18.11 - Kentingi rahvuspark

Kuna eile tõi hommikul vara ärkamine loodusfotode vaatevinklist korraliku tulemuse, otsustasin täna taas proovida ja vaadata, mida Taiwani lõunatipp endast kujutab. Arvestades selle maanuki asukohta, klimaatilisi olusid ja maastikku, lubasid internetis leiduvad „reklaamid“, et Kentingi rahvuspark on linnuvaatleja paradiis ning ühe erijoonena oli välja toodud röövlindude rohkus. Lisaks võib siin kohata ka linde, kes mujale saarele ei satu. Sellel kõigel oli

Longpani kaldapealne

muidugi ka üks suur aga – kõige rikkalikum linnulaud on avatud kevad- ja sügisrände ajal, kuid novembri lõpp oli mõlemast päris kaugel. Hoolimata sellest lootsin näha vähemalt paigalinde ning muidugi ei ütleks ära ka mõne kotka või kullilise pildistamisest. Kuna mõned röövlinnud pidid siiski siinkandis ka talvituma ja pesitsema, olid lootused igatahes kõrgel. Seetõttu ei olnud ka täna kell 6 ärkamine ja uksest välja hiilimine väga keeruline protseduur. Hobidega on tihti nii, et see, mis teistele tundub väga veider või lihtsalt täiesti arusaamatu, ajab sellega tegelejal alati pulsi üles. Olgu see siis linnupildistamine, tikutopsi etikettide kogumine või lohesurfamine.

Kogu see Howardi megakompleks oli varahommikul kui maha jäetud, vaid vastuvõtulauas märkasin üht unise näoga konutavat töötajat, kes viimast jõudu kokku võttes manas näole naeratuse ja noogutas. Kuna ka väljaspool hotelli oli vaikelu, jõudsin ligikaudu 10 minutiga oma esimesse sihtpunkti – saare idakaldal asuvasse Longpani parki. Või noh, mis parki. Park eeldab ju puude olemasolu? Või ei? Kui mina oleks pidanud sellele kohale nime panema, siis oleks see paik praegu Longpani kaldapealne, sest rõhuvas osas oli tegemist lageda väljaga kõrgetel rannikukaljudel. Jah, paaris kohas võis kohata

Kagu-põldlõoke

põõsastikke (bonsaipark?), aga ühtegi puu nime väärivat taime seal kaljupealsel ma ei tuvastanud.

Muidugi on täiesti reaalne võimalus, et siin lõõtsuv tuul oli öösel puud ära viinud, sest sellist hoogu, nagu tolle hommiku iilidel, pole mina väga tihti kohanud. Kui ma oma fotokoti korraks maha toetasin, sain peagi oma õuduseks jälgida, kuidas ligikaudu 8 kg kaaluv seljakott hakkas vaikselt

Džungli-turteltuvi

maapinnal õõtsuma ja oli reaalne oht, et ta võtab tuule alla. Mismoodi nagu? Krabasin sigudikul veel viimasel hetkel sangast kinni. Samas pole selle möllu üle ka väga võimalik imestada, sest lähim maalapp, mis ida suunas (sest sealt poolt tuul puhus) ookeanil tuule lendlemist võiks takistada, asub rohkem kui 5000 kilomeetri kaugusel ja selle nimi on Hawaii.

Loomulikult olin selles pargis täiesti üksinda ning loomulikult olid ka vaated sellelt kõrgelt kaldapealselt väga maalilised ja dramaatilised. Olin üsna kindel,

Veised rannakarjamaal

et siin keset orkaani ma küll ühtegi linnufotot ei tee, sest no kui mõni väiksem tiivuline eksikombel õhku juhtub tõusma, siis on raske uskuda, et ta enne Mandri-Hiinat pidama saab. Sellegipoolest otsustasin veidi ringi jalutada ning kitsastel järsakuäärsetel radadel turnida. Ning ära sa ütle – ühelt väikeselt kaljunukilt leidsin kagu-põldlõokesed, kellest ühest suutsin ka foto teha, enne kui nad ära lendasid (loe: tuul ära viis). Lisaks sain kaadrisse veel džungli-

Tuuline rand

turteltuvi, kes samuti targu maas külitas ja võib-olla oleks veel kedagi leidnud, kui enese alalhoiuinstinkt poleks tööle hakanud.

Nimelt olin ma juba siia jõudes märganud mere poolt lähenevat suurt tumedat pilve. Toona oli ta veel piisavalt kaugel, et mitte kohe vihmariideid peale tõmmata, kuid nüüd tundus, et on 10-15 minuti küsimus, kui naturaalne dušš kohale jõuab. Kuigi ma olin T-särgi ja lühkarite väel, siis suurim mure oli mul fototehnika pärast – seda küll ei soovi leotada. Niigi tundsin, kuidas tuul tarnib ookeanilt soola, sest nii käed kui ka kaamera olid õhukese, kuid tuntava kihiga kaetud – sellesse retsepti enam vett juurde ei paneks, kui just kaamerast ilma ei taha jääda. Lisaks tekkis mul veel väike mure ka nende kitsukeste teeradade turvalisuse pärast, mis siin järskudel kaljuservadel looklesid. Kuivaga sai nendel üsna mugavalt

Pruunõgija

turnida, aga märja ning libedaga ei soovinud siin küll oma sandaalidega seigelda. Seega tegin veel paar pilti all mere ääres söövatest veistest ja putkasin autosse ära, esimesed vihmatäpid tulidki just siis, kui autoga sõitma hakkasin. Kuigi jah - täppideks see vihm jäigi, kole ja süsimust taevas hajus rannikule jõudes imekombel ära.

Järgmine paik, mis mul Kentingi rahvuspargis (mis on koondnimetus 333 km2 suurusele kaitsealale ning mis võtab enda alla enamuse Taiwani lõunanurgas asuvast Hengchuni poolsaarest) linnupildistamiseks oli välja

Nurmdrongo looduslikul õrrel!

raalitud, oli Shedingi looduspark. Linnulennult asus see Longpanist vaid 4 kilomeetri kaugusel, kuid kuna mu noorel Nissanil veel tiibu kasvanud polnud, tuli minna ringiga. Kuigi see poolsaare ots, kus asusin,  on keskmiselt vaid 1,5-2 kilomeetrit lai, siis ainuke tee, mis viib idakaldalt läänekaldale või vastupidi, on põhimaantee, ning see läheb lõunatipu kaudu. Kaardi peal justkui paistab ka paar väikest teekest kaldaid ühendavat, kuid reaalsuses on need kõik tavaliiklusele suletud. Õnneks on siin vahemaad sellegipoolest lühikesed ja see

Taiwani makaak

„4 kilomeetrit linnulennult“ tähendas autoga sõites vaid seitset lisakilomeetrit.

Teel Shedingisse nägin ära ka ühe väga haruldase vaatepildi linnupiltniku jaoks – nurmdrongo ei istunudki kusagil traadil, betoonrinnatisel või plastmassist toki otsas, kuigi piirkonna rõvedaima ja ebafotogeenilisema „õrre“ valimine on tavaliselt tal veres. Töönädala hommiku veetmiseks oli drongo hoopis valinud ühe kauni oksakese rohelise metsasalu veerel ning enda suureks rõõmuks sain ka selle unikaalse visuaali kaamerasse püütud.

Passipilt

See tee põhimaanteelt Shedingisse osutus üldse üsna heaks looduspildistamise paigaks, sest liiklus nii vara hommikul praktiliselt puudus ning elusloodus oli aktiivne. Peaauhind tuli siis, kui ühe järjekordse kurvi tagant leidsin põõsastikust Taiwani makaakide (Formosan rock macaque) kamba. Panin nüüd kõik oma looduspildistamise oskused mängu ja great success! Sain loomadele piisavalt lähedale, mistõttu sain teha nii keskkonnapilte kui ka portreesid. Ahvid küll nägid mind, kuid pidasid hommikust lehtede järamist olulisemaks kui mingit

Pilditee

veidra jupstükiga inimest, kes neid passis. Ettevaatavalt saan öelda, et see oligi terve reisi lähedaseim fotokohtumine nende Taiwani endeemsete primaatidega. Kuigi ka tol hommikul nägin ahve veel päris mitmel korral, kuid enam mitte nii lähedalt.

Öeldakse, et mõnikord on teekond olulisem kui sihtkoht ja see loosung vastas tõele ka tol hommikul. Kuna teekond tootis kenasti pilte, siis Shedingi looduspargi parklasse jõudsin alles veidi enne kaheksat ehk siis vaid tund enne seda, mil lubasin toas tagasi olla. Pooleks või nii tunniks metsa jalutama minna tundus mõttetu, sest sellise lühikese ajaga ei jõua väga midagi ette

Dajiani kalju

võtta. Otsustasin, et sõidan hoopis edasi ja otsin mõne kõrvalisema sõidutee, mille äärest siis ehk leiab midagi pildistamisväärset. Mõte oli hea, kuid selle teostamine polnudki nii lihtne, sest siinses mägises keskkonnas polnud väga palju sõiduteid, mis sellelt Kentingi-Shedingi ringteelt maha keeraksid. Enne põhimaanteele tagasi jõudmist ühe siiski leidsin ning see osutus üpris produktiivseks pildikohaks.

Kuni poole üheksani ei liikunud sellel heinamaade ja puudesalude vahel lookleval teejupil (kust muide paistis kenasti kätte ka piirkonna kõrgeim mägi - Dajian) mitte kedagi, kuid siis läks voorimiseks. Rollerid, sõiduautod,

Taivani bülbül

veoautod – pea iga minut keegi tuli. Peagi selgus, et selle tupiktee lõpus asus üks farm ja rahvas lihtsalt tuli esmaspäeva hommikul tööle. Hoolimata sagimisest, õnnestus mul nii mõnedki head kaadrid taas „purki“ saada ja kokkuvõttes olin hommikuse saagiga päris rahul. Peale selle olin saanud nüüd sellest piirkonnast ka hea pildi ette, mistõttu tegin peas juba sõjaplaani, kuidas ma tänase lapse lõunaune aja ning homse hommiku ära

Veel üks pruunõgija

tarvitan. Eeldusel siis, et naine ei taha ise vahelduseks kuhugi hängima minna.

Meie hotell asus sellest viimasest pildikohast vaid mõneminutise sõidu kaugusel ja isegi arvestades seda pikka matka garaažist tuppa, suutsin nibin-nabin oma antud lubaduse täita – täpselt kell 9:01 astusin uksest sisse ning naispere just ärkas.

Kombinaadi hommikusöögiala lõi ausalt öeldes pahviks. See, et seal oli suurusjärgus 100 lauda, sellest saab veel aru (turismimanufaktuur ikkagi), aga

Veisehaigrud

hommikubufee valik oli ilmselgelt kõige laiem, mida minu silmad senini näinud olid. See oli ikka täiesti üle võlli! Esiteks oli laudadele laotatud täiesti ammendav lääne toidu valik - võrreldav näiteks Radissoni või laadse hommikuse Rootsi lauaga, kus muna praeti vastavalt kliendi soovile (härjasilm, praemuna, munapuder vms) otse tema silme all ning ka pannkooke küpsetati jooksvalt päris taignast. Loomulikult olid valikus igat liiki vorstikesed, kartulid, koogikesed, grillitud juurviljad, kalajupid, lihaviilud ja ka kõik muu, mille järgi ühel näljasel valgel inimesel isu võiks tekkida. Aga lääne toit oli vaid kolmandik kogu valikust! Peale selle oli veel täislaks hiina toite ning mõeldud oli ka jaapanlaste peale, sest üks sektsioon oli pühendatud sushile.

Kuigi see valik oli tõesti rohkem kui ammendav, siis minu mõte läks selle peale, et milleks see kõik? Howardi hotell ei olnud puupüsti täis, kaugel sellest. Ning kuna kell oli 9 läbi, siis oli hommikusöögi aeg peagi lõppemas, aga lauad oli endiselt lookas. Selle toidukogusega oleks saanud terve Rapla ära toita, aga rahvast nii hilja enam väga palju sööma ei saabunud. Mis sellest toidust nüüd edasi saab? Ma väga loodan, et selle ülejääva söögi osas on hotellil mingid head

Suure söögisaali üks nurgake

mõtted või kokkulepped, sest päris kole oleks mõelda, et igal hommikul läheb selline lasu toitu raisku. Kuna ma ei ole kuurortide sihtklient, siis ma ei tea sealsete kundede eeldusi, aga no tegelikult ka – saaks ju palju vähema valikuga väga hästi hakkama. Ma ei mõtle prantsuse hotellimajanduse stiili, kus kahe kuivetunud röstsaia kõrvale antakse lahkelt hambaaugu täis moosi, aga no hommikusöögi valikus ei pea olema ka KÕIK road, mis ühel inimhingel pähe võivad tulla. Seega hoolimata täiuslikust valikust, jäi mulle veidi halb maitse suhu (on ikka tänamatu tegelane, eks – kirub liiga head söögivalikut)

Kui nüüd aga sõna otseses mõttes võtta – siis jäi ikka hea maitse suhu, sest toidud olid maitsvad. Lapsel oli ilmselt unistuste hommikusöök, sest lisaks munapudrule ja pannkookidele, sai ta akna tagant jälgida täiesti elusate kitsekeste tegemisi. Jep, Howard reklaamis enda ühe plussina ka mini-loomaia olemasolu ning päriselus tähendas see paari väikest betoonpõrandaga puuri, kus elutsesid mõned Taiwani endeemsed tähnikhirved. Ütleme nii, et see oli päris masendav paik, aga lapsele muidugi loomade kasinad elutingimused korda ei läinud. Otse vastupidi, ta oli väga elevil, kui läksime pärast puuride juurest läbi ning kitsekesed olid temast vähem kui meetri kaugusel. Issi, vaata, mis ta nüüd teeb! Issi, mis ta sööb seal? Emme, vaata kitsekene!

Õnneks saime peagi sellest kabjaliste Buchenwaldist minema ning ega nüüd polnud muud kui randa! Ilm oli kuum, meri oli sile ja

Väikese lahe rand

rannamänguasjad ootasid. Lapsele läksid selga UV-kindlusega T-särk ja müts ning kõik väljaulatuvad kehaosad said 50-faktoriga kreemiga kokku mäkerdatud. Sulistasime, mulistasime, päevitasime ja passisime pisikeste liivakrabide tegemisi ligikaudu tunnikese. Ideaalsemat rannahommikut oleks vist olnud raske soovida – vesi oli ääretult mõnus, rahvast rannas väga vähe ning hõre pilvevaip kaitses lauspäikese eest. Kuna lainetus oli praktiliselt olematu, siis käisime lapsega täna ka veidi kaugemal vees. Rannast äraminek

Taiwani lõunatipu tähis

oli isegi üsna lihtne – kuigi tüdruk natuke protestis, siis lubaduse peale, et me tuleme võib-olla õhtul, aga päris kindlasti homme veel, ta lõpuks aktsepteeris olukorda. Mõlemad lubadused jäid küll tegelikkuses täitmata, aga seda mitte meelega ning sellest juba hiljem.

Pärast soolakihist vabanemist võtsime ette sõidu Taiwani lõunatippu. Kui saare põhjapoolseimast tipust jäi meil paarkümmend kilomeetrit puudu, siis lõunapoolseim ots oli selgelt kavas ära võtta. Kuna ruumiga oli seal tipus päris kitsas, asus autoparkla jalutusrajast mõnesaja meetri kaugusel mäeseljakul. Selleks, et tüdrukuid kuumas vantsimisest säästa, viisin nad teeraja algusesse ära ning tegelesin autoga iseseisvalt. Matkarada ise oli nagu jalutuskäik

Tõestus, et käisime

pargis – lai tee puude vilus.

Eluanbi või Oluanpi neem visuaalselt väga palju ei paku – tavaline kivine rannik mere ääres. Kusagil seal teiselpool silmapiiri, mõnesaja kilomeetri kaugusel, asuvad Filipiinid. Samas sümboolselt oli tore Taiwani peasaare lõunatipus ära käia, sest ka meie reis hakkas varsti poole peale jõudma. Antud paiga tähistamiseks oli siia tehtud ka üks mitte kõige kaunim betoonist tähis, mis siis peaks uskmatutele kinnitama, et siin tõesti Taiwani peasaar lõpeb. Kuigi ta reaalselt lõpeb sellest tähisest mõnikümmend meetrit lõuna pool. Miks ma rõhutan, et peasaar lõpeb? Aga sellepärast, et Taiwanile kuulub ka posu väikesaari, millest üks pisike korallrahu asub siit paigast veel pea 20 kilomeetrit lõuna suunas, ehk siis

Tegelik Taiwani ots on kusagil seal

tehniliselt on Taiwani lõunapoolseim ekstreemum seal. Aga need on detailid, mis kedagi ei huvita.

Laps väsis sellest poolekilomeetrisest jalutuskäigust veidi ära, mistõttu tuli ka pisike jonn korraks peale (mis õnneks kiirelt ka möödus). Selleks, et korrata mugavusteenust ja võtta naised peale jalutusraja väravast, panin padavai parkla poole ajama. Need viimased mõnisada meetrit, mis tuli ronida lauspäikeses ülesmäge, olid ikka päris jõhkrad. Tee oli järsk ning päris mitu korda võtsin minutikese ja lihtsalt lõõtsutasin. Autosse jõudes oli särk seljas läbimärg ning keel oleks olnud vestil, kui vest oleks seljas olnud. Et momenti

Saareserva rohetav maastik

veel hullemaks teha, ei tahtnud parkimisautomaat minu sajadollarilisi vastu võtta. Proovisin nii üht kui teist kui kolmandat, aga täpselt sama targalt sülitas kuri robot kõik kupüürid mulle kätte tagasi. Lõpuks aitas mind hädast välja üks naisterahvas, kes andis mulle 50$ mündi (sest täpselt niipalju parkimine maksis) ja see läks kenasti läbi. Pakkusin siis talle vastutasuks 100-dollarilist rahatähte, kuid sarnaselt parkimisautomaadile, keeldus ka tädi sellest. Mis mu

Tasub olla ettevaatlik, kaljud on salakavalad

kupüüridel nüüd viga on siis, et kellelegi ei sobi?? Sellegipoolest tänasin teda südamest. Heateo karistuseks jäi ta sinna oma paberkupüüre triikima, sest see 50 dollariline oli olnud tal viimane münt.

Järgmine peatus oli seesama Longpani park, mille rajakestel olin hommikul turninud. Tahtsin, et naine ja laps ka selle ägeda paiga ära näeksid. Peaaegu kõik oli sama – tuul puhus, õhus lendles soolatolm ja taamal vedelesid tumedad pilved. Ainus muutus oli see, et nüüd oli siin veel ka hulk rahvast, kes seda looduse võimsust nautima oli tulnud. Pikajuukseline naispere oli selle tuulega veidi hädas, sest nad põhimõtteliselt said iilide suhtes seista vaid ühe konkreetse nurga all. Ning kuna see nurk pani juuksed maapinna suhtes horisontaalselt seisma, siis sai seal hulk ägedaid

Veel üks vaade Longpani rannikule

„tuulest viidud“ pilte teha.

Täiesti uskumatu, kui erinev on siinne ida- ja läänerannik, kuigi neid eraldab tõesti vaid pooleteist kilomeetrine maariba. Longpani marutuul ja ookeani võimsad lained viisid mõtted kõige muu kui ujumise peale, aga Väikese lahe rannas, kus hommikul sulistasime, oli tõesti vist kõige ideaalsem rannailm üldse. Aga see selleks. Kuna kellaaeg oli liikunud juba hilisesse lõunasse, andis laps oma tujutsemisega juba üha selgemalt märku, et lõunaune aeg oli käes. Viisin naise ja lapse hotelli tagasi ning ise võtsin suuna taas Shedingisse, kus hommikul käimata jäi (ehk siis naine ikkagi ei viitsinud ise patseerima minna).

Shedingi looduspark oli kunagi Paiwani hõimu kodu ja paiwanlased olid Taiwani üks peamisi põlisrahvaid. Praegu leiab siit 130-hektarilt väga kummaliste kujudega puid (mis on tugevate kirdetuulte tulemus), lademes liblikaid (eriti suvel) ning väga erinevaid taimekooslusi. Lisaks on pargi ühes kaugemas servas ka Taiwani tähnikhirvede elupaik, mis tekitati siia selleks, et nende haruldaste loomade

Shedingi looduspargi kaart

asurkonda taastada. Ning loomulikult on Sheding hea paik ka linnuvaatluseks, kuid nagu mainisin, on põhiaeg siiski rännete ajal. Väidetavalt võib septembris-oktoobris siinsetelt vaateplatvormidelt jälgida kümnete ja kümnete hallpea-haugasviude ning konna-raudkullide liuglemist looduspargi maastike kohal. Ja kui sellest kõigest on veel vähe, siis tänu Shedingi mägistele pinnavormidele, leidub siin ka hulgaliselt koopaid, millest mitmetesse saavad huvilised ka sisse kiigata.

Kuna praegu polnud ei suvi ega ka september-oktoober, siis tegelikult olid pildilootused kahanenud hommikuse kogemuse pinnalt üsna keskpäraseks. Kui midagi antakse, on tore, kui ei, siis võtan seda kui mõnusat jalutuskäiku looduses (kaamera statiiviga õlal lisaraskuseks). Raha pargi külastamise eest ei küsita, kuid auto parkimise eest küll (mis kokkuvõttes teeb muidugi sama välja). Teadsin, et mul on aega paar tundi,

Pargi sissepääsulähedased rajad on sobilikud kõigle matkajatele

mistõttu võtsin ette kõige lühema raja.

Tollel hilisel pärastlõunal oli Shedingis totaalne vaikelu. Kui parklaesisel välul veel jalutas paar inimest, siis metsas matkarajal ei kohanud ma enam kedagi. Peale Taiwani makaakide siis. Ahvide kisa ja bambusritvade kääksumine olid põhimõtteliselt ainsad helid, mis kõmpides kõrva kostusid. Siin-seal lendasid võsas ka väikesed linnud, kuid ükski nendest ei sattunud nii lähedale, et ma oleks suutnud nad ära identifitseerida või veel vähem pildile saada. Niimoodi vaikselt vantsides jõudsin ühel hetkel suurele vaateplatvormile, mis asus mäeseljakul, laia oru servas. Sealt avanesid tõeliselt võimsad vaated ümbritsevale rohetavale tihnikule ning ka idarannikule. Üles pandud sildid väitsid selle olema koha, kust on võimalik röövlindude rännet jälgida ning selle oru äärde jäävat ka nende pesitsuskohad. Oli isegi suund ära näidatud, kust poolt kulle ja kotkaid võiks oodata, sest tihti on kiskjad laisad ja kasutavad orgu liuglemiseks siinseid tugevaid õhuvoolusid.

Suur oli mu üllatus, kui pärast veerandtunnist tühjusesse passimist liugleski lubatud suunast orgu sisse üks kotkaline. Tohoo pele,

Häbelik Taivani maduhaugas. Näete ikka?

seda ma küll ei oodanud! Tol hetkel oli mul binoklite fookus platvormi ümbruse puudelatvadel, sest võrades käis kohati mingi ragistamine. Seetõttu oli mul statiiv fotokaga natuke eemal ja kulli orgu sisselennule reageerida ei jõudnud. Sel hetkel, kui ma ummisjalu joostes kaamerani jõudsin, maandus lind oru vastaskaldale puu otsa ära ja jäigi sinna istuma. Ning „nii hästi“, et ükskõik kus kohas või mis nurga all ma objektiivi tema poole suunasin, oli pea tal kogu aeg oksa taga peidus. Ootasin seal ligikaudu tunnikese, et midagi

Metsaõied

muutuks, aga asjatult. Taivani maduhaugas (kodus vaevu-vaevu määrasin selle pooliku pildi järgi linnu ära) passis jonnakalt enda välja valitud oksal ning kuna valgus hakkas vaikselt kaduma, otsustasin ühel hetkel lahkuda ning korralik pilt jäigi saamata.

Metsa all oli juba nii hämar, et liikuvatest objektidest foto tegemine oli võimatu. Ning tegelikult oli ka vähem liikuvate (nt lill ja liblikas lillel) tabamine paras pähkel, sest statiivi olemasolu nullis ära lõõtsuv tuul, mis jõudis ka metsa alumiste kihtideni. Mõned päris toredad ülesvõtted siiski sain, seega pildiliselt päris tühi käik polnud. Kui fotograafia kõrvale jätte, oli jalutuskäik pargis täitsa tore. Otsustasin, et tulen homme hommikul siia tagasi ning püüan siis ka sinna Sheding kaugemasse serva matkata, et tähnikhirved üles otsida.

Kompositsioon liblikaga

10 minutit pärast autosse istumist keerasin juba hotelli garaaži, seega öömaja oli strateegiliselt ikka ideaalses kohas. Unimütsid olid toas vaikselt ärkamas ja pärast virgumist otsustasime, et võtame ette samasuguse programmi kui eile. Läheme hangime Hengchuni ööturult midagi hamba alla ning jalutame niisama ringi.

Kuna oli esmaspäev, siis oli turg eilsega võrreldes kardinaalselt muutunud. Näiteks see restoran, kus ma eile magu makku vitsutasin, oli üldse suletud. Müügilette oli oluliselt vähem ning lõpuks oli ka siia kohale jõudnud idarannikul kohatud marutuul. Võimalik, et tuul oli lihtsalt osad müügiletid ära viinud, sest kohati tekkis küll selline mulje, et lettide kohale ja ümber seatud kilekatused/-seinad ei olnud väga hea mõte. Tuule eest kaitsmise asemel töötasid need pigem purjena.

Sobiliku söögikoha leidsime seekord Hengchunist seest, kuigi see sobilikkus piirdus esiti vaid ukse ees presenteeritud menüüga. Kui meid taharuumi juhatati ja pandi istuma laua äärde, mis oli lapsele ideaalse kõrgusega (pakun, et tal on lasteaias sama kõrged lauad ja toolid), lahtus esimene entusiasm kiirelt. Kuidagi ma oma pea kahemeetrise ladvakõrgusega tüve sinna ära pakkisin, kuid selge oli ka see, et enne söömaaja lõppu ma siit ennast välja urgitseda ei kavatse. Kui keegi tahab minna pissile või niisama end sirutada – paha lugu, leidku mõni teine tee või aeg.

Roogade osas mõtlesime, et paneme seekord hullu – naine võttis kalasupi ja mina seajalad. Seajalad koos klaasnuudlite ja Taiwani

Seajalalobi

keedumunaga olid täitsa okei roog. Kootidel oleks võinud küll rohkem liha olla, aga maitse oli hea. Tüdrukule sobisid väga hästi need imepeened nuudlid. Ise olin uhke selle üle, et suutsin kõike seda kraami juba pulkade abil niiviisi tarbida, et enam-vähem viisakas välja paistab. Seakodemetega oleks võinud kasvõi žongleerida, kuna need püsisid väga edukalt tokkide küljes, aga eriti ülbe oli see, et ma ka neid nuudliniite suutsin kausist peenekombeliselt kätte saada.

Naise kalasupp oli kala ja supp. Põhimõtteliselt oli mingi leem keema aetud ja sinna siis terve kala sisse lõigatud (koos pea ja sabaga). Isegi kui kokal oli tekkinud mõte ka maitseaineid lisada, siis teoks ta seda hullumeelset ideed ei teinud. Ühesõnaga oli see söögikord naisele suur pettumus, mistõttu tuli turult midagi juurde hankida. Valik langes krabipallidele, kuid nende tarbimine osutus tuule tõttu väga katsumusterohkeks ülesandeks. Kuidagi need siiski söödud said, nii et isegi riided jäid suures plaanis puhtaks. Teel hotelli poole võtsime veel söögikorra

Maitsekad krabipallid

lõpetamiseks ühe banaanipannkoogi kondenspiimaga ning see oli nüüd konkurentsitult õhtu kõige parem pala. Öeldakse, et lõpp hea, kõik hea (kuigi tegelikkuses on sellisel juhul siiski ainult lõpp hea).

Vahetult enne Howardi väravat jalutasime mööda ühest rollerilaenutusest ja mulle jäi silma, et iga rolleri peal oli Muumide tegelase Piripiiga pilt. Kuna Muumid on lapse jaoks suur teema ja selle kinnituseks oli tal ka tol õhtul ringi vantsides Piripiiga nukk käes, siis oli plika äärmiselt elevil, kui oma lemmiktegelasega motikaid nägi. See, et me seal seisma jäime ja rollereid passisime, oli muidugi märguanne müügimehele, kes kohe tuli uurima, et mitut ratast soovime. Kui näitasin, mis lapsel käes oli, siis hakkas ta muidugi naerma ja ütles mulle midagi täiesti tundmatute sõnadega. Tundub, et multikategelaste kleepsud on seal viis, kuidas erinevad rentijad oma rollereid märgistavad – nägime veel ka Hello Kitty, Karupoeg Puhhi ja muude sarnaste tüüpidega rattaid.

Mina aga leidsin väikesest külapoest ühe huvitava käsitööõlle, mis loodetavasti seekord ka päris õlle moodi maitseb. Igatahes kui joogi nimi on Rye IPA ja tootjaks Sunmai nimeline mikropruulikoda, siis ma julgeks eeldada, et see pole peedi- või konnamaitseline põnevusjook. Ning tõepoolest - seekord tabasin tõesti kümnesse, seni siin proovitutest selgelt parim õllevedelik. Kuna täna oli viimane õhtu siin saare lõunatipus, siis vaatasin õlle kõrvale ka öömajavariante järgmisteks päevadeks (ja öödeks). Tulevasi samme ja paiku ritta seades (ning juba natuke ka alles jäänud päevi arvestades), jõudsime arusaamiseni, et järgmised 3 ööd võiks veeta vanas pealinnas Tainanis. Kuna linna põhjaserva lähedal laiusid tohutud märgalad, mis pidid olema väga viljakad linnuvaatluspaigad, siis sinnakanti ka hotelli otsisin. Nüüd oli mul juba väga kindel soov hommikusest magamisest täielikult loobuda, kus iganes see vähegi põhjendatud on. Hammas oli linnupiltide osas verel ja suur tahtmine oli neid võimalikult palju juurde hankida.

Kuna turismihooaeg oli möödas ja Tainani põhjaosa polnud teab mis turismimeka, siis hotellivalikuid jagus. Pärast konsulteerimist kaasaga, broneerisin ühe väga huvitava koha. Millise, sellest juba homses jutus. Tüdrikud läksid peagi magama ja minu õhtu lõppes taas pelleris päevikut kirjutades – lõpuks jõudsin järjega samasse päeva, kus olime. Ei tasu kirjutamisele ikka väga pikka vahet sisse lasta, järele jõudmine kulutab väga palju energiat ning pikalt potil istumine teeb kannikad kangeks (Kapa-Hengchuni vanasõna).