Äratus oli viimast nädalat
arvestades tavapärasel ajal ehk siis kell kuus. Toast hiirvaikselt välja
hiilimine õnnestus ideaalselt, kuid |
Naaskelnokk koidukumas |
siis tuli auto võtta ning see oli lausa
imekspandav, kui palju müra suudab üks tavaline garaažiuks avanedes teha.
Kill-koll-krrrr-koll-koll-koll… Endal oli tunne, et mitte ainult kogu Hwu Meei
klientuur, vaid ka ümbruskaudne kvartal sai päeva alustuseks nuputada, et kes
see kurivaim nii vara nüüd motellist vehkat teeb. Naine küll hiljem ütles, et
ei kuulnud midagi ning ka |
Heletilder |
laps magas õndsa und, aga seda oli keeruline uskuda.
Oli, kuidas oli, aga enne poolt seitset olin juba „objektil“.
Hommik võib küll õhtust
targem olla, kuid see ei tähenda, et ta ilmtingimata parem on. Eilsed
väljaotsitud mangroovivõsatagused fotokohad võeti päikese poolt enne mängust
välja, kui ma „tööle“ sain hakata. Kui pärastlõunane-õhtune aeg võimaldas teha
praktiliselt varjuvabasid pilte, siis tänahommikune taevas oli täiesti pilvitu
ja |
Hallhaigur esinduslikus poosis |
klaar, mistõttu veerand tundi pärast päikesetõusu oli valgus juba nii järsk,
et fotosid kannatas teha vaid alla päikest. See limiteeris minu võimalusi
kõvasti, sest mitmed head kohad, kus ka linnuelu käis, olid pildistamise mõttes
„mission impossible“. Ei olnud
võimalik leida sellist nurka, kust kasvõi rahuldavat pilti saada.
Õnneks ei olnud linnud
ennast sättinud Sicaos minu suhtes vaid ühes suunas, |
Viupardid |
mistõttu sain ikkagi
fotoka klõpsuma panna. Pildile sai jäädvustatud nii eile kohatud liike kui ka
paar uut tegelast. Taaskord jäi objektiivi ette ka jäälind ning taaskord ühe
rõveda, inimtekkelise juraka otsas. Pool sekundit jäin hiljaks, et tüüp
fikseerida päikesetõusu kumas ühel mangroovioksal ning see hetk oli ilus, aga valus
(nagu Tätte laulus). Passisin päris tükk aega seal, aga igal korral, kui see
väike kalliskivi ringilennult naases, istus ta alati pildil nähtava nilbe
metallist toru otsa. Kuigi kena oks oli kohe |
Jäälind rämeõrrel |
seal kõrval. Ühtpidi oli äge, et
jäälind on mõne meetri kaugusel ja otse kaadris, kuid teisalt oli ikkagi väike
nutumaik kurgus. ☺
Mida kõrgemale päike
tõusis, seda keerulisem oli kahlajatest ja teistest veelindudest pilti teha,
mistõttu otsustasin keskenduda mangroovivõsas ja rohu sees toimetavatele
tegelastele. Selleks läksin taas sellele 2,5-kilomeetrisele kalatiike
ümbritsevale ringile ning see oli hea mõte. Kuna rahvast liikus endiselt vähe,
siis sain rahulikult askeldada – auto oli |
Hiina bülbül |
põhimõtteliselt liikuv varje. Sobivas
kohas pidasin kinni, teleobje toetasin aknale ja võtsin üles kõik, mida pakuti.
Ning õnneks pakuti ka siin uusi tegelasi – näiteks jäi esmakordselt kaamera
ette Hiina bülbül (saare ida- ja lõunarannikut valitseb veel Taivani bülbül)
ning eestikeelse nimeta valgesilm.
Peale kella kaheksat
otsustasin, et tõmban tänasele fotohommikule joone alla, sest esiteks oli meil
üks väike sõit plaanis ning teiseks oli mul homme võimalik ju veel üks kord see
paik üle vaadata. Eilset ohtrat pildisaaki silmas pidades |
Plain Prinia |
ootasin tegelikult
hommikust veidi rohkemat, kuid kui see eelarvamus kõrvale jätta, oli olnud
tegelikult päris edukas retk. Jäälind jäi veidi kripeldama, aga no äkki homme
õnnestub.
Niisiis olin peale poolt
üheksat hotellis tagasi ja naispere just oligi vaikselt ärkamas. Tundub, et
siinsed motellikülalised on keskmisest laisemad, sest 9 paiku polnud veel
hommikusöögilauas kedagi, mistõttu oli ka bufeelaud |
Swinhoe's White-eye |
täiskomplektne. See
tähendas aga seda, et täna oli meie jaoks valik oluliselt laiem kui eile –
praemunasid jagus kõigile, lisaks olid pakkumises kanatükid (mis olidki kanast,
mitte tofust!), grillitud köögiviljad, õhulised leivakrõpsud ning nipet-näpet
veel. Loomulikult olid saadaval ka eile tuttavaks saanud tofuüllitised,
hautised ja riis, kuid need jätsime järeltulevatele klientidele (varsti neid
hakkas ka sinna tilkuma).
See oli siis hommikusöögi
plusspool. Ühe pika miinuse tõmbas aga mede kallis tütreke, kes otsustas
korraldada korraliku võidetamatu jonniparadoksi. See |
Tainani äärelinn paistab |
nimelt käib nii – esialgu
sorkida söögi sees ja mitte süüa. No umbes nii, et selle aja jooksul, mil
vanemad endale kokku kahmatud lobi kerre keeravad, võtta paar munaampsu. Mille
peale tekkis meil erinevaid kaudseid vihjeid silma pidades arusaam, et äkki ta
praegu ei taha süüa ja ehk sööme hoopis toas või siis hiljem autos midagi. See
loomulikult oli nii suur eksiarusaam, kui veel olla saab. Mõtte peale, et „ära
siis praegu rohkem söö, kui sa ei taha ja läheme ära“, hakkas ta vaikselt oma
kõriorelit ja nutusoolikat üles soojendama.
„Tahan ikka süüa!“
„No söö siis, me
mõtlesime, et sa ei taha…“
„Ikka tahan!“ (songib
kahvliga pikalt taldrikus, aga ei võta midagi)
„Sa ei söö ju…“
„Söööööön!!!“ (jätkab
sonkimist ning endiselt ei pista midagi suhu)
„Kuule, me saame pärast
toas ka süüa – seal on neid lumekrabiribasid ja küpsiseid…“
„Ei, ma tahan SEDA
süüüüü-aaaa…..“ (endiselt ei ole seda nägugi, et ta taldrikust midagi soovib)
Ehk siis tõeline paradoks
– süüa tegelikult ei soovi, aga ära minna tahab veel vähem. Pärast
10-minutilist ping-pongi võtab isa lõpuks lapse jõuga kaenlasse ning asutab
ukse poole, mille peale siis nunnu tütreke täiest kõrist: „Üüüüääääääööööööö…
TAHAN SÜÜA! TAHAN SÜÜA! EI TAHA ÄRA MINNA! ÜÜÜÜÄÄÄÄÄÄÖÖÖÖ…“
Taiwanis on lapsed
äärmiselt korralikud, ei mäleta, et me oleks kusagil kuulnud kedagi nutmas,
veel vähem röökimas näinud. Tundub, et seda konfutsianistlikku lähenemist –
austa ja kuula oma vanemaid – sisestatakse neile juba rinnapiimaga ning väga
edukalt. Ehk siis teised hommikusöögi nautijad said lisaks kõhutäiele ka
väikese ülevaate läänekultuuri eripäradest. ☺ Toas |
Teel Fo Guang Shani |
rahunes laps küll
kiirelt maha ja digimuutus lõugavast pujäänist taas armsaks plikakeseks, kuid
seda ei näinud enam keegi peale meie.
Nagu mainisin, ootas meid
täna üks väljasõit – 60 kilomeetri kaugusel olevasse Fo Guang Shani
budistlikusse kloostrisse, Buddha muuseumisse ja samanimelise rahvusvahelise
organisatsiooni peakorterisse. Sinna sõites viskasime muuhulgas postkontorisse
ära ka suure paki postkaarte, mille olime eelmistel päevadel ette valmistanud.
Teenindaja abiga leidsime maailmakaardilt Eesti (Aishaniya) kenasti üles, kuigi Euroopast vist oleks piisanud ning
ta aitas mul ka kaardid kenasti ära margistada (postiteenus |
Fo Guang Shani klooster |
kodumaale maksis
vaid 12$ ehk 40 senti).
Kuna sõit läks mööda
kiirteed, siis uksest ukseni võttis kogu tripp aega alla tunni. Juba parklas
(õigemini parklates) ringi sõites saime aimu, kui suure kompleksiga tegemist
on. Hoolimata neljapäevasest päevast, oli autosid väga palju ning paar parklat
olid lausa täis. Esiti oli meil väike segadus isegi sellega, et kuhu me täpselt
auto jätma peaksime, sest 30-hektaril (!) laiuval megakompleksil oli mitu
sektsiooni ja oli selge, et kõike me üle vaadata ei |
Eheee |
jaksa. Otsustasime
keskenduda kloostrialale ning Buddha muuseumi sektsioon oma pagoodide ja suure
pargiga jääb varuvariandiks (no et kui tõesti jõudu üle jääb). See oli aga üsna
vähetõenäoline stsenaarium, sest väljas oli kuum ilm ning kloostrikompleks oli
ehitatud ühe parajalt kõrge künka otsa. Seega selleks, et jõuda oma ringkäigu
alguspunkti, tuli kõigepealt ronida pikalt mäkke ja siis veel natuke maad mööda
kõrgeid treppe. Laps otsustas isa rõõmuks, et tema tahab ise ronida ja ei taha
sülle ega kukile ning ronis kah! Tema dikteeritud tempo tegelikult sobis
kõigile, sest näiteks treppe oli |
Selliseid kompositsioone jagus igale sammule |
külalistel võimalus võtta lauspäikese käes.
See välja valitud teekond
(saime sissepääsu juurest ka kogu kompleksi kaardi) osutus tegelikult väga
mõistlikuks, sest nii võtsime kõigepealt ära kogu ala kõige kõrgema koha. Ehk
siis tegime enamuse oma ronimistest kohe alguses ära. Ning ohohoi, mis vaateid
meile sealt ülevalt näkku pritsiti. Fo Guang Shan (edaspidi ka FGS) asub
mäeseljakul, mida ümbritsevad kolmest küljest tasandikud ning hoolimata
siinsest sudusest taevast, olime avarusest |
Vaade tipust |
lummatud. Ja kui kaugele vaatamisest
ära väsisid, siis pakuti vaatamiseks kõigest Kagu-Aasia kõige suuremat seisva
Buddha kuju, mida ümbritsesid 480 väiksemat, aga selle eest sama kuldset
kujukest. Pikkust oli Buddhal 36 meetrit ning see on püstitatud Suure Tarkuse
templi kõrvale (kus me ka sees ära käisime, sest äkki antasse midagi… tarkust näiteks).
Kuna ka budism on meile
võõras usund, siis oli äärmiselt tänuväärne, et seal muuhulgas ingliskeelseid
teadmisi jagati. Buddha üles tõstetud käsi peaks jagama valgust nagu majakas,
mis omakorda peaks siis inimesi juhtima selles pimedas maailmas. Teine käsi on
aga alla lastud, millega ta võtab vastu kõiki elukaid ja juhib neid Puhtale
Maale. Ning see pole juhus, et budakujude paraad just sellesse paika üles
sätitud on – antud kohast on võimalik nautida nii päikesetõusu kui ka
–loojangut ja selge ilmaga on ida suunal nähtaval Keskmäestiku kõrged ning
järsud (ja tihti udused) nõlvad. Vaade pidi olema justkui klassikalisel Hiina
maastikumaalil. Vot ei tea kommenteerida, sest täiesti kaasaegne sudu oli
tõesti täna taas ametis ning paarikümne kilomeetri kaugusel olevaid mägesid
isegi ei aimanud mitte.
|
Kagu-Aasia kõige suurem seisev Buddha |
Nüüd on aga viimane aeg
ära mainida, et misasi see Fo Guang Shan (otsetõlkes Buddha Valgusemägi) on. Nagu
ennist kirjutasin, ei ole tegemist lihtsalt kloostriga, vaid hoopis suure
rahvusvahelise budistliku organisatsiooni ning mungaorduga, mis levitavad ja |
Väiksemate budade spaleer |
praktiseerivad
humanistlikku budismi. Loodi see ordu aastal
1967 ning tänaseks on neil üle 200 esinduse üle maailma ja üle miljoni järgija.
Kusjuures see on vaid üks neljast suurest Taiwani budistlikust
organisatsioonist ning FGS pole üldsegi mitte kõige suurem (Tzu Chil on
maailmas järgijaid üle 10 miljoni), kuid nii võimast ja uhket templikompleksi
pole ühelgi teisel |
Üsna fotogeeniline installatsioon |
„konkurendil“.
Humanistlik budism
tähendab sisuliselt hiina budismi edasiarendust ning eesmärk on seda usundit
moderniseerida, kasutada uudseid tehnoloogiaid ning fokusseerides riitusi pigem
elavatele. Ehk siis tahetakse integreerida budismi niipalju kui võimalik
igapäevaeluga, selle asemel, et tegeleda ainult surmajärgse maailmaga. Ning
arvestades nende suurt esindatust ja mõju nii Taiwanis kui ka mujal maailmas,
on tegu äärmiselt |
Buda grüünes |
jõuka organisatsiooniga, kes oma jõukust suunavad muuhulgas
ka hoogsalt budismi ja igapäevaelu ühendavatesse kohtadesse. Nii on loodud ja
toetatud erinevaid ülikoole, budistlike kolledžeid, raamatukogusid, kirjastusi,
budistlikke kunstigaleriisid, teemaju ning mobiilseid kliinikuid. Fo Guang
Shanile kuulub ka lasteaedu, vanadekodusid, keskkool ja isegi telejaam,
kusjuures haridusasutused on täiesti ilmalikud. Hinnanguliselt on see ordu
investeerinud budistlikesse ja heategevuslikesse projektidesse üle 5 miljardi USA
dollari ning töö jätkub. |
Miljoni bitcoini vaatega paviljon |
Huvitav on see, et FGS on
ennast vaikselt sisse söönud ka Mandri-Hiinasse ning seda just viimastel
aastatel. Kuna budism on kommunistlikus riigis pigem põlu all, siis sealmail
tegeletakse peamiselt heategevuse ning Hiina kultuuri taaselustamisega. Seda
toetab ka riigi liidri Xi Jinpingi loodud programm, mille eesmärk on
traditsiooniliste hiina usundite elluäratamine. Seega on Hiinasse ehitatud
raamatukogusid ning toetatud haridusprogramme, mis muuhulgas tutvustavad
budismi (tutvustada tohib, praktiseerida ei tohi). Sellise koostöö eest ning
eelkõige oma usundi kommertsialiseerimise eest on Fo Guang Shani ka
kritiseeritud, kuid |
"Kelluke" |
kuna meie teadmised organisatsiooni tegemistest on ikkagi
väga pealiskaudsed ja mede käest seal keegi raha ei küsinud, siis ei pea ma ka
paslikuks siin seisukohta võtta. Olime siiski tulnud siia peamiselt neid
maiseid ehitisi vaatama, kui valgustust otsima.
Kui ma ennist mainisin, et
parklad oli autosid täis, mis võiks viidata sellele, et ringi liigub palju
rahvast, siis tundub, et see mass hajub suurele territooriumile ikka väga hästi
ära. Selle hiidbudakuju (mis on üks staarvaatamisväärsusi) juures olime
vahepeal täiesti üksinda ning ka mujal ei pidanud rahvasumma sees trügima.
Meile sobis. Laps oli muidugi taaskord täielik tähelepanumagnet ning täna oli siis
see päev, kui see talle jälle sobis. Esimesed kingituskommid sai ta kätte juba
poole trepi peal, enne kui üldse üles jõudsime. Seal oli väike pühamu ning
templis asjatav proua kiitis teda ja pistis paar lutsukat pihku. Kingitustest
ei |
Kloostri inimtühjad rajad |
pääsenud ta ka selles Suure Tarkuse templis ning veel paaris paigas pärast
seda. Täiesti mittekadedalt mainin ära, et vanematele ei pakkunud taaskord
mitte keegi mitte midagi. Totaalne ealine diskrimineerimine toimub siin, vana
hobune tahab ju ka kommi!
Vaateplatvormilt
jõudsimegi kloostriosa südamesse, kus asus peatempel, erinevad palvelad, suur
keskväljak ja ka olmeruumid. Viimaste hulka kuulub näiteks ka söögisaal, mis
mahutab korraga 4000 inimest ja mille ette parasjagu loodi installatsiooni
toiduainetest. Eks kogu see kraam läks peagi |
Installatsioon toiduõli ja riisipakkidega |
kindlasti käiku, aga see, miks
need sinna söökla ette laudadele kunstipäraselt laiali laotati, jäi natuke
segaseks. Efektne oli küll, seda ei saa eitada. Varem pole oma eluteel
toiduõlil, kiirnuudlitel, veepudelitel ja riisipakkidel põhinevat kunstiteost
trehvanud.
Aga see kõik oli tühi-tähi
Fo Guang Shani peatempli kõrval. Kuna sees pilti teha ei tohtinud, peate
lihtsalt mu sõnu uskuma. 3500m2 suurune ja 30 meetri kõrgune templisaal mõjus
täpselt nii nagu tahetakse, et suursugused pühakojad inimestele mõjuvad – sind
pannakse end tundma tillukese |
Rohelust on kloostri territooriumil ohtralt |
putukana. Seda suursugusust toetas ka sisemine
disain – põhielemendid olid kolm 7,8 meetri kõrgust budakuju (Sakyamuni Buddha,
Meditsiinibuda ja Lõputu Valguse Buddha), kuid veel efektsemad olid templi
seinad, milles asuvatesse väikestesse orvadesse on ära paigutatud 14 800
(!!) väikest Sakyamuni Buddhat. Ehk siis kõik seinad olid maast laeni ühesugust
motiivi täis ning see on vägev vaatepilt. Seda kõike võimendas asjaolu, et
templis polnud ühtegi sammast või muud tuge, mis vaatepilti kuidagi segaks –
oligi üks suur budasid täis ruum, kuhu mahub korraga palvetama 1000 inimest.
Templis on ka mõned
maailma ning Taiwani „kõige-kõigemad“ asjad. Kummalgi pool neid suuri
budakujusid asuvad maailma kaks kõige kõrgemat valguspagoodi, mis siis
kujutavad endast torne, mis |
Kuldse Buddha tempel |
koosnevad väikestest plastkarbikestest, millest iga
sees on väike pirn ja Buddha kujutis. Sellised pagoodikesed on olemas igas
budistlikus ja taoistlikus templis (vaata näiteks seda pilti eilsest Sanguani templi külastusest, kus
on kaks pagoodi kenasti näha), kuid FGS-i peapühamus on need elektrifitseeritud
tornid 9 meetri kõrgused, 72-kihilised, kumbki sisaldamas 7200 Buddha kujutist.
Ma loodan, et need pirnid on ikka LEDid ning loodetavasti pole tegemist
jadaühendusega, kus lambi läbipõlemisel pead kõik tuled ükshaaval üle
kontrollima, et leida üles katkine. Vastasel juhul oleks templi elektriku amet
ülim patukahetsuslik töökoht – kui siin paar aastat vastu pead ja mõistus
terveks jääb, saadki nirvaanasse. ☺
Pühamus on ka Taiwani
templite kõige suurem trumm ja kelluke. Kui muidugi 3,8 tonni kaaluva kuljuse
kohta on sobilik öelda kelluke. Kell on puhtast vasest ning seda valati ja viimistleti
kokku 2 aastat, kahjuks (või siis hoopis õnneks) tol hetkel kellelgi
|
Kloostri keskväljak ja peatempel |
trummitagumise või kellahelistamise tuju ei olnud, mistõttu heli jäi kuulmata.
Pigem oli olukord vastupidine – kes natukegi kõvema sosinaga juhtus rääkima,
see kutsuti kohe templiteenrite poolt korrale.
Efektsed nägid välja ka
peapühamut ümbritsevad Nefriitbuddha ja Kuldse Buddha hooned ning tegelikud ka
kõik ülejäänud ehitised, mis meile seal silme ette jäid. Oli näha, et kokku ei
oldud siin ehitamisel hoitud (väidetavalt läks kogu kompleksi ehitamine maksma
üle miljardi USA dollari). Peaväljakul oli aga peagi mingisugune suurüritus
algamas, sest plats oli toole ja pinke täis ning kõlaritele tehti soundchecki. Kui
oleks keelt osanud, siis oleks ilmselt kokku lugenud, et mis sinna peatempli
katusele paigaldatud plakatitele kirjutatud oli, kuid ei osanud ja seega ka ei
lugenud. Kuna olime juba peaaegu paar tundi siin ringi konnanud ning päike
vahepeal halastavamaks muutunud polnud, oli selge, et me sinna kompleksi teise
ossa täna ei jõua. |
Padmagarbha värav |
Seega Kagu-Aasia suurim istuva Buddha kuju ja pagoodide
väljak jäävad mõneks teiseks korraks. Meid kimbutasid hoopis maisemad mured –
süüa tahaks.
Kas siis Buddha või
lihtsalt kompleksi projekteerinud arhitektid olid õnneks suutnud sellist stsenaariumi
ette näha ning ühest hoonest leidsimegi tagasihoidliku söökla. Tegemist oli
bufeega, mille tegi eriliseks kaks asjaolu – arvestades seda, et me asusime
budistliku kloostri territooriumil, oli kõik pakutav loomulikult taimne, aga
kõige omapärasem oli see, et toidu eest pidid maksma südametunnistuse järgi.
Põhimõtteliselt võisid ka mitte midagi |
Südametunnistusepõhine söökla palverändurite majas |
maksta ja siis enda mao lõhki süüa,
võisid panna annetuskarpi vaid ühe dollari või siis näiteks annetada kogu oma
maise vara ühe greibitüki eest. Valik oli sinu. Meie võtsime kuldse kesktee ja
karpi läks 300 NT$ (ca 10€). Kõige maitsvamaks osutusid nuudlid mingite
lisanditega. Kuigi need lisandid nägid välja justkui kana või veiseliha, siis
loomulikult oli see kõik tofu (ehk siis sojapiima mögin). Proovisime seal
näpuotsaga veel ka muid toite (et äkki on veel miskit isuäratavat), kuid need
nii hääd polnud või siis puudusid maitseomadused üldse. Õnneks sai lõuna
lõpetada greibi- ja pomeloliistakutega, mistõttu saime kõik ikkagi suurema
nälja kustutatud.
Sööklas jäi plikale silma
üks teine väike (kohalik) tüdruk, kes istus naaberlauas ja kellel oli põrsas
Peppa mänguasi. Nii kaua nad seal üksteist piilusid, kui lapse isa tuli teda
lõpuks tutvustama. |
Kloostri tagumine peavärav |
Tegemist oli 3-aastase tirtsuga ning rahvaste sõpruse
programmi raames oli meie tütar nõus talle kenasti ka terekäe andma ning
muuhulgas näitasid lapsed üksteisele oma käevõrusid. Sellega ka meie külaskäik
sööklasse ning Fo Guang Shani lõppes, need paar tundi lendasid siin väga
kiirelt ja päris kindlasti on tegemist paigaga, mille külastamist julgen
soovitada. Isegi lapsel ei tekkinud sellist momenti, et ta oleks öelnud, et tal
on igav või et tahab ära minna. Vaatamist oli igal sammul, ole sa suur või
väike, budist või ristiusku.
Enne autosse istumist
astusime veel sisse parkla kõrval asunud poekesse, mõttega sealt tee peale veel
miskit nosimist osta, kuid kaubaks läksid hoopis mittesöödavad asjad. Naine sai
sealt endale mugavad plätud ning lapse tungival soovil soetasime ka ühe
väikese, kuid selle eest kireva draakonikujukese (sarnase nendega, mida võib
templite katustelt leida).
Kuna laps jäi magama enne,
kui me jõudsime parklast välja keerata, otsustasime, et jätame ära Wushandingi
mudavulkaani |
Fo Guang Shani templi kaart |
külastamise, mis asus siinsamas lähedal. See paik oligi meil kavas
peamiselt tüdruku pärast, sest mulksuv mudamülgas võiks olla asi, mis oleks
võinud olla talle huvitav vaadata. Meie olime plädisevaid ja haisvaid
mudaväljasid Uus-Meremaal juba piisavalt näinud, seega Wushandingist loobumine
lapse une kasuks tuli väga lihtsalt. Selleks, et sellest lõunaunest vähemalt
tunnike välja meelitada, otsustasime, et kohe hotelli tagasi ei sõida, vaid
otsime hoopis üles paiga, kus hea õnne korral võib vaadelda
väike-luitsnokkiibiseid. Need on linnud, kelle pärast ornitoloogid võivad ka
spetsiaalselt lõuna-Taiwani sõita ning kuna paik asus Tainanile väga lähedal
ning naine vastu ei olnud, siis otsisimegi paiga üles.
Lootus, et pikem sõit
tekitab ka suurema ajakulu, ei täitunud, sest lääneranniku kiirteede võrgustik
on esmaklassiline. Sõitmist ei aeglustanud isegi asjaolu, et kohalikud
liiklevad kiirteedel nii nagu Jumal juhatab. Täiesti vabalt võis olla, et kõige
vasakpoolsemas rajas sõidab vanapapi oma väikese kastikaga, kõva 60 km/h rauas,
kuigi 100 on lubatud. Euroopas tähendaks see automaatselt seda, et kiiremad
rivistuvad taadi käula taha ning alustavad tulede vilgutamise ja signaalitamise
tseremooniat. Loomulikult mitte |
Siidhaigur |
Taiwanis, sest see oleks ju ebaviisakas! Ma
pole kindel, et kas Taiwani autode standardvarustuses üldse on signaal, sest ei
mäleta, et oleks kuulnud terve reisi jooksul ühtegi tuutu. Seega, kui seenior
soovib kõige kiiremas reas kuuekümnega sõita, siis järelikult ta peab seda ka
saama teha. Ning kiiremad sõidavad mööda sealt, kus saavad. Seega kiirteel on
kõige kiirem rida see… mis on kõige kiirem. Ise vaatad, kuidas saad.
Veidi enne nelja olime
luitsnokkade vaatluspaviljonis kohal ning esimene asi, mis silma jäi, oli see,
et paviljon suletakse pool viis. Kuna laps suutis ka pärast auto seisma jätmist
natuke aega edasi magada, siis tormasin esialgu |
Suurkoovitaja |
üksi neid haruldusi otsima.
Ning haruldused nad tõesti on, tihti öeldakse, et nad on haruldasemad kui panda
– maailmasse on väike-luitsnokkiibiseid alles jäänud vaid alla 3000 linnu,
seega tegemist on äärmiselt ohustatud liigiga. Nendest vähem kui 3000 linnust
oli tol õhtuhakul ennast märgalale vaatamiseks üles sättinud täpselt null
isendit. Lisaks sellele oli veel ka päike täpselt vastu, mistõttu polnud
lootustki mingit head pilti saada (isegi kui iibised oleks siin olnud). Muda
sees sonkisid vaid mõned tavalisemad |
Ruskselg-õgija |
kahlajad ning need ka üles pildistasin,
kuid midagi muud siit täna loota polnud.
Kuna paviljon kohe-kohe
suleti, siis otsustasin, et teeme tagasi sõites sellele märgalale igaks juhuks
autoga tiiru peale, äkki on linnud kusagil nuka taga peidus. Tagantjärele
vaadates ma pole kindel, et kas me oleks tohtinud selle tee peal üldse sõita,
sest üksik kalamees, kes seal laguuni ääres passis, vaatas meid küll väga pika
pilguga. Mingid hieroglüüfidega sildid selle tee alguses, mis lookles piki mere
ja laguuni vahelist maakitsust, küll olid, kuid konkreetset keelumärki ei
paistnud kusagil. Igatahes me käitusime väga viisakalt – |
"...näidati meile kaunist päikeseloojangut." |
sõitsime aeglaselt,
jälgisime binoklitega ümbrust ja paaris kohas õnnestus isegi mõned fotod teha.
Täiesti ootamatult korjasin sellelt lühikeselt teelõigult kaks täiesti uut
linnuliiki – suurkoovitaja ning ruskselg-õgija – kuid luitsnokkiibistest polnud
endiselt haisugi. Kahju, aga mis sa ära teed.
Kui uuesti avalikel teedel
tagasi, võtsime suuna taas Tainanile ning sõidu kõrvale näidati meile kaunist
päikeseloojangut. Kuna õhtu oli ilus ja soe, siis otsustasime, et ei sulgu kohe
hotelli ära, vaid vaatame hoopis üle, mis Anpingi kandis toimub. Anping on
linnaosa Tainani loodenurgas, mere ning Yanshui |
Anpingi Kaitai Tianhou Matsu tempel |
jõe ristumiskoha lähedal. See
on paik, kust linn omal ajal alguse sai ning selle tõestuseks on siin veel
alles ka hollandlaste Fort Zeelandia (tuntud ka kui Anpingi vana fort). Kuigi
me teadsime, et sellisel kellaajal enam forti sisse ei pääse, panustasime
sellele, et äkki vähemalt aia tagant saab piiluda. Sest ega see põgusat
eurooplaste |
Vaade templiukselt |
koloniseerimist tähistav maamärk sisulist huvi ei pakkunudki
Kohale jõudsime juba üsna
pimedas ning esimene asi, mille tüdruk autost välja astudes teatavaks tegi, oli
see, et tal on suur pissihäda. Nagu me siin juba varem oleme kogenud – kus häda
kõige suurem, seal tempel kõige lähem. Nii ka siin – Anpingi Kaitai Tianhou
Matsu tempel oli parklast kohe üle tee. Seni kuni daamid toimetasid, tegin paar
fotot ning lugesin templit kirjeldavat (ning äärmiselt vigases inglise keeles
olevat) bukletti. Selgus, et ka see tempel on pärit 17. sajandist, kuid pärast
Hiina-Jaapani sõda oli pühamu väga viletsas seisus ning taastamine toimus alles
1970.-tel. Põhjus, miks just merejumalanna Matsule pühendatud templeid Taiwanis
nii palju on, on iseenesest lihtne – läbi aegade on meri olnud taiwanlaste elu
oluline osa ning seetõttu tundus mõistlik ka paluda, et kõik kalurid, kaupmehed
ja muud meremehed kenasti alati koju tagasi jõuaks.
|
Suur värav ehk pailou |
Templiplatsi teises servas
seisis aga suur värav, mida kutsutakse nii pailouks
kui shanmeniks (mäekujuliseks
väravaks). See värav peaks tähistama siis piiri ilmaliku ja vaimuliku maailma
vahel. Arvestades seda, kui maiseid maailmaasju tütar templis ajas, julgen
arvata, et see piir võib olla vahest päris hägune, aga vähemalt arhitektuurselt
oli värav väga efektne ja võimas. |
Anpingi fordi vahitorn |
Anpingi fordi osas täituski
algne plaan – saime seda vana kindlust piiluda aia tagant. Kõige efektsem osa
oligi sealne vahitorn, mis on üsna iseäraliku kujuga. Muus osas oli fort nagu
fort ikka – väike vallikraav, müür ümber ja väravas piletiputka. Isegi siis, kui
hollandlased selle siia randa püsti panid, polnud fort mõeldud suurte armeede
tagasilöömiseks. Pigem oli tegu kaubandusesindusega, millel oli piisav
turvatase, et mingi suvaline vennike pajuvitsa ja suure kiviga ei saaks vargile
tulla. Näiteks puudus kindlusel piisav veevaru ning seda tuli sisemaalt siia
vedada. See sai hollandlastele ka saatuslikuks, sest aastal 1661, kui Koxinga
oma armaada ning 25 000 mehega Fort Zeelandia ümber piiras, pani 9 kuud
kestnud piiramisele punkti just vee otsa saamine. 2000-st Madalmaade sõdurist
oli selleks ajaks alles jäänud 400 ning oli selge, et igasugune võiduvõimalus
puudub. Seega sõlmiti rahu ning 38 aastat pärast saabumist lahkusid
hollandlased Taiwanilt sinna, kust nad tulid (antud juhul siis Indoneesiasse).
Rahu oli aga see, mis
tänasel õhtul Fort Zeelandia kõrvalt puudus. Nimelt asus seal tänavakauplejaid
täis uulits, kes oma asju vaikselt kokku pakkisid. Millegipärast aga olid kaks
õhupallimängu pakkujat (no viskad noolega õhupalle katki ja siis pärast saad vähenäritud nätsu auhinnaks) kapitaalselt tülli läinud. See oli täiesti
fenomenaalne vaatepilt, kuidas muidu nii rahulikud taiwanlased täiest kõrist
üksteise peale röögivad. Üks ärikas oli mees ja teine oli naine ning käsipidi
kokku minemisest lahutas neid vaid teiste kauplejate vahele tulemine. Kui kätš
oleks toimunud, siis minu panused oleks selgelt naise peal olnud, sest ta oli
tõeliselt äksi täis ja |
Fort Zeelandia päälikumaja |
nägu oli selline, et ma hammustan su raisa pooleks,
kuradi vanamehenäss. Mehel oli selline nägu, et ta natuke uskus, et nii ilmselt
ka läheb.
Kuna etendusel subtiitrid
puudusid ja asi vägivaldseks ei läinud, jalutasime peatänavale, et mingi tore
toidukoht leida. Aga võta näpust! Ka siin panid toidukohad oma uksi kinni,
kuigi kell oli alles 6. Mis toimub, neljapäeval ei käigi inimesed õhtuti
söömas? Aga midagi polnud teha, siit me täna süüa ei saa. Kuna ööturule polnud
täna enam viitsimist minna, siis võtsime teel hotelli McDonaldsist eined ja
sulgusime tuppa ära. Arvestades seda, et täna oli meil selles
veider-luksuslikus toas viimane öö, võtsime pakutavast viimast. Vedelesin
plikaga taas üle tunni aja mullivannis ning naine sai massaažitoolist viimast
võtta. Pärast tarbisin ära ka viimase õlle pähe ostetud käsitööjoogi – seekord
oli siis peeneks napsuks puuviljaõlu passioonviljaga. Kusjuures see oli vist
ainuke, mille ma neist kolmest ära jõin – täitsa hea mõmmilimps oli. Siis veel
kiired plaanid homseks hommikuks ning päevase marsruudi üle vaatamine ning
saigi järjekordsele päevale joone alla tõmmata. Kuidagi väga kiirelt mööduvad
need siin…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar