Sissejuhatus

Aasta oli 2019. Inimesed reisisid, käisid suurtel vabaõhukontsertidel, said sõprade ja peredega kokku ja nii edasi. Kõik oli täiesti tavaline. Vähemalt sellel hetkel tundus nii. Seega polnud ka väga imekspandav, et kusagil aasta keskel hakkasime kaaluma variante, et kuhu sel sügisel kaamose eest plagada võiks. Viimastel aastatel olime liigelnud Euroopa piires, sest alates 2017. aasta suvest oli meie pere kolmeliikmeline, kuid nüüd oli tekkinud taas tunne, et võiks võtta ette veidi ambitsioonikama plaani. Laps oli saanud 2 aastat täis ning viimased reisikogemused temaga olid olnud väga positiivsed – lennureis talle närvidele ei käi ning kohapeal viitsib konnata küll. Jah, kohustuslik päevane uni on vajalik ning mõjutab selgelt ka plaanitavaid marsruute, kuid muus osas meil piiranguid polnud. Eks reisikirjast ja ka kokkuvõttest saate lugeda, kuidas meil läks, aga olime oma tüdrukus tegelikult üsna kindlad, mistõttu ülemäära tema pärast ei muretsenud. Eks muidugi leiab nii Eestist kui ka mujalt suhtumist, et lapsevanemad peaksid tite täisealiseks saamiseni kõik reisid ja muud lõbustused ära unustama, aga me õnneks nende hulka ei kuulu. Reisikirja kokkuvõtvast peatükist leiate ka mõned põhjused, miks 2-aastasega laias ilmas rändamine hea mõte on ning miks tegemist ei ole (ainult) lapse solgutamisega vanemate reisikire jahutamise arvel.

Niisiis – lähme! Aga kuhu? Üsna kiirelt saime ära otsustatud selle, et võiks seekord minna Aasiasse. Loetud kuud enne lapse sündi sai käidud Uus-Meremaal, enne seda Costa Ricas ja veel varem Aafrikas, seega loogiline oli tuua nüüd Aasia mängu. Ütled Aasia reis – mõtled tavaliselt Tai, Bali, Vietnam või India. Aga mina mõtlesin Taiwan! Ma olin tegelikult Taiwani pihta mõelnud juba aastaid, alates sellest ajast saadik, kui lugesin 2000.-te algul reisiajakirjast „Wanderlust“ üht reisijuttu rolleriseiklusest sellel tuntud, kuid samas ka tundmatul saarel. See lugu oli nii vinge ja kirjeldused loodusest, kultuurist ja muudest tegevustest nii inspireerivad (hoolimata sellest, et autor jäi taifuuni kätte ☺), et Taiwan kui potentsiaalne reisisihtkoht graveeriti jäädavalt minu ajusagaratesse. Ma ei mõelnud sellele väga aktiivselt, aga kui 2019 läks plaanide tegemiseks, hüppas Ilha Formosa ehk Ilus Saar ehk Taiwan kohe ühe potentsiaalse kandidaadina välja.

Ning siis muidugi püstitus kohe küsimus, et mis seal siis nüüd üleüldse teha oleks. Peale rolleriga ilusas looduses sõitmise ja taifuuni kätte jäämise. Sest ega meil nüüd väga palju laiemaid teadmisi saarest ei olnud – kui nüüd veidi utreerida, siis seda teadsime, et Hiina RV-ga nad seal vaikselt nagistavad, kunagi paarkümmend aastat tagasi oli mul olnud taskukalkulaator, millele oli taha kirjutatud „Made in Taiwan“ ja et mõnda aega oli Taipeis maailma kõrgeim pilvelõhkuja. Ei ole just väga põhjapanev info, et teha otsus esimeseks pikaks rännakuks koos väikese lapsega. Seega tuli hakata juurde uurima, et kas see ammune loetud artikkel oli lihtsalt romantiline mälestus hästi kirjutatud reisiloost või on tõesti põhjust ise kohale minna. Üsna kiirelt sai selgeks, et Eesti keeles ei ole praktiliselt mingit infot. Isegi trip.ee, kust võib leida tarvilist infot igasuguste Kurrunurruvutisaarte kohta, oli Taiwani osas väga kidakeelne. Sealt sain küll ühe väga hea vihje auto rentimise osas, kuid see oli ka põhimõtteliselt kõik. Eee.. et siis ei tasu minna?

Ingliskeelsed veebiavarused õnneks olid rasvasema infohulgaga ning seal sai tegelikult väga ruttu selgeks, et jah, Jah, JAH! Loodus, paks kultuurakiht, köök, moodne ja üliturvaline ühiskond, loodus, üsna taskukohane eluolu ja loodus! Ainukese miinusena koorus välja see, et suplemiseks sobivaid randasid sellel saarel praktiliselt pole – vaid Taiwani lõunatipus võid leida ühe või kaks liivaribaga rannakest, kuhu ka lapsega julgeks sulistama minna (kui ei saja, pole tuult ja hooaeg on õige). Ah et terve ujumisrand ka veel, super, selle me võtame! Jah, rannapuhkus pole meie jaoks kunagi suur teema olnud ning ei plaaninud ka lapsele selliseid halbu kombeid sisse harjutada, aga no kui on võimalus ujuda, siis loomulikult kasutame seda. Pikka juttu kokkuvõttes – lugesin veel natuke juurde (paar head infosaiti on ka siin üleval menüüribal ära toodud), vaatasin paari reisisaadet, tegin perele väikese esitluse ning oligi otsustatud.

Reisi aeg oli meil tegelikult juba ette teada – novembrikuu ning see klappis ideaalselt Taiwani klimaatiliste oludega. Septembrist novembrini on saarel sademed miinimumis, temperatuurid mõnusalt soojad ning kohalike puhkused enamasti läbi (sest suvi on läbi ja lapsed koolis).

Piletite otsimise puhul oli kõige olulisimaks kriteeriumiks kohale jõudmisele kulutatav aeg. Jah, raha lugesime loomulikult ka, kuid olime valmis pileti eest veidi rohkem maksma, kui see tähendas mõne tunni võrra lühemat logistikat. Ise ei viitsi enam tunde kusagil (ükskõik kui ultramoodsas ja ägedas ning külluslike business lounge’idega) lennujaamas passida ning veel vähem viitsisime seda teha väikese lapsega. Kõige odavamaks variandiks oli Lufthansaga läbi Frankfurdi, aga Frankfurt jääb teatavasti tsipa valele poole ning koos päris pika vahepeatusega, oli see 10 tundi pikem kui Finnairi pakkumine, mille lõpuks valisime. Hinna poolest teine valik oli Qatar Airways, kuid ka sellisel juhul oleksime teel olnud 6 tundi kauem kui sommidega. Lisaks mainitule leidsime veel Emiratesi pakkumise, kuid see oli ikka väga kallis ja 7 tundi pikem ning põhimõtteliselt nende neljaga ka valik piirdus (kui tahta Tallinnast ühel piletil olevate lendudega Taipeisse jõuda). Läbi Moskva vist oleks ka saanud, kuid Aeroflot ja läbi Venemaa minek ei ole minu jaoks tõsised valikud. Finnairi kasuks rääkisid lisaks lühikestele vahepeatustele ka lennuajad (minnes startisime kõige pikemale otsale öösel (loe: lapse uneajal)). Marsruudiks tuli Tallinn-Helsingi-Hong Kong-Taipei.

Ebameeldiva üllatusena selgus, et lennufirmad käsitlevad üle 2-aastaseid lapsi päris inimestena ja soovivad nende lennutamise eest päris raha saada. ☺ Kevadel, kui Viinis käisime, tuli tüdruku käitlemise eest vaid lennujaamamaks tasuda, kuid nüüd sooviti saada praktiliselt täishinda (vist oli 100€ soodsam). Aga lapsed ongi väga kallid, eks. Selle eest saime tema kulul pideva VIP-teeninduse – tavaliselt juhatati meid esimestena lennukisse ning sõidu ajal oli garanteeritud lennusaatjate kõrgendatud tähelepanu.

Mis siis veel sissejuhatuseks? Poliitika on teema, millesse ma väga süvitsi oma reisijutus ei lähe, kuid päris mööda ka sellest elevandist ei vaata. Mandri-Hiinal on saare staatusest oma nägemus, taiwanlastel oma. Ei saa öelda, et kommunismiiket vältinud saarel oleks elu üks suur lust ja lillepidu olnud. Pigem vastupidi – vabadus, no selline päris vabadus, jõudis Taiwani umbes samal ajal, kui meie siin Enn-Liitu lagundasime. Samas täna tunnustab Taiwani riigina vaid 15 maad (mis automaatselt tähendab diplomaatiliste suhete puudumist Pekingiga) ning kõige suurem nendest on Guatemala, seega juriidiline staatus on neil üsna habras. Samas inimestel peab olema õigus oma tuleviku osas ise otsuseid teha, mistõttu ma loodan, et nende positsioon maailmas tugevneb. Ning ma väga loodan ka seda, et sama keelt kõnelev ülelahe rahvas ei otsusta ühel hetkel territoriaalselt terviklikku Hiinat jõuga looma minna, sest de facto on Taiwan siiski juba 70 aastat oma teed käinud. Viimastel aastatel, mil Taipeis on võimul olnud selgelt iseseisvust toetavad jõud, on Hiina RV retoorika igatahes oluliselt agressiivsemaks muutunud.

Kui kohale jõudmisega olid asjad paigas, siis kohal olemine vajas tsipa rohkem planeerimist. Ööbimise mõttes broneerisime ainult esimesed ja viimased ööd Taipeis (läbi airbnb ja raudteejaama lähistele, mis minu hinnangul on ideaalne koht), sest soov oli taaskord teha reis, kus me kohapeal teeme selliseid 2-3 päeva pikkuseid plaane. Kui meile mingis kohas meeldib, oleme seal kauem ning kui mõni plaanitud punkt ei tundu piisavalt põnev või vaeva väärt, siis jätame selle lihtsalt vahele. Reisikava ise valmis Lonely Planeti, menüüribal toodud kahe turismiinfo lehe ja paari ingliskeelse reisikirja alusel ning päris mitmes kohas määras marsruudi Eesti ornitoloog Tarvo Valkeri linnuvaatlusraport aastast 2016 (leitav estbirding.ee lehelt). Ringi plaanisime saarel liikuda autoga, kuid sellega oli see pisike nüanss, et Eesti juhiluba Taiwanis ei kehti (ka mitte koos rahvusvahelise juhiloaga). Miks me sellest hoolimata auto rentimist plaanisime, kuidas sellega läks ning mis on autosõidu alternatiivid, sellest kirjutan ma pikemalt 14. novembri jutus, kui oli justkui rendiauto kättesaamise päev.

Mis meil siis reisikavasse mahtus – hulgaliselt templeid (taoistlikud, budistlikud, hiina rahvausu omad), olulisimad Taipei maamärgid (muuseumid, vanad hooned, Taipei 101), looduslikud vaatamisväärsused (Taroko kanjon ja muud geoloogilised silmailud), rahvuspargid, ööturud, käsitöökülad, kuumaveeallikad, linnuvaatluspaigad ja siis see üksainumas eelpool mainitud ujumisrand kah. Kui härra Valkeri linnuvaatlusraportile juba viitasin, siis looduse (ja eriti lindude) pildistamine oli kogu reisiteekonda tugevalt sisse põimitud (sest no lihtsalt on selline kiiks, see tähendab hobi). Tüdriku päevauni tähendas enamasti seda, et mul oli paar tundi aega kusagil fotokaga ringi konnata. Ning harvad ei olnud päevad, kus tõusin päikesetõusu ajal, et ka enne hommikusööki üks mõnetunnine pildiring teha. Ööbimisi planeerides arvestasin enamasti just sellega, kust mul oleks kõige lihtsam pääseda mõnda loodusparki või linnualale. Ning see strateegia töötas väga hästi.

Kui juba pildistamisest rääkida, siis fotosid on taaskord palju (nagu ka mu eelmistes reisikirjades), kuid sel korral on see erinevus, et jutu kõrvalt võib leida ka hulgaliselt telefoniga tehtud pilte. Kuigi fotokott oli mul enamasti kaasas ning fotomasin laskevalmis, ei viitsinud ma seda alati välja urgitseda (või tundus see antud olukorras kohatu), seega  sellised igapäevased eluolu pildid on tihti kehvema kvaliteediga. Mitte halvad, aga lihtsalt jäävad oluliselt alla sellele tasemele, kui oled võtnud vaevaks statiivi välja võtta, fotokale õige objektiivi ette keeranud ning kõik nupud-valitsad korrektsesse asendisse sättinud.  Teleobjektiiviga tehtud liikuva looduse fotodest rääkimata. Kuna telefonide kaamerad on tänapäeval juba üsna head (vähemalt tavaliste reisipiltide tegemiseks), siis võib-olla ei panda seda ka tähele, kuid mina panen ja seetõttu tundsin sisemist survet see fakt siin ära mainida. Ammendav linnu- ja muude looduspiltide valik jõuab aastate jooksul ka minu loodusfotoblogisse, seal ei ole seni veel ühtegi telefoniga tehtud pilti.

Korrektsuse huvides mainin ära ka selle, et selle blogi aadress ei vasta õigekirjareeglitele, aga kuna taiwan2019 oli võetud ning rohkemaks meie kujutlusvõime suuteline polnud, tuli võtta taivan2019. Aga eesti keeles on saare nimeks ikkagi Taiwan ja seal elavad taiwanlased. Vot. Rohkem ei ütle alustuseks midagi. Kui tekkis huvi, et kuidas meil läks ja mida seal teha kannatab, siis palun lahkesti reiskirjaga tutvuda.


10.11 - Tallinn, Helsingi

See novembrikuu teine pühapäev oli vaikselt juba õhtusse veerenud, kui tegime esimesed sammud projektis „Mis me siin ikka passime, läheme parem Taiwani ära!“ Kui nüüd meenutada, siis ega vist polegi kunagi reisiga nii hilja algust teinud. Üsna tavaline on olnud see, et on tulnud hoopis ärgata sellisel kellaajal nagu vanad eestlased heinateo aegu, aga seekord tegime päevatoimetused kenasti ära, pidasime natuke ka isadepäeva ning kella 7 paiku õhtul vaatasime veel rahulikult kodus uudiseid. Justkui oleks täiesti tavaline pühapäeva õhtu.

Aga siis… kella poole kaheksa paiku oli mu õde järsku nõudliku näoga ukse taga, et meid lennujaama ära viia. Õnneks ei tulnud tema ilmumine siiski ootamatult ja me ei hakanud selle peale esimesi ettejuhtuvaid asju ripa-rapa kohvrisse viskama. Pakkimised olime varakult ära teinud, aluseks üks rahvapärimuslik ekselitabel, kuhu siis 10+ aasta aktiivse reisikogemuse pealt olen kuhjanud esemeid, mida oleks tarviline erinevatesse maailmanurkadesse kaasa vedada. Selle checklisti järgi on väga mugav sumadane täita, sest see välistab reisil hetked, kus pupillid lähevad suureks ja karjatad, et SEE jäi ju mul koju, sahtlisse. Loomulikult enamus asju on võimalik ka kohapealt asemele osta, kuid fotokraami ja viimasel ajal ka lapseasjade puhul, on selline eelnimekiri siiski asendamatu.


Igatahes veelkord tänu õeraasule, kes viitsis meid lennukasse ära visata ja pärast ka auto sealt tagasi tuua (no et ei peaks turvatooliga mässama hakkama). Lennule registreerimine läks ludinal ning Taipei Taoyuan International Airport sihtkohana teenindajas emotsioone ei tekitanud. Küsis vaid üle, et ega te kohvreid vahepeal välja võtta ei taha. Ei tahtnud.

Kuna Helsingi lend oli tol päeval kõige viimane Tallinnast väljuv reis, ei olnud ka turvakontrollis suurt trügimist. Rõõm oli näha, et tütar oli võrreldes kevadise Viinis käiguga teinud suure hüppe asjalikkuse suunas ning enam see töinama ei ajanud, et pidi metallidetektorist üksi läbi tulema. Veidi võttis suu virilaks asjaolu, et ta pidi oma pisikese koaala seljakoti koos mänguasjadega korraks mingisse kasti panema, kuid lubadus, et ta saab need kohe tagasi, oli piisav draama vältimiseks. Kusjuures edaspidi oli ta juba ise entusiastlik, et paneme jah need sinna kasti, siis onud-tädid teevad pildid ära ja teisel pool tunnelit saan kätte.

Lennuki väljumiseni oli aega üle tunni, seega läksid loosi kõik atraktsioonid, mis Tallinna lennuväljal lastele mõeldud. Lemmikuks oli loomulikult Lotte majaga mängunurk, kuid ka elusuuruses malelaud pakkus vägagi pinget. Selle viimase puhul oli teenindaja just lõpetanud nuppude algasendisse panemise (eemalt nägime), sest kohe-kohe ju läheb viimane lend ning hea kui hommikuks kõik valmis on. Tütar aga arvas teisiti. 15 minutit hiljem olid kõik malendid leidnud omale uue asukoha – mustad mustadel ruutudel ja valged valgetel, sest nii ju ometi malemäng käib. Usun, et kui see teenindaja oli viisakapoolne, siis hiljem siit mööda minnes, mõtles ta lihtsalt: "Mida?!?"

Finnairi väike lennukipups maandus 20 minutit peale üheksat ning täpselt 15 minutit hiljem oli ta juba taas lennurajal rattaid õhku
Minilennuk
rebimas. Kuigi väljast paistis see raudlind kuidagi ekstrapisike, siis seest suurus isegi üllatas. Ruumi jagus (vähemalt istuvas asendis) ning minu kahe meetrise ihu külge köidetud põlvi ei tulnudki sügavale eesolevasse istmesse suruda (või siis ebanormaalse nurga all kuidagi põiki hoida). Võrreldes airBalticu propellerdisega (mis väljast paistab suurem), oli mugavustase selgelt parem. Aga ega me seda kaua nautida ei saanud, sest oodatud lennuajast (35 minutit) suutis kapten kuidagi 15 minutit maha viilida, mistõttu enne kümmet olime juba Vantaa lennuväljal. Tütar (koos oma ustavate reisikaaslaste hiirekese ja kaelkirjakuga) istus minu kõrval ja naine meie taga ning tütre kokkuvõte sellest soojenduslennust oli selline: „Tahaks teistmoodi lennata.“ Ilma täiendavate kommentaarideta. No selge, võtan teadmiseks ja püüame järgmisel korral teisiti.

Kuigi Vantaa lennuvälja on õnnestunud ka mõnel varasemal korral tarbida, osutus see sellel korral kuidagi eriti suureks. Põhjus selles, et Tallinna lennuki värav on Terminal 1 kõige esimeste seas, aga Aasia lennud väljuvad (ja saabuvad) Terminal 2 kõige tagumises otsas. See tähendas üle poole tunni pidevat kõmpimist, õnneks laste vedamiseks olid saadaval kärud. Tjah, ühe käega antakse, teisega võetakse. Käru küll eraldati, kuid samas oli täiesti vastutustundetult ehitatud jalutustee kõrvale Muumide pood koos suure Muumitrolli kujuga (tüdruk on suur Muumide fänn). Kuidagi saime sellest siiski kadudeta mööda ning Hong Kongi lennu värava lähistel leidsime ühe õdusa nurgakese, kus oli võimalik aega veeta. Kohe selle nurgakese juurde oli ehitatud MAJA nime kandev elutuba, kus olid erinevad atraktsioonid, mis lapsele väga meeldisid (kiikhobu, puusavurr, joogatala, prõksuv elektrikamin) ja aeg lendas kiirelt. Kuigi kell lähenes hoogsalt südaööle.

Ühel hetkel mõtlesime, et läheme täidame oma joogipudelid värske veega ära, et oleks lennukis midagi juua, enne kui pardateenindus lahti läheb. Selleks pidime jalutama läbi meie lennu ootesaali ning nurga tagant sinna astudes avastasime, et see oli praktiliselt tühi, vaid mõned üksikud reisijad olid veel piletikontrolli järjekorras. Tohoo (harilik aed)till, ae! Me polnud mitte ainsatki korda mögafonis kuulnud, et keegi oleks maininud sõnu Hong ja Kong. Küll kutsuti Moskva lennule ja ka mõnele teisele, kuid Hong Kongi osas ei silpigi. Samas silmad eeldatavalt ei valetanud ning lennuk oli praktiliselt juba reisijatega täidetud. Pikemalt süüvimata, et kuhu teavitused jäid, läksin kutsusin naise, võtsime oma kodinad ja kobisime lennukisse ära.

Finnairi pikamaa lennuk oli viisakas ja 3+3+3 istmete konfiguratsiooniga, mistõttu olime ühe eraldiseisva reajupi õnnelikud omanikud. Kartus, et viimaste lennukile minejatena pole meie pea kohal enam käsipagasi jaoks ruumi, oli asjatu. Lennuk tundus olevat peaaegu 100% täis, kuid 47. rea parempoolse kolmese sektsiooni kohal olev kuut oli täiesti tühi. Laps sai aknaaluse koha (et me saaksime tema magamise ajal vajadusel ringi saalida ning jalgu sirutada) ja hetkel tundus, et see „teistmoodi lendamise“ soov oli täitunud, sest ekraanilt hakkas talle peagi jooksma Muumide multikas ning hoolimata kesköö saabumisest, ei olnud ta veel seda nägugi, et oleks väsinud.

5 minutit enne kuupäeva vahetumist oli kõik minekuks valmis ning lennuk jõnksatas liikvele. Siin on ka paras hetk selle päeva jutule joon alla tõmmata.

11.11 - Hong Kong, Taipei

Kohe päris lennu alguses teatas kapten, et plaanitav kohalejõudmise aeg on 1 tund varasem kui pileti peal kirjas. Hoolimata sellest, et piloodi perekonnanimi polnud ei Häkkinen ega Räikkönen. Tänast lendu oli hoopis toetamas Taganttuulinen, mistõttu kujutan ette, et kütusekulu 100 km kohta oli ka lennufirmat igati rõõmustav. Ega see varasem saabumisaeg meis eriti emotsioone ei tekitanud, sest Hong Kong oli ju vahepeatus ning iga võidetud minut võrdus ühe täiendava passimisminutiga lennujaamas. Kahest tunnist ooteajast sai kolm tundi. Samas lapse peale mõeldes oli see kindlasti väike pluss, sest maa peal sai ta ringi joosta, ei pidanud toolis ühe koha peal passima.

Aga siin on taaskord koht, kus tuleb teda igati kiita. Nii umbes-täpselt kolmveerand tundi pärast õhkutõusu (ehk siis veidi enne kella üht öösel) oli õhtusöögi serveerimise aeg. Tüdruk vaatas hoolsalt Muumi multikaid ning lasteeine saabumine tema põhitegevust väga palju ei seganud. Natuke soris lihapallide sees ja sõi ka küpsiseid, kuid tähelepanu oli siiski naelutatud Muumitrolli ja Piripiiga tegemistele. Ta ei olnud seda nägugi, et võiks olla väsinud või oleks huvi jonnida. Pigem oli selline tunne minul.

Ma ei tea, mis värk oli, aga viimased 2-3 päeva oli mu isu olnud praktiliselt null. Ükskõik mis toit või milline kellaaeg – lihtsalt ei tahtnud süüa. Mingi viirus? Reisiärevus? Viimast küll teadlikult ei tuvastanud, sest on ka mõnikord varem juhtunud sellist asja, et tuleb lennukiga kuhugi maakera teise serva sõita, kuid mine sa tea, mis seal teadlikkuse all toimus. Igatahes Finnairi lennu AY99 toimumise ajaks see isutus üle polnud läinud ning nii ma vaatasingi üsna heitunud pilguga seda lobikandikut, mille lennusaatja professionaalse naeratuse saatel mu ette lauakesele asetas. Naine võttis kana ja nuudlid ning tema sõnul olid need lausa head ning peale vaadates võis samu omadussõnu ehk kasutada ka lihapallide ja kartulipudru kohta, kuid puhas mõte millegi suu sisse asetamisest ajas öögilihased valveasendisse.

Kuna ma tõepoolest olin viimased päevad väga saledat joont pidanud, siis puhtalt sellepärast, et ma siin lennu ajal pilti tasku ei paneks, otsustasin toore jõuga veresuhkrut tõsta. Veerand tunniga vägistasin piire kompides kaks tervet lihapalli sisse ja topsi apelsinimahla ka, kuid see oli maksimum. Võimalik, et isegi natuke rohkem kui maksimum. Ülejäänud kandikule kuhjatud toidupalukesed (koos siis praktiliselt puutumata pearoaga) rändasid lennusaatja kätte kenasti tagasi. Kuna lennukis söögist keeldumine on üks narkokullerite peamine vahelelendamise põhjus, siis vabalt võib olla, et kuhugi tehti märge, et härra istekohal 47J võib vajada maandumisel põhjalikumat läbivaatust. Et kui ülevalt midagi sisse ei lähe, siis peab vaatama, et ega äkki allpool midagi ees ei ole.

Kella 2 paiku oli lennutäis inimesi ära toidetud ja ülejäägid kokku korjatud, mille peale siis kapten palus kõigil aknakatted alla tõmmata. Seda siis seetõttu, et kell võis küll Tallinnas ja Helsingis 2 olla, kuid meie olime kusagil keset Venemaad ning kihutasime 1000 km/h päikesetõusu suunas. Aknakatete lahtijätmisel oleks tunni pärast olnud valge kui päeval, kuid plaan oli siiski võimaldada reisijatel magada. Tuled lasti maha ning enamus ka seda unelemise võimalust kasutada üritas.

Tütre jaoks olin selle reisi jaoks soetanud vidina nimega täispuhutav jalatugi, mis nüüd kasutusse läks. Kuigi kaheaastasel lapsel jalaruumiga probleeme pole, oleks tal istudes, jalad rippus, üsna keeruline magama jääda. Alternatiiv oleks see, et ta viskab jalad või pea kõrvalistuja sülle, kuid naise või enda mitmeks tunniks sundasendisse lükkimine ei tundunud eriti ahvatlevana. Lennuk maandub ilmselt alles paar tundi pärast seda, kui jalad ära surid. Seega tundus jalatugi väga mõistliku investeeringuna.

Ning mõistlik investeering see ka oli! Puhusin jalatoe mõlemad sektsioonid täis, surusime suure õhkpadja istmete vahele ja palun väga – lapsel oli nüüd põhimõtteliselt voodi! Jalapadi oli istmega täpselt sama kõrge ja tüdruk tõmbaski end varsti kerra. Natuke ta seal küll vähkres, sest võõras koht ja sirgu päris koibi lükata ei saanud, sest reavahe nii lai ka polnud, kuid kella 3 paiku kodumaise ajaarvamise järgi ta päris kindlasti juba magas.

Minuga nii hästi ei läinud. Juba veidi kahetsesin oma õgardlust nende kahe lihapalli suunas. Pildi tasku panemine oleks päris kena perspektiiv käesoleval hetkel. Kõik oli tegelikult magamiseks täiesti soodne – jalad sain eesistuja tooli alla praktiliselt sirgeks lükata, peatugi oli piisavalt kõrge ning teatav väsimus oli ka sees, kuid silmade kinni hoidmine ei viinud kuhugi peale silmade kinni hoidmise. Seega ühel hetkel loobusin. Naine imiteeris kõrvaltoolis magamist päris hästi.

Võtsin hoopis ette Finnairi filmivaliku ja 2019 üks menufilme „Ükskord Ameerikas“ tundus just selline, mille oleks tahtnud ära vaadata. Rõhk fraasil „oleks tahtnud“. Nüüd siis väike ving Finnairi suunas – kõrvaklappidest võiks olla filmiheli ka kuulda. Jah, turistiklassi reisijale mürasummutavaid kõrvaklappe ei peaks ehk tõesti eraldama, kuid samas võib-olla ei peaks andma ka müravõimendavaid kõrvaklappe. Aga just sellised need minu arust olid. Vaatad huviga filmi, näed et Brad Pitt ja Leonardo DiCaprio räägivad ja naeravad, kuid miks? Heli oli lükatud põhja, lisaks hoidsin käsi ka kõrvade vastas, et (filmi)audio jõudmist kuulmekanalisse maksimeerida, aga ei midagi. Pingutasin, mis ma pingutasin, kuid kui igaks minutiks eraldatakse nii 5-6 arusaadavat sõna selles üsnagi tekstitihedas linateoses, oli natsa raske süžeega kaasas olla. Kas ta ütles praegu „vestern“? See võis ju olla „vestern“? Äh, kuhu nad nüüd lähevad? Kes see on? Jah, subtiitrid oli võimalik ka lisada. Valikus olid hiina keel ja... punkt.

Pool tundi mõistatamist ning siis loobusin. Oleks mõni Sigala Steveni film, siis oleks veel vaadanud, sest seal tavaliselt dialoog segab peksmist ja ka kangemat vägivalda, kuid antud film vajas kuulamist. Lasin uuesti silmalaugudel kokku vajuda ning seekord vist isegi näkkas. Vähkresin üht ja teistpidi, aga kuidagi ma ikkagi magama jäin. Antud fakti tõestuseks oli asjaolu, et ma ühel hetkel ärkasin üles ning seda selle peale, et pimedat lennukisalongi hakati vaikselt valgustama. See tähendas vaid üht – maandumiseni oli jäänud paar tundi ning peagi oli oodata hommikusööki. Kuna laps magas nagu kott ning üks lend oli veel ees ootamas, siis otsustasin, et püüan teda veel unenäomaailmas hoida. Tekitasin pleediga tema tooli kohale väikese telgi, mille sees oli endiselt pime ja nii ta seal edasi nohiseski.

Lõuna-Hiina meri
Meie sõime oma hommikusöögi ära, lapse oma oli ammu jahtunud, kui lõpuks otsustasime ta üles ajada. Hong Kongi jõudmiseni oli jäänud vähem kui tund aega, mis tähendas seda, et peagi tuleb niikuinii tool otseks panna ja aknakate lahti teha ning hea oleks kui ta ka saaks veidi toibuda ning süüa-juua. Eriti juua. Väikese punnimise peale tegi tüdruk lõpuks silmad lahti ning lubadusega, et KOHE võib hakata Muumimultat edasi vaatama, oli ta peagi virgunud ja isukalt oma hommikust linnupetet järamas. See lend oli läinud küll hästi – laps oli kenasti triksis-traksis ja hoolimata väga hilistest/varastest kellaaegadest ja harjumatust keskkonnast, oli ta päris mitu head tundi maganud ning ei tekitanud vanematele sekunditki piinlikkust. Otse vastupidi!

Hong Kongi lennuväljale lähenemine pakkus aknast väga kauneid vaatepilte. Maandusime risti üle selle Hiinale kuuluva
Maa! Hong Kongi sik-sakiline rannajoon.
poolkapitalistliku oaasi ning kaunid rohetavad kuplid ja rannajoon vaheldusid pilvelõhkujate kampadega. Hong Kongi keskus ehk Kowlooni poolsaar jäi meil küll nägemata, sest see paistis kätte lennuki teises ääres istujatele, kuid suurt rõõmu tegi meile aknast presenteeritav ilm. Kõik see päikese ja soojuse kombo (seda me küll füüsiliselt veel ei tunnetanud, aga vaimselt küll) oli just see, mida üks novembrikuust tulnud eestlane vajab.

Maandumine oli sulgpehme ja peagi olimegi juba terminalis. Seal oli lapsega ka väike turvaintsident, kui nii võib öelda. Nagu tänapäeval lennujaamades ikka, siis igas võimalikus ja võimatus kohas sind otsitakse läbi ja vaadatakse, et kas töövihikud ja keka asjad on ikka ranitsas kaasas. Kuigi viibisime ainult transiittsoonis, siis ka siin tuli turvakontroll läbida. Läksin esimesena, tegin protseduuri
Hong Kongi äärelinn
läbi ning siis oli lapse kord. Millegipärast otsustas ta väga selgeid hiina- ning ingliskeelseid silte ignoreerida ja minu hüüatust, et „Võta seljakott ka ära!“ ei kuulnud, mistõttu jooksis hoopis ummisjalu mu poole. Valvas Hiina piirivalvuritädi aga nägi kurikaelse terroristi tegevuskava hoobilt läbi ja otsustas jõuliselt sekkuda – krabas lapsel käest kinni ning üsna käskival toonil ütles midagi. Vist inglise keeles, aga võis olla ka hiina keeles, sest sõnaselgus kadus kärkivas kõneviisis kuidagi volüümi taha ära.

Kui laps avastas, et tema küljes on veel üks käsi, lisaks tema enda omadele, ning see ei kuulu ei emale ega isale, tõmbas ta muidugi pillihääled valla. Õnneks see intsident lahenes siiski kiirelt - valgustasime ka lapse seljakoti läbi  ja suurt draamat polnud. Aga no sai siis tunnetada Aasia kultuuri erinevust – kui laps on laps ja ei allu rangelt käitumisnormile (st otsustab heast peast isa poole joosta), siis reaktsioon on sarnane sellega, kui keegi tagaotsitav üritab jõuga turvakontrolli vältida. Hea, et tirtsu maha ei joostud. Ei mingit võimalust lastevanematel asi ise ära lahendada (ma juba astusin tema suunas ning olin ju vaid mõne meetri kaugusel) ja laps õigesse kohta tagasi toimetada, ikka kohe käed külge ja järsk toon. No pole hullu, laps sai kogemuse võrra rikkamaks ja meie tulevikus sarnastes kontrollides hoolsamad.

Rattad maas
Hong Kongi lennujaam oli selline tavaline. Päris suur ja viisakas, aga ei midagi erilist. Kuna meil siin väga palju aega ringi konnata polnud, tegime vajalikud toimingud ära ja läksime oma värava juurde ära. Tarvilisteks toiminguteks oli siis ühest suvenirkast magneti ostmine (et külmkapp ikka ka teaks, et oleme oma jala Hong Kongis maha pannud) ning veepudelite täitmine. Ega me seda ooteala pikalt sihtotstarbeliselt kasutada saanudki. Hoolimata sellest, et Finnair oli tunnikese vahepeatust meile juurde kihutanud, siis saime vast maksimum veerand tunniks maha istuda, kui juba hakkas lennukisse minek. Rõõm oli näha, et laps oli endiselt kenasti virk ja kraps ning lennukisse minek talle tõrget ei tekitanud. Ma lubasin, et see on nüüd lähima paari nädala jooksul viimane lend ja lisaks lubasin, et kui me selle lennu ära teeme, siis sõidame veel rongiga ka. See viimane asjaolu pani tal igatahes silma särama.

Cathay Pacific on Hong Kongi ametlik lennufirma ning figureerib samuti maailma parimate lennufirmade esikümnes. 2019. aastal
Meie küüt Taipeisse
sai tai Skytraxi (mis on üks peamisi vedajate edetabelite koostajaid) koostatud tabliitsas neljanda koha. Kuna selle viimase 800 kilomeetri katmiseks läks vaja natuke vähem kui kahte tundi meie elust ning söögiks pakuti maitsetut kana riisiga, siis väidan, et mul polnud piisavaid andmeid antud koha paikapidavust kinnitada, kuid kohale meid viidi. Mis oli selle lennu juures huvitav – lennuk kogus kõrgust väga-väga aeglaselt. Kui tavaliselt oled veerand tunniga juba pilve piiril, siis see Airbus oli sellel ajal veel ikka päris madalal. No vähemalt nokk oli ikka ülespoole.

Kuna me startisime enam-vähem sel ajal, kui päike loojus, siis esimene nägemus Taiwanist oli üks suur tuledemeri pilkases pimeduses. Terve saare läänerannik on praktiliselt üks suur linn (olles teravas kontrastis idarannikuga) ning eriti tihe on just loodenurk, kus asuvad Taoyuan City ning pealinn Taipei ja kus elab ligikaudu 10 miljonit inimest (ehk siis natuke alla poole riigi elanikkonnast).

Taiwan Taoyuan International Airport ehk siis Taiwani peamine rahvusvaheliste lendude lennuväli asub päris rannikul, pealinnast nii 50 kilomeetri kaugusel. Tegemist on maailma ühe tihedaima liiklusega transpordisõlmega. Aastas kasutab seda üle 45 miljoni reisija ning selle näitajaga on lennuväli maailmas 11.-l kohal, edestades näiteks selliseid suuri tegijaid nagu JFK New Yorgis või Narita Tokyos. Kuna suurte massidega ollakse harjunud, siis kõik sujus päris hästi. Kõige pikemalt tuli seista passikontrolli järjekorras, kus läks kokku pool tundi. Kusagil kaugemal maailmanurgas piirivalvurile passi, mille kaanel ilutseb Eesti – Estonia, ulatades tekib alati mõte, et loodetavasti nad jäävad uskuma, et selline riik on päriselt ka olemas, kuid Taiwani puhul mul isegi polnud selliseid kahtlusi. Eesti ärimehed on sealtkandist juba mitukümmend aastat igatsugu kasulikku ja kasutut kraami kodumaile vedanud ning teadsin ise ka päris mitut sellist, kes aastas paar korda ikka siia satuvad. Ning nii oligi, saime ilma lisaküsimusteta templid passi, mis lubavad Taiwanis viibida kuni 90 päeva, ja olimegi ametlikult kohal!

Edasi läks juba ludinal. Selleks ajaks, kui me pagasilindi juurde jõudsime, kohvrid juba tiirlesid seal ning nüüd polnudki muud, kui ette valmistatud tegevuskava punkt punkti haaval läbi võtta ja siis rongi peale istuda ning pealinna sõita.

Tegevuskava koosnes kolmest etapist – sularaha väljavõtmine, telefonikaardi soetamine ning Easycardide ost. Kuna teadsin ette, et see takistusriba tuleb läbida pärast pikka-pikka teekonda, võõras keskkonnas ja koos lapsega, olin väga detailselt ette valmistunud (uurides selleks eelnevalt nii terminalikaarte, aga ka guuglist terminaalis sees tehtud pilte). Õnneks tütar oli endiselt rahulik ja asjalik, mistõttu ta meile lisakoormust ei andnud, aga seda ju ette ei tea. Ning otsi siis hieroglüüfidest pungil lennujaamast õiget kioskit, kust endale vajalik kraam kätte saada, kui üks paariaastane marakratt üleväsimust sulle kõigi kätte jagatud vahenditega üritab selgeks teha.

Sularahaga oli lihtne, automaate oli lennujaamas piisavalt. Võtsin välja kohe paraja paki, sest Eesti kaardiga väljavõtmise tasud on

üsnagi kopsakad ning seal mängib rolli ka fikseeritud komponent. LHV, mille teenuseid ma kasutan, taks oli 2€ + 2,5% summast. Ehk siis 100€ väärtuses dollarite väljavõtmisel maksad teenukateks 4,5%, aga 500€ puhul 2,9%. Jah, on olemas ka erinevad virtuaalsed makseteenuse pakkujad nagu Revolut või Transferwise, aga kuna ma polnud nende kliendiks viitsinud hakata, ajasin asju tavalise pangakaardiga.

Taiwani raha on muideks NTD ehk Uus Taiwani Dollar ja märgistatakse teda enamasti jüaani sildiga (元) või dollari sildiga ($). Mitte segamini ajada Hiina RV rahaühiku jüaaniga, sellega pole Taiwani dollaril mingit seost. Jüaan tähendab hiina keeles ümmargust münti ja seda kasutatakse raha tähistamiseks, sõltumata siis konkreetsest valuutaühikust. Kurss oli meie reisi ajal selline, et 1€ = ca 30$.

Raha käes, otsisime üles Chungwa Telecomi kioski. Tegemist on Taiwani suurima telekomioperaatoriga, kuigi teenindusleti järgi seda küll ei oleks osanud pakkuda. Lähim Chungwa teeninduspunkt asus kohe selle ukse kõrval, kust turvaalast välja astud. Tegelikult oli see üks pikk lettide jada, kus järjepanu olid 3-4 telekomifirma sildid püsti ja Chungwa oli üks nendest (ning ei olnud teps mitte kõige pikema ja kirevamate reklaamidega letiga). Alguses arvasin, et tegemist on mingi vahendusfirmaga, kes muuhulgas pakub Chungwa kaarte, kuid lõpuks siiski usaldasin oma ette valmistatud kava ja läksin järjekorda. Teenindus oli äärmiselt kiire ning kuna mul oli teada, 

mida ma soovin, siis mõne minutiga olid passikoopiad tehtud ja Taiwani SIM-kaart käes. Oluline oli muidugi siinjuures see, et teenindaja rääkis veatut inglise keelt.

Chungwa valisin seetõttu, et nende pakkumine tundus kõige mõistlikum. 1000$ (ca 30€) eest sai SIM-kaardi, millel oli piiramatu 30-päevane 4G andmeside kasutus ning vajadusel sai siis ka riigisiseselt helistada. Taiwan Mobilel oli poole odavam pakett, kuid sellel oli 2,2GB andmeside piirang (etteruttavalt võin öelda, et sellest oleks väheks jäänud) ning Far Eastone pakkus samasugust setti. Vähemoluline polnud ka asjaolu, et Chungwal pidi olema võrgu mõttes kõige parem katvus ja kuna meil oli muuhulgas plaan ringi mütata vähese asustusega riigi idrannikul ning keskosa mägedes, siis nii me selle operaatorini jõudsimegi.

2 etappi läbitud, 1 veel. See viimane oli siis Easycardi ostmine ning selleks tuli juba rongijaama ära minna. Olin küll youtubest kenasti vaadanud, et kuidas toimub automaadist kaardi ostmine ja sellele raha laadimine, kuid selle kireva masina juurde jõudmine võttis hetkeks silme eest virvendama. Iga nupu ja ekraani juures olid küll ingliskeelsed sildid, kuid valikuid tegema hakates läksin peagi metsa ära. Peamiselt seetõttu, et ühel hetkel oli ekraanil ainult hiinakeelne kiri, mille all olid nupud „OK“ ja „Cancel“. See nõutus jõudis näol püsida vaid loetud sekundid, kui juba kuulsin selja tagant häält: „Can I help you, Sir?“. No ikka võid aidata, kui väga tahad, tegemist oli transpordiameti töötajaga. Kui ta sai teada, et soovin osta kaht Easycardi, siis pani ta meie jaoks tööle lausa

kaks kõrvuti seisvat automaati. Tegi sah-sah-sah valikud ära ja minu mureks jäi vaid masina rahatähtedega söötmine (piletiautomaadid millegipärast kaarte ei aktsepteeri). No zänk ju veri mats, igatahes!

Aga mis üldse on Easycard? Lihtne oleks öelda, et see on transpordikaart, millega saad Taipeis ja veel mitmes linnas ühistranspordiga sõita, kuid see oleks vale. Sest seda saab kasutada veel lugematutes kohtades – näiteks rentida tänavalt Easybike jalgrattaid, maksta Taipei loomaaia pileti ja gondlisõidu eest, maksta ostude eest 7-11, Family Martis ja veel mitmetes supermarketites (nendes saab ka kaardile raha juurde laadida), kasutada lennujaama kiirrongi, maksta parklates ja garaažides parkimise eest ning pagan teab mida kõike veel. Ehk siis tegemist on põhimõtteliselt maksekaardiga, mida aktsepteeritakse laialdaselt üle kogu riigi ning kirsiks tordil oli muidugi see, et antud kaardiga saad Taipei metroos ka soodsamalt sõita.

Süsteem on väga lihtne – esialgne investeering on 500$ (15€), millest 100$ on kaardideposiit (mille võid kaardi tagastamisel tagasi saada) ja 400$ on siis kasutatav summa. Rongi, bussi või parklasse sisenedes piiksutad vaid kaarti ja sobiv summa läheb maha. Ning kui näiteks sõidad linna sees erinevate transpordiliikidega erinevates tsoonides, arvutab kaart ise, et milline on kõige soodsam viis (kas ajapilet või ühekordne pilet või midagi kolmandat). Sinu mure on vaid õiges kohas kaart välja võtta ning piiksutada. Kui suur on su kaardi jääk – seda saad igas metroojaamas või ka toidupoes kergelt kontrollida, jääki näidatakse ka ühistranspordis registraatori ees viibeldes. Ainus miinus selle süsteemi juures oligi see, et raha saab peale laadida ainult sularahas.

Rong viis linna ligikaudu 40 minutiga ning selle sõidu jooksul jõudis tüdrukule lõpuks väsimus kohale ja ta hakkas vaikselt pronokkima. Mis on hea uudis, sest nii oli lootus, et rütmi saab paika. Eestis ju näitas kell sellel hetkel pärastlõunaseid minuteid ja tunde. Proovisime teda turgutada vee ja väikeste saiakestega, kuid see ei toiminud, laps oli väga väsinud. Kusjuures alles hiljem saime teada, et see saiakeste ja vee joomine rongis oli tegelikult suur No-No ning rahaliselt karistatav tegu. Taiwan on nimelt piinlikult puhas riik ning saiapuru rongivagunis nägemine võib mõne nõrgema närvikavaga elaniku vererõhu kiirelt punasesse ajada. Õnneks (või tegelikult kahjuks) keegi meile midagi ütlema ei hakanud ning ei mäleta, et kas keegi passis sellise pilguga, et: „Mis metsast sind välja lasti? Sa SÖÖD rongis??“ Aga iseenesest väga tore, kui puhtusest lugu peetakse – oleks me teadnud, et ei tohi midagi tarbida, poleks me loomulikult ka sellist transapiknikku pidanud.

Rongi lõpp-peatus on Taipei Raudteejaam ning meie öömaja asus sellest otse üle tee. Tundub ju lihtne – astud vaksalist välja ja oledki kohal, kuid see polnud päris Balti jaam, millele kiire sammuga saad mõne minutiga tiiru peale teha. Taipei Keskraudteejaam on meeletult suur ja enamus sellest suurusest asub maa all. Meie eesmärk oli leida väljapääs K12 (jah, väljapääse on niipalju, et kasutusele tuli võtta tähed JA numbrid), kuid kõige esimene raudteejaamakompleksi kaart, mille juurde sattusime, sellist kombinatsiooni ei pakkunud. Ning päris suvalisest väljapääsust välja minemine oleks olnud väga rumal otsus – me ei tundnud linna; meil olid kaasas 2 kohvrit, 2 väiksemat kotti ja üks pooleldi magav laps ning valelt poolt välja minnes oled soovitud paigast nii umbes-täpselt kilomeetri kaugusel. 

Siia raudteejaama tulevad peale lennujaama rongi veel ka kõik ülikiirrongid, tavarongiliiklus, mõned metrooliinid ja siit saab ka läbi maa-aluste tunnelite bussijaama. Aastas kablutab vaksalist läbi peaaegu 200 miljonit inimest, seega jah – suuuur kompleks oli.
Suurlinna tuled
Meie olime kusagil maa-alusel korrusel X ning arvestades kellaega (ligikaudu 9-10 õhtul), inimesi väga palju enam liikumas polnud. Selle eest oli aga väravaid, mis igasse erinevasse ilmakaarde suundusid. Kuna meie nägudel laiutavat nõutust oli võimatu varjata, siis tõttas turistihakatiste suunas peagi taas üks metrootöötaja ja pakkus enda abi. No lihtsalt super kui abivalmid inimesed! Ka tema inglise keel oli väga hea, kuid K12-nimelise väljapääsu olemasolu tuli talle ka väikese üllatusena. Pärast mõningast mõtlemist ja küsimist, et kuhu me päriselt minna tahame, andis ta lõpuks õige suuna kätte. Veidi vantsimist ja lõpuks jõudsimegi kaartideni, kus K12 ka juba peale oli märgitud ja veel natuke ning olimegi lõpuks tänavaga tasapinnal ning praktiliselt otse meie öömaja ees (selle välimus oli mul google street viewst pähe õpitud ning asukoht ühe linna kõrgeima pilvelõhkuja kõrval, oli ka abiks ☺).

Enne check-ini tegemist käisime veel kiirelt maja alt asuvast FamilyMarti toidupoest läbi ning tuttavateks toiduaineteks osutusid seal pirukad, vesi, piim ja Coca Cola. Nendest piisas, et hommikuni vastu pidada.

Meie korter asus maja 15.-l korrusel, kuid võtme saamiseks tuli sõita 19.-le, kus oli väike vastuvõtulaud, mis teenindas nii sealset hotellikest/hostelikest kui ka maja peal asuvaid kortereid. Asjaajamine käis väga ladusalt ning peagi juba keerasimegi oma toa ust lahti. Kui maja keskosas olev aatrium/tühimik/šaht oli sellise nii ja naa välimusega, siis korter ise oli täpselt selline nagu piltidel. Värske moega ja loomulikult väga puhas. Ning aknast paistis kätte kunagine maailma kõrgeim hoone – Taipei 101! Mis sa veel hing ihkad? Peale magamise siis. Juhuu, olimegi kohal!

Vaade öömaja aknast
Kohalejõudmise rõõm ja energiapuhang kadus hetkel, kui laps ütles, et tal kõrv valutab. Olime küll kõigil maandumistel ja õhkutõusudel talle pidevalt nosimist ja juua andnud, et kõrvad lukku ei läheks, aga tundub, et see pidev rõhu pendeldamine oli ikkagi mõjunud. Alguses lihtsalt ütles, et valutab, aga peagi juba nuttis ja tundus, et tal on väga valus. Õnneks oli lapsele sobilik
Kodu keset Taipeid
valuvaigisti leidnud tee meie meditsiinivarudesse ning lusikatäis maasikamaitselist Panadoli läks kohe käiku. Ja see toimis üsna kiiresti, sest peagi nutmine lakkas ning laps jäi kenasti magama. Kõige toredam oli muidugi see, et järgmistel päevadel kõrvavalu enam teemaks ei tulnud. Korraks oli, aga sai korda.

Aga ega meiegi siis mingid öösorrid polnud – kui lapse mure lahendet, keerasime samuti põhku. Kuna olin teadlikult otsinud korteri kahe suure
Viisakas korter
voodiga, siis naine ja tüdruk magasid ühes voodis ja mina sain laiutada teises. Ning hoolimata asukohast linna ühel suurima tuiksoonel, oli korteris väga vaikne. Aknad oli mitmekordsed ning suunaga vaiksete tänavatega kvartali suunas ja asusime ikkagi 15.-l korrusel. Uni tuli kiirelt.

Mis siis kokkuvõtteks öelda selle sõidupäeva kohta? Vast kõige olulisem, mida tahaks veel korra üle korrata – laps oli ikka täiesti uskumatult tubli! Mitte ühtki nuttu ega jonni terve selle kadalipu jooksul, kuulas kenasti sõna ning ei teinud meie elu grammivõrdki raskemaks. Tundus, et tal oli ka väga huvitav, kuigi päris pikalt tuli olla sundasendites (ehk siis istuda ühe koha peal paigal). Suur pluss oli muidugi see, et ta kõige pikema lennu ajal magas päris suure osas ajast ning sinna aitas kõvasti kaasa ka see eelpool mainitud jalatugi. Ehk siis väike kahtlus, et kas väikese lapsega nii kaugele ikka kannatab lennata, sai kinnituse, et kannatab küll. Pole probleemi. Aga nüüd aitab sissejuhatusest, homme läheb asjaks, Taipei ootab avastamist.


12.11 - Taipei

Ärkasime varahommikul, nii kella 12 paiku. See kellaaeg tähendas seda, et olime maganud ligikaudu 12 tundi jutti ja olime pikast reisist küllaltki hästi välja puhanud. Eile õhtul poest ostetud pirukad ja majapidamises olnud kohvimasina kohv maitsesid väga hea ning seda kõike saime nautida aknast linnapanoraami imetelles.

"...saime nautida aknast linnapanoraami imetelles."
Ettevaatavalt võib öelda, et selle öömaja asukoha valikuga panin küll kümnesse. Lahmakas miljonilinnas, millel puudub otseselt kesklinn, on üsna keeruline just seda õiget paika valida, kuhu oma kohvrid maha panna. Taipei kohta võib netist leida linnaosade pingerea, igal ühel omad plussid ja miinused. Mõnes on väga palju söögikohti, mõnes on autentsem fiiling (loe: palju vanu maju), mõnes on suured kaubakeskused ja moodsad poed, mõnes aga mõnus ja rahulik keskkond (loe: kõik turisti huvitavad kohad on väga kaugel). See korter raudteejaama vastas ei olnud meie esimene valik, kuid kuna esimene valik kukkus (õnneks) ära, siis broneerisime just need ruutmeetrid „Asia Plaza Toweris“.

Nagu kinnisvaraga ikka, on tähtis asukoht, asukoht ja siis veel ka asukoht. Selle paiga tugevuseks oli asumine transpordisõlme vastas ja nii suures linnas on transpordiühenduste lähedus kriitilise tähtsusega. Jah, ka jalutuskäigu kaugusel asus hulk külastamist väärt paiku ja lugematu arv söögikohti, kuid tahes tahtmata tuli linnas ka pikemaid vahemaid läbida ning selleks puhuks oli meil kõik käepärast – kahe metrooliini peatused olid nii 5-10 minuti kaugusel korteriuksest, bussipeatused olid täpselt maja ees ning nendest täiesti piisas, et ennast mugavalt tunda. Lausa nii mugavalt, et lapse päevaune ajal (mis kestab 2-2,5 tundi) käisin erinevates rohepaikades lindusid pildistamas, kombineerides selleks metrood ja Easybike rattarenti.
Vaade raudteejaama (all paremas nurgas) suunas
Siuh sinna ja siuh tagasi, ilma jalgu väsitamata ja liigset aega kulutamata. Sama kehtis ka siis, kui käisin õhtust linna üles võtmas – olles kasvõi pealinna teises servas Taipei 101 fotografeerimas, teadsin, et siinne kodu on vaid mõnekümne minutise metroosõidu kaugusel. Seega julgen anda soovituse nendele, kes kunagi murravad samamoodi pead, et kuhu kanti Taipeis öömaja otsida – valige mõni tore koht raudteejaama lähistel ja te ei kahetse. See teadmine kinnistus reisi lõpuks lõplikult, sest tolleks hetkeks oli ka juba üsna kindel arusaam olemas, et kus miski linnas asub (pean muidugi silmas eelkõige turiste huvitavaid paiku).

Kui nüüd mõni mõtleb, et miks valisime öömajaks korteri, mitte aga hotelli, siis sellel on kaks põhjust – raha ja teenuse tase. Taipei kesklinna hotellid on reeglina kallid, aga selle eest üsna kehva kvaliteediga. Ma pean siin silmas siis selliseid 3 ja 4 tärni hotelle, 5-tärni hotellid kindlasti olid viisakad, aga need jäid selgelt meie hinnaskaalalt välja. Selle raha eest, mida me maksime korteri eest, oleks me saanud väga niru hotellitoa mõnes lähedalasuvas kvartalis, eemal nii metroo- kui ka bussipeatustest. Ning niru all ma mõtlen ka selliseid peldikuid, mille kohta tripadvisoris leidub hulgaliselt 1-tärni tagasisidesid ning mille juurest leidub alati ka külaliste tehtud pilte, umbes selliste allkirjadega: „VAADAKE, SEE TAPEET EI OLEGI TAPEET, VAID HOOPIS HALLITUS!“  Oluline faktor oli muidugi ka see, et meie soov oli toas omada kaht suurt voodit (või üht suurt ja üht väikest), aga praktiliselt ükski hotell sellist kombot standardtoas välja pakkuda ei suutnud (ka beebivoodi renti ei pakutud). Ning kolmekesi ühes voodis magamine ei tundunud tegevusena, mis viiks oodatud tulemuseni ehk siis väljapuhkamiseni.

Aga aitab nüüd enesekiitmisest, oleme siiski veel oma esimese Taiwanipäeva hommikus ning tol hetkel veel täiesti tundmatu Taipei alles ootas avastamist. Otsustasime, et usaldame tarka raamatut ja tollel päeval kvalifitseerus selliseks raamatuks „Lonely Planet“. Nagu tavaliselt, pakub reisijuht muu kasuliku info kõrval välja ka marsruute, kas siis terve riigi läbimiseks või siis mõnest suurlinnast maitse suhu saamiseks. Uus-Meremaa reisi ajal esmane Aucklandiga tutvumine just sellise soovituse najal tehtud sai ning kuna olime rahul, siis otsustame, et proovime Taipeid samamoodi nakitseda. Juhtumisi möödus jalutuskäik nimega „Mööda Qingi dünastia- ja jaapaniaegset Taipeid“ meie ööbimiskohast (ilmselt seetõttu, et meil oli väga hästi valitud korter ☺), mistõttu mõeldud-käidud. Mugandasime seda 5-kilomeetrist ja 20 kontrollpunktiga rada küll veidi enda huvidele ja soovidele vastavamaks, kuid suures plaanis oli see soovitatud teekond meil orientiiriks ees.

Meie majatagune tänav
Alustasime sellest, et läksime toast õue. ☺ Päike siras, oli soe, kuid tuuline. Maja nurga tagant hakkas tänavate rägastik, mis oli palistatud tänavatoidu müüjatega, igaühel mingid oma kuju ning värviga käkid või lobi müügil. Loodetavasti annavad hiina toidu asjatundjad mulle andeks, aga teadmata korrektseid nimesid, kasutan reisikirjas toidu kirjeldamiseks endale teadaolevaid terminid. Nii ostsimegi tänavanurgalt kohe prooviks titerusika suurusi pelmeene liha, küüslaugu ja veel millegagi – täidise saime teada nii, et viibutasime telefoni kaamerat siltide kohal, google translate’i rakendus samal ajal lahti. Äpp tõlkis kenasti jooksu pealt hieroglüüfid ära ja sellest rakendusest sai tervel reisil meie jaoks väga väärtuslik kaaslane (tasub tõlkida inglise keelde, sest eesti keele mootor nii hästi ei toimi). Kohalike inglise keele oskus on nii ja naa, nooremad pigem oskavad ja vanemad pigem ei oska, kuid see pole reegel. Tänavatoidu siltidelt sa aga ladina tähti ei leia, see jällegi ON reegel. Mis on loogiline ka, sest sihtgrupp on kohalik elanik.

Aga pelmeenidele anti kaasa natuke salvrätte, oma käekesega sai mini-grip kilekoti sisse pudistada sobilikku kastet ning edasi käis asi skeemi järgi: „ise vaata, kuidas söödud saad“. Kuna edasi minnes tuli tõesti tänavate rägastik, kus iga ruutmeeter oli arvel ja mingi asja jaoks tarviline (ning mitte ükski neist asjadest ei olnud „istuge siia ja sööge“), siis võtsime mõned sammud tagasi ja vajusime oma „kodumaja“ kõrvale pingile. Mul oli endiselt toidublokk peal ning tunne oli selline, et heal juhul venitab selle hommikul söödud pirukaga reisi lõpuni välja. Naine sõi ja ütles, et oli hea ning ka tütar kõhvitses üht natuke. Selles mõttes oli see „ideaalne“ tänavatoit – pelmeenitaigna sees koos lihaga oli paras annus vedelikku ning kui tahta sinna veel ka kastet peale panna, siis oli see üks paras mäkerdamine. Kuna pere naispool kahe peale kolme pelmeenimürsku ära süüa ei jaksanud, siis lippas naine korra veel korterisse, et ülejäägid külmkappi viia ja sama soojaga siis ka lapsele jakk tuua, sest tuul oli päris korralik.

Vähetähtis polnud ka põhjus, et selle vedeliku, kastmete ja rasva kontrolli all hoidmiseks kasutatud salvrätikuid polnud mitte kuhugi panna. Prügikaste lihtsalt ei olnud kusagil! Nagu ma eilse päeva jutus mainisin, siis Taiwan on piinlikult puhas riik. Ja seda oli näha juba esimestest sammudest – tänavad olid laitmatult puhtad, ei ühtki paberit ega sodi maas. Kuigi me olime raudteejaama lähistel asuvatel tänavatel, mis olid puupüsti kaasaostetava toidu kioskeid täis ja ühtki prügikasti läheduses polnud. Kombinatsioon tänavatoidust, suurtest inimmassidest ja prügikastide puudumisest võrduks tavalises maailmas kõntsakihi all olevate tänavatega, kuid mitte Taiwanis.

Kesklinna laiad magistraalid
1990.-te keskpaigani oli prügimajandus Taiwanis samasugune nagu Lääne-Euroopas. Igal pool tänavatel olid prügikastid, kuhu siis rahvas sai oma parasjagu näppu jäänud sodi poetada. Aga kuna riigi jõukus oli kiirelt kasvanud, koos sellega rahva prügitootmise võime samuti, siis jõuti punkti, kus omavalitsused vedasid igapäevaselt prügimägedele üle 20 000 tonni jäätmeid. Omavalitsustel sai vaikselt kõrini sellest kuluartiklist ja ka rahvas hakkas protestima, kuna pidevalt tekitati prügimägesid juurde ning Taiwani hakati juba prügisaareks kutsuma. Ning mis siis riik tegi? Korjas tänavatelt prügikastid ära! ☺ Loogiline ju – pole prügikaste, pole ka prügi, mida vedada. Üheksakümne üheksal juhul sajast oleks tähendanud selline liigutus linna mattumist sodi alla, rottide invasiooni, koolerapuhangut ja mida kõike veel, aga Taiwan oli see üks sajast.

Mis siis juhtus? Juhtus see, et rahvas hakkas prügi sorteerima ja täiesti ilma suurema draamata. Ise ju taheti, et lehkavaid prügimägesid, mis põhjavett reostavad, vähemaks jääks, mistõttu oldi mentaalselt muutusteks valmis. Seega aastal 1998 kõik muutuski. Inimesed hakkasid läbi mõtlema, et mida ja kuidas nad tarbivad, mis pakenditega teha, mis klaasiga teha, mis muude jäätmetega teha. Olmejäätmete äraandmiseks tuli poodidest osta spetsiaalseid tasulisi kilekotte, sorteeritud jäätmeid aga võib ära anda suvalistes pakendites. Prügikorje kesklinnas on korraldatud selliselt, et reeglina sõidab 2 korda päevas sinu maja eest mööda prügiauto, lõbus muusika teavitamas tema tulemisest (nagu jäätiseautodel) - sinu asi on siis oma solgiga alla tormata ja masin kinni pidada ning jäätmed ära anda. Ja asi töötab! Täna on Taiwan maailma tipus ümbertöödeldavate jäätmete mahu poolest – 55% jäätmetest läheb taaskasutussse (Eestis näiteks kõigest 30%) ning riik on puhas. Kes üritab kuidagi nihverdada ja oma prahti metsa alla vedada, sellele on valmis mõeldud ka kopsakad trahvimäärad, kuid kõige motiveerivam pidi olema siiski see, et kui vahele jääd, siis on avalik halvakspanu üsna üksmeelne. Ning idamaade kultuuris vist hullemat karistust ei ole kui kogukonna hukkamõist. Lööge siis käsi või jalg maha, aga ärge ainult minust halvasti mõelge.

Miks nii palju mingist prügi kogumisest kirjutada? Aga sellepärast, et prahi puudumine paistab silma. Ja veel sellepärast, et selle väikese saareriigi saavutus on minu arust fenomenaalne. Suurest saastajast taaskasutuse eesrindlaseks paarikümne aastaga – kõik on võimalik, kui vaid tahta. Ning puhtad tänavad, teeääred ja ka pargid/metsad on üks asi, mis tuleb Taiwani kirjeldades kindlasti ära mainida. Kontrast on seda suurem kui võrrelda olukorda enamuse Kagu-Aasia riikide või kasvõi Mandri-Hiinaga. Muidugi ei ole kõik ka päris lilleline – Taiwanis on endiselt väga suur hulk meeletutes kogustes CO2 õhku paiskavaid tehaseid ning toidupoodides näivad kile sisse pakitud olevad kõik asjad, mis vähegi müügis on, ehk siis arenguruumi kindlasti on, kuid see muutus, mis suudeti ära teha, on igati kiiduväärt. Braavo!

Jinani Presbüterlik kirik
Aga nüüd siis lõpuks tõesti edasi. Vaatamisväärsus, mille juures me liitusime selle LP soovitatud jalutuskäiguga, oli täiesti ebataiwanlik – Jinani Presbüterlik kirik. Selline tagasihoidlik sajandivanune hoone, mille arhitektiks oli olnud üldse jaapanlane. Aga selle eest tähtis jaapanlane – Ide Kaoru – keda peetakse moodsa Taiwani arhitektuuri isaks ning kes on loonud ka Taipei raekoja ja Taiwani Seadusandliku Yuani (sisuliselt parlamendi) hoone. See viimane asus väidetavalt sellesama kiriku kõrval, aga me ei teadnud, et see seal on ja kuna arhitektuur nii eriline polnud, et oleks üles kutsunud küsima, et „mis maja see veel on?“, siis kõndisime lihtsalt mööda. Ka kirikusse ei hakanud sisse minema, tahaks midagi eksootilisemat kaeda kui üks punastest tellistest ristiusukirik.

Õnneks ei pidanud seda eksootikat kaua ootama, sest keset järgmist suuremat ristmikku asus Taipei Idavärav. Jingfumen ehk idavärav oli kunagise Taipei linnamüüri osa ning läbi selle käis liiklus Põhja-Taiwani tähtsaimasse sadamasse Keelungisse. Kusjuures seda linnamüüri ei loodud iidamal-aadamal ajal, vaid alles 19. sajandi lõpul. Qingi dünastia valitsus millegipärast leidis, et jube hea mõte oleks siia luua linn ja luua see 1,4 ruutkilomeetri suuruse müüridega ümbritsetud asulana. Põhjuseks toodi siis sõjalised ja majanduslikud vajadused, kuid tagantjärele mõeldes, siis mina sellele müürile
Jiungfumen ehk Taipei idavärav
küll mingit reaalset otstarvet välja ei suuda mõelda (arvestades seda, et me sisuliselt räägime 20.sajandi algusest). Tundub, et Qingi valitsuse mehed olid lugenud paar sajandit vanu linnaplaneerimise õpikuid. „Nii – kõigepealt tuleb luua vallikraavid, et piiramistornidega ligi ei pääseks ja kindlasti tuleb müüri servadele luua korralikud relvariiulid, kus siis linnakaitsjad saavad oma vibusid hoida.“ Või siis hiinlastele lihtsalt meeldib müüre ehitada. ☺

Oli, kuidas oli, kuid täpselt nii, ligikaudu 130 aastat tagasi, Taipei linn alguse sai. Antud värav on üks viiest suurest väravast ning väravad on ka ainsad, mis kunagisest linnamüürist alles on. Müüride eluiga jäi samas väga lühikeseks, sest 1895 vallutasid saare jaapanlased ning ühe esimese asjana pärast Taipeisse jõudmist küsisid nad, et „Misasi see on? MIKS see siin on?“. Aastal 1900 aeti vallikraavid (!!) täis ja 4 aastat hiljem tõmmati müür täielikult maha. Õnneks väravad jäeti siiski alles. Idavärav on taiwanlastele kõige tuntum värav, sest see asub tänaval, mis viib otse presidendipaleeni ja siit mööduvad ka kõik paraadid, miitingud, meeleavaldused, mida peetakse vajalikuks kesklinnas läbi viia. Ehk
Ühinenud Tegutsemisalliansi kihutuskoosolek
siis uudispilti toodeti siitkandist päris tihti.

Tuli välja, et ka tänane päev polnud erand – presidendipalee ja selle esine park oli okastraataiaga piiratud ning eelpool mainitud tänava 12 sõidurajast neli oli eraldatud mingisugusele valimiskoosolekule. Rahvast oli suhteliselt kesiselt, aga väike inimeste hulk siiski polnud vaigistanud korraldajate entusiasmi – hoogne muusika mürtsus, Taiwani lipud lehvisid ning kohale taritud laval peeti sütitavaid kõnesid. Kuna valimised olid ukse ees, siis tundus, et lava pealt anti rahvale teada, et just need (kelle pilte ekraanidel kuvati) on AINSAD ja ÕIGED inimesed teid juhtima ning kõik teised on pätid, vargad, loodrid, seanahavedajad ja/või ketserid. Keelest küll aru ei saanud, kuid esinejate kohatine täiesti ebausutav entusiasm ning hõigutavad hüüdlaused sellele igatahes viitasid. Tagantjärele tarkusena võin öelda, et koosolekust kasu ei olnud, sest United Action Alliance (tõlkes näiteks Ühinenud Tegutsemisallianss) kandidaadid 2020 valimistel ühessegi valitavasse kogusse sisse ei saanud. Ilmselt sellepärast ei saanud, et nii vähe inimesi sai teada, et just nemad on need ainsad ja õiged.

Nagu juba mainisin, siis presidendiloss oli muust maailmast eraldatud, mistõttu selle vaatamisväärsuse jätsime praegu vahele ning
2-28 Rahu park (meie maja oli see punane, suure pilvelõhkuja kõrval)
jalutasime hoopis kõrvalasuvasse 2-28 Rahu memoriaalparki. Veider nimi pargil? On küll. Tegemist ei olnud Rahu tänav 2, korteris 28 asuva rohealaga, vaid hoopis linnapuistuga, mis on pühendatud 28. veebruaril 1947 toimunud tapatalgute ohvritele.

Mõned ehk on kuulnud, et Taiwanit ehk Hiina Vabariiki on enamus aega tema ajaloo jooksul valitsenud Kuomintangi-nimeline partei (tuntud ka kui Hiina Rahvuslik Partei). See erakond loodi juba 1911.-l aastal ning oli edukas terves Hiinas kuni aastani 1949, mil kaotati kodusõda kommunistidele ja Kuomintang oli sunnitud põgenema Taiwani, kus siis loodi autoritaarne ühe partei vabariik. Aga see 2-28 pargi loomise põhjustanud lugu toimus paar aastat enne kodusõja lõppu.

Aastal 1945 lõppes II Maailmasõda ning seoses sellega lõppes Taiwanis ka 50 aastat kestnud Jaapani okupatsioon. Saar läks Hiinale
2-28 intsidendi mälestusmärk
ja võim anti Kuomintangile üle. Kui võinuks arvata, et nüüd oli kõik tore ja lilleline, sest okupandid peksti välja ning „omad“ võtsid võimu üle, siis see polnud kaugem tõest. Kohalikele Kuomintangi asjapulkadele lõi kiirelt võim pähe ja nad otsustasid saarel teha, mida neil iganes ka pähe tuleb – näiteks kui mõni eraomandis olev maatükk tundus olevat just selline nagu mõni parteiboss oli unistanud, võeti see jõuga omanikult käest ja anti, kellele vaja. Sama kehtis ka vabrikute ja teiste ettevõtete kohta, eriti, mis puudutas jaapanlaste käes olnuid. Lisaks raisati üsna hoolimatult kogutud makse ja
Ööhaigur
käidi ka muidu riigivaraga suvaliselt ringi ning selleks, et keegi ei kobiseks, keelati poliitiline konkurents täielikult. Kõik see tegevus viis aga selleni, et inflatsioon oli meeletu ja hakkas tekkima kohatine toidupuudus. Näiteks riisi hind tõusis aastaga 100 korda. Isegi tagasihoidlik eestlane muutub väljakutsuvalt tusaseks, kui meie põhitoiduainele (õllele) mõnikümmend senti otsa pannakse, mis siis veel rääkida sellest, kui Hiinas riisi hind sajakordistub.


"Ei, ma olen tegelikult ka kuju."
Seega tuli välja, et rahvale millegipärast ei meeldinud, et võimurid raha raiskasid , inimesi ahistasid ning pisitasa näljahäda vormistasid. Üldine arvamus oli, et tahaks jaapanlasi tagasi, sest taivanlaste kogemus okupatsiooniga ei olnud nii hull kui Mandri-Hiinas. Kuomintangi võimuritele jälle ei meeldinud, et rahvale midagi ei meeldinud ja et nad millestki midagi arvasid. Seetõttu käituti igasugu arvajatega jõuliselt
Pagood pargi järvesilmas
ning nagu ajaloos ikka, võivad suured asjad alguse saada väga väikesest asjast. 27. veebruaril 1947 otsustas Riikliku Monopolibüroo töötaja Taipeis lüüa püssikabaga üht naist, kes väidetavalt müüs salasigarette. Selle peale läksid ümberkaudsed inimesed leili ja hakkasid vihaselt ametniku peale karjuma. Ametnikud panid plagama ja ühel kordnikul tuli „geniaalne“ idee joostes huupi selja taha tulistada. Selle tulemusena sai aga üks mees nii raskelt haavata, et suri järgmisel päeval haiglas.


Jagus ka metsikumaid soppe - pildil siidhaigur
See oli viimane piisk. Taipeilased tulid järgmisel päeval tänavatele ning nõudsid peakuberneri residentsi ees tapja vahistamist ja vastutusele võtmist. Kuberner mõtles veidi ja otsustas vastusena rahvamassi jõuga laiali ajada, tappes veel 3 inimest. Inimesi see aga ei peatanud, vaid andis hoopis mässule hagu juurde. Marus taivanlased võtsid selle peale üle kõik Taipeis olnud sõjaväeosad, riigiasutused ning ühe raadiojaama, mille kaudu kutsuti rahvast võimu vastu üles astuma kogu saarel. Ning seda raadiosaadet rahvas kuulis ja peagi toimusid ülestõusud kõikides suuremates linnades. Ilusa lõpuga lugu oleks nüüd selline, kus rahvas võttiski võimu üle ning hakkas arendama vaba ja õitsvat Taiwani, kuid see pole see jutt. Toona otseselt võimu ei tahetud võtta, kuid esitati pikk nimekiri nõudmistega, et mis kõik peaks riigis muutuma.

Tollane Taiwani kuberner Chen Yi ootas natuke reageerimisega, aga niipea, kui mandrilt tellitud sõjaväe lisajõud kohale jõudsid, läks „vastamiseks“. Põhimõtteliselt kehtestati peagi kogu saarel komandanditund ja esimestel päevadel said tina kõik, kes tänaval juhtusid liikuma. Täpset arvu, palju tol päevil inimesi hukkus, ei ole tänaseni teada, sest peaaegu 40 aastat oli keelatud sellest
Üsna idülliline paik
sündmusest isegi rääkida. Aga arvatakse, et hukkus 5000-28000 inimest (jah, see on päris suur vahemik) ning selle sündmusega algas Taiwanis periood, mida nimetatakse „Valgeks terroriks“. Komandanditund ja väga rangelt kontrollitud eluolu kestsid lausa 38 aastat, kuni 1987. aasta juulikuuni. Ahistati, vangistati ja ka tapeti neid, kes panid kahtluse alla Kuomintangi tegevuse ning tavaline süüdistus oli koostöö tegemine kommunistidega.

Taiwani tegelik vabanemine toimus seega ligikaudu samal perioodil, mil ka meie riigis lõpuks tuule suund pöördus ja see tõi kohe kaasa ka 2-28 intsidendi uurimise. Häbiväärsel, oma rahva vastu toime pandud kuritööl, kisti kate pealt ja 28. veebruarist sai ametlik mälestuspäev. Huvitav faktina
Põldvarblane :)
tooks välja selle, et 2004. aasta mälestuspäeval moodustasid taiwanlased Balti ketist inspireerituna 500 kilomeetri pikkuse inimketi riigi põhjapoolseimast linnast kuni lõunatipuni, et mälestada hukkunuid ja vastustada Mandri-Hiina tegevust.

Kuna see oli väga oluline sündmus Taiwani ajaloo mõistmisel, siis leidsin, et see vajab ka lahti kirjutamist, kuid meie jõudsime kõigest 2-28 nime kandvasse parki. Tegemist oli tõelise oaasiga keset linnakära ning meil oli kohe hea meel, et taipasime siit läbi astuda. Lisaks Jaapani stiilis pagoodidele ja katusealustele, leidis siit ka natuke veidra kujuga 2-28 ausamba, kõlakoja,
Pugal-harakööbik
linnurohkeid rohelisi põõsastike ning mänguväljaku. Viimast kaht atraktsiooni tarbisime üsna põhjalikult.

Kohe mänguväljaku kõrval oli üks täismõõdus hobuse kuju, kuldsed hieroglüüfid pjedestaali kaunistamas. Tüdruk tahtis kindlasti koos sellega pilti teha ning nii ta roniski hobuse kõrvale ja tegi raudloomale ka pai. Pildid tehtud, tekkis mul huvi, et mis kuulus ratsu see siin metalli valatud on ja lasin google translatel pjedestaali kuldtähed ära tõlkida. Sinna oli suures plaanis kirjutatud nii: „Ära näpi hobust!“. ☺

Mänguväljakult jääb meelde ka sealne liumägi. Kui euroopalikel mänguväljakutel on liumäed tavaliselt sellised, et mu ninaots ulatub mäe ülemise ääreni või siis vähemalt ulatan ma last sinna vajadusel tõstma, siis sellesse parki oli loodud ikka kapitaalne ehitis igast vanuse- ning kaalurühmast pärit tagumikulibistajatele. Esiteks oli see betoonist – nii liuosa kui ka servad. Eesmärk oli ilmselgelt see, et mägi katki ei läheks, kasutajad peavad ise vaatama, kuidas saavad. Teiseks oli see kõrge – pakun, et sinna 4 meetri ligi, nii et hoo sai sisse päris korraliku. Tegin lapsega päris mitu raundi, oleks veelgi teinud, kuid see kuuma ilmaga trepist ronimine ei olnud nii vahva meelelahutus, kui lugedes võiks tunduda.

Küll oli aga minu jaoks suur meelelahutus pargi teises servas leidunud roheala koos tiigikese ja põõsastikega, mis kihas lindudest. Seal sain reisi esimesed linnupildid tehtud ja mõned neist kukkusid lausa väga head välja. Kui vähem kui poole tunniga sai fotopurki püütud 7 erinevat linnuliiki, siis see on väga hea tulemus, ükskõik kuidas mõõta. Ning need liigid polnud vares, tuvi ja kajakas, vaid ikka korralikud. ☺ Ok, varblane oli ka nende hulgas.

Sel ajal kui mina, vaht suunurgas, teleobjektiiviga sulelisi taga ajasin, jalutasid naine ja tütar niisama ringi ning nautisid kaunist ümbrust. Hetkel, kui nad pingil jalgu puhkasid, tuli üks härra ning kinkis Emiliale 2 apelsini. Lihtsalt niisama. See oli üllatav, kuid apelsinid said vastu võetud ja hiljem ka pintslisse pistetud (ei ole just muidugi hea eeskuju teemal võõrad inimesed ja maiustuste vastu võtmine). Aga tegemist oli alles esimese pääsukesega sarjast „Tütar saab võhivõõrastelt asju“. Ma arvan, et vähe oli neid reisipäevi (kui üldse oli), kus talle tänaval/templis/vaatamisväärsuse juures midagi poleks kingitud. Kindlasti oli rohkem neid päevi, kus ande tuli hulgim ja täna oli ka tegelikult üks nendest. Aga apelsinionkel oli siis esimene pääsuke.

Kui me ühel hetkel avastasime, et kell on juba pärastlõunat selja taha jätmas, otsustasime, et liigume siit pargist ikka veel natuke edasi ka. Olime oma suurel rännakul jõudnud nende tundidega kodumajast vast nii poole kilomeetri kaugusele. Mitte, et öömajast kaugele jõudmine peaks mingi eesmärk olema. Et natuke energiavarusid taastada ja ka eredast päikesest jahutust leida, otsustasime ära proovida Taiwani rahvusjoogi – mullitee ehk piimapärlitee. Loomulikult on selle joogi variatsioone tuhandeid ning mullitee
Zhongshan Halli esine väljak ja...
poekestes võib pilt silme ees kirjuks minna, kuid meie võtsime originaali. Tavalise mullitee, mis sisaldas musta teed, jääd, kondenspiima ja tapioki pärleid. Mulliteeks kutsutakse seda sellepärast, et antud segu loksutatakse, mille tulemusel tekib joogi peale vaht ehk mullid.

Antud jook maitses nagu külm ja väga magus tee, mille sisse on pandud kondenspiima ja tapiokipärleid (põhimõtteliselt nagu marmelaaditükid). Naine proovis natuke, tüdruk kulistas seda päris palju (peamiselt seetõttu, et seda sai kõrrega juua), mina pidin ülejäänuga hakkama saama. Natuke jäi
...Hall ise
järgi kah. Anuma maht oli ligikaudu pool liitrit. ☺ Kui uute asjade puhul saab tavaliselt öelda, et see oli esimene kord, kui ma antud asja proovisin, siis mullitee puhul kirjutaks ma nii, et see oli SEE kord, kui me mulliteed proovisime. On paremaid jooke kui teemaitseline sulasuhkur.

Mullitee taustaks jätkasime oma Lonely Planeti soovitatud jalutuskäiku ning jõudsime Zhongshani halli juurde. Tegemist on taiwanlaste jaoks tähtsa paigaga, sest siin võeti 1945.-l aastal ametlikult jaapanlastelt võim üle ning hiljem on siin korraldatud nii välisriikide juhtide vastuvõtte kui ka presidentide inauguratsiooniüritusi. Ei saaks öelda, et see nüüd väga efektne
Tegelik Punane Maja
ehitis oleks, aga saime paiga üle vaadatud. Sun Zhongshan on muide üks nimedest, mida Hiina Vabariigi üks rajajatest Sun Yat-Sen kasutas, seega maja on nimetatud tema auks.

Kohe seal lähedal asus Punane Maja, mille kohta Lonely Planet kirjutab, et tegemist on Ximendingi linnaosa kõige ikoonilisema ehitisega ja et see oli Taipei esimene avalik turg. Kaardi ja GPS-i järgi leidsime selle maja ka kenasti üles, aga no pagan võtku – mingi suvaline punastest tellistest maja, kus täna tegutseb politseijaoskond. Selline ehitis, mille üle veendunud ristkülikute joonistaja võiks uhke olla. Ikooniline… Kui seda politseijaoskonna silti ikooniks nimetada, siis küll, aga… aaa, selle maja taga on Punane Maja.
Qingshui templi sissepääs
☺ Olime pingsalt otsinud ilu vale ehitise küljest. Ok, see õige punane maja oli täitsa viks ja viisakas maja, omas täiesti arhitektuurilist väärtust. Aga ega me seepärast sinna süvenema ei jäänud, registreerisime vahepunkti ära ning jalutasime edasi.

Ximending ja eriti Punase Maja ümbrus on Taipei geikogukonna üks tulipunkte ja see paistis välja kah. Vikerkaarevärviliste lippudega kohvikud, veidi ekstravagantsema välimusega inimesed ja mõnusalt mütsuv, moodsam muusika. Ximendingis kohtas ka oluliselt rohkem valgeid inimesi, sest
Tüüpilised templite katusekaunistused
siinsetel, peamiselt jalakäijatele mõeldud tänavatel, on hulgaliselt poode, baare, klubisid ja galeriisid, kus saab meeldival moel aeg veeta.

Meie aga otsustasime moodsa linnaruumi asemel hoopis edasi rühkida ajaloo suunas ning „ära võtta“ Taiwani esimese templi. Soojenduseks vaatasime väljastpoolt üle 18. sajandist pärit Qingshui templi (mis esmakordsele sarnase templi nägijale avaldas üsnagi palju muljet), kuid sihtkohaks oli siiski 19. sajandist pärit Bangka Qingshani tempel, mille interjööri detailsusest ja
Bangka Qingshani tempel
pompöössusest pasundavad kõik Taipeid tutvustavad turismižurnaalid.

Leidsime antud pühakoja ka üles, kuid esmamulje oli küll selline, et kas SEE siis tõesti ongi või? Tundus selline väike ehitis mittemidagiütlevate (või kui need midagi ütlesid, siis seda, et nad on koledad) betoonist karpmajade vahele surutuna. Aga mõni esmamulje võib olla ikka väga petlik ning siin sai see tees väga selge kinnituse. Usute või mitte, aga sellel templil on kolm täiskorrust ja nendele korrustele mahub nii ruumikaid palvenurki, mitmeid altarikompositsioone, lugematu hulk kujusid ja muid religioosseid nikerdusi ning palju-palju muud. Veidi tuli see ürgvana paroodiafilmi sketš meelde, kus mees astub mererannas asuva autotreileri uksest sisse ja selle ukse taga on suur sammastega aatrium. Qingshani tempel oli üsna pikk ja need korrused peideti kenasti astmetena selle madala fassaadi taha ära.


Kuna tegemist oli meie kõigi jaoks esimese külastusega taoistlikusse pühakotta, olime kõigest sellest kirevusest, kullast ja särast esialgu päris rabatud. Esimese korruse altariosa (nimetagem seda nii, ma pole kindel, kas see on korrektne termin) keskel istus siis
Kuningas Qingshan oma troonil
kuningas Qingshan (kuju vormis) ning tema ümber hulk teisi kujusid, kes kõik olid riietatud nii kirevatesse rõivastesse kui veel võimalik. Tutikestest, narmastest, kalliskividest ja lindikestest rääkimata – täismäng. Esiti ei suutnud silm leida isegi punkti, millele fokusseerida, sest värvidest tiinet infovoogu lennutati aju suunas läbi jämeda torujuhtme, aga vastuvõttev pool
Hiinamaine
oli selline peenike aiavoolik.

Teine teema oli veel selles, et ega me väga ei olnud kindlad, et milline on templisisene etikett. Mütse meil peas polnud ja ka püksid/kleidid olid viisaka pikkusega ning hoidsime hääletooni madalana, kuid kas meiesugused teiseusulised tohivad igal pool käia? Kas pildistada tohib? Ainuke asi, mida teadsime, oli see, et siseneda tuleb paremast uksest ja väljuda vasakust. Ääriveeri siis nihkusime edasi templi sisemusse, oodates, et keegi tuleb meile ütlema, et ärge sinna minge või seda tehke, aga midagi sellist ei juhtunud. Tundub, et kui oled viisakalt riides ja käitud lugupidavalt, siis võid kolada kõikidel avalikel
Silme eest võttis ikka päris kirjuks
aladel. Fotosid võib teha igal pool, kui just vastavat, pildistamist keelavat silti, väljas pole (Qingshanis ei olnud). Loomulikult ka jälgides, et sa usuriitusi läbi viivaid inimesi ei sega.

Palvetajaid tegelikult jagus igale poole, kuid ei saanud öelda, et tempel oleks olnud ülerahvastatud. Viiruk suitses, noored ja vanad lugesid palveid endale
Kaheksanurksed, nikerdatud laed
sobiva kuju või tahvli suunas, kujudele toodi kingitusi. Kingituseks tundus sobivat kõik, mis on kas söödav või joodav. Õunad, ananassid, banaanid, laimid, draakoniviljad, pomelod ja küpsised paistsid olevat jumaluste kõige lemmikumad toiduartiklid, vähemalt neid kohtas templi peal kõige rohkem. Sooja toiduga oli asi palju kesisem, kuid kui ma nüüd siltidest õigesti aru sain, siis osadele subjektidele oli ka kärakat toodud.

Sõna Bangka selle templi nimes viitab piirkonnale Taipeis, kus pühakoda asub ja mis on paik, kust Taipei kunagi alguse sai. Mitusada aastat tagasi asus siia kanti elama suur hulk Hokkieni immigrante Mandri-Hiina Fujiani piirkonnast, kes siis tõid kaasa ka oma kultuuri, uskumused
Kolmanda korruse altariosa
ja arhitektuuristiili. Aastaks 1854 olid asjalood arenenud sinnani, et Qingshani tempel sai valmis ning tänapäeval asub see tänaval, mida kutsutakse Taipei Esimeseks Tänavaks. Qingshan ei ole küll Taipei kõige vanem tempel, kuid tegemist on ehitisega, mis pääses II Maailmasõja purustustest ehk siis tegemist on suuresti algupärase ehitisega (näiteks täna hiljem külastatav Longshan tuli pärast sõda praktiliselt nullist üles ehitada).

Nagu juba mainisin, on tempel pühendatud kuningas Qingshanile (teise
Teise korruse katusedraakon
nimega Linganile), kes on Fujiani provintsis väga populaarne jumalus. Qingshan tähendab Rohelist mäge ja hiina keeles pidavat Rohelise Mäe kuningas olema ka metafoor, mis tähendab inimest, kes on elanud head elu. Samas on see kuningas ka päriselt olemas olnud ja tegemist oli Hiina armee tuntud kindral Zhang Guniga, kes teenis oma pagunid 200-300. aasta paiku pärast Kristust. Jumaluse staatuse teenis ta välja sellega, et kui kindral saadeti Quanzhou linna juhtima (Fujiani provintsis), siis sai ta ametiga niivõrd hästi hakkama, et elanikud ei pidanud
Ilmselt pühamees
paljuks temast pühak teha. Arvati, et tema järgijatele ei hakka haigused külge ning vajadusel saavad ka kõik vainlased karistatud (kõlab kui Savisaare märg unenägu). Kusjuures 2002-2004, mil Kagu-Aasias möllas SARS-i epideemia, sai tempel taipeilaste seas väga populaarseks - eks loodeti natukenegi üleloomulikule abile, et sellest jamast pääseda. Covidi kohta info puudub, sest meie reis lõppes mõni nädal enne ülemaailmse epideemia puhkemist, kuid arvestades seda, et Taiwan pääses praktiliselt puhtalt (Saaremaal läks palju-
Esines ka vähem kirevamaid detaile
palju hullemini), siis mine sa tea…

Legendi järgi oli templi koha valik väga lihtne. Sajandeid tagasi tulid kalurid Mandri-Hiinast Qingshani kujuga ning jõudes oma retkega Bangkasse, jäid nad ühel hetkel seisma ja ei suutnud enam kuju liigutada. Tundus, et nad väga jäärapäised juurikad ei olnud, sest kiirelt tehti otsus, et no kui ei saa liigutada, siis järelikult oleme kohal ja siia tuleb ehitada tempel. Koheselt kutsuti taoistlikud preestrid paika sisse õnnistama ning templi ehitus võis alata. Kusjuures kuju saabus täpselt õigel hetkel – Bangkas majanduselu õitses ja
Puunikerduste meistriklass
teisalt möllas ka katk. Seega oli tervendava templi ehitamiseks olemas nii motivatsioon (katk) kui ka võimalus (raha), mistõttu kahe aastaga oli hoone valmis.

Qingshani templiga on seotud ka üks Taipei eredamaid usufestivale, mida peetakse kolmel päeval novembris. Tempel korraldab sellel puhul suure show, kujud tuuakse tänavatele, teiste templite kujud tulevad külla, pillutakse pauguteid (pidavat õnne tooma) ja rahvamassid tulevad seda kõike vaatama. Antud festivali peeti muuhulgas ka selle 38 aasta jooksul, mil Taipeis oli komandanditund – Qingshani tempel oli üks kahest
Kuningas Qingshani portree
pühakojast, mis sellise õiguse sai.

Väga tore, et meie külastuspäeval mingit suuremat möllu polnud, sest siis, kui silm lõpuks selle värviplahvatuse vahelt detaile seletama hakkas, selgus, et vaadata on siis tõesti palju. Meeletu hulk ülima kvaliteedi ja keerukusega puidunikerdusi, võimsad kivitaiesed, uhked lae- ja seinakaunistused. Kokku on templis 14 erinevat pühamut (shrine) erinevatele jumalustele (sealhulgas ka sellistele, kelle kaudu saad oma lollakale töökaaslasele/naabrile/sugulasele
Altariosa koos kingitusteks toodud kraamiga
kättemaksu tellida) ning iga pühamu lagi oli suur detailselt nikerdatud kaheksanurk, mis väidetavalt on kokku pandud ja üles seatud ilma naelteta.

Olles kõik korrused kenasti läbi käinud, jõudsime lõpuks katusele, kus siis tütreke, saanud ainest siinsest kombestikust, otsustas ka templile väikese kingituse teha. Suures plaanis oli aines sama, mida ka kohalikud siin altarile asetasid (st toiduainetega), kuid veidi hilisemas mutatsioonis. Ristisime
Kivist pilt
saaduse hoobilt pühaks kakaks ja see jäi koos teda ümbritsenud mitte-nii-püha mähkuga Qingshani tualettruumi tallele.

Vahetult enne, kui templi uksest välja astusime, sai laps järjekordse kingituse – pühakoja ruumis saiakesi ja muud kraami müünud tädi otsustas ühe kakukese talle ära kinkida. Lihtsalt niisama. Või vähemalt esiti selline mulje jäi. Esiti seetõttu, et niipea kui me uksest välja astusime, jooksis tädi meile järgi ja näitas näpuga meie poole ning seletas midagi. Tundus üsna heatahtliku tekstina, kuid jutust aru ei saanud. Hakkasin juba rahakotti otsima, et saiakese eest ikkagi maksta, kuid tädi raputas pead ja näitas muudkui näpuga
Veel üks uhke altariosa
minu poole. Mäh? Seljakott põleb või? Lõpuks tuli ta päris juurde ja pani käed külge ning siis mõistsime, mida ta soovis. Proua nimelt nägi, et minu fotokoti küljetaskus on tühi mullitee tops (sest prügikaste ju pole kuskil!)  ning ta tahtis meid sellest vabastada. Einoh, olgu see nüüd viimane kord, kui ma taiwanlasi milleski riukalikus kahtlustan – inimesed on siiralt heatahtlikud ning ei plaani sul pidevalt mütsi üle puusade miniseelikuks venitada. Kuigi oled selgelt eristuv valge inimene (mõeldud siin puhtalt füsioloogilise faktina, mitte hinnanguna), seega ilmselgelt ka turist. Saiake seega siiski oli kingitus ning tüdruk pistis selle
Qingshani templi sissepääsu kaunistavad laternad
sealsamas templi ees ka nahka. Seega võib eeldada, et see oli ka hea. Või oli laps väga näljane. Või siis mõlemat.

Kuigi mingites kultuurides ja aegades võib rusikasuurust nisukuklit pidada ka söögikorraks, siis tulevaste reisikirja lugejate rahustuseks ja no ka lapse heaolu huvides otsustasime, et enne järgmist (ja ka päeva viimast) templikülastust otsime midagi toekamat hamba alla. Kagu-Aasia on selliste uitmõtete realiseerimiseks õnneks väga mugav paik. Kodumail tähendab õhtul mõnda söögikohta sisseastumine seda, et tund on kohe läinud. Ning kui juhtud sisenema mõnda sellisesse trahterisse, kus pakutakse päris toitu ja vasikaliha tellimuse peale tõmbab kokaabi köögis raskelt ohates, kuid
Taipei Esimene Tänav
siiski kindlameelselt kätte seemenduskinda, et toota just see kõige värskem lehmapojake, võid terve õhtuga hüvasti jätta. Taipeis aga sa ei ole kunagi kaugel mõnest ööturust, kuhu on üles sätitud kümneid toidupunkte ning kust võid praetud või keedetud kujul põhimõtteliselt soetada mida iganes.

Meie jaoks oli „mida iganes“ muide kõige täpsem määratlus Huaxi ööturul pakutava toiduvaliku kohta. Ok – keedetud riisi tunneb potis ära ning grillplaadil peesitava kaheksajala samuti, kuid mis pagana road need ülejäänud 198 tükki on, mis meeter kõrges ja tõupuhtas traditsioonilises hiinakeelses menüüs ära toodud on? Sellel ööturul ei olnud isegi moe pärast
Nagu kiri ütleb - Huaxi ööturg :)
tehtud nägu, et nad hiina keelt mitteoskava inimese peale mõtlevad. Eestis istud kõrtsis maha ja vajadusel võlutakse välja isegi liivikeelne menüü, mis sest, et viimane seda keelt emakeelena tarvitanud inimene läks teispoolsusse aastal 2013. Mine sa tea, eks? Aga Huaxis oli loogika selles, et turg on suunatud omakandi rahvale ja kui mõni umbkeelne turist siia juhtub sattuma… siis oma viga. Mis on tegelikult täiesti eluterve suhtumine, sest no päriselt ka – tol õhtul ei hakanud meile küll ühtki mitteasiaati seal silma. Ning kui kõht on päriselt tühi, siis keele mitteoskamine küll takistus pole. Käed on küljes, et näidata, et milliselt pannilt või potist kraami soovid ja nina ka, et miinimumeesmärgina välistada vähemalt praetud sitt (mine sa neid teiste maade kulinaartraditsioone tea).

No ja nii tegelikult lõpuks ka käitusime. Astusime ühte suvalisse söögikohta sisse ning istusime maha ja tegime näo, et oskame midagi tellida. „Astusime sisse“ on muidugi kirjanduslik liialdus, sest sees ja väljas olemise erinevus oli geograafiliselt vast meetrit paar ning sisuliselt siis see, et jalakäijad ei jalutanud päris sinu laua kõrval. Mingeid seinu või muid piirdeid köögiosa ja väsinud toole-laudu jalakäijate alast ei eraldanud. See, et olid mõned toolid ning lauad, oli isegi selline üle keskmise saavutus, sest näputoitu pakkuvates kohtades oli maksimaalselt mõni kõrge lauake, mille vastu said nõjatuda. Aga see avatus oli tegelikult väga tore, sest just taolist kulinaariat me soovisimegi kogeda ning samas sai ka silmanurgast piiluda, mis toimetustega rahvas siis ümberringi tegeleb.

Meie väline enesekindlus selles osas, et „oskame midagi tellida“ pudenes muidugi riisihelvesteks hetkel, kui lauda toodi seinal oleva hiinakeelse menüüd vähendatud paberversioon ja minu google translate rakendus otsustas hakata tõlkides segast panema. Äppi on sisse ehitatud „mugavusfunktsioon“, et kui mõnedel sõnadel/fraasidel/hieroglüüfidel on mitu tähendust, siis ta näitab neid vaheldumisi, et kasutaja saaks sobiva välja valida. Ning põhimõtteliselt kui telefoni kaamera menüü poole keerasin, läks ekraanil lahti paras strobo ja mitte halligi ei saanud aru, mida siin puhvetis pakuti. Või oli see üldse söögikoht? Näiteks ühe ja sama rea kohta tulid umbes sellised järjestikused tõlked: „siga valges seelikus“, „praetud näki kõrvarõngad“, „kevadine kooljaluu“, „seitseteist, tuul ja torm“. Ärevusele lisas muidugi vunki juurde see, et peagi tuli laua juurde söökla maadam, väike paberiplokk kindlalt käes ja täiesti siiralt küsis, et mida me siis välja valisime. Vist. Selles mõttes, et ega me aru ei saanud, aga no kõik viitas sellele.

Ka neid oleks süüa saanud, kui oleks tahtnud
No mida sa teed, kui sa isegi seda ei oska öelda, et ma ei oska midagi öelda? Ise needsin, et miks pagana pärast ma hiinakeelsed numbrid selgeks õppisin – need on AINSAD tähised, millest ma siin aru saan. Mis on see olukord, kus piisab sellest, et ma ütlen viis või seitse, ilma ühegi täiendava sõnata? Või et kuidas tekib olukord, kus ma teaksin, et peab ütlema viis või seitse? Igatahes jõudsime siis sinnani, kuhu oli arvata, et asi jõuab – näitasime näpuga podisevatele padadele ja kui tädi küsis mingeid lisaküsimusi viidatud toidu kohta (endiselt hiina keeles), siis lihtsalt noogutasime.

Kokkuvõttes läks rahuldavalt – saime söödavad toidud. Ühes kausis peitusid pekikuubikud (lepime kokku, et sea omad) riisi ja leemega ning teises hapukapsas riisi ja leemega. Mõlema kausi peale oli asetatud ka tüüpiline Taiwani keedetud muna (see ilmselt oli see lisaküsimus), mis keedetakse ära, siis kooritakse ja asetatakse mõne lihaleeme sisse ligunema. Mingit elamust toitudest ei saanud, kuid halb ka ei olnud. Kuigi lapsele
Kalmaar küpseb
ei istunud eriti kumbki lobi. Minu totaalne oskamatus pulkadega süüa (hoolimata aktiivsest kodusest reisieelsest harjutamisest) lõi ka siin kahjuks välja ning nagu needusena kõlisesid need metallist pulgad söökla laua peal eriti kõlavalt, kui juhtusin taaskord sigudike üle kontrolli kaotama. Lõpuks ei pidanud ka väliselt totaalselt rahuliku teenindaja närv vastu ning ta tõi mulle lusika, mida sealmail tarvitatakse supi söömiseks. Ilma ühegi häbitundeta lahmasin sellega riisi kerre ja peagi jätkasimegi juba oma jalutuskäiku õhtuses Taipeis. Endale andsin küll lubaduse, et pulk neljaks, kuid selle kulinaarse žongleerimise õpin siin olles ikkagi selgeks.

Huaxi ööturul ei pakutud ainult süüa, ligikaudu pool turust oli kaetud tavalise turukaubandusega. Kui soovid osta vilkuvat, sätendavat või heli tekitavat nodi, siis pole samuti paremat kohta kui ööturg. Lapsele aga meeldisid hoopis ühe restorani ees akvaariumidesse väljanäitusele seatud hiired ja maod. Targu jätsime seekord toiduahela põhimõtted tutvustamata ning tütrele jäi seetõttu ka lapsepõlv alles. Kui aga oleks olnud kalestunuma südamega inimene, siis söögikohas sees oleks olnud võimalik neid paarimeetriseid ussikesi ka prepareerituna ja maitsestatuna oma taldrikusse tellida. Meie seekordne kokkupuude Huaxiga lõppes aga sellega, et naine ostis ühe toki otsa aetud kalmaari, mida tänavakaupmees oma kärugrillil praadis. Hinnang: väga maitsev.



Toda kalmaari järades jõudsimegi tänase päeva viimase vaatamisväärsuse ette – Lungshani (või ka Longshani) templi juurde. See kompleks oli palju suurem ja rahvarohkem kui Qingshani pühakoda, kuid atmosfäär oli väga mõnus. Templialal mängis rahulik hiinapärane muss, rahvas palvetas, viiruk suitses ja mittepalvetajad uudistasid rahulikus tempos kõike seda, mis sinna ehitatud oli (
Lungshani "kosk"
näiteks oli Lungshanil oma kosk ja kuna see juga kukkus alla „kaljult“, mille esiosa ei saanud olla rohkem kui mõne meetri kaugusel selle taga asunud rahvarohkest uulitsast, siis julgen väita, et see oli tehislik).
Fotogeeniline Hiina latern

Lungshani tempel asutati aastal 1738 ja see on pühendatud budistilikule halastusjumalannale Guan-Yinile (Avalokitesvara sanskriti keeles). Miks templi nimi on Lungshan, mitte näiteks Guan-Yin, tuleneb sellest, et sellesse piirkonda emigreerus 18. sajandi algul taaskord hulk Fujiani provintsist (mandri-Hiina) pärit inimesi, kes siis uue pühakoja nimetasid oma kodupaiga iidse Lungshani templi järgi. Kuigi nii väljast kui seest paistabki see tempel umbes-täpselt 300 aasta vanune, siis tegelikult on seda päris mitu korda üles ehitatud ja renoveeritud. Esimene suurem kõpitsemine käis aastatel 1919-1924 ning kui algselt oli tegemist läbi ja lõhki budistliku pühamuga, siis läbi aegade on sinna tükk tüki haaval taoistlikke elemente ja pühakuid juurde munsterdatud. See on tegelikult väga tüüpiline hiinlaste usundimaailmas (vähemalt Taiwanis) – ollakse üsna tolerantsed erinevate usundite
Lungshani keskne templihoone
segamise osas ning kui üks taoistlik kuju budistlikusse templisse tuua vaja on, siis see sinna ka tuuakse. Päris omapärane vaatepilt oleks, kui näiteks Kaarli kirikust leiaksid järsku paar budakuju ning peaaltari kõrval oleks väike puuslik taarakummardajate tarbeks. Kuigi jah, taoismi ning budismi segamine ja selle kompoti vürtsitamine konfutsianismiga (mis on n-ö Hiina rahvalik usund), on siiski loogilisem ja ladusam kui minu toodud meelevaldsed näited, sest neil on väga palju ühisosa. Kõik need kolm usundit on moel või teisel
Altar suure Guan-Yini kujuga
omavahel seotud ja Taiwanis on selle usuroa sideaineks hiina keel ja kultuur.

Kõik see tarkus muidugi ei tähenda seda, et me neid erinevusi seal kohapeal jalutades kuidagi tajusime, sest meie reisiseltskonna taustsüsteemis idamaiste usundite kogemus puudus. Meie tase oli pigem selline – „näe, milline lahe latern“, „vaata seda kuju ja neid nikerdusi“ või „oh, istume siia maha, sest jalad on juba väsinud“. Aga Lungshan meeldis sellegipoolest väga, sest ta erines varem nähtud Qingshani templist (kuna oli suurem ja sopilisem pühakodade kompleks) ning sellises sumedas õhtus seal hiinamaise muusika
Oli ka teises stiilis palveruume
taustal jalutada oli vägagi tore tegevus.

Kusjuures enamus templi külalistest olid tulnud ikkagi asja pärast ning tundus (võib olla tõesti ainult tundus), et see on traditsioon, et pärast pikka tööpäeva ja enne Prismasse ning koju minekut astutakse ikkagi mõnest palvelast läbi ning antakse ka väelisematele tegelastele oma tegevustest, mõtetest ja soovidest teada. Turistide patseerimist loomulikult pahaks ei pandud ning ka fotosid endiselt võis teha. Inimesed olid vägagi sõbralikud ning ka siin toodi
Taevas siras täiskuu
kaks näidet antud väite kinnitamiseks. Ühel juhul tõi üks naisterahvas meile Lungshani templit tutvustava inglise keelse bukleti (ma ei tea, kust ta selle võttis) ja siis oma vägagi puuduliku inglise keelega üritas selgeks teha, et kus miski templiosa on ning kadus peagi öhe. Teise näitena sai tütar kingiks 2 ananassikommi, ilmselt see vanem naisterahvas näpistas nendest varudest, mis olid mõeldud mõnele jumalusele. Nüüd olime sellega juba vaikselt ära harjumas ning tänasime viisakalt, kuigi tüdruk otsustas, et tema hetkel kommi
Hiina fööniks ehk Fenghuang
ei soovi. Tädike oli küll eemaldunud, kuid nägin, et ta ikka silmanurgast piilus, et kas lapsele maitseb, kuid seekord jäi kinkijal autasu saamata. Samas kui ta nüüd juhtub seda reisijuttu lugema (selline asi võib juhtuda!), siis veelkord tänan ja ühtlasi teatan, et kommid said hiljem probleemideta söödud.

Aga nüüd on juba küllalt tuiatud, kell hakkas lähenema üheksale ja viimane
Taipei Pearaudteejaam
aeg oli tuppa ära kobida. Metroopeatus oli kohe templi ees (täpsemalt küll all) ning 2 peatust hiljem olimegi juba oma Taipei kodumaja ees. Üritades saada ajatunnetusega samasse rütmi, mis kodus, olime kõik kella kümneni üleval. Siis läksid naine ja laps magama ning mina otsustasin statiivi võtta ja linna peale minna, et õhtusest Taipeist mõned pildid teha. Endal väsimust veel sees polnud (kui
Meie maja (vasakpoolne)
võib olla jalad välja arvata), mistõttu olin väga põnevil, et milline see linnasüda hilisematel tundidel välja näeb.

Kui meie maja ees ning raudteejaama ümber veel natuke liikus inimesi, siis mõned sammud kõrvaltänavate suunas ja põhimõtteliselt olin üksi oma fotokolaga. Korraks küll tekkis mõte, et mõtle, kui mugav oleks teeröövlil siin valge turist objektiividest, kaamerast ja muust kraamist vabastada, kuid see mõte kadus kiiremini kui mõistlik mõte Donald Trumpi peast (st seda põhimõtteliselt ei tekkinudki). Taipei, hoolimata sellest, et tegu on suure miljonilinnaga, on väga turvaline ning vägivallakuritööd turistide vastu on äärmiselt haruldased. Nii lihtsalt pole viisakas selles
Taipei Põhjavärav ehk Cheng'eni värav
kultuuris külalisi kohelda. Kui väga halvasti läheb, võid ühistranspordis kokku juhtuda mõne taskuvargaga, kuid selleks, et peksa saada, pead ikka ise väga palju pingutama ja eeltööd tegema. Esmalt pead üles otsima mõne kahtlase baari, kus kohalikud maffiamehed koos käivad ning seal siis ise korralikult sae käima tõmbama ja lootma, et juhtub mõni äkilisema loomuga vend kohal olema, kes tõesti valge turistiga kakelda tahab, kuigi ka see ei pidanud väga tõenäoline olema.

Minul selliseid erihuvisid polnud, seega tutvusin lihtsalt tuledesäras linnaga. Korteri lähedal asunud Põhjavärav ehk Cheng’eni värav on ainuke puhtas Jaapani stiilis linnavärav, mis alles on ning selle lakooniline arhitektuur oli vägagi fotogeeniline. Eriti õhtuses, inimvabas linnas. Veel mõned aastad tagasi asus värav peidetuna täpselt kahe suure viadukti vahel, kuid siis need betoonist teemonstrumid rahva
Ikka need kutsuvad laternad...
rõõmuks lammutati ja Põhjaväravast sai taas vaatamisväärsus, mida turistid meelsasti vaatamas ja ka pildistamas käivad.

Edasi liikusin nüüd tõesti selle linnaosa kõrvalisi tänavaid mööda, kus reeglina ei liikunud hingelistki, kuni jõudsin Presidendipalee juurde. Kui päeval oli loss okastraadiga ümbritsetud, siis nüüdseks olid kõik piirded eemaldatud ja tee riigijuhi residentsini vaba. Ütleme nii, et oli üsna veider sinna palee lähistele statiivi üles panna ja pika säriga pilti teha. Ainuke hingeke, kes seal enne keskööd vaateväljas oli, oli palee ees jalutanud valvur, kes ka minu tegemisi ühel hetkel märkas. Mees jäi seisma ja lihtsalt vaatas mind – ei tulnud lähemale, ei läinud kaugemale, lihtsalt seisis ja vaatas. Mul tuli selle peale selline spiooni tunne peale, et vähe ei ole. Pimeduse varjus, teen Taiwani riigipea paleest kõrge kvaliteediga pilte – miks ometi? Ma ei tea, kas minu aus selgitus – mulle lihtsalt meeldib – oleks usutavana tundunud või oleks kindluse mõttes ikkagi Mandri-Hiina luuraja pähe pokri ära veetud? Õnneks ei saanud ma seda kunagi teada. Tegin oma fotod ära ja keskööks olin korteris tagasi. Esimene täispäev Taiwanis oli küll läinud täie ette.

Presidendipalee ja sätendav sillutis