10.11 - Tallinn, Helsingi

See novembrikuu teine pühapäev oli vaikselt juba õhtusse veerenud, kui tegime esimesed sammud projektis „Mis me siin ikka passime, läheme parem Taiwani ära!“ Kui nüüd meenutada, siis ega vist polegi kunagi reisiga nii hilja algust teinud. Üsna tavaline on olnud see, et on tulnud hoopis ärgata sellisel kellaajal nagu vanad eestlased heinateo aegu, aga seekord tegime päevatoimetused kenasti ära, pidasime natuke ka isadepäeva ning kella 7 paiku õhtul vaatasime veel rahulikult kodus uudiseid. Justkui oleks täiesti tavaline pühapäeva õhtu.

Aga siis… kella poole kaheksa paiku oli mu õde järsku nõudliku näoga ukse taga, et meid lennujaama ära viia. Õnneks ei tulnud tema ilmumine siiski ootamatult ja me ei hakanud selle peale esimesi ettejuhtuvaid asju ripa-rapa kohvrisse viskama. Pakkimised olime varakult ära teinud, aluseks üks rahvapärimuslik ekselitabel, kuhu siis 10+ aasta aktiivse reisikogemuse pealt olen kuhjanud esemeid, mida oleks tarviline erinevatesse maailmanurkadesse kaasa vedada. Selle checklisti järgi on väga mugav sumadane täita, sest see välistab reisil hetked, kus pupillid lähevad suureks ja karjatad, et SEE jäi ju mul koju, sahtlisse. Loomulikult enamus asju on võimalik ka kohapealt asemele osta, kuid fotokraami ja viimasel ajal ka lapseasjade puhul, on selline eelnimekiri siiski asendamatu.

Igatahes veelkord tänu õeraasule, kes viitsis meid lennukasse ära visata ja pärast ka auto sealt tagasi tuua (no et ei peaks turvatooliga mässama hakkama). Lennule registreerimine läks ludinal ning Taipei Taoyuan International Airport sihtkohana teenindajas emotsioone ei tekitanud. Küsis vaid üle, et ega te kohvreid vahepeal välja võtta ei taha. Ei tahtnud.

Kuna Helsingi lend oli tol päeval kõige viimane Tallinnast väljuv reis, ei olnud ka turvakontrollis suurt trügimist. Rõõm oli näha, et tütar oli võrreldes kevadise Viinis käiguga teinud suure hüppe asjalikkuse suunas ning enam see töinama ei ajanud, et pidi metallidetektorist üksi läbi tulema. Veidi võttis suu virilaks asjaolu, et ta pidi oma pisikese koaala seljakoti koos mänguasjadega korraks mingisse kasti panema, kuid lubadus, et ta saab need kohe tagasi, oli piisav draama vältimiseks. Kusjuures edaspidi oli ta juba ise entusiastlik, et paneme jah need sinna kasti, siis onud-tädid teevad pildid ära ja teisel pool tunnelit saan kätte.

Lennuki väljumiseni oli aega üle tunni, seega läksid loosi kõik atraktsioonid, mis Tallinna lennuväljal lastele mõeldud. Lemmikuks oli loomulikult Lotte majaga mängunurk, kuid ka elusuuruses malelaud pakkus vägagi pinget. Selle viimase puhul oli teenindaja just lõpetanud nuppude algasendisse panemise (eemalt nägime), sest kohe-kohe ju läheb viimane lend ning hea kui hommikuks kõik valmis on. Tütar aga arvas teisiti. 15 minutit hiljem olid kõik malendid leidnud omale uue asukoha – mustad mustadel ruutudel ja valged valgetel, sest nii ju ometi malemäng käib. Usun, et kui see teenindaja oli viisakapoolne, siis hiljem siit mööda minnes, mõtles ta lihtsalt: "Mida?!?"

Finnairi väike lennukipups maandus 20 minutit peale üheksat ning täpselt 15 minutit hiljem oli ta juba taas lennurajal rattaid õhku

Minilennuk

rebimas. Kuigi väljast paistis see raudlind kuidagi ekstrapisike, siis seest suurus isegi üllatas. Ruumi jagus (vähemalt istuvas asendis) ning minu kahe meetrise ihu külge köidetud põlvi ei tulnudki sügavale eesolevasse istmesse suruda (või siis ebanormaalse nurga all kuidagi põiki hoida). Võrreldes airBalticu propellerdisega (mis väljast paistab suurem), oli mugavustase selgelt parem. Aga ega me seda kaua nautida ei saanud, sest oodatud lennuajast (35 minutit) suutis kapten kuidagi 15 minutit maha viilida, mistõttu enne kümmet olime juba Vantaa lennuväljal. Tütar (koos oma ustavate reisikaaslaste hiirekese ja kaelkirjakuga) istus minu kõrval ja naine meie taga ning tütre kokkuvõte sellest soojenduslennust oli selline: „Tahaks teistmoodi lennata.“ Ilma täiendavate kommentaarideta. No selge, võtan teadmiseks ja püüame järgmisel korral teisiti.

Kuigi Vantaa lennuvälja on õnnestunud ka mõnel varasemal korral tarbida, osutus see sellel korral kuidagi eriti suureks. Põhjus selles, et Tallinna lennuki värav on Terminal 1 kõige esimeste seas, aga Aasia lennud väljuvad (ja saabuvad) Terminal 2 kõige tagumises otsas. See tähendas üle poole tunni pidevat kõmpimist, õnneks laste vedamiseks olid saadaval kärud. Tjah, ühe käega antakse, teisega võetakse. Käru küll eraldati, kuid samas oli täiesti vastutustundetult ehitatud jalutustee kõrvale Muumide pood koos suure Muumitrolli kujuga (tüdruk on suur Muumide fänn). Kuidagi saime sellest siiski kadudeta mööda ning Hong Kongi lennu värava lähistel leidsime ühe õdusa nurgakese, kus oli võimalik aega veeta. Kohe selle nurgakese juurde oli ehitatud MAJA nime kandev elutuba, kus olid erinevad atraktsioonid, mis lapsele väga meeldisid (kiikhobu, puusavurr, joogatala, prõksuv elektrikamin) ja aeg lendas kiirelt. Kuigi kell lähenes hoogsalt südaööle.

Ühel hetkel mõtlesime, et läheme täidame oma joogipudelid värske veega ära, et oleks lennukis midagi juua, enne kui pardateenindus lahti läheb. Selleks pidime jalutama läbi meie lennu ootesaali ning nurga tagant sinna astudes avastasime, et see oli praktiliselt tühi, vaid mõned üksikud reisijad olid veel piletikontrolli järjekorras. Tohoo (harilik aed)till, ae! Me polnud mitte ainsatki korda mögafonis kuulnud, et keegi oleks maininud sõnu Hong ja Kong. Küll kutsuti Moskva lennule ja ka mõnele teisele, kuid Hong Kongi osas ei silpigi. Samas silmad eeldatavalt ei valetanud ning lennuk oli praktiliselt juba reisijatega täidetud. Pikemalt süüvimata, et kuhu teavitused jäid, läksin kutsusin naise, võtsime oma kodinad ja kobisime lennukisse ära.

Finnairi pikamaa lennuk oli viisakas ja 3+3+3 istmete konfiguratsiooniga, mistõttu olime ühe eraldiseisva reajupi õnnelikud omanikud. Kartus, et viimaste lennukile minejatena pole meie pea kohal enam käsipagasi jaoks ruumi, oli asjatu. Lennuk tundus olevat peaaegu 100% täis, kuid 47. rea parempoolse kolmese sektsiooni kohal olev kuut oli täiesti tühi. Laps sai aknaaluse koha (et me saaksime tema magamise ajal vajadusel ringi saalida ning jalgu sirutada) ja hetkel tundus, et see „teistmoodi lendamise“ soov oli täitunud, sest ekraanilt hakkas talle peagi jooksma Muumide multikas ning hoolimata kesköö saabumisest, ei olnud ta veel seda nägugi, et oleks väsinud.

5 minutit enne kuupäeva vahetumist oli kõik minekuks valmis ning lennuk jõnksatas liikvele. Siin on ka paras hetk selle päeva jutule joon alla tõmmata.