Sissejuhatus

Aasta oli 2019. Inimesed reisisid, käisid suurtel vabaõhukontsertidel, said sõprade ja peredega kokku ja nii edasi. Kõik oli täiesti tavaline. Vähemalt sellel hetkel tundus nii. Seega polnud ka väga imekspandav, et kusagil aasta keskel hakkasime kaaluma variante, et kuhu sel sügisel kaamose eest plagada võiks. Viimastel aastatel olime liigelnud Euroopa piires, sest alates 2017. aasta suvest oli meie pere kolmeliikmeline, kuid nüüd oli tekkinud taas tunne, et võiks võtta ette veidi ambitsioonikama plaani. Laps oli saanud 2 aastat täis ning viimased reisikogemused temaga olid olnud väga positiivsed – lennureis talle närvidele ei käi ning kohapeal viitsib konnata küll. Jah, kohustuslik päevane uni on vajalik ning mõjutab selgelt ka plaanitavaid marsruute, kuid muus osas meil piiranguid polnud. Eks reisikirjast ja ka kokkuvõttest saate lugeda, kuidas meil läks, aga olime oma tüdrukus tegelikult üsna kindlad, mistõttu ülemäära tema pärast ei muretsenud. Eks muidugi leiab nii Eestist kui ka mujalt suhtumist, et lapsevanemad peaksid tite täisealiseks saamiseni kõik reisid ja muud lõbustused ära unustama, aga me õnneks nende hulka ei kuulu. Reisikirja kokkuvõtvast peatükist leiate ka mõned põhjused, miks 2-aastasega laias ilmas rändamine hea mõte on ning miks tegemist ei ole (ainult) lapse solgutamisega vanemate reisikire jahutamise arvel.

Niisiis – lähme! Aga kuhu? Üsna kiirelt saime ära otsustatud selle, et võiks seekord minna Aasiasse. Loetud kuud enne lapse sündi sai käidud Uus-Meremaal, enne seda Costa Ricas ja veel varem Aafrikas, seega loogiline oli tuua nüüd Aasia mängu. Ütled Aasia reis – mõtled tavaliselt Tai, Bali, Vietnam või India. Aga mina mõtlesin Taiwan! Ma olin tegelikult Taiwani pihta mõelnud juba aastaid, alates sellest ajast saadik, kui lugesin 2000.-te algul reisiajakirjast „Wanderlust“ üht reisijuttu rolleriseiklusest sellel tuntud, kuid samas ka tundmatul saarel. See lugu oli nii vinge ja kirjeldused loodusest, kultuurist ja muudest tegevustest nii inspireerivad (hoolimata sellest, et autor jäi taifuuni kätte ☺), et Taiwan kui potentsiaalne reisisihtkoht graveeriti jäädavalt minu ajusagaratesse. Ma ei mõelnud sellele väga aktiivselt, aga kui 2019 läks plaanide tegemiseks, hüppas Ilha Formosa ehk Ilus Saar ehk Taiwan kohe ühe potentsiaalse kandidaadina välja.

Ning siis muidugi püstitus kohe küsimus, et mis seal siis nüüd üleüldse teha oleks. Peale rolleriga ilusas looduses sõitmise ja taifuuni kätte jäämise. Sest ega meil nüüd väga palju laiemaid teadmisi saarest ei olnud – kui nüüd veidi utreerida, siis seda teadsime, et Hiina RV-ga nad seal vaikselt nagistavad, kunagi paarkümmend aastat tagasi oli mul olnud taskukalkulaator, millele oli taha kirjutatud „Made in Taiwan“ ja et mõnda aega oli Taipeis maailma kõrgeim pilvelõhkuja. Ei ole just väga põhjapanev info, et teha otsus esimeseks pikaks rännakuks koos väikese lapsega. Seega tuli hakata juurde uurima, et kas see ammune loetud artikkel oli lihtsalt romantiline mälestus hästi kirjutatud reisiloost või on tõesti põhjust ise kohale minna. Üsna kiirelt sai selgeks, et Eesti keeles ei ole praktiliselt mingit infot. Isegi trip.ee, kust võib leida tarvilist infot igasuguste Kurrunurruvutisaarte kohta, oli Taiwani osas väga kidakeelne. Sealt sain küll ühe väga hea vihje auto rentimise osas, kuid see oli ka põhimõtteliselt kõik. Eee.. et siis ei tasu minna?

Ingliskeelsed veebiavarused õnneks olid rasvasema infohulgaga ning seal sai tegelikult väga ruttu selgeks, et jah, Jah, JAH! Loodus, paks kultuurakiht, köök, moodne ja üliturvaline ühiskond, loodus, üsna taskukohane eluolu ja loodus! Ainukese miinusena koorus välja see, et suplemiseks sobivaid randasid sellel saarel praktiliselt pole – vaid Taiwani lõunatipus võid leida ühe või kaks liivaribaga rannakest, kuhu ka lapsega julgeks sulistama minna (kui ei saja, pole tuult ja hooaeg on õige). Ah et terve ujumisrand ka veel, super, selle me võtame! Jah, rannapuhkus pole meie jaoks kunagi suur teema olnud ning ei plaaninud ka lapsele selliseid halbu kombeid sisse harjutada, aga no kui on võimalus ujuda, siis loomulikult kasutame seda. Pikka juttu kokkuvõttes – lugesin veel natuke juurde (paar head infosaiti on ka siin üleval menüüribal ära toodud), vaatasin paari reisisaadet, tegin perele väikese esitluse ning oligi otsustatud.

Reisi aeg oli meil tegelikult juba ette teada – novembrikuu ning see klappis ideaalselt Taiwani klimaatiliste oludega. Septembrist novembrini on saarel sademed miinimumis, temperatuurid mõnusalt soojad ning kohalike puhkused enamasti läbi (sest suvi on läbi ja lapsed koolis).

Piletite otsimise puhul oli kõige olulisimaks kriteeriumiks kohale jõudmisele kulutatav aeg. Jah, raha lugesime loomulikult ka, kuid olime valmis pileti eest veidi rohkem maksma, kui see tähendas mõne tunni võrra lühemat logistikat. Ise ei viitsi enam tunde kusagil (ükskõik kui ultramoodsas ja ägedas ning külluslike business lounge’idega) lennujaamas passida ning veel vähem viitsisime seda teha väikese lapsega. Kõige odavamaks variandiks oli Lufthansaga läbi Frankfurdi, aga Frankfurt jääb teatavasti tsipa valele poole ning koos päris pika vahepeatusega, oli see 10 tundi pikem kui Finnairi pakkumine, mille lõpuks valisime. Hinna poolest teine valik oli Qatar Airways, kuid ka sellisel juhul oleksime teel olnud 6 tundi kauem kui sommidega. Lisaks mainitule leidsime veel Emiratesi pakkumise, kuid see oli ikka väga kallis ja 7 tundi pikem ning põhimõtteliselt nende neljaga ka valik piirdus (kui tahta Tallinnast ühel piletil olevate lendudega Taipeisse jõuda). Läbi Moskva vist oleks ka saanud, kuid Aeroflot ja läbi Venemaa minek ei ole minu jaoks tõsised valikud. Finnairi kasuks rääkisid lisaks lühikestele vahepeatustele ka lennuajad (minnes startisime kõige pikemale otsale öösel (loe: lapse uneajal)). Marsruudiks tuli Tallinn-Helsingi-Hong Kong-Taipei.

Ebameeldiva üllatusena selgus, et lennufirmad käsitlevad üle 2-aastaseid lapsi päris inimestena ja soovivad nende lennutamise eest päris raha saada. ☺ Kevadel, kui Viinis käisime, tuli tüdruku käitlemise eest vaid lennujaamamaks tasuda, kuid nüüd sooviti saada praktiliselt täishinda (vist oli 100€ soodsam). Aga lapsed ongi väga kallid, eks. Selle eest saime tema kulul pideva VIP-teeninduse – tavaliselt juhatati meid esimestena lennukisse ning sõidu ajal oli garanteeritud lennusaatjate kõrgendatud tähelepanu.

Mis siis veel sissejuhatuseks? Poliitika on teema, millesse ma väga süvitsi oma reisijutus ei lähe, kuid päris mööda ka sellest elevandist ei vaata. Mandri-Hiinal on saare staatusest oma nägemus, taiwanlastel oma. Ei saa öelda, et kommunismiiket vältinud saarel oleks elu üks suur lust ja lillepidu olnud. Pigem vastupidi – vabadus, no selline päris vabadus, jõudis Taiwani umbes samal ajal, kui meie siin Enn-Liitu lagundasime. Samas täna tunnustab Taiwani riigina vaid 15 maad (mis automaatselt tähendab diplomaatiliste suhete puudumist Pekingiga) ning kõige suurem nendest on Guatemala, seega juriidiline staatus on neil üsna habras. Samas inimestel peab olema õigus oma tuleviku osas ise otsuseid teha, mistõttu ma loodan, et nende positsioon maailmas tugevneb. Ning ma väga loodan ka seda, et sama keelt kõnelev ülelahe rahvas ei otsusta ühel hetkel territoriaalselt terviklikku Hiinat jõuga looma minna, sest de facto on Taiwan siiski juba 70 aastat oma teed käinud. Viimastel aastatel, mil Taipeis on võimul olnud selgelt iseseisvust toetavad jõud, on Hiina RV retoorika igatahes oluliselt agressiivsemaks muutunud.

Kui kohale jõudmisega olid asjad paigas, siis kohal olemine vajas tsipa rohkem planeerimist. Ööbimise mõttes broneerisime ainult esimesed ja viimased ööd Taipeis (läbi airbnb ja raudteejaama lähistele, mis minu hinnangul on ideaalne koht), sest soov oli taaskord teha reis, kus me kohapeal teeme selliseid 2-3 päeva pikkuseid plaane. Kui meile mingis kohas meeldib, oleme seal kauem ning kui mõni plaanitud punkt ei tundu piisavalt põnev või vaeva väärt, siis jätame selle lihtsalt vahele. Reisikava ise valmis Lonely Planeti, menüüribal toodud kahe turismiinfo lehe ja paari ingliskeelse reisikirja alusel ning päris mitmes kohas määras marsruudi Eesti ornitoloog Tarvo Valkeri linnuvaatlusraport aastast 2016 (leitav estbirding.ee lehelt). Ringi plaanisime saarel liikuda autoga, kuid sellega oli see pisike nüanss, et Eesti juhiluba Taiwanis ei kehti (ka mitte koos rahvusvahelise juhiloaga). Miks me sellest hoolimata auto rentimist plaanisime, kuidas sellega läks ning mis on autosõidu alternatiivid, sellest kirjutan ma pikemalt 14. novembri jutus, kui oli justkui rendiauto kättesaamise päev.

Mis meil siis reisikavasse mahtus – hulgaliselt templeid (taoistlikud, budistlikud, hiina rahvausu omad), olulisimad Taipei maamärgid (muuseumid, vanad hooned, Taipei 101), looduslikud vaatamisväärsused (Taroko kanjon ja muud geoloogilised silmailud), rahvuspargid, ööturud, käsitöökülad, kuumaveeallikad, linnuvaatluspaigad ja siis see üksainumas eelpool mainitud ujumisrand kah. Kui härra Valkeri linnuvaatlusraportile juba viitasin, siis looduse (ja eriti lindude) pildistamine oli kogu reisiteekonda tugevalt sisse põimitud (sest no lihtsalt on selline kiiks, see tähendab hobi). Tüdriku päevauni tähendas enamasti seda, et mul oli paar tundi aega kusagil fotokaga ringi konnata. Ning harvad ei olnud päevad, kus tõusin päikesetõusu ajal, et ka enne hommikusööki üks mõnetunnine pildiring teha. Ööbimisi planeerides arvestasin enamasti just sellega, kust mul oleks kõige lihtsam pääseda mõnda loodusparki või linnualale. Ning see strateegia töötas väga hästi.

Kui juba pildistamisest rääkida, siis fotosid on taaskord palju (nagu ka mu eelmistes reisikirjades), kuid sel korral on see erinevus, et jutu kõrvalt võib leida ka hulgaliselt telefoniga tehtud pilte. Kuigi fotokott oli mul enamasti kaasas ning fotomasin laskevalmis, ei viitsinud ma seda alati välja urgitseda (või tundus see antud olukorras kohatu), seega  sellised igapäevased eluolu pildid on tihti kehvema kvaliteediga. Mitte halvad, aga lihtsalt jäävad oluliselt alla sellele tasemele, kui oled võtnud vaevaks statiivi välja võtta, fotokale õige objektiivi ette keeranud ning kõik nupud-valitsad korrektsesse asendisse sättinud.  Teleobjektiiviga tehtud liikuva looduse fotodest rääkimata. Kuna telefonide kaamerad on tänapäeval juba üsna head (vähemalt tavaliste reisipiltide tegemiseks), siis võib-olla ei panda seda ka tähele, kuid mina panen ja seetõttu tundsin sisemist survet see fakt siin ära mainida. Ammendav linnu- ja muude looduspiltide valik jõuab aastate jooksul ka minu loodusfotoblogisse, seal ei ole seni veel ühtegi telefoniga tehtud pilti.

Korrektsuse huvides mainin ära ka selle, et selle blogi aadress ei vasta õigekirjareeglitele, aga kuna taiwan2019 oli võetud ning rohkemaks meie kujutlusvõime suuteline polnud, tuli võtta taivan2019. Aga eesti keeles on saare nimeks ikkagi Taiwan ja seal elavad taiwanlased. Vot. Rohkem ei ütle alustuseks midagi. Kui tekkis huvi, et kuidas meil läks ja mida seal teha kannatab, siis palun lahkesti reiskirjaga tutvuda.