Aasta oli 2019. Inimesed
reisisid, käisid suurtel vabaõhukontsertidel, said sõprade ja peredega kokku ja
nii edasi. Kõik oli täiesti tavaline. Vähemalt sellel hetkel tundus nii. Seega
polnud ka väga imekspandav, et kusagil aasta keskel hakkasime kaaluma variante,
et kuhu sel sügisel kaamose eest plagada võiks. Viimastel aastatel olime
liigelnud Euroopa piires, sest alates 2017. aasta suvest oli meie pere
kolmeliikmeline, kuid nüüd oli tekkinud taas tunne, et võiks võtta ette veidi
ambitsioonikama plaani. Laps oli saanud 2 aastat täis ning viimased
reisikogemused temaga olid olnud väga positiivsed – lennureis talle närvidele
ei käi ning kohapeal viitsib konnata küll. Jah, kohustuslik päevane uni on
vajalik ning mõjutab selgelt ka plaanitavaid marsruute, kuid muus osas meil
piiranguid polnud. Eks reisikirjast ja ka kokkuvõttest saate lugeda, kuidas
meil läks, aga olime oma tüdrukus tegelikult üsna kindlad, mistõttu ülemäära
tema pärast ei muretsenud. Eks muidugi leiab nii Eestist kui ka mujalt
suhtumist, et lapsevanemad peaksid tite täisealiseks saamiseni kõik reisid ja
muud lõbustused ära unustama, aga me õnneks nende hulka ei kuulu. Reisikirja
kokkuvõtvast peatükist leiate ka mõned põhjused, miks 2-aastasega laias ilmas
rändamine hea mõte on ning miks tegemist ei ole (ainult) lapse solgutamisega
vanemate reisikire jahutamise arvel.
Niisiis – lähme! Aga kuhu?
Üsna kiirelt saime ära otsustatud selle, et võiks seekord minna Aasiasse.
Loetud kuud enne lapse sündi sai käidud Uus-Meremaal, enne seda Costa Ricas ja
veel varem Aafrikas, seega loogiline oli tuua nüüd Aasia mängu. Ütled Aasia
reis – mõtled tavaliselt Tai, Bali, Vietnam või India. Aga mina mõtlesin
Taiwan! Ma olin tegelikult Taiwani pihta mõelnud juba aastaid, alates sellest
ajast saadik, kui lugesin 2000.-te algul reisiajakirjast „Wanderlust“ üht
reisijuttu rolleriseiklusest sellel tuntud, kuid samas ka tundmatul saarel. See
lugu oli nii vinge ja kirjeldused loodusest, kultuurist ja muudest tegevustest
nii inspireerivad (hoolimata sellest, et autor jäi taifuuni kätte ☺), et
Taiwan kui potentsiaalne reisisihtkoht graveeriti jäädavalt minu
ajusagaratesse. Ma ei mõelnud sellele väga aktiivselt, aga kui 2019 läks
plaanide tegemiseks, hüppas Ilha Formosa ehk Ilus Saar ehk Taiwan kohe ühe
potentsiaalse kandidaadina välja.
Ning siis muidugi püstitus
kohe küsimus, et mis seal siis nüüd üleüldse teha oleks. Peale rolleriga ilusas
looduses sõitmise ja taifuuni kätte jäämise. Sest ega meil nüüd väga palju
laiemaid teadmisi saarest ei olnud – kui nüüd veidi utreerida, siis seda
teadsime, et Hiina RV-ga nad seal vaikselt nagistavad, kunagi paarkümmend
aastat tagasi oli mul olnud taskukalkulaator, millele oli taha kirjutatud „Made
in Taiwan“ ja et mõnda aega oli Taipeis maailma kõrgeim pilvelõhkuja. Ei ole
just väga põhjapanev info, et teha otsus esimeseks pikaks rännakuks koos
väikese lapsega. Seega tuli hakata juurde uurima, et kas see ammune loetud
artikkel oli lihtsalt romantiline mälestus hästi kirjutatud reisiloost või on
tõesti põhjust ise kohale minna. Üsna kiirelt sai selgeks, et Eesti keeles ei
ole praktiliselt mingit infot. Isegi trip.ee, kust võib leida tarvilist infot
igasuguste Kurrunurruvutisaarte kohta, oli Taiwani osas väga kidakeelne. Sealt
sain küll ühe väga hea vihje auto rentimise osas, kuid see oli ka
põhimõtteliselt kõik. Eee.. et siis ei tasu minna?
Ingliskeelsed
veebiavarused õnneks olid rasvasema infohulgaga ning seal sai tegelikult väga
ruttu selgeks, et jah, Jah, JAH! Loodus, paks kultuurakiht, köök, moodne ja
üliturvaline ühiskond, loodus, üsna taskukohane eluolu ja loodus! Ainukese
miinusena koorus välja see, et suplemiseks sobivaid randasid sellel saarel
praktiliselt pole – vaid Taiwani lõunatipus võid leida ühe või kaks liivaribaga
rannakest, kuhu ka lapsega julgeks sulistama minna (kui ei saja, pole tuult ja
hooaeg on õige). Ah et terve ujumisrand ka veel, super, selle me võtame! Jah,
rannapuhkus pole meie jaoks kunagi suur teema olnud ning ei plaaninud ka
lapsele selliseid halbu kombeid sisse harjutada, aga no kui on võimalus ujuda,
siis loomulikult kasutame seda. Pikka juttu kokkuvõttes – lugesin veel natuke
juurde (paar head infosaiti on ka siin üleval menüüribal ära toodud), vaatasin
paari reisisaadet, tegin perele väikese esitluse ning oligi otsustatud.
Reisi aeg oli meil
tegelikult juba ette teada – novembrikuu ning see klappis ideaalselt Taiwani
klimaatiliste oludega. Septembrist novembrini on saarel sademed miinimumis,
temperatuurid mõnusalt soojad ning kohalike puhkused enamasti läbi (sest suvi on
läbi ja lapsed koolis).
Piletite otsimise puhul
oli kõige olulisimaks kriteeriumiks kohale jõudmisele kulutatav aeg. Jah, raha
lugesime loomulikult ka, kuid olime valmis pileti eest veidi rohkem maksma, kui
see tähendas mõne tunni võrra lühemat logistikat. Ise ei viitsi enam tunde
kusagil (ükskõik kui ultramoodsas ja ägedas ning külluslike business
lounge’idega) lennujaamas passida ning veel vähem viitsisime seda teha väikese
lapsega. Kõige odavamaks variandiks oli Lufthansaga läbi Frankfurdi, aga
Frankfurt jääb teatavasti tsipa valele poole ning koos päris pika
vahepeatusega, oli see 10 tundi pikem kui Finnairi pakkumine, mille lõpuks
valisime. Hinna poolest teine valik oli Qatar Airways, kuid ka sellisel juhul
oleksime teel olnud 6 tundi kauem kui sommidega. Lisaks mainitule leidsime veel
Emiratesi pakkumise, kuid see oli ikka väga kallis ja 7 tundi pikem ning
põhimõtteliselt nende neljaga ka valik piirdus (kui tahta Tallinnast ühel
piletil olevate lendudega Taipeisse jõuda). Läbi Moskva vist oleks ka saanud,
kuid Aeroflot ja läbi Venemaa minek ei ole minu jaoks tõsised valikud. Finnairi
kasuks rääkisid lisaks lühikestele vahepeatustele ka lennuajad (minnes
startisime kõige pikemale otsale öösel (loe: lapse uneajal)). Marsruudiks tuli
Tallinn-Helsingi-Hong Kong-Taipei.
Ebameeldiva üllatusena
selgus, et lennufirmad käsitlevad üle 2-aastaseid lapsi päris inimestena ja
soovivad nende lennutamise eest päris raha saada. ☺ Kevadel, kui Viinis
käisime, tuli tüdruku käitlemise eest vaid lennujaamamaks tasuda, kuid nüüd
sooviti saada praktiliselt täishinda (vist oli 100€ soodsam). Aga lapsed ongi
väga kallid, eks. Selle eest saime tema kulul pideva VIP-teeninduse –
tavaliselt juhatati meid esimestena lennukisse ning sõidu ajal oli
garanteeritud lennusaatjate kõrgendatud tähelepanu.
Mis siis veel
sissejuhatuseks? Poliitika on teema, millesse ma väga süvitsi oma reisijutus ei
lähe, kuid päris mööda ka sellest elevandist ei vaata. Mandri-Hiinal on saare
staatusest oma nägemus, taiwanlastel oma. Ei saa öelda, et kommunismiiket
vältinud saarel oleks elu üks suur lust ja lillepidu olnud. Pigem vastupidi –
vabadus, no selline päris vabadus, jõudis Taiwani umbes samal ajal, kui meie
siin Enn-Liitu lagundasime. Samas täna tunnustab Taiwani riigina vaid 15 maad (mis
automaatselt tähendab diplomaatiliste suhete puudumist Pekingiga) ning kõige
suurem nendest on Guatemala, seega juriidiline staatus on neil üsna habras.
Samas inimestel peab olema õigus oma tuleviku osas ise otsuseid teha, mistõttu
ma loodan, et nende positsioon maailmas tugevneb. Ning ma väga loodan ka seda,
et sama keelt kõnelev ülelahe rahvas ei otsusta ühel hetkel territoriaalselt
terviklikku Hiinat jõuga looma minna, sest de facto on Taiwan siiski juba 70
aastat oma teed käinud. Viimastel aastatel, mil Taipeis on võimul olnud selgelt
iseseisvust toetavad jõud, on Hiina RV retoorika igatahes oluliselt
agressiivsemaks muutunud.
Kui kohale jõudmisega olid
asjad paigas, siis kohal olemine vajas tsipa rohkem planeerimist. Ööbimise
mõttes broneerisime ainult esimesed ja viimased ööd Taipeis (läbi airbnb ja
raudteejaama lähistele, mis minu hinnangul on ideaalne koht), sest soov oli
taaskord teha reis, kus me kohapeal teeme selliseid 2-3 päeva pikkuseid plaane.
Kui meile mingis kohas meeldib, oleme seal kauem ning kui mõni plaanitud punkt
ei tundu piisavalt põnev või vaeva väärt, siis jätame selle lihtsalt vahele.
Reisikava ise valmis Lonely Planeti, menüüribal toodud kahe turismiinfo lehe ja
paari ingliskeelse reisikirja alusel ning päris mitmes kohas määras marsruudi
Eesti ornitoloog Tarvo Valkeri linnuvaatlusraport aastast 2016 (leitav
estbirding.ee lehelt). Ringi plaanisime saarel liikuda autoga, kuid sellega oli
see pisike nüanss, et Eesti juhiluba Taiwanis ei kehti (ka mitte koos
rahvusvahelise juhiloaga). Miks me sellest hoolimata auto rentimist plaanisime,
kuidas sellega läks ning mis on autosõidu alternatiivid, sellest kirjutan ma
pikemalt 14. novembri jutus, kui oli justkui rendiauto kättesaamise päev.
Mis meil siis reisikavasse
mahtus – hulgaliselt templeid (taoistlikud, budistlikud, hiina rahvausu omad),
olulisimad Taipei maamärgid (muuseumid, vanad hooned, Taipei 101), looduslikud
vaatamisväärsused (Taroko kanjon ja muud geoloogilised silmailud), rahvuspargid,
ööturud, käsitöökülad, kuumaveeallikad, linnuvaatluspaigad ja siis see üksainumas eelpool mainitud ujumisrand kah. Kui härra Valkeri linnuvaatlusraportile juba viitasin, siis looduse (ja eriti lindude) pildistamine oli kogu reisiteekonda
tugevalt sisse põimitud (sest no lihtsalt on selline kiiks, see tähendab hobi).
Tüdriku päevauni tähendas enamasti seda, et mul oli paar tundi aega kusagil
fotokaga ringi konnata. Ning harvad ei olnud päevad, kus tõusin päikesetõusu
ajal, et ka enne hommikusööki üks mõnetunnine pildiring teha. Ööbimisi
planeerides arvestasin enamasti just sellega, kust mul oleks kõige lihtsam
pääseda mõnda loodusparki või linnualale. Ning see strateegia töötas väga
hästi.
Kui juba pildistamisest
rääkida, siis fotosid on taaskord palju (nagu ka mu eelmistes reisikirjades),
kuid sel korral on see erinevus, et jutu kõrvalt võib leida ka hulgaliselt
telefoniga tehtud pilte. Kuigi fotokott oli mul enamasti kaasas ning fotomasin
laskevalmis, ei viitsinud ma seda alati välja urgitseda (või tundus see antud
olukorras kohatu), seega sellised
igapäevased eluolu pildid on tihti kehvema kvaliteediga. Mitte halvad, aga
lihtsalt jäävad oluliselt alla sellele tasemele, kui oled võtnud vaevaks
statiivi välja võtta, fotokale õige objektiivi ette keeranud ning kõik
nupud-valitsad korrektsesse asendisse sättinud.
Teleobjektiiviga tehtud liikuva looduse fotodest rääkimata. Kuna
telefonide kaamerad on tänapäeval juba üsna head (vähemalt tavaliste
reisipiltide tegemiseks), siis võib-olla ei panda seda ka tähele, kuid mina
panen ja seetõttu tundsin sisemist survet see fakt siin ära mainida. Ammendav
linnu- ja muude looduspiltide valik jõuab aastate jooksul ka minu loodusfotoblogisse, seal ei ole seni veel ühtegi telefoniga tehtud pilti.
Korrektsuse huvides mainin
ära ka selle, et selle blogi aadress ei vasta õigekirjareeglitele, aga kuna
taiwan2019 oli võetud ning rohkemaks meie kujutlusvõime suuteline polnud, tuli
võtta taivan2019. Aga eesti keeles on saare nimeks ikkagi Taiwan ja seal elavad
taiwanlased. Vot. Rohkem ei ütle alustuseks midagi. Kui tekkis huvi, et kuidas meil läks ja mida seal teha kannatab, siis palun lahkesti reiskirjaga tutvuda.