26.11 - Taichung, Sanyi, Yingge keraamika, Taipei

Nonii, täna õhtul, kui oma Taipei kesklinnas asuvas staabis tagasi oleme, saame öelda, et Taiwanile on tiir peale tehtud. Aga ärme rutta sündmustest ette, esmalt hommikused toimetused Taichungis. Sööma minnes sain kiigata paprile, kus olid ära märgitud kõik toad, kust näljaseid sel hommikul oodata oli. Ning seal oli kõigest 7-8 toanumbrit ehk siis eilne tunnetus, et hotell on praktiliselt

Pannkoogid peekoni ning salatiga

tühi, ei olnud petlik. Kusjuures need üksikud külalised olid ära jaotatud sellele korrusele, kus olime meie ja siis ühele korrusele meist allpool. Väga privaatne olemine, kuigi kujutan ette, et hotelliomanikud meie rõõmu jagada ei suutnud. Menüü oli sama, mis eile ja täna valisime kõik pannkoogid peekoni ning salatiga, kuna see oli eile proovitud toitudest kõige suurem lemmik. Pika veenmise peale suutsime jõuda ka selleni, et meile tuuakse täna kõigest 3 portsjonit, kuid lisateenusena palusime lapsele piima. Kui tavaolukorras sellise palve peale lihtsalt noogutatakse, siis Kloudis lubati uurida, et kas selline võimalus austatud külalistele eksisteerib. Teadagi – piimatarbijaid ju peamiste hotellikülaliste hulgas pole, mistõttu võib-olla ei ole põhjust ka sellist gurmeejooki niisama kappi liisuma osta. Siiski, siiski leiti piimapakk ikkagi kusagilt üles ning laps sai üle pika aja jälle tuttavlikku jooki juua. Pannkookide ja peekoni kombinatsioon viisid keele alla ning nagu arvata oli, saime kolmekesi kolmest portsust kõhud korralikult täis. Ära minnes otsustasin ka siinsele ooberile teada anda, et me oleme hommikusöögi, teeninduse ja ka hotelliga äärmiselt rahul. Kui ikka suudetakse ootusi ületada ja ka üllatada, siis oleks patt seda enda teada jätta.

Külastusele pandi rasvane punkt (pigem hüüumärk) siis, kui lobbys masinate juures automaatset check-outi tegime. Üllatuslikult luusis seal ringi ka üks hotelli töötaja, kes aitas meil vajalikud liigutused mugavalt ära teha, kuigi oleksime muidugi sellega ka ise hakkama saanud. Formaalsused tehtud, otsustas härra ennast tutvustada ja selgus, et tegemist oli hotelli verivärske direktoriga, kes

Roosa kübaraga parklatädi kesklinnas

oli teist päeva ametis! Uuris meilt, et kuidas siis ka Kloudiga rahule jäime ning loomulikult ei hoidnud ma end kiitmisel tagasi, mis tegi ta meele silmnähtavalt rõõmsaks (kuigi Aasia kultuurile kohaselt üritas ta seda kõigest hingest varjata). Rääkisin talle veidi ka meie selja taha jäänud ringreisist ning väikesest ja kaugest riigist nimega Aishanija (Eesti). Selles osas lõime ta ikka päris pahviks, et niiiii kaugelt olime Taiwani tulnud ja veel perereisile. Et kuidas me sellise asja peale tulime? No vat tulime. Igatahes surusime lahkudes üksteisel kätt ja soovisime edu – Kloud hotell Taichungis jääb kindlasti ereda positiivse kogemusena meelde ning loodetavasti leiavad tulevikus veidi suuremad inimmassid nende juurde tee. Braavo!

Kuna me Taichungi ennast väga palju eile ei näinud, sest võtsime ühe päeva niisama logelemiseks, siis otsustasime maksku, mis maksab vähemalt ühe vaatamisväärsuse ära vaadata. Selleks sõitsime lähedal asuvasse, pilvelõhkujatest tiinesse linnaossa, mille krooniks oli ultramodernne Rahvuslik Taichungi teater. Parkimise leidsime sealtsamast lähedalt, kuid sealne tasumise loogika jäi mulle lõpuni arusaamatuks. Niipea, kui massina seisma jätsin, ilmus eikusagilt üks roosa kübaraga tädike, kes pani akna vahele lipiku, kus oli pooletunniste intervallidega kirjas parkimise maksumus. Juurde käis jutt, et kui me ära läheme, siis võtke seesama kviitung ja tasuge näete seal 7-Elevenis (osatades näpuga lähedal asuvale nurgapoele). Kuidas see arvestus täpselt käis ning kuidas saadi teada, et ma raha ära maksin (seda ma tegin, kokku läks 15$), see jäi tsipa mõistmatuks. Ilmselt see mingi e-lahendus oli, sest parklas tõkkepuid, kaameraid ega muid tehnilisi vidinaid ei olnud.

Rahvuslik Taichungi teater

Teatrimaja oma suures veidruses oli tõesti uhke. Teisipäeva ennelõunal väga palju inimesi sealkandis ringi ei liikunud, mistõttu tundus pilvelõhkujate ja ulmemaja vahel ringi jalutamine üsna futuristliku kogemusena. Teatri arhitektiks on jaapanlane Toyo Ito

Oli ka ristkülikust erineva arhitektuuriga maju

ning maja avati alles aastal 2016. Sinna mahub mitu suurt teatri- ja ooperisaali, millest suurimas on üle 2000 istekoha. Liivakellade kujutised domineerivad nii sees kui väljas ning kõik see pidi jätma majas sees väga õhulise mulje. Seda me kahjuks ei oska kommenteerida, sest sisse meil asja polnud, aga täpsemaid muljeid oskab kindlasti jagada Paavo Järvi, kel oli 16. novembril (ehk siis 10 päeva tagasi) siin kontsert koos Hollandist pärit

Taichung City

Concertgebouworkest orkestriga. Kui me oleksime juhtumisi siinpool saare otsas olnud, siis oleksime kindlasti üritanud ka pileteid saada ning kvaliteetmuusikat kaema minna, kuid ei olnud ja ei läinud.

Tegime majale siis väljast tiiru peale ning veidral kombel leidsin ühelt muruplatsilt passimas ühe ida-ööhaigru ehk siis sama marki tiivulise, mille kohta eile kirjutasin, et tegemist on peidulise ja haruldase linnuga. Nüüd passis siis teine niisama keset betoonlinna murulapikest. Ega’s ma kingitusi vedelema ei jäta ja fikseerisin kohaloleku pildifailina ära. Aga väga kummaline ja ootamatu kohtumine oli see küll. Võib-olla

Ida-ööhaigur

sellepärast ongi teada raske leida, et otsitakse valedest kohtadest. Läbipääsmatute märgalade ja džunglite asemel tasub ehk hoopis kiigata kaubakeskuste parklatesse ja linnaparkidesse, Taichungis igatahes see loogika töötaks.

Mis siis veel linnast tarka rääkida? Taichungis elab kokku tsipa alla 3 miljoni inimese ning see teeb temast riigi suuruselt teise linna pealinna järel. Linn joonistati kunagi maha jaapanlaste poolt, kes tahtsid teha ühe rahuliku ja kauni elupaiga, mida isekeskis nimetati ka Formosa saare Kyotoks. Seda vibe’i on püütud ka hoida, mistõttu on Taichungis lisaks suursugusele teatrile veel ka mitmeid olulisi muuseume, Taiwani sümfooniaorkestri kodu,

Veel üks vaade

Rahvusraamatukogu ja posu väiksemaid kultuuriobjekte. Kuna nii linnast põhjas kui idas asuvad mäed, saab see piirkond oluliselt vähem vihma kui teised suurlinnad ning taifuunid naljalt siia ei jõua, samas on temperatuurid soojad või kuumad (suvel). Seega tundub tõesti üsna mõnus koht elamiseks (eeldusel, et soojus meeldib).

Isiklik seos Taichungiga tuleb minul läbi selle, et kodumail vuran suviti ringi Merida nime kandva rattaga ning selle firma peakorter asub just Taichungi lähistel. Nagu ka väga paljude teiste rattamaailmas tuntud brändide peakorterid ja tehased (nt Giant Bikes), sest jalgrataste ja nende komponentide tootmine on just siin millegipärast õitsele löönud. Aga üldiselt

Teatritagune

on Taichung tüüpiline Taiwani suurlinn, kus linna piire on keeruline tajuda, sest kogu ümberkaudne lame maastik on ühtlaselt inimasustusega kaetud. Turistid külastavad seda paika peamiselt muuseumite ja teiste kultuuriasutuste pärast, kuid mitmed ööturud ja lähedus kõrgmäestikule on samuti korralikud tõmbenumbrid.

Aga teatrimajale tiiru peale tegemisega meie tutvus selle metropoliga ka lõppes ning edasi sõitsime joonelt mõnekümne kilomeetri kaugusel asuvasse Sanyi väikelinna. Kui Taichungis liikusid jalgrattatööstuse hoovused, siis Sanyi on konkreetselt ühe teema linnake ja selleks teemaks on puunikerdused. Ning see pole niisama suusoojaks öeldud, sest ühel hetkel oli üle 80% Sanyi

Viimane pilk Taichungile

inimestest rakkes puunikerdustega, nüüdseks on natuke turismi ka lisandunud, sest siinsed puunikerduste kauplused on vaatamisväärsused omaette ja korralikud tõmbenumbrid Taiwani sise- ja väliskülalistele.

Põhjus, miks nikerdamisbisneks Sanyis hoo sisse sai, on tegelikult üsna kurb. Muiste olid linnakese ümbruse mäed kaetud kampripuude ja teepõõsastega ning keegi ei tulnud selle pealegi, et heast puidust mingeid vigureid teha. Jaapani okupatsiooni ajal otsustati aga piirkond lageraiega ära väärtustada, sest kampripuude meditsiiniline ja industriaalne väärtus ületas kõik muud instinktid. Kui kohalikud pärast raiesmikele kõndima läksid, avastasid nad, et allesjäänud kännud on väga omapäraste kujudega ning kukkusid neid välja juurima, ära puhastama ja nikerdama. Ja nii oligi 1960.-tel puidunikerdamise traditsioonile algus pandud. Kuna toormaterjali oli saadaval piisavalt, kogunesid Sanyisse kokku puuvestjad üle kogu maa ja kuuldused siinsete meistrite käsitööst levisid kiirelt.

Tänasel päeval on asula peatänav põhimõtteliselt ainult puidunikerdajate poodide, stuudiote ja galeriidega kaetud ning neid on seal kokku üle paarisaja. Hiigelajad on kahjuks möödas, sest nagu ka enamuse muude asjadega, on Hiinast tulev odavam kaup paljudele armsam ja tuleb tõdeda, et ka taskukohasem. Kui mingi pihku mahtuva väikese puust jubina said kätte võib-olla 1000 NT$-ga (nii 30 euroga), siis veidi suuremate esemete (näiteks maskide) hind oli juba vähemalt 10 korda niipalju ning suurtel ja massiivsetel puidust kunstiteostel enamasti hinda juures polnud ning kui mõnel oli, siis lipikul olid juba kuuekohalised numbrid (ehk siis need maksid tuhandeid eurosid).

Aga sealsetes poodides ja galeriides kannatas käia ka niisama, ilma midagi ostmata, sest sa oleksid justkui ühel suurel kunstinäitusel. See on ikka täiesti uskumatu, mida ühest puupakust või juurikast annab välja urgitseda. Alates ülidetailsetest ja inimkõrgustest draakonitest ja budakujudest kuni mingite megapannoode ja abstraktsete teosteni välja. Isegi kui seisad ninapidi

Sanyi puukunst

juures ja uurid tähelepanelikult, jääb ikka tiba mõistmatuks, kuidas paari meetri kõrgune pakk on voolitud mingiks idülliliseks külastseeniks, kus paljude detailide läbimõõt on millimeetrites. Peab ikka kätt ja püsivust olema, et seda kõike kokku panna. Kuna pea kõikide poodide/galeriide akendel ja ustel olid sildid, et palun pilti mitte teha, siis mul pole siin ka fotomaterjali oma jutu tõestuseks (peale selle ühe telefoniga tehtud foto), kuid guugeldage „Sanyi wood carving“ ja näete oma silmaga, millest jutt käib.

Nii me siis seal kolasime ühest kauplusest teise ja muudkui jõllitasime ning ahhetasime. Teisi kundesid väga liikvel polnud, mistõttu saime ka parajal jaol tähelepanu. Siiski suutsime moel või teisel põigelda mitmekümnekiloste puit-draakonite ostmisest ning tegelikult oli sealne läbiv stiil üsna idamaine ja ülevoolav, mistõttu oleks me rahakoti rauad kinni hoidnud ka siis, kui oleksime kaubikuga tulnud ja kusagil lähistel elanud. Vaadata oli seal väga palju, kuid päris enda koju võib-olla enamust neist asjadest ei sooviks.

Siiski päris tühjade kätega ei soovinud ka ära minna. Kõige suurem ost oli meil kohalikust seedripuust õun, mille vars töötas ka kui kaas ning kui selle kaane õuna pealt ära võtsid, paiskus ninna jõuline seedriaroom. Müüja seletas, et see aroom püsib õuna sees kümneid aastaid ning seedrist ja ka küpressist tehtud nikerdused on eriti hinnas, sest nende puude muster on väga kaunis ja väga varieeruv. Suveniiri kohta oli hinnalipik küll korralik – 1500 NT$ (ca 45€) – kuid see oli samas antud poe üks odavamaid tooteid ning efektne välimus ja aromaatne üllatus õuna sees olid piisavad faktorid, miks see puu-ubin endale koju soetada. Ühest teisest poest võtsime veel ka paar väiksemat puist vidinat – lapsele puust muna ja autori õele kassikujuga pastatsi – ning sellega ka meie Sanyi külastus lõppes. Aga veelkord – isegi kui puust jupstükke kodus puudu pole, tasub Sanyi galeriidesse niisama kolama minna, sest see on ikka tõesti uskumatu, mida oskajad käed suudavad ühest pakust või kännust välja nikerada.

Tänane päev oli meil plaaniline käsitööliste päev. Viimane peatus enne Taipeid oli reisikavas Yingge linnake, mis on suurim keraamikatootjate keskus Taiwanis. Kilomeetreid sinna oli napilt üle saja ning kuigi tegime Hsinchus ka väikese tankimispeatuse, olime 50 minutiga kohal. Ida- ja lääneranniku liikumiskiirused on ikka justkui teisest dimensioonist. Kui idas ägisesime 120 kilomeetrit sõita peaaegu 2,5 tundi, siis siin läks sama pikk jupp ühe peatusega alla tunni. Kusjuures läänerannikul on ka erinevaid variante – meie uhasime esiti mööda kiirteed numbriga 1 ja seal, kus see lõikus kiirteega number 3, keerasime viimasele. Aga põhimõtteliselt oleks saanud teid tarbida ka vastupidises järjekorras, sest 1 ja 3 jooksid suhteliselt paralleelselt, vahe vast nii 5-10 km. Ning paar minutit kauem oleks sõitnud siis, kui oleks terve tee kiirteel nr 1 püsinud, seega ole ainult mees (või naine) ning ütle, mis su tänane õnnenumber on. Idas on aga lihtsalt üksainus tee, kus eriti laiadel ja sirgetel lõikudel lubatakse kiirushulludel seitsmekümnega lennata. Samas selles idaranniku vähemrahvastatud ja loodusrohkes aegluses oli loomulikult selgelt ka oma võlu.

Yingge keraamikatööstuse ajalugu on selgelt pikem kui Sanyi puidunikerdajatel. Asi sai alguse üle 200 aasta tagasi, mil Mandri-Hiinast emigreerus siia üks potimeister ning peagi pärast teda veel üks tellisevalmistaja. Kuna mõlemal äri edenes väga hästi, siis hakkas ametivendi muudkui juurde tulema ning täna on Yingges üle 800 ettevõtmise, mis moel või teisel on keraamikaga seotud. Linnas on lugematu hulk küpsetet’ savist tehtud asjade müügikohti ning Yingges on ka suur ja Taiwani ainus keraamikamuuseum.

Autost välja astudes tervitas meid väga tugev tuul ning siin oli ka kõvasti jahedam kui Taichungis (ok, 23-24 kraadi osas võib diskuteerida, et kas need käivad „jaheduse“ alla). Esimene pood, kuhu me tuulevarju läksime, meilt ka raha kätte sai. Juhtus nii, et tegemist oli Taiwani keraamikatööstuse tipptegija Tai-Hwa kauplus-galeriiga. Tai-Hwa on ettevõtmine, mis on keskendunud kvaliteetkeraamika loomisele, ühildades vanu motiive ja moodsat disaini ning mille toodangut Taiwani presidendikantselei ja välisministeerium tihtipeale oma kallitele väliskülalistele kingivad. Ehk siis tõesti kohaliku keraamika crème de la crème, kuigi tol hetkel me seda ei teadnud. Mõtlesime, et kõik poed on samasugust kraami täis. Hoolimata sellest, et meie kokkupuude keraamikaga seisneb kodus peamiselt nõude pesumasinasse panemises ja sealt välja võtmises, suutis Tai-Hwa hoobilt meid siiski enda toodete vastu huvi tundma panna. No tõepoolest võis sealt leida kõike – teeserviise igapäevaseks kasutamiseks, taldrikuid, vaase, kujusid ja abstraktset kunsti. Ning kvaliteet ei paistnud silma ainult hindades, juba peale vaadates oli näha, et kunstnikud on kõvasti pingutanud nii disaini kui vormistamise kallal.

Hindade mõttes oli piiriks kosmos, sest lisaks laiatarbekaubale (st esemetele, mida küll valmistatakse käsitsi, kuid neid tehakse mitu ühesugust) oli müügil oli ka tippkunstnike originaalteoseid, mille üle oleksid ühtviisi uhked nii kunstigaleriid kui paleedes elavad hingekesed. Seega olime hääästi ettevaatlikud oma seljakottide ja 2,5-aastase uudishimuliku lapsega, kes väga entusiastlikult uuris esemeid, mille suunas ma isegi ei julenud hingata. Ma arvan, et siin ei oleks äparduse puhul ühmamisega pääsenud, et nojahnoh – killud toovad õnne. ☺ Kuna päris sõrmkübarat või teetassi osta ei tahtnud, siis teadvustasime, et transpordiruumi oli meil ühele esemele. Pärast pikka kaalumist jõudsime hiinapäraste maalingutega vaasideni, millest kolm tükki olid kõik ühtviisi ilusad, mistõttu lõpliku valiku tegemine osutus keeruliseks. Võtame selle, samas… see on ka ilus. Ning see kah. Niisiis jõudsime sinna punkti, et küsisime lapse käest, milline talle kõige rohkem meeldib ja üks kullatud kaela ning kalamotiiviga vaas ongi meil nüüd kodus kapi peal. Kalamotiivi autoriks on pikaaegne Taiwani rahvusülikooli õppejõud Chen Houei Kuen ning vaasil kujutatud maali nimi on „Ujumise rõõm“ (1950). Raha küsiti selle teose eest 3500 NT$ (ehk siis mõned veeringud üle 100 euro), kuid jällegi – parem üks korralik ja kestlik asi kui kotitäis pudi.

Kusjuures järgmistes müügikohtades, kuhu sisse astusime, ei näinud ligilähedaseltki nii ägedat ja kvaliteetset kraami kui Tai-Hwas. Enamustes kauplustes oli põhirõhk erinevatel teeserviisidel, usuga seotud toodangul ja lihtsalt kodukeraamikal (kruusid, taldrikud, vaasid). Kõike seda oleks sealt tõesti saanud väga hea hinnaga, kuid niisama tallerguid ei viitsinud ka teiselt poolt ilma koju vedada ning teeserviisil poleks meie majapidamises laiemat kasutust olnud. Teed me suuresti ei tarbi ja kui tulebki hetk, kus tekib vajadus seda jooki serveerida, käib tavaline kruus küll. Oolong teelehtede leotajat ja mitmekordset kurnajat meist niikuinii pole, mistõttu

Keraamikakaubamaja Yingges

need efektsed, kuid tillukesed tassid jääksid kuhugi kapinurka lihtsalt tolmu koguma. Ostetud vaas on vähemalt esteetilist ja visuaalset rõõmu pakkuv.

Nii läkski nõnna, et rohkem me Yingges keraamikasektorisse raha ei jätnud. Küll aga soovisime hirmsasti jätta pappi toitlustussektorisse, kuid kõikides ärides presenteeritud taldrikud olid kahjuks tühjad. Restoranidele polnud lihtsalt Yingge Vanal tänaval potikaupmeeste kõrval ruumi jätkunud. Mitte ainsatki söögikohta! Täiesti enneolematu olukord, sest väike nuudliputka on tavaliselt ka kõige eraldatumal äärelinna tänaval, kuid siin mitte essugi. Lõpuks leidsime ultramoodsa, mitmekordse keraamikakaubamaja, kus ühel korrusel oli sööginurgake, mis õnneks pakkus ka sellisel pärastlõunasel kellaajal linnupetet. Naine ja tütar võtsid kreemikastmega pastad ning mina saksa vorsti punase kastmega (voh! ☺). Selgus, et prae tellimisega käib kaasas ka üks kreemine supp eelroaks ja kapatäis teed. Söök oli pigem kallis võrreldes tavarestodega (250$ ehk ca 8€/ports), kuid selle eest ka täiesti mitte-eriline. Hea, kuid selline igav.

Kõht täis, oli viimane aeg Taipeisse ära sõita. Jõudsime linna õhtuse tipptunni aegu, kuid kuna kiirtee sööstis hooga otse kesklinna

Meie Taipei kodumaja sisemine aatrium

südamesse, meie öömaja ette, siis ummikutes istuma ei pidanud. Et auto enda kodinatest rahulikus tempos vabastada, otsustasin selle parkida meie maja all asuvasse parklasse. Sissesõidul oli silt, et max kõrgus 2 meetrit. Ok, sinna sisse mahub ära küll. Esimesel korrusel parkimiskohti polnud ning korrus allapoole sõites oli kõrgusepiiranguks pandud 180 cm. Ookei, päris madal. Tulin autust välja ja vaatasin – napilt, aga kindlalt mahume raamidesse. Ka siin kahjuks kohti polnud, mistõttu tuli sõita veel allapoole ning mis te arvate – silt näitas max kõrgus 160cm. Eeee… Kruttisin kohe antenni katuselt maha ja selle tulemusel tekkis auto katuse ja lae vahel tugevad 5 sentimeetrit õhuvahet. Vahetult enne silti 150 cm oli ka paar vaba parkimiskohta ja sinna ma ka ruttu oma Nissani ära surasin. Mis sinna kõige alumisele korrusele pargivad ainult Lambomehed? Või rulatajad oma rulasid? Olles ise tikutopsivõrra madalam kui 2 meetri marker, oli seal 160 cm kõrguses maa-aluses parklas üsna klaustrofoobne olla. Õnneks ei pidanud me seal kaua passima, sest Taichungis olime hommikul auto hoolikalt üle vaadanud ning nüüd tuli vaid kohvrid ja kotid võtta ning kaubaliftiga tuttavale 15.-le korrusele sõita. Tütar ja naine jäid sumadanidega öömaja ukse taha ootama, ise läksin 19.-l korrusel asunud vastuvõtulauda check-ini tegema. Kusjuures plika oli väga-väga väsinud ning ta oli maganud vaid selle viimase Yingge-Taipei otsa (ehk siis ligikaudu pool tundi).

Teenindaja tundis mind kohe ära ja vormistamine läks väga kiirelt. Viisakuse mõttes tuli ta mulle ka korterit ette näitama, kuigi ütlesin, et pole vaja. Naispere läks magama, mina aga otsustasin auto päev varem Ponyrendile tagastada. Rahaliselt mingit võitu ma sellest ei saanud (või noh, selles mõttes sain, et ei pidanud öise parkimise eest maksma), aga kuna ei õhtul ega ka hommikul enam sõite plaanis polnud, ei näinud mõtet masinat ka enam enda käes hoida. Veidi pelgasin seda tipptunni liikluses sõitmist, kuid peagi selgus, et hirm oli täiesti asjatu. Linna peamagistraalid olid küll autosid ja rollereid täis, kuid kogu see sõidukite mass liikus stabiilses tempos ning keegi ei rapsinud ega rabelenud.

Ponyrendis läbisin auto välise ülevaatuse veatult – ei ühtki mõlki ega kriimu. Küll aga ütles teenindaja, et palun mine võta paak pilgeni benssu täis (mul oli 2 pulka maksimumist puudu), muidu pean sult palju raha küsima. Kuna mul aega oli, siis miks mitte. Lähedal asunud Songshani lennujaama kõrval oli Formosa bensukas ning seal siis tankis teenindaja niipalju kui autosse mahtus.

Üks pulk ikka puudu!

Aga! Aga tagasiteel märkasin, et see toiming oli puudu olnud kahest pulgast tootnud näidikutabloole vaid ühe. Üks pulk oli ikka puudu, kuigi paak oli täis. See muidugi ei jäänud märkamata ka Ponyrendi teenindajal. Ütlesin talle, et palusin paagi täis lasta ning näitasin talle ka tšekki, kus oli mingi täiesti suvaline liitrite arv (seega ei pannud nt 5 liitrit peale, lootes, et sellest piisab), mille peale ta õnneks jäi mind uskuma ja ei küsinudki „palju raha“.

Natuke tuli veel ka arveldada, sest teemaksud on Taiwanis elektrooniliselt arvestatavad, mistõttu nüüd, kui auto oma kodus tagasi, printis teenindaja süsteemist välja kõik meie tasulistel teedel tehtud sõidud. Sinna alla vist käisid peamiselt (või siis ainult) lääneranniku kiirteed. Ega ma ise ju ei teadnud, kus oli tasuline tee ja kus mitte, salajane fotosilm oli minu sõidud automaatselt registreerinud. Igatahes paisati printerist välja terve A4 tasulisi sõite, kuid summa kokku tuli väga tagasihoidlik – 444$ (ca 13€) ja selle eest tuli tasuda sulas. Loogika pidi Taiwanis olema selline, et iga päev on tasulistel teedel 20 km tasuta ning edasi 1,2$ (ca 40 senti) kilomeetri eest. Kogu autoga tehtud tiir Taipest Taipeisse tuli kokku 1942 kilomeetrit ehk siis lubatud 400-st kilomeetrist

Koduseks saanud Asia Plaza Tower

päevas (ja 5200 kilomeetrist kokku) jäi asi ikka väga kaugele.

Suur-suur-suur kummardus veelkord Ponyrendile selle eest, et nad kas pigistasid silma kinni või siis lihtsalt unustasid kontrollida Eesti juhilubade kehtivust.  Kui meil poleks olnud autot, oleks reis olnud kapitaalselt erinev ja päris mitmed asjad oleksid jäänud tegemata. Päris kindlasti oleks minu linnupiltide kataloog olnud kordades õhem ning mitmed ühistranspordiga raskemini ligipääsetavad paigad oleks jäänud külastamata. Meil oli plaan B olemas, mis kätkes nii bussiga kui rongiga sõitmist, kuid õnneks ei pidanud seda käiku laskma. Ilma autota oleks me olnud ühes kohas lihtsalt kauem ja keskendunud käe-jala juures olevatele vaatamisväärsustele ja tegevustele. Ei usu, et reis oleks olnud halvem, aga päris kindlasti teistsugune.

Ponyrendi lähistelt viis buss number 49 kenasti tagasi raudteejaama juurde ning tuppa jõudes ajasime ka lapse üles, et ööseks ka midagi jääks. Kuna naiskad õhtul enam toast välja ei viitsinud minna, tegin pattu ja tõin kõrvaltänavast endale Mäkdoonaldi eine, lapsele samast kohast friikad ja naisele Family Martist salati. Õhtu kulus teleka vaatamisele, järgmiste päevade plaanide tegemisele, lapsega mängimisele ning niisama olemisele. Eriliselt suur rõhk oli just kahel viimasel, sest plaanidega oli tegelikult lihtne. Olid 3-4 kindlat asja, mille me Taipeis kindlasti tahtsime üle vaadata ning kui nendele reisikavast veel midagi juurde jõuame/viitsime võtta, siis see oleks juba boonus. Teatud aeg oli vaja broneerida ka sisseostude tegemisele, sest näiteks Kavalani viski sõbrale sünnipäevaks oli ju veel endiselt soetamata. Aga eks homme siis näis, kuidas see linnaelu kulgema hakkab.

Tänase päeva sõit

Meie Taiwani ringreis ühel pildil