28.11 - Taipei

Tüdruk ärkas tavalisel ajal ehk siis poole kaheksa paiku. Võiks ju magada, sest puhkus või niimoodi, aga ei. No mis siis ikka, võib-olla ongi parem, et saame vara jalad alla, sest ka tänane esimene rajapunkt asus kaugel Taipei põhjaservas, eile õhtul külastatud kaubakeskusest lühikese bussisõidu kaugusel.

Aga selle 28. novembri peab kuhugi üles tähendama, sest minu reiside ajaloos on tegu täiesti erakordse päevaga, millesugust väga ei mäletagi, et oleks varem juhtunud. Nimelt jätsin ma oma fotokola maha korterisse ning enne hilisõhtu saabumist ei teinud kaameraga mitte ainsamatki pilti. Ning seda täiesti sihilikult. Ei olnud nii, et „objektile“ jõudes kaapasin käega meeleheitlikult selja taga, avastamaks, et kotti polegi. Reisil olles olen harjunud sellega, et olen ligikaudu 8 kilo raskem kui tavaliselt ja see hulk kilogramme on paigutatud kompaktselt mu seljale. Ilma selle raskuseta ringi kõndimine tundus üsna veider, selline tunne nagu oleks unustanud püksid jalga panna. Mõlemad püksid.

Põhjus, miks selline radikaalne muutus tavakäitumises toimus, oli selles, et meie tänaseks ennelõunaseks plaaniks oli üle vaadata Rahvuslik Paleemuuseum, kuhu professionaalse fototehnikaga sisse ei lasta. Oleks olnud suhteliselt mõttetu tarida seljakott muuseumisse, asetada see riietehoius kappi, mis tavaliselt avaneb lisaks võtmele ka kõvema köhatuse peale, siis terve muuseumis oleku ajal mõelda sellele, et kas nüüdseks on juba mitusada tuhat eurosenti maksev tehnika piistu pandud või on see veel alles ning siis hea õnne korral see kott uuesti korterisse tagasi vedada. Ei, reisime seekord ilma. Fotojäädvustuste tegemiseks kasutame hoopis telefoni nagu 99% normaalsetest inimestest tänapäeval teevad.

Metroosse sisenemise eel haarasime Härra Sõõriku (no oli koha nimeks Mr Donuts) käest mõned magusad saiad ning pistsime need kohe sealsamas hommikusöögi nime all ka nahka. Nagu mäletate, siis sellest momendist alates, kus metrooväravatest läbi lähed, ei

Paleemuuseumi sissepääs

ole söömine ega joomine (ega ka nätsu ja beetli närimine) lubatud. Või noh, selles mõttes on lubatud, aga sellega käib kaasas tarbimistasu, mida kasseerivad usinad metrootöötajad trahvi nime all ja mis võib ulatuda 300 euroni. Valisime siis soodsama hommikusöögipaketi ja rongi jõudsid saiakesed kenasti kõhtudesse ära paigutatuna. Lapsel jäi midagi järgi kah, aga selle lahendas ta ära pärast metroosõitu, bussi ootamise ajal. Kokku tuleb kesklinnast muuseumisse jõudmiseks arvestada nii 40-50 minutiga, sest see suur muuseumkompleks asub ikka päris-päris linna servas (et mitte öelda linnast väljas).

Niisiis Rahvuslik Paleemuuseum – koht, kus asuvad Taiwani (ja ka Hiina) suurimad ajaloolised aarded. Nende aarete Taipeisse sattumine ei ole aga nii glamuurne, kui nimi võiks eeldada – lihtsustatult pandi enamus väärisesemetest Mandri-Hiinast lihtsalt pihta, kui vabariiklased olid sunnitud kommunistide pealetungi eest Taiwani põgenema. Ka

see nimi – Paleemuuseum – tuleb sellest, et muuseum asutati kunagi Pekingi Keelatud Linna, suhteliselt kohe pärast seda, kui viimane Hiina keiser sealt välja kihutati. Samas see Keelatud Linna periood jäi muuseumil vähem kui 10 aasta pikkuseks, sest juba 1933 käskis generalissimus Chiang Kai-Shek väärtuslikeimad varad kokku pakkida ning Šanghaisse ära viia, sest jaapanlased olid suure hooga peale tungimas ning rahvuslike aarete tüvivaenlase kätte langemine oleks olnud mõeldamatu. Nii rändasid Keelatud Linnast ligikaudu 20 000 kasti kraami esmalt Šanghaisse ning mõned aastad hiljem

Lei veinianum, Shangi dünastia, 13-11 saj. e. Kr

Nanjingi. Kui vabariiklased olid kommunistidele alla jäämas ning sellega seoses küpsetati valmis otsus Taiwani taanduda, otsustati aastal 1948 sinna kaasa võtta ka ajaloolised väärtused. Natuke jäädi oma tegevustega hiljaks, sest paari kuuga jõuti üle mere tarida vaid veerand koguportsust, kuid selle eest kõige väärtuslikum osa. Nii tekkiski Taipeisse üks esinduslikemaid ja hinnalisemaid Hiina ajaloo kollektsioone maailmas.

Nagu arvata võis, oli rahvast muuseumis palju, sest selle paiga tähtsust hiinakeelses maailmas on raske alahinnata. Mandri-Hiina turismigruppide

Eesmärgipärane vidin väga vanast ajast :)

reisikavas on see raudkindlalt kohustuslik külastamiskoht, sest hoolimata esemete asukohast „vaenlase“ territooriumil,  presenteeritakse siiski rahvuslikke aardeid, mida sa mujal näha ei saa. Kui joonistada paralleele eestlastega, siis Hiina RV kodanikele võib see kogemus olla midagi sarnast sellele, kui näiteks kõige väärtuslikum osa ERM-i kollektsioonist asuks Petseris. Jah, meie enda varandus ning teoreetiliselt ka territooriumil, mis peaks olema meie oma, kuid siiski ei ole.

Rahvavabariigi pikaaegne seisukoht oli üsna konkreetne – kõik, mis siin

Nefriitpart, 960-1368 p.Kr

muuseumis näha on, on Hiina rahvalt varastatud ja tuleb tagastada Pekingile. Taiwan omakorda kaitseb end sellega, et varade Taipeisse toomine oli hädavajalik, et päästa see Mao „kultuurirevolutsiooni“ (loe: hävita kõik vana) käest. Sellel aastatuhandel on suhted siiski paranenud ja Pekingi Paleemuuseum laenas 2009 isegi mõningaid reliikviaid siinsele Paleemuuseumile, et ajutist näitust korraldada. Taiwani Paleemuuseumi

Roosa kvartsi jurakad

praegune juht on korduvalt väljendanud ka seisukohta, et kõik muuseumis olevad varad kuuluvad rahvale mõlemal pool Taiwani väina, kuid eks need tundmused võivad ka üsna kiirelt muutuda, sõltuvalt poliitilisest olukorrast.

Kokku on paleemuuseumis ligikaudu 700 000 artefakti, millest avalikes väljapanekutes on vaid 1%. Üle poole varadest moodustavad Qingi dünastia

Potikaunistused, Põhja Qi dünastia, 550-577 p.Kr 

aegsed dokumendid, kolmandik on haruldased raamatud, ülejäänud kola jaguneb siis keraamika, vääriskivide, müntide, tekstiilide, maalide, kalligraafiliste tööde ja muu laadse vahel. Meie alustasime oma ringkäiku viimasel korrusel asuvast pronksesemete väljapanekust ning tundus, et mobiiliga pildistamine oli täiesti koššer tegevus (muuseumitöötajad kedagi keelama ei kippunud). Küll aga ei olnud lubatud vaikusest erineva heli tegemine ning selleks oli muuseum palganud kümneid inimesi, keda mina kutsusin šuššutajateks. Kuna lapsel läks tihti meelest ära,

Emailitud vasest teepotid, Kangxi ajastu, 1662-1722

et rääkida võib ainult viipekeeles (loomulikult mitte väga kõvasti kätega vehkides) ning pöördus vanemate poole tavalise häälega, saime mitu korda šuššutamise osaliseks. Kui päris aus olla, siis selline asi jääb mulle mõistetamatuks. Nõus, et muuseumis ei peaks karjuma, jooksma, ja kaasaskantavast kõlarist vene tabletimuusikat kuulama. Samas, mis sellest siis on, kui inimesed omavahel normaalsel häälel räägivad? Portselanvaasidelt kukub värv küljest?

Fencai-emailiga pagood, 1736-1795

Kuigi lapsel oli täna veidi halb tuju, siis ta käitus korralikult ning oli lihtsalt uudishimulik ja tahtis paljusid asja teada. No näiteks – oli mingi iidne vaas elevantidega, mille peale tulid siis umbes sellised küsimused: Mis elevant teeb (vastus: seisab)? Mis tal seljas on (v: mingid riided)? Mis väike elevant ütles (v:kuhu me läheme)? Kuhu nad siis lähevad (v: kaevule)? Ja nii edasi. Selliseid küsimuste laviine tuli praktiliselt iga asja kohta, mida vaatama jäime. Ning kolmanda-neljanda küsimuse juures oli tal juba meelest läinud, et sosistama peab ja nii ujuski momentaalselt kusagilt nurga tagant meie selja taha hämar kuju ning tegi „šššššššs…“. Ohjah, tõelised pätid tõesti. Aga ega see üldmuljet ei seganud, väga

Emailitud kausid, Guangxu ajastu, 1874-1908

põnev väljapanek oli tõepoolest.

Kõige sügavama mulje jättis keraamika, hiinlased ikka on osanud neid vaase teha. Praktiliselt kõik olid tõelised kunstiteosed, eriti kui tegu oli Mingi vaasiga (ei pea siin silmas umbmäärast asesõna ega Ameerika naaritsat). Suhteliselt külmalt jalutasime läbi kalligraafia, dokumentide ja raamatute sektsioonist ning seda peamiselt seetõttu, et me ei saanud mitte muhvigi aru. Seletused olid küll juures, kuid need olid täpselt samasugustes kriksatrullides nagu museaalid isegi. Inglise keelt oleks saanud kuulata audiogiidi seest, kuid kolmeaastasega muuseumis olles ei tule audiogiidi

Kalligraafia + maal

kuulamisest mitte midagi välja, sest see on ju hetk, kui su tähelepanu ei ole temal ning tüdruk ei ole sellise kontseptsiooni austaja. Maalikunsti osa oli jälle väga ilus, silmad lausa puhkasid.

Muuseumi staar, mida tihti võrreldakse kuulsuselt ja väärtuselt Mona Lisaga, on aga putukaid täis hiina kapsas. Tegemist on siis jadeiidist taiesega, mis tõesti näeb välja nagu hiina kapsas ning mille lehtede vahele on voolitud paar rohutirtsu. Mis selle kapsa eriliseks teeb, on asjaolu, et see on tehtud ühest jadeiiditükist, mis juhtumisi on poolenisti valge ja poolenisti roheline ning kivimis olnud

Jadeiidist Hiina kapsas, 19. sajand

pragudest sai kunstniku käe abil kapsa lehestruktuur. Pärit on see aedvili 19. sajandist ning ausalt öeldes jäi meile tsipa hoomamatuks, et miks just see on nüüd see kõige-kõigem taies. Kusjuures tehniliselt ta ei olegi, sest teaduslikus plaanis peetakse seda küll haruldaseks ja oluliseks jubinaks, kuid kaugeltki mitte kollektsiooni olulisimate aarete hulka kuuluvaks. Samas tegelikkus on selline, et kapsal on oma tuba ja sinna tuppa pääsemiseks tuli seista väikeses järjekorras. Kuna me juba siin olime, siis seisime muidugi järtsu ära, vaatasime kapsa üle, kehitasime õlgu ja läksime eluga edasi. Muuseumis oli kümneid ja kümneid artefakte, mis nägid välja põnevamad ja kaunimad kui see kivist hiina lehtnaeris (kapsa ametlik nimi).

Mis siis veel? Lapsele meeldis üks interaktiivne tuba, kus sai LED-jõe ääres merekarpe püüda

Mingi vaas :), 1403-1435

ning teine väga suur tõmbenumber oli veeautomaat, kus sai paberist topsi sisse joogivett lasta. See pabertops (paksuselt selline vihikupaber) oli üsna öko lähenemine, sest arvestades muuseumit külastavate inimeste arvu (enne katkuaega veidi alla 4 miljoni inimese aastas), oleks plasttopside kasutamine üsna kõva keskkonnalise jalajäljega.

Kui me ükskord muuseumi välisukse juurde tagasi jõudsime, oli 3 tundi nagu niuhti läinud. Igati külastamist vääriv koht ning tegelikult vajab pikemat, isegi mitmepäevast külastust, et kõike seda näidatavat veidi rahulikumas tempos enda sisse ahmida ning museaalide kohta ka rohkem teada saada. Nagu mainisin, siis lapsel oli hommikust saadik millegipärast veidi pahur tuju. Küll ei

Ei, sa ei näe topelt, ongi selline vaas :) 1723-1735

tahtnud ta metroost välja minna, küll ei sobinud muuseumis trepist üles minek ja pärast veel vähem allatulek. Asi kulmineerus siis, kui läksime enne metroosse istumist ühte restorani sööma. Mina võtsin ühe terava supi loomaliha, juurikate ja nuudlitega (märkus endale: kui vürtsidega sina peal oleval maal märgitakse toidu juures eraldi, et see on vürtsikas, maitseb see paar kraadi kuumemana, kui mäe seest välja voolav magma), naine nuudliroa ja lapsele tulid ka nuudlid. Naine sõi oma toidu ära, mina higistasin oma supi sisse (ja samaaegselt ka välja), kuid plika lobistas seal niisama. Küll ei tahtnud üht asja ja siis teist. Lõpuks ei tahtnud ta üldse edasi süüa, kuid päris kindlasti ei soovinud ta söömist lõpetada ja ära minna. Ehk siis ühel

Taipei Rahvuslik Paleemuuseum

hetkel ta lihtsalt istus, nutt kurgus ja põhitegevuseks oli ei ütlemine kõigele, mille vanemad välja pakkusid:
„Kas sa tahad veel süüa?“ - Ei!
„Kas läheme ära?“ - EI!
„Äkki võtame kaasa ja korteris sööd edasi?“ - EI, tahan SIIN süüa!!
„No söö siis.“ - EI TAHA SÜÜA!
„Lähme siis ära“ – EI, tahan SIIN olla.Ükskõik millise mõttekonstruktsiooni me välja pakkusime, oli vastus ei ning oli näha, et rahumeelne de-eskalatsioon ei olnud enam võimalik. Tüdruk muudkui keeras end üles ja kõik viitas sellele, et peagi läheb asi käest ära. Niisiis pigem õudne lõpp kui lõputu õudus. Maksin toidu eest ära ja lihtsalt võtsin tüdruku kaenlasse ning jalutasin restoranist välja, üritades ette manada kõige vabandajalikuma näo, mida ma oskasin. Sest niipea, kui laps plaani mõistis, tõmbas ta kopsud õhku täis ja andis röökimisega minna nii kõvasti, kui veel suutis. Kohalike jaoks võis see muidugi olla paras šokk (sest Taiwani lapsed ju ei

Kuum-kuum-kuum supp. Aga väga hea.

nuta, vaid kuulavad alati vanemate sõna), aga no mis teha. Eks see oli ka meie jaoks üsna tavatu olukord, sest sellist asja polnud varem juhtunud. Metroojaama ees istusime kõik koos pingi peale ja rahunesime vaikselt maha. Sõime paar küpsist, rääkisime rahulikult juttu ja pikk rongisõit koju oli juba täiesti tavaline. Oli näha, et ta on väsinud ja endiselt veidi torssis, kuid selle jonni oli ta endast välja üüranud.

Korteris jäin seekord mina lapse und valvama ja naine nõustus lõpuks ise linna peale minema. Eile oli ühes lähedal asuvas poes silma jäänud üks Lumekuninganna Elsa pusle, mis lähenevaid jõule arvestades tundus kasuliku faktina, mida meeles pidada ning mis hiljem maagilisel kombel jõuluvana kingikotti jõudiski. Pärast lapse ärkamist sai veel natuke mängitud ning kuna oli näha, et halb tuju polnud naasnud, siis läksime taas linna peale. Seekord võtsime ette bussisõidu Taiwani kuulsaima viskivabriku Kavalani esinduspoodi, et heale sõbrale ammu valmis mõeldud kingitus lõpuks ära osta.

Kuna buss läks kodumaja eest ja sõitis põhimõtteliselt viskipoele treppi, siis kiitsime taas mõtetes taevani seda uskumatult tarka ja ettenägelikku inimest, kes sellise peatuspaiga Taipei kesklinnas oma piiritus vaimuteravuses välja oli valinud (khm, mina!). No vähemalt ma ise kiitsin, teiste kohta ei tea. Kavalani poe valik oli üllatavalt lai – alates soodsatest linnaseviskidest kuni väga eriliste jookideni välja, kus meister on ilmselt ka meskiks vajaliku vee pipett-pipeti haaval kusagilt maasügavustest välja imenud, et ikka kvaliteet oleks ülim. Meetodiks on vabrikul šoti (loe: maailma parim) meetod, kus siis idandatud odraläga kääritatakse ja aetakse läbi torude 2 korda, et see siis vähemalt 3 aastat mõnes tammevaadis (millest mõni haiseb veel ka veini järele) oma pudeldamisaega

Kavalan!

ootab. Seguviskisid antud asutus ei tooda, mis on kvaliteedimärk omaette. Jube lihtne oleks minna libedale teele ja teha kõigi maailma „selverite“ jaoks sellist kümnekas-maksvat blended viskit, aga ei. Isegi nende kaubamärk ütleb – „Kavalan – Single Malt Whiskey“ (kuigi jah, nad tegelikult teevad džinni ka ☺).

Igatahes pärast pikka valimist jõudsin kingituse osas lõpuks otsusele ja arvestades tagasisidet, mille saajalt hiljem sain, tabasin kümnesse. Kuna seda õnnestus ka endal proovida, siis tuleb kiitusega nõustuda, sest Kavalani Solist seeria ex-Bourbon Single Cask on tõesti üks parimaid viskisid, mis minu suust sisse on läinud. Seal oli kõik paigas – värv puhas kuld, lõhn õrn ja vaniljene, maitse poolest mahe ja nüansirikas ning tõeliselt mõnusa järelmekiga. Hoolimata sellest, et kraade oli seal 50 ja 60 vahel, ei olnud isegi sellist tunnet, et oleks alkohol sees või midagi. Seetõttu pole ka imestada, et antud jook on nii mitmedki viskimaitsmise võistlused maailmas kinni pannud.

Kuna ka endal igasugune varasem kokkupuude Kavalaniga puudus, ei saanud ma poest ju ometi ainult sõbra kingitusega lahkuda. Selleks, et saada toodangust laiem pilt ette, otsustasin soetada näidiste karbi, mille sain ise komplekteerida. Ehk siis põhimõtteliselt valisid riiulist endale viis sobiva sisuga 50ml suurust korgiga katseklaasi ja see kõik pakendati sulle kenasse karpi ära. Kui kedagi huvitab (milles ma sügavalt kahtlen), siis võtsin Concertmasteri, Podiumi, ex-Bourbon Oaki, Peaty Oaki ja Fino Sherry Oaki. Kõige lahjem oli 40 kraadi, kõige kangem 54 kraadi. See 40-kraadine Concertmaster oli nendest kõige igavam. Hea, aga siiski pigem selline keskpärane. Teised rüüped osutusid aga mõnusateks kompvekkideks, mida oleksin nõus hea meelega ka tulevikus tarbima, kui mõni säärane üritus tuleb, kus viskit juua passib. 50 ml on muide selline hea kogus – 26 ml endale, 24ml sõbrale ja saad joogist pildi kenasti ette.

Taiwani viski (eelkõige peetakse siin silmas Kavalani, kuid on olemas veel ka tootja nimega Nantou) on sarnaselt Jaapani viskile viskide maailmas päriselt ka kõva sõna. Ei ole nii, et taiwanlased mõtlesid, et kui šotlased ja iirlased oma saarel kärakat teevad ja kõik seda ostavad, siis proovime ka, paneme viskisildi peale ning äkki läheb. Taiwanis võetakse viski tootmist väga tõsiselt ning arvatakse, et klimaatilised olud on need, mis teevad sel pooltroopilisel saarel toodetavast märjukesest nii hea joogi. Ookeaniõhk lisab soolasust (kuid see pole nii tunnetatav kui Jaapani viskides) ning soe kliima võimaldab vaatidest viskisse imbuval heal-paremal oma protsesse kiiremini läbi viia. Pikka alkopromo kokku võttes – kes on kvaliteetse viski sõber ning pole veel Kavalani jookide peale sattunud, see on paljust ilma jäänud, ja kes juhtub otsima väärt kingitust mõnele hea viskimaitsega sõbrale, siis Kavalani viski oleks suhteliselt lollikindel valik. Suure tõenäosusega saab kingisaaja kahekordse üllatuse osaliseks  - esiteks: „Misasja, Taiwan toodab viskit??“ ning teiseks: „Ai kurja, kui hea SEE on!!“ Tõsi, Eesti kaubanduses on valik üsna kitsuke, aga kui e-poodidest otsida, siis midagi leiab.

Tagasi oma maja ees, läksime uurima üht suurt Muumide piltidega konteinerit, mis viimase päeva jooksul oli võluväel sinna tekkinud. Selgus, et tegemist on automatiseeritud õnneloosi kioskiga, kus 200 dollarist (ca 6 eurost) loobumise hinnaga saad võimaluse võita mõne nendest Muumiesemetest, mis kioski aknale ritta olid seatud. Kuna me (loe: plika) seda kioskit juba kaugelt märkasime ning laps Muumide fänn on, siis polnud isegi lootusepoega, et mu likviidsuspositsioon kahe soti võrra ei väheneks.

Muumikiosk

Ütleme nii, et enamus „auhindadest“ olid nagu keskmistel laatadel – kui juhtud võitma, siis mõtled, et mida kuradit ma nüüd SELLEGA peale hakkan. Ning loomulikult on standardne olukord see, et unistad võita peaauhinnana presenteeritud Ferrarit, aga reaalsuses võidavad 99 inimest 98-st sinna Ferrari kindalaekasse unustatud vähekasutatud taskuräti. Või mõne rõveda pastaka.

Niisiis kaks sajalist läksid pilust sisse, mille peale hakkas massinas üks suur muna veerema ja mis siis saime – Muumitrolli pildiga riidekott, väikese My joogialus ja väike märkmik. Ütleme nii, et üsna hea tulemus, täitsa kasutatavad asjad. Meie arvates. Lapsel läks aga „võite“ nähes tuju jälle korraks täiesti ära, sest ta oli ju selgelt vaadanud seal vaateaknal üht Muumitrolliga võtmehoidjat, seega miks ta seda ei saanud?? Õnneks läks see peagi üle ja tal oli ikkagi hea meel oma saagi üle. Kusjuures meil läks tõesti hästi. Ühed tulid meist innustununa samuti saagile ja said tasuks vaid paar väikest vidinat (ei saanudki aru, mille täpsemalt), mis mahtusid pihku ära. Kuna sinnasamasse kioski taha, Mitsukoshi kaubamaja esimesele korrusele, oli üles pandud Muumikaupade lett, siis otsustasime üle vaadata, et kui paljuga siis petta saime, aga ennäe üllatust, olime kõvas plussis. Puhtalt see riidekott maksis 380 NT$, kogu krempli väärtus ületas 3 korda seda summat, mille õnneloosi masinasse jätsime.

Poodlemisega ka jätkasime, sest arvestades kõike seda kraami, mida me reisi jooksul olime kokku ostnud, oli selge, et kahte kohvrisse meie Taiwani pinnal paiknev maine vara enam ära ei mahtunud. Aga sellega olime arvestanud, sest kuna reisijaid on 3, siis tegelikult oli meil võimalikult ilma lisaraha maksmata kolme kohvriga kodumaale naasta. Enne tuli see kohver siis osta. Üks lähedal asunud kohvripood mul mälusopis oli, kuid kahjuks sealne kaup oli meie jaoks liiga eksklusiivne. Odavaim sumadan maksis 3000 NT$ (ca 100€) ning seda oli meie plaanide tarbeks liiga palju. Soovisime ju lihtsalt oma varanduse kojusõiduks kuhugi ära mahutada, selleks ei pea omama mingit ultrakerget purunematust plastikust Samsonite’i. Ja odavamad kohvrid oli olemas, seda olime ööturgudel näinud – isegi 1000 dollarilised (ca 30€) nägid täiesti viisakad välja.

Kuna teisi kotipoode läheduses ei paistnud, läksime tuppa korraks keha kinnitama ning plaani tegema. Liha- ja kapsawrappide ning riisi kõrval lappasin internetti ning leidsin, et üle tee asuvatel raudteejaamaalustel lõpututel äritänavarägastikel peaks leiduma ka

Korralik kohver

kohvripoode. Mis on selles mõttes ka loogiline, et… no reisiterminal ikkagi, kust saab nii rongile, bussile kui ka lennujaama viivale ekspressliinile. Kui kusagil reisitarbeid müüa, siis just seal. Kohvripoed seal tõesti olid, kuid ma vist ekslesin ligikaudu pool tundi, enne, kui lõpuks õige tunneli leidsin ja seal ka õiges suunas keerasin. Niipea, kui ma poodi märkasin, jäi mulle kohe silma ka üks paraja suurusega roosa plastikust kohver, mis välimuselt kindlasti meeldiks tüdrukule väga (sest legend oli selline, et kohver tuleb talle ning see pani paika ka värvivaliku). Hind 1180$ (ca 35€) ning kui müüjanna nägi, et see mulle huvi pakub, tõestas ta kohvri peal istumisega ära, et see päris esimese puudutamise peale tolmuks ei pudene. Ühesõnaga – just selline sumadan, nagu vaja oli ja plikale see tõesti sobis suurepäraselt, oli väga õnnelik oma õiget värvi kohvri üle. Ettevaatavalt võib öelda, et kohver pidas kodutee veatult vastu ning näeb endiselt selline välja, millega julgeks teinekordki reisile minna.

Tänane õhtu oli viimane selline õhtu Taiwanis, kus mul oli võimalus õue pildistama minna ja selle variandi ma ka ära kasutasin. Teoreetiliselt oli veel ka võimalik homme uidata, kuid kuna ülehomne äratus oli orienteeruvalt 4 paiku öösel, siis see ei tundunud eriti mõistusepärane variant. Põhjus, miks ma aga ilmtingimata tahtsin veel õhtul pilti teha, oli selles, et üks Taipei

Taipei 101

vingemaid fotokohti oli mul veel võtmata. Selleks oli Elevandimägi linna idaservas, mille otsast avaneb võimas vaade kogu pealinnale ja mis on ka parim koht linna ühe uhkuse – pool kilomeetrit kõrge Taipei 101 pilvelõhkuja – pildistamiseks. Ning kõige magusam aeg oli just siis, kui päike oli loojunud.

Niisiis ajasin kella 10 paiku tossud jalga, jope ning fotokoti selga, lapsele-naisele öömusid põsele ja suundusin metroosse. Kohale jõudmiseks tuli sõita punase liiniga lõpp-peatusesse ning see võttis aega ligikaudu 20 minutit. Juba metroost välja astudes panin fotopurki paar ägedat vaadet eelmainit’ kõrghoonest, mis neljapäeva auks oli roheliseks värvunud (igal nädalapäeval valgustatakse torn eri värvi, loogika läheb alates esmapäevast vikerkaarevärvide järgi). Natuke ekseldes leidsin üles ka õige suuna Elevandimäele pääsemiseks. Äsja oli vihma sadanud, kuid minu õnneks oli taevas hakanud klaaruma, sest näiteks tunnike tagasi me oma korteri aknast torni ei näinud. Õnneks seekord ilmaennustajad ei eksinud ning iga minutiga läks ilm selgemaks. Selle tulemusel minu entusiasm kasvas iga sammuga ning ma isegi ei hoolinud sellest faktist, et olin praktiliselt üksildane uitaja. Hilisõhtune suurlinn, linna serv, võõras koht, seljas päris väärtuslik fototehnika – mis siin ikka võib juhtuda. Vastan ise - mitte midagi, sest ma olin Taipeis.

Entusiasm löödi kuvaldaga kildudeks (ja siis korjati need killud hoolikalt ükshaaval üles ja purustati uhmris tolmuks) siis, kui jõudsin Xiang Shani ehk Elevandimäe treppide jalamile. Jommajoo korda 100! Vaatad, et justkui trepi moodi asi, aga siis vaatad kallet ja aju ütleb, et ei, see on ikka sein. Väike emotsioonitu sildike esimese astme kõrval väitis, et neid püstloodis treppe on 400 meetri jagu. No kui ma juba siin olen, eks siis tuleb minna, vähemalt oli trepp valgustatud. Aga raisk, kui raske see oli. Kõrguste vahe on 166 meetrit selle 400 meetri peale! Põhimõtteliselt ronid nagu redelist. 400 meetrit. 8-kilone seljakott selja ja statiiv käes.

Taipei panoraam

15 minutit ja 300 meetrit hiljem jõudsin esimesele platvormile ning ei ole midagi öelda, ronimine, higistamine ja veremaigu nautimine oli olnud seda kõike väärt. Ma olin küll läbimärg, sest lisaks higistamisele tilkusid ka treppi ümbritsevad puud hiljuti sadanud vihmast, kuid oma entusiasmi suutsin taas kokku liimida. Tegin pildid ära ja mõtlesin, et viskan need viimased 100 meetrit ka ära, mis siin enam. Ja ega ei olnudki, need läksidki kuidagi kergemalt. Kui päris üles jõudsin, avastasin, et torn oli vahepeal tuled ära kustutanud, aga vaade oli sellegipoolest vinge. Oma kannatuste rajal olin kokku kohanud vaid umbes kümmet inimest ning kui see oleks olnud suvaline teine suurem linn (kasvõi Tallinn), siis oleks ma olnud kindlasti mõnevõrra turvalisuse pärast mures, aga seal tõesti ei tulnud sellist mõtetki.

Taipei 101-s tõmmati rubilnik välja

Fotod tehtud, vaated vaadatud, kobisin alla tagasi. Poole trepi peal saabus pähe küsimus, et kas poole 12 paiku ikka metroo veel üldse sõidab. Samal hetkel hakkas veel ka tihedamalt sadama, mistõttu minu soov kiirelt metroopeatusesse tagasi saada suurenes kordades. Aga ega mööda mõnesajameetrist märga redelit alla joosta ei ole tark tegu, sest sellisel juhul avastad ühel hetkel, et sina ei juhi enam ei oma isikliku ihu liikumise kiirust ega ka suunda X, Y, Z ja teistel telgedel. Sellist tõelist vabadust ei soovinud ma siin õhtusel mäeseljakul tunnetada. Sellegipoolest oli samm kiire ning käsi igal hetkel valmis end käsipuu külge haakima. Õnneks oli saabas hea ning jalg kindel, seega horisontaalsetesse sfääridesse tagasi jõudes, oli veel jõudu ka väike sörk teha ning priisina ootas metroojaamas rõõmus sõnum, et mõned rongid on veel kesklinna suunas minemas. Vee ja higi segust tilkuvana eendusin teistest sõitjatest (neid ikka mõningaid oli) niipalju kui sain ja lootsin, et sellise ebahügieenilise välimusega ma liiga paljusid metroos sõitmise reegleid ei riku. Et see pool tundi tühja ei läheks, tegin telefonis ära kojusõidu lendude check-inid. Lennufirmad olid olnud taas väga heatahtlikud ning meile kõikideks lendudeks kolmesed read juba ette ära eraldanud (välja arvatud muidugi see Helsingi-Tallinn marsa). Kust nad ometi teadsid??

Toas eraldusin vaikselt oma vettinud üleriietest ja pärast sellist sporti, tuli uni tsipa enne seda, kui pea patja puutus. Aga olin väga rahul, et selle retke ette võtsin, vaated olid vinged ja mõned lahedad pildid sain kah.