21.11 - Tainan, Fo Guang Shani tempel, Anping

Äratus oli viimast nädalat arvestades tavapärasel ajal ehk siis kell kuus. Toast hiirvaikselt välja hiilimine õnnestus ideaalselt, kuid
Naaskelnokk koidukumas
siis tuli auto võtta ning see oli lausa imekspandav, kui palju müra suudab üks tavaline garaažiuks avanedes teha. Kill-koll-krrrr-koll-koll-koll… Endal oli tunne, et mitte ainult kogu Hwu Meei klientuur, vaid ka ümbruskaudne kvartal sai päeva alustuseks nuputada, et kes see kurivaim nii vara nüüd motellist vehkat teeb. Naine küll hiljem ütles, et ei kuulnud midagi ning ka
Heletilder
laps magas õndsa und, aga seda oli keeruline uskuda. Oli, kuidas oli, aga enne poolt seitset olin juba „objektil“.

Hommik võib küll õhtust targem olla, kuid see ei tähenda, et ta ilmtingimata parem on. Eilsed väljaotsitud mangroovivõsatagused fotokohad võeti päikese poolt enne mängust välja, kui ma „tööle“ sain hakata. Kui pärastlõunane-õhtune aeg võimaldas teha praktiliselt varjuvabasid pilte, siis tänahommikune taevas oli täiesti pilvitu ja
Hallhaigur esinduslikus poosis
klaar, mistõttu veerand tundi pärast päikesetõusu oli valgus juba nii järsk, et fotosid kannatas teha vaid alla päikest. See limiteeris minu võimalusi kõvasti, sest mitmed head kohad, kus ka linnuelu käis, olid pildistamise mõttes „mission impossible“. Ei olnud võimalik leida sellist nurka, kust kasvõi rahuldavat pilti saada.

Õnneks ei olnud linnud ennast sättinud Sicaos minu suhtes vaid ühes suunas,
Viupardid
mistõttu sain ikkagi fotoka klõpsuma panna. Pildile sai jäädvustatud nii eile kohatud liike kui ka paar uut tegelast. Taaskord jäi objektiivi ette ka jäälind ning taaskord ühe rõveda, inimtekkelise juraka otsas. Pool sekundit jäin hiljaks, et tüüp fikseerida päikesetõusu kumas ühel mangroovioksal ning see hetk oli ilus, aga valus (nagu Tätte laulus). Passisin päris tükk aega seal, aga igal korral, kui see väike kalliskivi ringilennult naases, istus ta alati pildil nähtava nilbe metallist toru otsa. Kuigi kena oks oli kohe
Jäälind rämeõrrel
seal kõrval. Ühtpidi oli äge, et jäälind on mõne meetri kaugusel ja otse kaadris, kuid teisalt oli ikkagi väike nutumaik kurgus. ☺

Mida kõrgemale päike tõusis, seda keerulisem oli kahlajatest ja teistest veelindudest pilti teha, mistõttu otsustasin keskenduda mangroovivõsas ja rohu sees toimetavatele tegelastele. Selleks läksin taas sellele 2,5-kilomeetrisele kalatiike ümbritsevale ringile ning see oli hea mõte. Kuna rahvast liikus endiselt vähe, siis sain rahulikult askeldada – auto oli
Hiina bülbül
põhimõtteliselt liikuv varje. Sobivas kohas pidasin kinni, teleobje toetasin aknale ja võtsin üles kõik, mida pakuti. Ning õnneks pakuti ka siin uusi tegelasi – näiteks jäi esmakordselt kaamera ette Hiina bülbül (saare ida- ja lõunarannikut valitseb veel Taivani bülbül) ning eestikeelse nimeta valgesilm.

Peale kella kaheksat otsustasin, et tõmban tänasele fotohommikule joone alla, sest esiteks oli meil üks väike sõit plaanis ning teiseks oli mul homme võimalik ju veel üks kord see paik üle vaadata. Eilset ohtrat pildisaaki silmas pidades 
Plain Prinia
ootasin tegelikult hommikust veidi rohkemat, kuid kui see eelarvamus kõrvale jätta, oli olnud tegelikult päris edukas retk. Jäälind jäi veidi kripeldama, aga no äkki homme õnnestub.

Niisiis olin peale poolt üheksat hotellis tagasi ja naispere just oligi vaikselt ärkamas. Tundub, et siinsed motellikülalised on keskmisest laisemad, sest 9 paiku polnud veel hommikusöögilauas kedagi, mistõttu oli ka bufeelaud
Swinhoe's White-eye
täiskomplektne. See tähendas aga seda, et täna oli meie jaoks valik oluliselt laiem kui eile – praemunasid jagus kõigile, lisaks olid pakkumises kanatükid (mis olidki kanast, mitte tofust!), grillitud köögiviljad, õhulised leivakrõpsud ning nipet-näpet veel. Loomulikult olid saadaval ka eile tuttavaks saanud tofuüllitised, hautised ja riis, kuid need jätsime järeltulevatele klientidele (varsti neid hakkas ka sinna tilkuma).

See oli siis hommikusöögi plusspool. Ühe pika miinuse tõmbas aga mede kallis tütreke, kes otsustas korraldada korraliku võidetamatu jonniparadoksi. See
Tainani äärelinn paistab
nimelt käib nii – esialgu sorkida söögi sees ja mitte süüa. No umbes nii, et selle aja jooksul, mil vanemad endale kokku kahmatud lobi kerre keeravad, võtta paar munaampsu. Mille peale tekkis meil erinevaid kaudseid vihjeid silma pidades arusaam, et äkki ta praegu ei taha süüa ja ehk sööme hoopis toas või siis hiljem autos midagi. See loomulikult oli nii suur eksiarusaam, kui veel olla saab. Mõtte peale, et „ära siis praegu rohkem söö, kui sa ei taha ja läheme ära“, hakkas ta vaikselt oma kõriorelit ja nutusoolikat üles soojendama.
„Tahan ikka süüa!“
„No söö siis, me mõtlesime, et sa ei taha…“
„Ikka tahan!“ (songib kahvliga pikalt taldrikus, aga ei võta midagi)
„Sa ei söö ju…“
„Söööööön!!!“ (jätkab sonkimist ning endiselt ei pista midagi suhu)
„Kuule, me saame pärast toas ka süüa – seal on neid lumekrabiribasid ja küpsiseid…“
„Ei, ma tahan SEDA süüüüü-aaaa…..“ (endiselt ei ole seda nägugi, et ta taldrikust midagi soovib)
Ehk siis tõeline paradoks – süüa tegelikult ei soovi, aga ära minna tahab veel vähem. Pärast 10-minutilist ping-pongi võtab isa lõpuks lapse jõuga kaenlasse ning asutab ukse poole, mille peale siis nunnu tütreke täiest kõrist: „Üüüüääääääööööööö… TAHAN SÜÜA! TAHAN SÜÜA! EI TAHA ÄRA MINNA! ÜÜÜÜÄÄÄÄÄÄÖÖÖÖ…“

Taiwanis on lapsed äärmiselt korralikud, ei mäleta, et me oleks kusagil kuulnud kedagi nutmas, veel vähem röökimas näinud. Tundub, et seda konfutsianistlikku lähenemist – austa ja kuula oma vanemaid – sisestatakse neile juba rinnapiimaga ning väga edukalt. Ehk siis teised hommikusöögi nautijad said lisaks kõhutäiele ka väikese ülevaate läänekultuuri eripäradest. ☺ Toas
Teel Fo Guang Shani
rahunes laps küll kiirelt maha ja digimuutus lõugavast pujäänist taas armsaks plikakeseks, kuid seda ei näinud enam keegi peale meie.

Nagu mainisin, ootas meid täna üks väljasõit – 60 kilomeetri kaugusel olevasse Fo Guang Shani budistlikusse kloostrisse, Buddha muuseumisse ja samanimelise rahvusvahelise organisatsiooni peakorterisse. Sinna sõites viskasime muuhulgas postkontorisse ära ka suure paki postkaarte, mille olime eelmistel päevadel ette valmistanud. Teenindaja abiga leidsime maailmakaardilt Eesti (Aishaniya) kenasti üles, kuigi Euroopast vist oleks piisanud ning ta aitas mul ka kaardid kenasti ära margistada (postiteenus
Fo Guang Shani klooster
kodumaale maksis vaid 12$ ehk 40 senti).

Kuna sõit läks mööda kiirteed, siis uksest ukseni võttis kogu tripp aega alla tunni. Juba parklas (õigemini parklates) ringi sõites saime aimu, kui suure kompleksiga tegemist on. Hoolimata neljapäevasest päevast, oli autosid väga palju ning paar parklat olid lausa täis. Esiti oli meil väike segadus isegi sellega, et kuhu me täpselt auto jätma peaksime, sest 30-hektaril (!) laiuval megakompleksil oli mitu sektsiooni ja oli selge, et kõike me üle vaadata ei
Eheee
jaksa. Otsustasime keskenduda kloostrialale ning Buddha muuseumi sektsioon oma pagoodide ja suure pargiga jääb varuvariandiks (no et kui tõesti jõudu üle jääb). See oli aga üsna vähetõenäoline stsenaarium, sest väljas oli kuum ilm ning kloostrikompleks oli ehitatud ühe parajalt kõrge künka otsa. Seega selleks, et jõuda oma ringkäigu alguspunkti, tuli kõigepealt ronida pikalt mäkke ja siis veel natuke maad mööda kõrgeid treppe. Laps otsustas isa rõõmuks, et tema tahab ise ronida ja ei taha sülle ega kukile ning ronis kah! Tema dikteeritud tempo tegelikult sobis kõigile, sest näiteks treppe oli
Selliseid kompositsioone jagus igale sammule
külalistel võimalus võtta lauspäikese käes.

See välja valitud teekond (saime sissepääsu juurest ka kogu kompleksi kaardi) osutus tegelikult väga mõistlikuks, sest nii võtsime kõigepealt ära kogu ala kõige kõrgema koha. Ehk siis tegime enamuse oma ronimistest kohe alguses ära. Ning ohohoi, mis vaateid meile sealt ülevalt näkku pritsiti. Fo Guang Shan (edaspidi ka FGS) asub mäeseljakul, mida ümbritsevad kolmest küljest tasandikud ning hoolimata siinsest sudusest taevast, olime avarusest
Vaade tipust
lummatud. Ja kui kaugele vaatamisest ära väsisid, siis pakuti vaatamiseks kõigest Kagu-Aasia kõige suuremat seisva Buddha kuju, mida ümbritsesid 480 väiksemat, aga selle eest sama kuldset kujukest. Pikkust oli Buddhal 36 meetrit ning see on püstitatud Suure Tarkuse templi kõrvale (kus me ka sees ära käisime, sest äkki antasse midagi… tarkust näiteks).

Kuna ka budism on meile võõras usund, siis oli äärmiselt tänuväärne, et seal muuhulgas ingliskeelseid teadmisi jagati. Buddha üles tõstetud käsi peaks jagama valgust nagu majakas, mis omakorda peaks siis inimesi juhtima selles pimedas maailmas. Teine käsi on aga alla lastud, millega ta võtab vastu kõiki elukaid ja juhib neid Puhtale Maale. Ning see pole juhus, et budakujude paraad just sellesse paika üles sätitud on – antud kohast on võimalik nautida nii päikesetõusu kui ka –loojangut ja selge ilmaga on ida suunal nähtaval Keskmäestiku kõrged ning järsud (ja tihti udused) nõlvad. Vaade pidi olema justkui klassikalisel Hiina maastikumaalil. Vot ei tea kommenteerida, sest täiesti kaasaegne sudu oli tõesti täna taas ametis ning paarikümne kilomeetri kaugusel olevaid mägesid isegi ei aimanud mitte.

Kagu-Aasia kõige suurem seisev Buddha

Nüüd on aga viimane aeg ära mainida, et misasi see Fo Guang Shan (otsetõlkes Buddha Valgusemägi) on. Nagu ennist kirjutasin, ei ole tegemist lihtsalt kloostriga, vaid hoopis suure rahvusvahelise budistliku organisatsiooni ning mungaorduga, mis levitavad ja
Väiksemate budade spaleer
praktiseerivad humanistlikku budismi.  Loodi see ordu aastal 1967 ning tänaseks on neil üle 200 esinduse üle maailma ja üle miljoni järgija. Kusjuures see on vaid üks neljast suurest Taiwani budistlikust organisatsioonist ning FGS pole üldsegi mitte kõige suurem (Tzu Chil on maailmas järgijaid üle 10 miljoni), kuid nii võimast ja uhket templikompleksi pole ühelgi teisel
Üsna fotogeeniline installatsioon
„konkurendil“.

Humanistlik budism tähendab sisuliselt hiina budismi edasiarendust ning eesmärk on seda usundit moderniseerida, kasutada uudseid tehnoloogiaid ning fokusseerides riitusi pigem elavatele. Ehk siis tahetakse integreerida budismi niipalju kui võimalik igapäevaeluga, selle asemel, et tegeleda ainult surmajärgse maailmaga. Ning arvestades nende suurt esindatust ja mõju nii Taiwanis kui ka mujal maailmas, on tegu äärmiselt
Buda grüünes
jõuka organisatsiooniga, kes oma jõukust suunavad muuhulgas ka hoogsalt budismi ja igapäevaelu ühendavatesse kohtadesse. Nii on loodud ja toetatud erinevaid ülikoole, budistlike kolledžeid, raamatukogusid, kirjastusi, budistlikke kunstigaleriisid, teemaju ning mobiilseid kliinikuid. Fo Guang Shanile kuulub ka lasteaedu, vanadekodusid, keskkool ja isegi telejaam, kusjuures haridusasutused on täiesti ilmalikud. Hinnanguliselt on see ordu investeerinud budistlikesse ja heategevuslikesse projektidesse üle 5 miljardi USA dollari ning töö jätkub.
Miljoni bitcoini vaatega paviljon

Huvitav on see, et FGS on ennast vaikselt sisse söönud ka Mandri-Hiinasse ning seda just viimastel aastatel. Kuna budism on kommunistlikus riigis pigem põlu all, siis sealmail tegeletakse peamiselt heategevuse ning Hiina kultuuri taaselustamisega. Seda toetab ka riigi liidri Xi Jinpingi loodud programm, mille eesmärk on traditsiooniliste hiina usundite elluäratamine. Seega on Hiinasse ehitatud raamatukogusid ning toetatud haridusprogramme, mis muuhulgas tutvustavad budismi (tutvustada tohib, praktiseerida ei tohi). Sellise koostöö eest ning eelkõige oma usundi kommertsialiseerimise eest on Fo Guang Shani ka kritiseeritud, kuid
"Kelluke"
kuna meie teadmised organisatsiooni tegemistest on ikkagi väga pealiskaudsed ja mede käest seal keegi raha ei küsinud, siis ei pea ma ka paslikuks siin seisukohta võtta. Olime siiski tulnud siia peamiselt neid maiseid ehitisi vaatama, kui valgustust otsima.

Kui ma ennist mainisin, et parklad oli autosid täis, mis võiks viidata sellele, et ringi liigub palju rahvast, siis tundub, et see mass hajub suurele territooriumile ikka väga hästi ära. Selle hiidbudakuju (mis on üks staarvaatamisväärsusi) juures olime vahepeal täiesti üksinda ning ka mujal ei pidanud rahvasumma sees trügima. Meile sobis. Laps oli muidugi taaskord täielik tähelepanumagnet ning täna oli siis see päev, kui see talle jälle sobis. Esimesed kingituskommid sai ta kätte juba poole trepi peal, enne kui üldse üles jõudsime. Seal oli väike pühamu ning templis asjatav proua kiitis teda ja pistis paar lutsukat pihku. Kingitustest ei
Kloostri inimtühjad rajad
pääsenud ta ka selles Suure Tarkuse templis ning veel paaris paigas pärast seda. Täiesti mittekadedalt mainin ära, et vanematele ei pakkunud taaskord mitte keegi mitte midagi. Totaalne ealine diskrimineerimine toimub siin, vana hobune tahab ju ka kommi!

Vaateplatvormilt jõudsimegi kloostriosa südamesse, kus asus peatempel, erinevad palvelad, suur keskväljak ja ka olmeruumid. Viimaste hulka kuulub näiteks ka söögisaal, mis mahutab korraga 4000 inimest ja mille ette parasjagu loodi installatsiooni toiduainetest. Eks kogu see kraam läks peagi
Installatsioon toiduõli ja riisipakkidega
kindlasti käiku, aga see, miks need sinna söökla ette laudadele kunstipäraselt laiali laotati, jäi natuke segaseks. Efektne oli küll, seda ei saa eitada. Varem pole oma eluteel toiduõlil, kiirnuudlitel, veepudelitel ja riisipakkidel põhinevat kunstiteost trehvanud.

Aga see kõik oli tühi-tähi Fo Guang Shani peatempli kõrval. Kuna sees pilti teha ei tohtinud, peate lihtsalt mu sõnu uskuma. 3500m2 suurune ja 30 meetri kõrgune templisaal mõjus täpselt nii nagu tahetakse, et suursugused pühakojad inimestele mõjuvad – sind pannakse end tundma tillukese
Rohelust on kloostri territooriumil ohtralt
putukana. Seda suursugusust toetas ka sisemine disain – põhielemendid olid kolm 7,8 meetri kõrgust budakuju (Sakyamuni Buddha, Meditsiinibuda ja Lõputu Valguse Buddha), kuid veel efektsemad olid templi seinad, milles asuvatesse väikestesse orvadesse on ära paigutatud 14 800 (!!) väikest Sakyamuni Buddhat. Ehk siis kõik seinad olid maast laeni ühesugust motiivi täis ning see on vägev vaatepilt. Seda kõike võimendas asjaolu, et templis polnud ühtegi sammast või muud tuge, mis vaatepilti kuidagi segaks – oligi üks suur budasid täis ruum, kuhu mahub korraga palvetama 1000 inimest.

Templis on ka mõned maailma ning Taiwani „kõige-kõigemad“ asjad. Kummalgi pool neid suuri budakujusid asuvad maailma kaks kõige kõrgemat valguspagoodi, mis siis kujutavad endast torne, mis
Kuldse Buddha tempel
koosnevad väikestest plastkarbikestest, millest iga sees on väike pirn ja Buddha kujutis. Sellised pagoodikesed on olemas igas budistlikus ja taoistlikus templis (vaata näiteks seda pilti eilsest Sanguani templi külastusest, kus on kaks pagoodi kenasti näha), kuid FGS-i peapühamus on need elektrifitseeritud tornid 9 meetri kõrgused, 72-kihilised, kumbki sisaldamas 7200 Buddha kujutist. Ma loodan, et need pirnid on ikka LEDid ning loodetavasti pole tegemist jadaühendusega, kus lambi läbipõlemisel pead kõik tuled ükshaaval üle kontrollima, et leida üles katkine. Vastasel juhul oleks templi elektriku amet ülim patukahetsuslik töökoht – kui siin paar aastat vastu pead ja mõistus terveks jääb, saadki nirvaanasse. ☺

Pühamus on ka Taiwani templite kõige suurem trumm ja kelluke. Kui muidugi 3,8 tonni kaaluva kuljuse kohta on sobilik öelda kelluke. Kell on puhtast vasest ning seda valati ja viimistleti kokku 2 aastat, kahjuks (või siis hoopis õnneks) tol hetkel kellelgi
Kloostri keskväljak ja peatempel
trummitagumise või kellahelistamise tuju ei olnud, mistõttu heli jäi kuulmata. Pigem oli olukord vastupidine – kes natukegi kõvema sosinaga juhtus rääkima, see kutsuti kohe templiteenrite poolt korrale.

Efektsed nägid välja ka peapühamut ümbritsevad Nefriitbuddha ja Kuldse Buddha hooned ning tegelikud ka kõik ülejäänud ehitised, mis meile seal silme ette jäid. Oli näha, et kokku ei oldud siin ehitamisel hoitud (väidetavalt läks kogu kompleksi ehitamine maksma üle miljardi USA dollari). Peaväljakul oli aga peagi mingisugune suurüritus algamas, sest plats oli toole ja pinke täis ning kõlaritele tehti soundchecki. Kui oleks keelt osanud, siis oleks ilmselt kokku lugenud, et mis sinna peatempli katusele paigaldatud plakatitele kirjutatud oli, kuid ei osanud ja seega ka ei lugenud. Kuna olime juba peaaegu paar tundi siin ringi konnanud ning päike vahepeal halastavamaks muutunud polnud, oli selge, et me sinna kompleksi teise ossa täna ei jõua.
Padmagarbha värav
Seega Kagu-Aasia suurim istuva Buddha kuju ja pagoodide väljak jäävad mõneks teiseks korraks. Meid kimbutasid hoopis maisemad mured – süüa tahaks.

Kas siis Buddha või lihtsalt kompleksi projekteerinud arhitektid olid õnneks suutnud sellist stsenaariumi ette näha ning ühest hoonest leidsimegi tagasihoidliku söökla. Tegemist oli bufeega, mille tegi eriliseks kaks asjaolu – arvestades seda, et me asusime budistliku kloostri territooriumil, oli kõik pakutav loomulikult taimne, aga kõige omapärasem oli see, et toidu eest pidid maksma südametunnistuse järgi. Põhimõtteliselt võisid ka mitte midagi
Südametunnistusepõhine söökla palverändurite majas
maksta ja siis enda mao lõhki süüa, võisid panna annetuskarpi vaid ühe dollari või siis näiteks annetada kogu oma maise vara ühe greibitüki eest. Valik oli sinu. Meie võtsime kuldse kesktee ja karpi läks 300 NT$ (ca 10€). Kõige maitsvamaks osutusid nuudlid mingite lisanditega. Kuigi need lisandid nägid välja justkui kana või veiseliha, siis loomulikult oli see kõik tofu (ehk siis sojapiima mögin). Proovisime seal näpuotsaga veel ka muid toite (et äkki on veel miskit isuäratavat), kuid need nii hääd polnud või siis puudusid maitseomadused üldse. Õnneks sai lõuna lõpetada greibi- ja pomeloliistakutega, mistõttu saime kõik ikkagi suurema nälja kustutatud.

Sööklas jäi plikale silma üks teine väike (kohalik) tüdruk, kes istus naaberlauas ja kellel oli põrsas Peppa mänguasi. Nii kaua nad seal üksteist piilusid, kui lapse isa tuli teda lõpuks tutvustama.
Kloostri tagumine peavärav
Tegemist oli 3-aastase tirtsuga ning rahvaste sõpruse programmi raames oli meie tütar nõus talle kenasti ka terekäe andma ning muuhulgas näitasid lapsed üksteisele oma käevõrusid. Sellega ka meie külaskäik sööklasse ning Fo Guang Shani lõppes, need paar tundi lendasid siin väga kiirelt ja päris kindlasti on tegemist paigaga, mille külastamist julgen soovitada. Isegi lapsel ei tekkinud sellist momenti, et ta oleks öelnud, et tal on igav või et tahab ära minna. Vaatamist oli igal sammul, ole sa suur või väike, budist või ristiusku.

Enne autosse istumist astusime veel sisse parkla kõrval asunud poekesse, mõttega sealt tee peale veel miskit nosimist osta, kuid kaubaks läksid hoopis mittesöödavad asjad. Naine sai sealt endale mugavad plätud ning lapse tungival soovil soetasime ka ühe väikese, kuid selle eest kireva draakonikujukese (sarnase nendega, mida võib templite katustelt leida).

Kuna laps jäi magama enne, kui me jõudsime parklast välja keerata, otsustasime, et jätame ära Wushandingi mudavulkaani
Fo Guang Shani templi kaart
külastamise, mis asus siinsamas lähedal. See paik oligi meil kavas peamiselt tüdruku pärast, sest mulksuv mudamülgas võiks olla asi, mis oleks võinud olla talle huvitav vaadata. Meie olime plädisevaid ja haisvaid mudaväljasid Uus-Meremaal juba piisavalt näinud, seega Wushandingist loobumine lapse une kasuks tuli väga lihtsalt. Selleks, et sellest lõunaunest vähemalt tunnike välja meelitada, otsustasime, et kohe hotelli tagasi ei sõida, vaid otsime hoopis üles paiga, kus hea õnne korral võib vaadelda väike-luitsnokkiibiseid. Need on linnud, kelle pärast ornitoloogid võivad ka spetsiaalselt lõuna-Taiwani sõita ning kuna paik asus Tainanile väga lähedal ning naine vastu ei olnud, siis otsisimegi paiga üles.

Lootus, et pikem sõit tekitab ka suurema ajakulu, ei täitunud, sest lääneranniku kiirteede võrgustik on esmaklassiline. Sõitmist ei aeglustanud isegi asjaolu, et kohalikud liiklevad kiirteedel nii nagu Jumal juhatab. Täiesti vabalt võis olla, et kõige vasakpoolsemas rajas sõidab vanapapi oma väikese kastikaga, kõva 60 km/h rauas, kuigi 100 on lubatud. Euroopas tähendaks see automaatselt seda, et kiiremad rivistuvad taadi käula taha ning alustavad tulede vilgutamise ja signaalitamise tseremooniat. Loomulikult mitte
Siidhaigur
Taiwanis, sest see oleks ju ebaviisakas! Ma pole kindel, et kas Taiwani autode standardvarustuses üldse on signaal, sest ei mäleta, et oleks kuulnud terve reisi jooksul ühtegi tuutu. Seega, kui seenior soovib kõige kiiremas reas kuuekümnega sõita, siis järelikult ta peab seda ka saama teha. Ning kiiremad sõidavad mööda sealt, kus saavad. Seega kiirteel on kõige kiirem rida see… mis on kõige kiirem. Ise vaatad, kuidas saad.

Veidi enne nelja olime luitsnokkade vaatluspaviljonis kohal ning esimene asi, mis silma jäi, oli see, et paviljon suletakse pool viis. Kuna laps suutis ka pärast auto seisma jätmist natuke aega edasi magada, siis tormasin esialgu
Suurkoovitaja
üksi neid haruldusi otsima. Ning haruldused nad tõesti on, tihti öeldakse, et nad on haruldasemad kui panda – maailmasse on väike-luitsnokkiibiseid alles jäänud vaid alla 3000 linnu, seega tegemist on äärmiselt ohustatud liigiga. Nendest vähem kui 3000 linnust oli tol õhtuhakul ennast märgalale vaatamiseks üles sättinud täpselt null isendit. Lisaks sellele oli veel ka päike täpselt vastu, mistõttu polnud lootustki mingit head pilti saada (isegi kui iibised oleks siin olnud). Muda sees sonkisid vaid mõned tavalisemad
Ruskselg-õgija
kahlajad ning need ka üles pildistasin, kuid midagi muud siit täna loota polnud.

Kuna paviljon kohe-kohe suleti, siis otsustasin, et teeme tagasi sõites sellele märgalale igaks juhuks autoga tiiru peale, äkki on linnud kusagil nuka taga peidus. Tagantjärele vaadates ma pole kindel, et kas me oleks tohtinud selle tee peal üldse sõita, sest üksik kalamees, kes seal laguuni ääres passis, vaatas meid küll väga pika pilguga. Mingid hieroglüüfidega sildid selle tee alguses, mis lookles piki mere ja laguuni vahelist maakitsust, küll olid, kuid konkreetset keelumärki ei paistnud kusagil. Igatahes me käitusime väga viisakalt –
"...näidati meile kaunist päikeseloojangut."
sõitsime aeglaselt, jälgisime binoklitega ümbrust ja paaris kohas õnnestus isegi mõned fotod teha. Täiesti ootamatult korjasin sellelt lühikeselt teelõigult kaks täiesti uut linnuliiki – suurkoovitaja ning ruskselg-õgija – kuid luitsnokkiibistest polnud endiselt haisugi. Kahju, aga mis sa ära teed.

Kui uuesti avalikel teedel tagasi, võtsime suuna taas Tainanile ning sõidu kõrvale näidati meile kaunist päikeseloojangut. Kuna õhtu oli ilus ja soe, siis otsustasime, et ei sulgu kohe hotelli ära, vaid vaatame hoopis üle, mis Anpingi kandis toimub. Anping on linnaosa Tainani loodenurgas, mere ning Yanshui
Anpingi Kaitai Tianhou Matsu tempel
jõe ristumiskoha lähedal. See on paik, kust linn omal ajal alguse sai ning selle tõestuseks on siin veel alles ka hollandlaste Fort Zeelandia (tuntud ka kui Anpingi vana fort). Kuigi me teadsime, et sellisel kellaajal enam forti sisse ei pääse, panustasime sellele, et äkki vähemalt aia tagant saab piiluda. Sest ega see põgusat eurooplaste
Vaade templiukselt
koloniseerimist tähistav maamärk sisulist huvi ei pakkunudki

Kohale jõudsime juba üsna pimedas ning esimene asi, mille tüdruk autost välja astudes teatavaks tegi, oli see, et tal on suur pissihäda. Nagu me siin juba varem oleme kogenud – kus häda kõige suurem, seal tempel kõige lähem. Nii ka siin – Anpingi Kaitai Tianhou Matsu tempel oli parklast kohe üle tee. Seni kuni daamid toimetasid, tegin paar fotot ning lugesin templit kirjeldavat (ning äärmiselt vigases inglise keeles olevat) bukletti. Selgus, et ka see tempel on pärit 17. sajandist, kuid pärast Hiina-Jaapani sõda oli pühamu väga viletsas seisus ning taastamine toimus alles 1970.-tel. Põhjus, miks just merejumalanna Matsule pühendatud templeid Taiwanis nii palju on, on iseenesest lihtne – läbi aegade on meri olnud taiwanlaste elu oluline osa ning seetõttu tundus mõistlik ka paluda, et kõik kalurid, kaupmehed ja muud meremehed kenasti alati koju tagasi jõuaks.

Suur värav ehk pailou

Templiplatsi teises servas seisis aga suur värav, mida kutsutakse nii pailouks kui shanmeniks (mäekujuliseks väravaks). See värav peaks tähistama siis piiri ilmaliku ja vaimuliku maailma vahel. Arvestades seda, kui maiseid maailmaasju tütar templis ajas, julgen arvata, et see piir võib olla vahest päris hägune, aga vähemalt arhitektuurselt oli  värav väga efektne ja võimas.
Anpingi fordi vahitorn


Anpingi fordi osas täituski algne plaan – saime seda vana kindlust piiluda aia tagant. Kõige efektsem osa oligi sealne vahitorn, mis on üsna iseäraliku kujuga. Muus osas oli fort nagu fort ikka – väike vallikraav, müür ümber ja väravas piletiputka. Isegi siis, kui hollandlased selle siia randa püsti panid, polnud fort mõeldud suurte armeede tagasilöömiseks. Pigem oli tegu kaubandusesindusega, millel oli piisav turvatase, et mingi suvaline vennike pajuvitsa ja suure kiviga ei saaks vargile tulla. Näiteks puudus kindlusel piisav veevaru ning seda tuli sisemaalt siia vedada. See sai hollandlastele ka saatuslikuks, sest aastal 1661, kui Koxinga oma armaada ning 25 000 mehega Fort Zeelandia ümber piiras, pani 9 kuud kestnud piiramisele punkti just vee otsa saamine. 2000-st Madalmaade sõdurist oli selleks ajaks alles jäänud 400 ning oli selge, et igasugune võiduvõimalus puudub. Seega sõlmiti rahu ning 38 aastat pärast saabumist lahkusid hollandlased Taiwanilt sinna, kust nad tulid (antud juhul siis Indoneesiasse).

Rahu oli aga see, mis tänasel õhtul Fort Zeelandia kõrvalt puudus. Nimelt asus seal tänavakauplejaid täis uulits, kes oma asju vaikselt kokku pakkisid. Millegipärast aga olid kaks õhupallimängu pakkujat (no viskad noolega õhupalle katki ja siis pärast saad vähenäritud nätsu auhinnaks) kapitaalselt tülli läinud. See oli täiesti fenomenaalne vaatepilt, kuidas muidu nii rahulikud taiwanlased täiest kõrist üksteise peale röögivad. Üks ärikas oli mees ja teine oli naine ning käsipidi kokku minemisest lahutas neid vaid teiste kauplejate vahele tulemine. Kui kätš oleks toimunud, siis minu panused oleks selgelt naise peal olnud, sest ta oli tõeliselt äksi täis ja
Fort Zeelandia päälikumaja
nägu oli selline, et ma hammustan su raisa pooleks, kuradi vanamehenäss. Mehel oli selline nägu, et ta natuke uskus, et nii ilmselt ka läheb.

Kuna etendusel subtiitrid puudusid ja asi vägivaldseks ei läinud, jalutasime peatänavale, et mingi tore toidukoht leida. Aga võta näpust! Ka siin panid toidukohad oma uksi kinni, kuigi kell oli alles 6. Mis toimub, neljapäeval ei käigi inimesed õhtuti söömas? Aga midagi polnud teha, siit me täna süüa ei saa. Kuna ööturule polnud täna enam viitsimist minna, siis võtsime teel hotelli McDonaldsist eined ja sulgusime tuppa ära. Arvestades seda, et täna oli meil selles veider-luksuslikus toas viimane öö, võtsime pakutavast viimast. Vedelesin plikaga taas üle tunni aja mullivannis ning naine sai massaažitoolist viimast võtta. Pärast tarbisin ära ka viimase õlle pähe ostetud käsitööjoogi – seekord oli siis peeneks napsuks puuviljaõlu passioonviljaga. Kusjuures see oli vist ainuke, mille ma neist kolmest ära jõin – täitsa hea mõmmilimps oli. Siis veel kiired plaanid homseks hommikuks ning päevase marsruudi üle vaatamine ning saigi järjekordsele päevale joone alla tõmmata. Kuidagi väga kiirelt mööduvad need siin…



Kommentaare ei ole: