäi. ☺

Mida kilomeeter edasi, seda võimsamaks vaatepildid läksid ja juhil tuli olla äärmiselt tähelepanelik, sest kohati jooksis maantee väga sügavate kuristike serval. Maastik oli enamasti küll metsik, kuid kõrgematel kõrgustel hakkas

Taivani habelind

sisse viskama ka haritud lappe, sest Alishani kant on tuntud piparde ja kohvi, kuid eelkõige teekasvatuse poolest. Suured teepõllud järskudel mäeseljakutel pakkusid rohkelt silmailu. Alishani teeistandused asuvad vahemikus 1000-1600 meetrit ning piirkonna suhteliselt stabiilne jahe ning udune keskkond ning lühikesed, kuid intensiivsed päikeselised momendid (nagu tänane päev), paneb lehed aeglasemalt kasvama ja need tulevad paksemad kui tavaliselt. See asjaolu andvat aga kohalikule oolong-teele väga erilise aromaatsuse.

Alishani kuulsad teepõllud

Oolong-tee moodustab maailma teetoodangust vaid 2%, kuid seda peetakse kõige kõrgema kvaliteediga kraamiks. Nagu teada on, pärinevad kõik teevariatsioonid ühest ja samast põõsast (vahet pole, kas roheline, must, kollane või oolong-tee) ning vahe tuleb sisse vaid lõpp-produkti valmistamise meetodis. Oolongit tehakse lihtsustatult võttes nii, et võetakse põõsalt kõige ülemised ja kvaliteetsemad lehed, lastakse neil tugeva päikese käes närtsida ja siis muljutakse neid nii, et tee saaks oksüdeeruda (nagu pooleks lõigatud õun õhu käes). Lõpuks krutitakse lehed pisikesteks kängardeks, mis võtavad esialgse

Päris mitmedollarilise vaatega maja

kuju alles siis, kui kuum vesi peale kallata. Ma ise küll suur teesõber pole, kuid need, kellele Alishani teed sai kingituseks viidud ja olid antud vedeliku tarbimisega rohkem kursis, ei olnud kiitmisega igatahes kitsid.

Vahetult enne Alishani kohale jõudmist sai ka meie linna-Nissani piire kombitud, sest mingid lõigud olid nii järsud, et tuli sisse lülitada madala käigu funktsioon. Vastasel juhul masin lihtsalt undas ja urises, aga edasi liikuda väga ei tahtnud. Ei midagi väga hullu, aga väike seiklus sellegipoolest. Kella 3 paiku olime Alishani Rahvusliku Kenakohakese (ametlik nimi National Scenic Area) väravas ja meile pakuti võimalust tasuda sissepääsu eest 300 NT$ (ca 9€) per

Metsikud mäed ja elektriliin

täiskasvanu. Kui me oleksime auto küla värava taha jätnud, oleksime saanud poole odavamalt, kuid loomulikult ei olnud 9€ säästu sellist ebamugavust väärt. Eriti arvestades siinse maastiku kõrgust merepinna suhtes ja ka kõrguste vahesid külas sees (tasapinnal oli vaid keskuses olev parkla).

Oma Wun-Suni hotelli leidsime kenasti üles ning tahtmata kuidagi maailma peldikuid solvata, pean siiski ära mainima, et kui hotelli broneerimisel arvasin, et tegemist on ilmselt paraja peldikuga, siis tegelikkus oli kraadi võrra kangem. Check-in selles osas kohe aimu ei andnud, sest sisseregistreerimine ning maksmine läks ludinal. No vähemalt kliendilt raha kättesaamise süsteemi

Veel üks pilguheit Alishani kandile

olid nad eeskujulikult tööle pannud, prioriteedid on paigas. Kordan igaks juhuks üle, et tegemist oli reisi kõige kallima öömajaga. Ei Taipei kesklinna korter ega ka mitmed väga vahvad hotellid, mida reisi kestel tarbisime, ei suutnud ületada Wun Suni 3850 NT$ (116€) suurust hinnalipikut.

Kui aga hakati selgitama toaga kaasuvaid lisateenuseid, siis läks asi kohe lappama. Üheks teenuseks oli näiteks küte, mille hüvesid oli võimalus nautima hakata juba kell 9 õhtul. Õnneks oli meil see vahva luksus hinna sees, aga siiski tabas antud infokild üsna ootamatult. Küsisin igaks juhuks üle, et kas ma sain asjast õigesti aru ja siiralt naeratav teenindaja kinnitas entusiastlikult:

Pipardajate töö viljad

„Jah, härra, soe vesi kraani ja ka soe õhk ventilatsioonisüsteemi jõuab juba kell 21.00!“ Kui Kentingis, kus temperatuurid kõikusid nii päeval kui öösel 30 kraadi ümber, oleks me selle info puhul lihtsalt kulme kergitanud ja eluga edasi läinud, kuid me olime mägedes ja ukse taga (ja tegelikult siis hotellis sees ka) oli 15 kraadi. Ning kell 9 õhtul kraadiklaasist üle 8 kraadi enam välja ei petnud. Tõesti või, see on koht, kus te kokku hoiate? Hiljem uurides selgus, et see on enamuste siinsete hotellide taktika – hommikul läheb küte välja ning alles hilja õhtul võib oodata taas sooja tuba.

Aga nagu teleturus öeldakse – see pole veel kõik! Hommikusöögist (mis oli ka hinna sees) rääkimise ajal vinnati leti alt välja Alishani külakese kaart. Ning mis selgus – hommikusöögi teenus on sisse ostetud ühelt keskplatsil asuvalt restoranilt. See muide asus 300 meetrise jalutuskäigu kaugusel ning kui kõht täis oli, siis avanes sul võimalus see 300 meetrit läbida pidevalt ülesmäge rühkides. Ja tuletan veelkord meelde, et külake ise asus 2200 meetri kõrgusel üle merepinna, mistõttu lauskmaalt

Alishani päevapilet

pärit inimestel oli kõndimine siin niigi veidi vaevarikkam ettevõtmine kui muidu. Samas võib-olla oli see isegi hea, et toidupakkujaks oli professionaalne restoran, mitte hotell ise. Pagan teab, mis praetud hallitust või tolmukooki nad oleksid meile hommikusöögi nime all sisse söötnud.

Tolmust ja hallitusest rääkides… Kolmandal korrusel asuvasse tuppa tuli muidugi trepist ronida ning kui tuppa astusime, siis esimene mulje oli, et ohhooo, polegi nii hull. Siis tegi naine vannitoa ukse lahti ja ütles, et ehee (pigem ööök-ööök-öök), on küll! Parukajagu musti juuksekarvu põrandal ja vannis, mis olid kõigele lisaks ka märjad, sest hoolas koristaja (?) oli terve

Wun Suni hotellituba

ruumi hiljuti dušiga üle lasknud. Seintel olid ka päris mitmed hallituslaigud (äkki see on kuidagi seotud sellega, et seinu niisutatakse, aga samas päeval ei köeta?) ning üleüldine olukord selline, et seda ruumi tarbisime vaid siis, kui vetsuhäda peale tuli. Ja siis ka mõtlesid, et kui suur see häda ikka on, äkki läheb ise üle või veab homseni välja. Seal enda pesemist ei kujutanud küll kuidagi ette. Esiteks tähendaks pesemine ilmselt seda, et tuled vannist veidi mustemana välja kui sinna läksid ning tõenäoliselt ka mõne harvikhaiguse võrra rikkamana. Teiseks – toas oli 15-16 kraadi sooja! Et siis võtad ennast lõdisedes riidest lahti, astud inimjuustest tehtud vannivaibale ja pesed end külma veega? Tundub päris raju lihasuretamine, mõnele pattu kahetsevale tõsiusklikule võib-olla sobib.

Seega meie esmane kogemus küla ühe parima hotelliga oli meeldejääv. Täitsa huvitav, et kuidas sellest veel halvem saaks olla? Aga tripadvisori reitingud tol hetkel näitasid, et saab küll ja mitte vähe. Kuna tüdruk passis enamuse autosõidust üleval, siis tuli nüüd see lõunauinak ikkagi ära teha ning Wun Suni kiituseks võib öelda, et vähemalt tekid olid tubades korralikud ning neid oli ka piisavalt. Seega tõmbasid naine

Põhja-kirjurästas

ja laps ennast paksude kuhvtide all kerra ja mina suundusin ümbruskonna jalutusradadega tutvuma.

Kuna selle hommikusöökla leidmiseks antud kaardil olid tegelikult ära märgitud terve ümbruskonna teed ja rajad, siis võtsin selle abil joonelt suuna Zhaopingi pargile, mis asus ligikaudu 1,5 kilomeetri kaugusel ja mida internetirahvas soovitas kui üht väga head linnuvaatluspaika. Poolteist kilti kõlab kui veerand tundi tatsamist, aga mitte siin. Google Mapsi järgi tõuseb tee selle aja jooksul 100 meetri võrra (ehk siis jõuan 2300m peale) ning see

Kaasteeline trepil einestamas

sisuliselt tähendaski seda, et sa ainult lähed ülesmäge. Olid vaid mõned üksikud tasased meetrid ning need kahjuks väga palju hõlpu ei toonud. Kuna ma teadsin, et päikeseloojanguni on jäänud tsipa üle tunnikese, siis üritasin ka tempot hoida, kuid see entusiasm lahustati mõnesaja meetriga. Lihtsalt tunned, kuidas kehas jaks ning kopsudes õhk otsa saab. Tegemist ei ole küll teab mis suure kõrgusega, kuid siiski paar kilomeetrit rohkem kui harjunud olen, mistõttu mõju keha sooritusvõimele on tuntav. Eriti kui lisaraskustega (fotokola täis seljakott ja statiiv) üritad olla jalutusraja kiireim tüüp.

Taigakiur

Rahvast muide jalutas omajagu, aga niipea, kui ma suuremalt teelt väikesele rajakesele ära keerasin, olin praktiliselt üksinda. Ning seda igas mõttes, sest ka puud ja põõsad ei olnud üldse seda nägu, et siin kuskil mõni lind võiks elutseda. Õnneks see mulje peagi muutus, sest tempo mahatõmbamine ning rahulik ringivaatamine hakkas peagi kasu tooma. Esimesena fikseerisin ära põhja-kirjurästa, keda suutsin märgata enne, kui tema mind nägi, ning kõiki oma oskusi kokku võttes sain talle lõpuks päris lähedale.

Hall-leevikesed

Zhaopingi pargis päästeti aga pais valla. Ühel hetkel seisin lihtsalt keset teed ja minust igas suunas käis mingi sagimine. Küll põõsa all, küll puu otsas, küll rohu sees. Kui midagi ei toimu, on halb, aga kui nii palju toimub, on ka päris keeruline. Eriti arvestades asjaolu, et iga viimanegi liik, keda ma täna või ka homme siin üles pildistasin suutsin, oli selline, keda ma varem kohanud polnud. Kõik oli uued näod! Seega, kui fokusseerisin üht tegelast, nägin silmanurgast juba teist lindu ning kui seda üritasin kaadrisse saada, hüppas lähedale puuoksale järgmine põnev liik. Nii ma seal siis

Steere's Liocichla

vehklesin – objektiiv ühes suunas, siis teises suunas, üles, alla ning seda kõike nii ettevaatlikult kui võimalik, et mitte seda siginat-saginat oma tegevusega ära lõpetada. Kaadrisse jäi mitmeid Taiwani endeemseid liike, kui ka lihtsalt väga huvitava välimusega linde (keda ma siis pärast kodus raamatu järgi suure õhinaga määrasin). Ning loomulikult jäi peotäis liike ka tabamatuks. Kogu see pidu ja pillerkaar lõppes siis, kui läheduses tegi üks pasknäär kraaaaks! Momentaalselt oli kogu park vaikne ning läks vähemalt 10 minutit, enne kui esimesed tiivulised taas ettevaatlikult ennast näole andma hakkasid.

Kahe kämbla suurune puuõis

Aga seal oli muidugi niisama ka ilus passida, sest pakutavad vaated olid tõeliselt lummavad. Ning mida madalamalt päike käis, seda maagilisemaks valgus läks. Ühel hetkel vaatasin, et lindude (ja ka rohke oravapopulatsiooni) pildistamiseks enam luumeneid ei jagu, mistõttu orienteerusin ümber sellele, millepärast enamik turiste siia tulevad – maastikud. Kella viie paiku läks asi täiest käest ära, sest see valgusemäng mägede taustal, mida siis pakuti, tundus kohati täiesti ebamaine. Siinne fenomen seisneb selles, et pilvevaip tekib tavaliselt madalamatel kõrgustel kui

White-whiskered Laughingthrush

on Alishani rahvuspargi keskus. Ehk siis päike tõuseb pilvedest ja loojub pilvedesse. Kuigi peamine atraktsioon on päikesetõus Pilvemerest, siis ka päikeseloojang oli korraliku kullaprooviga vaatepilt.

Kuigi meil otseselt polnud plaanis päikesetõusu ja –loojangut vaatama minna, sest parimad vaatekohad eeldasid päris pikka matka pimedas (kas siis enne koitu või pärast loojangut), olin siiski selle kohta lugenud, mistõttu tuli meelde, et Alishani külakeses on  parim vaatekoht loojangu nautimiseks raudteejaama kolmanda korruse rõdu. Kuna nüüd oli minek allamäge ja väga konkreetne siht silme ees, siis andsin jalgadele valu. Pidasin kinni vaid ühes eriti võimsate vaadetega kohas, kust lihtsalt polnud võimalik mööda jalutada. Sealt otseselt loojangut kui sellist jälgida polnud võimalik, kuid kompositsioon kaugetest mäetippudest ning mahedast loojanguvalgusest oli lihtsalt uskumatult võimas.

Vaksalisse jõudsin hetkel, mil päikeseketas oli vahetult pilvemere kohal. Kuna see loojang oli minu jaoks „one night only“ sündmus, siis läks kogu aur statiivile koha leidmiseks (seal oli veel trobikond inimesi) ning kadreerimisele. Show ju kestis väga lühikest aega,

Loojangutoonid

sest päikesepall plumpsas pilvede sisse 5 minutiga. Pärast pilte vaadates tekkis kohati küll küsimus, et kas see kõik toimus päriselt või. Selliseid kaadreid saadakse tavaliselt Photoshopis ennast minna lastes, aga mul olid sihukese välimusega RAW-failid (fotovõhikule: töötlemata pildifailid) fotoka ekraanil.

Elamustest tulvil, jalutasin meie hinnalisse latriini tagasi, kus naispere vaikselt virgus. Väitsid, et päris mõnus ja soe oli olnud tekkide all, kuigi kütte nimelise mugavusteenuse saabumiseni oli endiselt üle 3 tunni aega. Kuna temperatuuri mõttes polnud väga vahet, kas istume toas või jalutame õues, siis valisime

Päev lõpeb

viimase. Olles juba kogenud, kui väsitav see keskplatsilt hotelli jalutamine on ning et sellel poolvalgustatud kitsal teelõigul puudus ka kõnnitee, sõitsime need 300 meetrit autoga. Esimene eesmärk oli ära täita enda kõht ning valik langes ühele söögikohale, mis asus meie homse hommikusöögipaiga kõrval.

Kummaline oli see, et hoolimata asjaolust, et nii kõrgel mägedes on temperatuurid stabiilselt pigem madalapoolsed, oli Alishani toiduala poolenisti vabas õhus. Jah, katus oli pea kohal, kuid seinadesse polnud panustatud. Pärast päikeseloojangut oli temperatuuripügalatest veel paar tükki maha viilitud ning nii me siis seal istusime – joped seljas, ninad jahedad ning valisime toitusid. Tõsi, natuke andis soojust lähedal asunud köögist tulevad söögiaurud, kuid oleks siiski eelistanud siseruume.

Päike lahkub allpool asuvatesse pilvedesse

Laps sai endale nuudlid, mis tundub olevat tema uus lemmiktoit. Naine võttis Alishani hirve köögiviljadega ning mina Alishani sea köögiviljadega. Hoolimata askeetlikest tingimustest, olid toidud maitsvad ning mis veel olulisem – soojad. Vähemalt restoranides

Alishani hirv köögiviljadega

polnud reeglit, et sooja toitu saab alates üheksast. Enamus teistest külalistest sõid niinimetatud hotpotte, mis on kohalike söögikohtade spetsialiteet. Nende tegemiseks kasutatakse mägedes kasvavaid juurvilju ning samuti siitsamast pärit metssigade ja hirvede liha, kuid naisele tundus „kuum pott“ natuke liiga vesise toiduna, mistõttu läksime tavalisemate roogade teed.

Kui kõht täis, kondasime veel keskplatsi ümbruse suvenirkades, kuid nagu kõik muud asjad Alishanis (peale looduse), oli müüdav kraam kõvasti ülehinnatud. Kohati oli hinnavahe lausa kaks korda võrreldes sellega, mida madalamatel kõrgustel asuvates poodides näinud olime. Siiski soetasime kingitusteks Alishani Oolong teed, ise lootes, et tegemist on päriskraamiga

Alishani siga köögiviljadega

(pärastine tagasiside kingisaajatelt viitas, et oli küll väga hea tavaar). Kusjuures teepakkide hinnad olid seinast seina ning see tagumine sein sisaldas selliseid numbreid, et ma oleks eeldanud, et teepuru on pakis kullapuruga pooleks. Me räägime siin kolmekohalisest eurosummast ühe paki tee eest. Eks gurmaanid kindlasti ütleksid, et see kvaliteetne oolong on igat senti väärt, kuid teevõõra inimesena jäid need väärtused minu jaoks mõistmatuks.

Kõige viimases poes, kuhu sisse astusime, juhtus üks väga erakordne lugu – poeomanik tuli meiega rääkima ning küsis kust me pärit oleme! Kuna taiwanlased on vist kõige vähem pealetükkivam rahvas üldse, siis olime

Alishani mägikülakese keskväljak

harjunud, et poodides keegi reeglina ei kõneta. Äärmisel juhul uuritakse, et kas saab kuidagi aidata. Ja nüüd siis härra küsis selle turismisektori tüviküsimuse. Vastasin Eestist ja olin valmis seda veidrat sõna ka kohe hakkama selgitama, kuid papi jõudis must ette ja ütles, et ta on seal käinud! Kui taiwanlane ütleb, et ta on seal käinud, siis ta on seal käinud – see ei olnud spinn, et me talt nüüd suure ja igavese sõpruse märgiks pool kauplust tühjaks ostaksime. Tuli välja, et ta oli kunagi käinud Balti riikide ringreisil ning lisaks Tallinnale sobras ta oma mälusopist välja ka Tartu nime. Igatahes väga vahva kokkusattumus.

Veidi enne kella kaheksat olime toas tagasi, mis tähendas seda, et vaid tsipa rohkem kui tunni kaugusel oli aeg, mil saime hakata üleriideid seljast vähemaks võtma. Wun Suni kiituseks tuleb öelda seda, et tõesti üheksa paiku hakkas ventikast sooja õhku puhuma ning tuba saavutas üllatavalt kiirelt normaalse temperatuuri. Õhtu lõpetuseks vaatasime telkust üht lapse lemmikmultikat, mis ideaalselt sobis ka tänase õhtu eluoluga – „Frozen“. Kella 10 paiku sai see otsa ning kuna ma ei oleks ka relva ähvardusel olnud nõus peller-põrguauku reisipäevikut kirjutama minema, jäime kõik koos magama. Pealegi plaanisin homme taas varahommikul fotojahile minna, mistõttu mõte 8 tunni pikkusest unest mõjus väga kosutavalt.