11.11 - Hong Kong, Taipei

Kohe päris lennu alguses teatas kapten, et plaanitav kohalejõudmise aeg on 1 tund varasem kui pileti peal kirjas. Hoolimata sellest, et piloodi perekonnanimi polnud ei Häkkinen ega Räikkönen. Tänast lendu oli hoopis toetamas Taganttuulinen, mistõttu kujutan ette, et kütusekulu 100 km kohta oli ka lennufirmat igati rõõmustav. Ega see varasem saabumisaeg meis eriti emotsioone ei tekitanud, sest Hong Kong oli ju vahepeatus ning iga võidetud minut võrdus ühe täiendava passimisminutiga lennujaamas. Kahest tunnist ooteajast sai kolm tundi. Samas lapse peale mõeldes oli see kindlasti väike pluss, sest maa peal sai ta ringi joosta, ei pidanud toolis ühe koha peal passima.

Aga siin on taaskord koht, kus tuleb teda igati kiita. Nii umbes-täpselt kolmveerand tundi pärast õhkutõusu (ehk siis veidi enne kella üht öösel) oli õhtusöögi serveerimise aeg. Tüdruk vaatas hoolsalt Muumi multikaid ning lasteeine saabumine tema põhitegevust väga palju ei seganud. Natuke soris lihapallide sees ja sõi ka küpsiseid, kuid tähelepanu oli siiski naelutatud Muumitrolli ja Piripiiga tegemistele. Ta ei olnud seda nägugi, et võiks olla väsinud või oleks huvi jonnida. Pigem oli selline tunne minul.

Ma ei tea, mis värk oli, aga viimased 2-3 päeva oli mu isu olnud praktiliselt null. Ükskõik mis toit või milline kellaaeg – lihtsalt ei tahtnud süüa. Mingi viirus? Reisiärevus? Viimast küll teadlikult ei tuvastanud, sest on ka mõnikord varem juhtunud sellist asja, et tuleb lennukiga kuhugi maakera teise serva sõita, kuid mine sa tea, mis seal teadlikkuse all toimus. Igatahes Finnairi lennu AY99 toimumise ajaks see isutus üle polnud läinud ning nii ma vaatasingi üsna heitunud pilguga seda lobikandikut, mille lennusaatja professionaalse naeratuse saatel mu ette lauakesele asetas. Naine võttis kana ja nuudlid ning tema sõnul olid need lausa head ning peale vaadates võis samu omadussõnu ehk kasutada ka lihapallide ja kartulipudru kohta, kuid puhas mõte millegi suu sisse asetamisest ajas öögilihased valveasendisse.

Kuna ma tõepoolest olin viimased päevad väga saledat joont pidanud, siis puhtalt sellepärast, et ma siin lennu ajal pilti tasku ei paneks, otsustasin toore jõuga veresuhkrut tõsta. Veerand tunniga vägistasin piire kompides kaks tervet lihapalli sisse ja topsi apelsinimahla ka, kuid see oli maksimum. Võimalik, et isegi natuke rohkem kui maksimum. Ülejäänud kandikule kuhjatud toidupalukesed (koos siis praktiliselt puutumata pearoaga) rändasid lennusaatja kätte kenasti tagasi. Kuna lennukis söögist keeldumine on üks narkokullerite peamine vahelelendamise põhjus, siis vabalt võib olla, et kuhugi tehti märge, et härra istekohal 47J võib vajada maandumisel põhjalikumat läbivaatust. Et kui ülevalt midagi sisse ei lähe, siis peab vaatama, et ega äkki allpool midagi ees ei ole.

Kella 2 paiku oli lennutäis inimesi ära toidetud ja ülejäägid kokku korjatud, mille peale siis kapten palus kõigil aknakatted alla tõmmata. Seda siis seetõttu, et kell võis küll Tallinnas ja Helsingis 2 olla, kuid meie olime kusagil keset Venemaad ning kihutasime 1000 km/h päikesetõusu suunas. Aknakatete lahtijätmisel oleks tunni pärast olnud valge kui päeval, kuid plaan oli siiski võimaldada reisijatel magada. Tuled lasti maha ning enamus ka seda unelemise võimalust kasutada üritas.

Tütre jaoks olin selle reisi jaoks soetanud vidina nimega täispuhutav jalatugi, mis nüüd kasutusse läks. Kuigi kaheaastasel lapsel jalaruumiga probleeme pole, oleks tal istudes, jalad rippus, üsna keeruline magama jääda. Alternatiiv oleks see, et ta viskab jalad või pea kõrvalistuja sülle, kuid naise või enda mitmeks tunniks sundasendisse lükkimine ei tundunud eriti ahvatlevana. Lennuk maandub ilmselt alles paar tundi pärast seda, kui jalad ära surid. Seega tundus jalatugi väga mõistliku investeeringuna.

Ning mõistlik investeering see ka oli! Puhusin jalatoe mõlemad sektsioonid täis, surusime suure õhkpadja istmete vahele ja palun väga – lapsel oli nüüd põhimõtteliselt voodi! Jalapadi oli istmega täpselt sama kõrge ja tüdruk tõmbaski end varsti kerra. Natuke ta seal küll vähkres, sest võõras koht ja sirgu päris koibi lükata ei saanud, sest reavahe nii lai ka polnud, kuid kella 3 paiku kodumaise ajaarvamise järgi ta päris kindlasti juba magas.

Minuga nii hästi ei läinud. Juba veidi kahetsesin oma õgardlust nende kahe lihapalli suunas. Pildi tasku panemine oleks päris kena perspektiiv käesoleval hetkel. Kõik oli tegelikult magamiseks täiesti soodne – jalad sain eesistuja tooli alla praktiliselt sirgeks lükata, peatugi oli piisavalt kõrge ning teatav väsimus oli ka sees, kuid silmade kinni hoidmine ei viinud kuhugi peale silmade kinni hoidmise. Seega ühel hetkel loobusin. Naine imiteeris kõrvaltoolis magamist päris hästi.

Võtsin hoopis ette Finnairi filmivaliku ja 2019 üks menufilme „Ükskord Ameerikas“ tundus just selline, mille oleks tahtnud ära vaadata. Rõhk fraasil „oleks tahtnud“. Nüüd siis väike ving Finnairi suunas – kõrvaklappidest võiks olla filmiheli ka kuulda. Jah, turistiklassi reisijale mürasummutavaid kõrvaklappe ei peaks ehk tõesti eraldama, kuid samas võib-olla ei peaks andma ka müravõimendavaid kõrvaklappe. Aga just sellised need minu arust olid. Vaatad huviga filmi, näed et Brad Pitt ja Leonardo DiCaprio räägivad ja naeravad, kuid miks? Heli oli lükatud põhja, lisaks hoidsin käsi ka kõrvade vastas, et (filmi)audio jõudmist kuulmekanalisse maksimeerida, aga ei midagi. Pingutasin, mis ma pingutasin, kuid kui igaks minutiks eraldatakse nii 5-6 arusaadavat sõna selles üsnagi tekstitihedas linateoses, oli natsa raske süžeega kaasas olla. Kas ta ütles praegu „vestern“? See võis ju olla „vestern“? Äh, kuhu nad nüüd lähevad? Kes see on? Jah, subtiitrid oli võimalik ka lisada. Valikus olid hiina keel ja... punkt.

Pool tundi mõistatamist ning siis loobusin. Oleks mõni Sigala Steveni film, siis oleks veel vaadanud, sest seal tavaliselt dialoog segab peksmist ja ka kangemat vägivalda, kuid antud film vajas kuulamist. Lasin uuesti silmalaugudel kokku vajuda ning seekord vist isegi näkkas. Vähkresin üht ja teistpidi, aga kuidagi ma ikkagi magama jäin. Antud fakti tõestuseks oli asjaolu, et ma ühel hetkel ärkasin üles ning seda selle peale, et pimedat lennukisalongi hakati vaikselt valgustama. See tähendas vaid üht – maandumiseni oli jäänud paar tundi ning peagi oli oodata hommikusööki. Kuna laps magas nagu kott ning üks lend oli veel ees ootamas, siis otsustasin, et püüan teda veel unenäomaailmas hoida. Tekitasin pleediga tema tooli kohale väikese telgi, mille sees oli endiselt pime ja nii ta seal edasi nohiseski.

Lõuna-Hiina meri

Meie sõime oma hommikusöögi ära, lapse oma oli ammu jahtunud, kui lõpuks otsustasime ta üles ajada. Hong Kongi jõudmiseni oli jäänud vähem kui tund aega, mis tähendas seda, et peagi tuleb niikuinii tool otseks panna ja aknakate lahti teha ning hea oleks kui ta ka saaks veidi toibuda ning süüa-juua. Eriti juua. Väikese punnimise peale tegi tüdruk lõpuks silmad lahti ning lubadusega, et KOHE võib hakata Muumimultat edasi vaatama, oli ta peagi virgunud ja isukalt oma hommikust linnupetet järamas. See lend oli läinud küll hästi – laps oli kenasti triksis-traksis ja hoolimata väga hilistest/varastest kellaaegadest ja harjumatust keskkonnast, oli ta päris mitu head tundi maganud ning ei tekitanud vanematele sekunditki piinlikkust. Otse vastupidi!

Hong Kongi lennuväljale lähenemine pakkus aknast väga kauneid vaatepilte. Maandusime risti üle selle Hiinale kuuluva

Maa! Hong Kongi sik-sakiline rannajoon.

poolkapitalistliku oaasi ning kaunid rohetavad kuplid ja rannajoon vaheldusid pilvelõhkujate kampadega. Hong Kongi keskus ehk Kowlooni poolsaar jäi meil küll nägemata, sest see paistis kätte lennuki teises ääres istujatele, kuid suurt rõõmu tegi meile aknast presenteeritav ilm. Kõik see päikese ja soojuse kombo (seda me küll füüsiliselt veel ei tunnetanud, aga vaimselt küll) oli just see, mida üks novembrikuust tulnud eestlane vajab.

Maandumine oli sulgpehme ja peagi olimegi juba terminalis. Seal oli lapsega ka väike turvaintsident, kui nii võib öelda. Nagu tänapäeval lennujaamades ikka, siis igas võimalikus ja võimatus kohas sind otsitakse läbi ja vaadatakse, et kas töövihikud ja keka asjad on ikka ranitsas kaasas. Kuigi viibisime ainult transiittsoonis, siis ka siin tuli turvakontroll läbida. Läksin esimesena, tegin protseduuri

Hong Kongi äärelinn

läbi ning siis oli lapse kord. Millegipärast otsustas ta väga selgeid hiina- ning ingliskeelseid silte ignoreerida ja minu hüüatust, et „Võta seljakott ka ära!“ ei kuulnud, mistõttu jooksis hoopis ummisjalu mu poole. Valvas Hiina piirivalvuritädi aga nägi kurikaelse terroristi tegevuskava hoobilt läbi ja otsustas jõuliselt sekkuda – krabas lapsel käest kinni ning üsna käskival toonil ütles midagi. Vist inglise keeles, aga võis olla ka hiina keeles, sest sõnaselgus kadus kärkivas kõneviisis kuidagi volüümi taha ära.

Kui laps avastas, et tema küljes on veel üks käsi, lisaks tema enda omadele, ning see ei kuulu ei emale ega isale, tõmbas ta muidugi pillihääled valla. Õnneks see intsident lahenes siiski kiirelt - valgustasime ka lapse seljakoti läbi  ja suurt draamat polnud. Aga no sai siis tunnetada Aasia kultuuri erinevust – kui laps on laps ja ei allu rangelt käitumisnormile (st otsustab heast peast isa poole joosta), siis reaktsioon on sarnane sellega, kui keegi tagaotsitav üritab jõuga turvakontrolli vältida. Hea, et tirtsu maha ei joostud. Ei mingit võimalust lastevanematel asi ise ära lahendada (ma juba astusin tema suunas ning olin ju vaid mõne meetri kaugusel) ja laps õigesse kohta tagasi toimetada, ikka kohe käed külge ja järsk toon. No pole hullu, laps sai kogemuse võrra rikkamaks ja meie tulevikus sarnastes kontrollides hoolsamad.

Rattad maas

Hong Kongi lennujaam oli selline tavaline. Päris suur ja viisakas, aga ei midagi erilist. Kuna meil siin väga palju aega ringi konnata polnud, tegime vajalikud toimingud ära ja läksime oma värava juurde ära. Tarvilisteks toiminguteks oli siis ühest suvenirkast magneti ostmine (et külmkapp ikka ka teaks, et oleme oma jala Hong Kongis maha pannud) ning veepudelite täitmine. Ega me seda ooteala pikalt sihtotstarbeliselt kasutada saanudki. Hoolimata sellest, et Finnair oli tunnikese vahepeatust meile juurde kihutanud, siis saime vast maksimum veerand tunniks maha istuda, kui juba hakkas lennukisse minek. Rõõm oli näha, et laps oli endiselt kenasti virk ja kraps ning lennukisse minek talle tõrget ei tekitanud. Ma lubasin, et see on nüüd lähima paari nädala jooksul viimane lend ja lisaks lubasin, et kui me selle lennu ära teeme, siis sõidame veel rongiga ka. See viimane asjaolu pani tal igatahes silma särama.

Cathay Pacific on Hong Kongi ametlik lennufirma ning figureerib samuti maailma parimate lennufirmade esikümnes. 2019. aastal

Meie küüt Taipeisse

sai tai Skytraxi (mis on üks peamisi vedajate edetabelite koostajaid) koostatud tabliitsas neljanda koha. Kuna selle viimase 800 kilomeetri katmiseks läks vaja natuke vähem kui kahte tundi meie elust ning söögiks pakuti maitsetut kana riisiga, siis väidan, et mul polnud piisavaid andmeid antud koha paikapidavust kinnitada, kuid kohale meid viidi. Mis oli selle lennu juures huvitav – lennuk kogus kõrgust väga-väga aeglaselt. Kui tavaliselt oled veerand tunniga juba pilve piiril, siis see Airbus oli sellel ajal veel ikka päris madalal. No vähemalt nokk oli ikka ülespoole.

Kuna me startisime enam-vähem sel ajal, kui päike loojus, siis esimene nägemus Taiwanist oli üks suur tuledemeri pilkases pimeduses. Terve saare läänerannik on praktiliselt üks suur linn (olles teravas kontrastis idarannikuga) ning eriti tihe on just loodenurk, kus asuvad Taoyuan City ning pealinn Taipei ja kus elab ligikaudu 10 miljonit inimest (ehk siis natuke alla poole riigi elanikkonnast).

Taiwan Taoyuan International Airport ehk siis Taiwani peamine rahvusvaheliste lendude lennuväli asub päris rannikul, pealinnast nii 50 kilomeetri kaugusel. Tegemist on maailma ühe tihedaima liiklusega transpordisõlmega. Aastas kasutab seda üle 45 miljoni reisija ning selle näitajaga on lennuväli maailmas 11.-l kohal, edestades näiteks selliseid suuri tegijaid nagu JFK New Yorgis või Narita Tokyos. Kuna suurte massidega ollakse harjunud, siis kõik sujus päris hästi. Kõige pikemalt tuli seista passikontrolli järjekorras, kus läks kokku pool tundi. Kusagil kaugemal maailmanurgas piirivalvurile passi, mille kaanel ilutseb Eesti – Estonia, ulatades tekib alati mõte, et loodetavasti nad jäävad uskuma, et selline riik on päriselt ka olemas, kuid Taiwani puhul mul isegi polnud selliseid kahtlusi. Eesti ärimehed on sealtkandist juba mitukümmend aastat igatsugu kasulikku ja kasutut kraami kodumaile vedanud ning teadsin ise ka päris mitut sellist, kes aastas paar korda ikka siia satuvad. Ning nii oligi, saime ilma lisaküsimusteta templid passi, mis lubavad Taiwanis viibida kuni 90 päeva, ja olimegi ametlikult kohal!

Edasi läks juba ludinal. Selleks ajaks, kui me pagasilindi juurde jõudsime, kohvrid juba tiirlesid seal ning nüüd polnudki muud, kui ette valmistatud tegevuskava punkt punkti haaval läbi võtta ja siis rongi peale istuda ning pealinna sõita.

Tegevuskava koosnes kolmest etapist – sularaha väljavõtmine, telefonikaardi soetamine ning Easycardide ost. Kuna teadsin ette, et see takistusriba tuleb läbida pärast pikka-pikka teekonda, võõras keskkonnas ja koos lapsega, olin väga detailselt ette valmistunud (uurides selleks eelnevalt nii terminalikaarte, aga ka guuglist terminaalis sees tehtud pilte). Õnneks tütar oli endiselt rahulik ja asjalik, mistõttu ta meile lisakoormust ei andnud, aga seda ju ette ei tea. Ning otsi siis hieroglüüfidest pungil lennujaamast õiget kioskit, kust endale vajalik kraam kätte saada, kui üks paariaastane marakratt üleväsimust sulle kõigi kätte jagatud vahenditega üritab selgeks teha.

Sularahaga oli lihtne, automaate oli lennujaamas piisavalt. Võtsin välja kohe paraja paki, sest Eesti kaardiga väljavõtmise tasud on

üsnagi kopsakad ning seal mängib rolli ka fikseeritud komponent. LHV, mille teenuseid ma kasutan, taks oli 2€ + 2,5% summast. Ehk siis 100€ väärtuses dollarite väljavõtmisel maksad teenukateks 4,5%, aga 500€ puhul 2,9%. Jah, on olemas ka erinevad virtuaalsed makseteenuse pakkujad nagu Revolut või Transferwise, aga kuna ma polnud nende kliendiks viitsinud hakata, ajasin asju tavalise pangakaardiga.

Taiwani raha on muideks NTD ehk Uus Taiwani Dollar ja märgistatakse teda enamasti jüaani sildiga (元) või dollari sildiga ($). Mitte segamini ajada Hiina RV rahaühiku jüaaniga, sellega pole Taiwani dollaril mingit seost. Jüaan tähendab hiina keeles ümmargust münti ja seda kasutatakse raha tähistamiseks, sõltumata siis konkreetsest valuutaühikust. Kurss oli meie reisi ajal selline, et 1€ = ca 30$.

Raha käes, otsisime üles Chungwa Telecomi kioski. Tegemist on Taiwani suurima telekomioperaatoriga, kuigi teenindusleti järgi seda küll ei oleks osanud pakkuda. Lähim Chungwa teeninduspunkt asus kohe selle ukse kõrval, kust turvaalast välja astud. Tegelikult oli see üks pikk lettide jada, kus järjepanu olid 3-4 telekomifirma sildid püsti ja Chungwa oli üks nendest (ning ei olnud teps mitte kõige pikema ja kirevamate reklaamidega letiga). Alguses arvasin, et tegemist on mingi vahendusfirmaga, kes muuhulgas pakub Chungwa kaarte, kuid lõpuks siiski usaldasin oma ette valmistatud kava ja läksin järjekorda. Teenindus oli äärmiselt kiire ning kuna mul oli teada, 

mida ma soovin, siis mõne minutiga olid passikoopiad tehtud ja Taiwani SIM-kaart käes. Oluline oli muidugi siinjuures see, et teenindaja rääkis veatut inglise keelt.

Chungwa valisin seetõttu, et nende pakkumine tundus kõige mõistlikum. 1000$ (ca 30€) eest sai SIM-kaardi, millel oli piiramatu 30-päevane 4G andmeside kasutus ning vajadusel sai siis ka riigisiseselt helistada. Taiwan Mobilel oli poole odavam pakett, kuid sellel oli 2,2GB andmeside piirang (etteruttavalt võin öelda, et sellest oleks väheks jäänud) ning Far Eastone pakkus samasugust setti. Vähemoluline polnud ka asjaolu, et Chungwal pidi olema võrgu mõttes kõige parem katvus ja kuna meil oli muuhulgas plaan ringi mütata vähese asustusega riigi idrannikul ning keskosa mägedes, siis nii me selle operaatorini jõudsimegi.

2 etappi läbitud, 1 veel. See viimane oli siis Easycardi ostmine ning selleks tuli juba rongijaama ära minna. Olin küll youtubest kenasti vaadanud, et kuidas toimub automaadist kaardi ostmine ja sellele raha laadimine, kuid selle kireva masina juurde jõudmine võttis hetkeks silme eest virvendama. Iga nupu ja ekraani juures olid küll ingliskeelsed sildid, kuid valikuid tegema hakates läksin peagi metsa ära. Peamiselt seetõttu, et ühel hetkel oli ekraanil ainult hiinakeelne kiri, mille all olid nupud „OK“ ja „Cancel“. See nõutus jõudis näol püsida vaid loetud sekundid, kui juba kuulsin selja tagant häält: „Can I help you, Sir?“. No ikka võid aidata, kui väga tahad, tegemist oli transpordiameti töötajaga. Kui ta sai teada, et soovin osta kaht Easycardi, siis pani ta meie jaoks tööle lausa

kaks kõrvuti seisvat automaati. Tegi sah-sah-sah valikud ära ja minu mureks jäi vaid masina rahatähtedega söötmine (piletiautomaadid millegipärast kaarte ei aktsepteeri). No zänk ju veri mats, igatahes!

Aga mis üldse on Easycard? Lihtne oleks öelda, et see on transpordikaart, millega saad Taipeis ja veel mitmes linnas ühistranspordiga sõita, kuid see oleks vale. Sest seda saab kasutada veel lugematutes kohtades – näiteks rentida tänavalt Easybike jalgrattaid, maksta Taipei loomaaia pileti ja gondlisõidu eest, maksta ostude eest 7-11, Family Martis ja veel mitmetes supermarketites (nendes saab ka kaardile raha juurde laadida), kasutada lennujaama kiirrongi, maksta parklates ja garaažides parkimise eest ning pagan teab mida kõike veel. Ehk siis tegemist on põhimõtteliselt maksekaardiga, mida aktsepteeritakse laialdaselt üle kogu riigi ning kirsiks tordil oli muidugi see, et antud kaardiga saad Taipei metroos ka soodsamalt sõita.

Süsteem on väga lihtne – esialgne investeering on 500$ (15€), millest 100$ on kaardideposiit (mille võid kaardi tagastamisel tagasi saada) ja 400$ on siis kasutatav summa. Rongi, bussi või parklasse sisenedes piiksutad vaid kaarti ja sobiv summa läheb maha. Ning kui näiteks sõidad linna sees erinevate transpordiliikidega erinevates tsoonides, arvutab kaart ise, et milline on kõige soodsam viis (kas ajapilet või ühekordne pilet või midagi kolmandat). Sinu mure on vaid õiges kohas kaart välja võtta ning piiksutada. Kui suur on su kaardi jääk – seda saad igas metroojaamas või ka toidupoes kergelt kontrollida, jääki näidatakse ka ühistranspordis registraatori ees viibeldes. Ainus miinus selle süsteemi juures oligi see, et raha saab peale laadida ainult sularahas.

Rong viis linna ligikaudu 40 minutiga ning selle sõidu jooksul jõudis tüdrukule lõpuks väsimus kohale ja ta hakkas vaikselt pronokkima. Mis on hea uudis, sest nii oli lootus, et rütmi saab paika. Eestis ju näitas kell sellel hetkel pärastlõunaseid minuteid ja tunde. Proovisime teda turgutada vee ja väikeste saiakestega, kuid see ei toiminud, laps oli väga väsinud. Kusjuures alles hiljem saime teada, et see saiakeste ja vee joomine rongis oli tegelikult suur No-No ning rahaliselt karistatav tegu. Taiwan on nimelt piinlikult puhas riik ning saiapuru rongivagunis nägemine võib mõne nõrgema närvikavaga elaniku vererõhu kiirelt punasesse ajada. Õnneks (või tegelikult kahjuks) keegi meile midagi ütlema ei hakanud ning ei mäleta, et kas keegi passis sellise pilguga, et: „Mis metsast sind välja lasti? Sa SÖÖD rongis??“ Aga iseenesest väga tore, kui puhtusest lugu peetakse – oleks me teadnud, et ei tohi midagi tarbida, poleks me loomulikult ka sellist transapiknikku pidanud.

Rongi lõpp-peatus on Taipei Raudteejaam ning meie öömaja asus sellest otse üle tee. Tundub ju lihtne – astud vaksalist välja ja oledki kohal, kuid see polnud päris Balti jaam, millele kiire sammuga saad mõne minutiga tiiru peale teha. Taipei Keskraudteejaam on meeletult suur ja enamus sellest suurusest asub maa all. Meie eesmärk oli leida väljapääs K12 (jah, väljapääse on niipalju, et kasutusele tuli võtta tähed JA numbrid), kuid kõige esimene raudteejaamakompleksi kaart, mille juurde sattusime, sellist kombinatsiooni ei pakkunud. Ning päris suvalisest väljapääsust välja minemine oleks olnud väga rumal otsus – me ei tundnud linna; meil olid kaasas 2 kohvrit, 2 väiksemat kotti ja üks pooleldi magav laps ning valelt poolt välja minnes oled soovitud paigast nii umbes-täpselt kilomeetri kaugusel. 

Siia raudteejaama tulevad peale lennujaama rongi veel ka kõik ülikiirrongid, tavarongiliiklus, mõned metrooliinid ja siit saab ka läbi maa-aluste tunnelite bussijaama. Aastas kablutab vaksalist läbi peaaegu 200 miljonit inimest, seega jah – suuuur kompleks oli.

Suurlinna tuled

Meie olime kusagil maa-alusel korrusel X ning arvestades kellaega (ligikaudu 9-10 õhtul), inimesi väga palju enam liikumas polnud. Selle eest oli aga väravaid, mis igasse erinevasse ilmakaarde suundusid. Kuna meie nägudel laiutavat nõutust oli võimatu varjata, siis tõttas turistihakatiste suunas peagi taas üks metrootöötaja ja pakkus enda abi. No lihtsalt super kui abivalmid inimesed! Ka tema inglise keel oli väga hea, kuid K12-nimelise väljapääsu olemasolu tuli talle ka väikese üllatusena. Pärast mõningast mõtlemist ja küsimist, et kuhu me päriselt minna tahame, andis ta lõpuks õige suuna kätte. Veidi vantsimist ja lõpuks jõudsimegi kaartideni, kus K12 ka juba peale oli märgitud ja veel natuke ning olimegi lõpuks tänavaga tasapinnal ning praktiliselt otse meie öömaja ees (selle välimus oli mul google street viewst pähe õpitud ning asukoht ühe linna kõrgeima pilvelõhkuja kõrval, oli ka abiks ☺).

Enne check-ini tegemist käisime veel kiirelt maja alt asuvast FamilyMarti toidupoest läbi ning tuttavateks toiduaineteks osutusid seal pirukad, vesi, piim ja Coca Cola. Nendest piisas, et hommikuni vastu pidada.

Meie korter asus maja 15.-l korrusel, kuid võtme saamiseks tuli sõita 19.-le, kus oli väike vastuvõtulaud, mis teenindas nii sealset hotellikest/hostelikest kui ka maja peal asuvaid kortereid. Asjaajamine käis väga ladusalt ning peagi juba keerasimegi oma toa ust lahti. Kui maja keskosas olev aatrium/tühimik/šaht oli sellise nii ja naa välimusega, siis korter ise oli täpselt selline nagu piltidel. Värske moega ja loomulikult väga puhas. Ning aknast paistis kätte kunagine maailma kõrgeim hoone – Taipei 101! Mis sa veel hing ihkad? Peale magamise siis. Juhuu, olimegi kohal!

Vaade öömaja aknast

Kohalejõudmise rõõm ja energiapuhang kadus hetkel, kui laps ütles, et tal kõrv valutab. Olime küll kõigil maandumistel ja õhkutõusudel talle pidevalt nosimist ja juua andnud, et kõrvad lukku ei läheks, aga tundub, et see pidev rõhu pendeldamine oli ikkagi mõjunud. Alguses lihtsalt ütles, et valutab, aga peagi juba nuttis ja tundus, et tal on väga valus. Õnneks oli lapsele sobilik

Kodu keset Taipeid

valuvaigisti leidnud tee meie meditsiinivarudesse ning lusikatäis maasikamaitselist Panadoli läks kohe käiku. Ja see toimis üsna kiiresti, sest peagi nutmine lakkas ning laps jäi kenasti magama. Kõige toredam oli muidugi see, et järgmistel päevadel kõrvavalu enam teemaks ei tulnud. Korraks oli, aga sai korda.

Aga ega meiegi siis mingid öösorrid polnud – kui lapse mure lahendet, keerasime samuti põhku. Kuna olin teadlikult otsinud korteri kahe suure

Viisakas korter

voodiga, siis naine ja tüdruk magasid ühes voodis ja mina sain laiutada teises. Ning hoolimata asukohast linna ühel suurima tuiksoonel, oli korteris väga vaikne. Aknad oli mitmekordsed ning suunaga vaiksete tänavatega kvartali suunas ja asusime ikkagi 15.-l korrusel. Uni tuli kiirelt.

Mis siis kokkuvõtteks öelda selle sõidupäeva kohta? Vast kõige olulisem, mida tahaks veel korra üle korrata – laps oli ikka täiesti uskumatult tubli! Mitte ühtki nuttu ega jonni terve selle kadalipu jooksul, kuulas kenasti sõna ning ei teinud meie elu grammivõrdki raskemaks. Tundus, et tal oli ka väga huvitav, kuigi päris pikalt tuli olla sundasendites (ehk siis istuda ühe koha peal paigal). Suur pluss oli muidugi see, et ta kõige pikema lennu ajal magas päris suure osas ajast ning sinna aitas kõvasti kaasa ka see eelpool mainitud jalatugi. Ehk siis väike kahtlus, et kas väikese lapsega nii kaugele ikka kannatab lennata, sai kinnituse, et kannatab küll. Pole probleemi. Aga nüüd aitab sissejuhatusest, homme läheb asjaks, Taipei ootab avastamist.